Hea küll, aga me ei räägi täna mitte omaanist ega, ega ilmast, vaid me räägime Eesti e-riigist ja me räägime sellepärast, et meil siin Eestis oli vabariigi aastapäev, Eesti Vabariik sai sajaaastaseks ja sel puhul nagu ikka. Eesti president Kersti Kaljulaid pidas kõne ja sellest kõnest ta ütles ka midagi e-riigi kohta ja ta ütles niimoodi. Lihtsast, selgest ja ettearvatavalt käituvast riigist oleme alles kaugel ja vahest isegi viimase aastaga eemaldunud. Lihtsust, selgust ja nullbürokraatiat oleme lubanud, aga segadust pakkunud. Ma ei räägi ainult maksudest, vaid ka masinast, e-riigi kasutajaliidesed. Mis kodaniku jaoks ju ongi see riigi nägu, mis tema poole pööratud, on tihti vana, lubamatult vanamoodsad, ebaloogilised, pikatoimelised. E-riigi süda tuksub veel kaunis kenasti, aga kasutajale nähtav kohmakus ennustab, et suurema tähelepanuta e-riigi arendamisele hääbub ükskord ka selle tuum.
Ja, ja siis mina ka kuulasin kõnet ja, ja ikkagi endise funktsionärina noh, mul ikka nagu ikka kohe kihvatab, sellepärast et. Mulle tundus, et siit kipub jälle fookus nagu lappama minema nagu tegeliku probleemi pealt ja, ja, ja, ja mul oli õigus selles mõttes, et esimesed artiklid, mis siis presidendi kõne järgselt ilmusid. Läheksid kõik sinnasamasse suunda, et kui me ütleme, et, et e-riigi nägu vajab nagu uuendamist või parendamist, et, et siis hakkame räägima kasutajaliidesest. Me hakkame rääkima, et, et ta on ikkagi vana ja hall ja, ja arusaamatu ja kole, et. Aga ta
Ja me jõuame sinna, me hakkame sinna rääkima sellest nagu lähemalt ja, ja kui sa niimoodi räägid, siis tekibki nagu see valo assotsiatsioon, et kui me tahame midagi paremaks teha. Ja, ja tõesti nagu minna seda rada pidi, et, et me ei peaks nagu muretsema e-riigi arengu pärast, et. Et siis kes nagu midagi tegutsema peaks hakkama ja me tegime väikse uuringu selle koha pealt, siin rääkisime samade ajakirjanikega, kes neid artikleid kirjutasid. Et kuigi kas Delfi või, või Päevaleht proovis presidendi käest täpsustada ka, et mida ta täpselt siis ikkagi mõtles, et, et millised keskkonnad on nüüd siis nii-öelda koledad ja, ja mittekasutatavad ja millised ei ole. Siis presidendi kantselei ei täpsustanud neid. Aga noh, eeldame, et kõik on siis nagu suhteliselt nagu, nagu lappis.
Ja aga mõtlengi, et nii naljaks kui see ei ole, et me tegime ka ühe teise küsitluse enne saadet, et vist oli tuludeklaseerimise, tulude deklareerimise aeg on praegu ja. Ja enamikel inimestel tehtud ja, ja küsisime, et noh, et, et kuidas kogemus oli, et kas noh, saite hakkama, on ju, et ja loomulikult kõigil ütlesid, et noh, et see oli ju mõni klikk ja olemas on ju tehtud. Et hoolimata sellest, et ta on nihuke hall ja, ja ne ei näe nagu välja, noh. Noh, töötab ja toimib, on ju. Ja, ja selles mõttes on nagu, nagu huvitav, et ega mina nüüd olen selle e-maksuameti keskkonnaga nagu päriselt jagelenud ka, et. Et kui sa ikka oled selline tavaline inimene, kes saab lihtsalt ühest kohast palka ja, ja, ja muud sissetulekut väga ei olegi, siis ta ongi kolm klikki ja väga ilus, on ju. Aga kui sa oled seal ikkagi kinnisvara ostnud või müünud ja, ja sul on mingid sihukesed imelikke nagu tulelikke veel, siis on see pilt ikkagi päris keeruline ja ütleme niimoodi, et noh, ma ei tea. Intressi peab oskama arvutama ja ütleme nii, et ega seda ei olegi võimalik nagu väga lihtsalt nagu, nagu, nagu kasutada, aga küsimus ongi nagu selles, et. Et me jõuame selle kohta välja, millega tegelikult riik nagu maadleb, et, et inimene oma riigiga suhtlemisel, ta teeb seda nii harva. Et tal ei teki sellist nagu, ütleme sellist kasutajakogemust nagu tal on pangaga, kus ta käib põhimõtteliselt nagu iga päev. Ja see, see on nagu üks nagu nendest hädadest ja see on ka üks see põhjust, kus me nagu, nagu nii-öelda peaksime kogu selle vestluse viima tegelikult sinnapoole või sinna suunas, et küsimus ei ole mitte kasutajate liidestes. Vaid küsimus on selles teenuses endas, et kas see teenus üldse on sellisel kujul vajalik, nagu ta täna on. Ja kas ta ülevalikus peaks üldse olemas olema? Ehk siis noh, kuidas ma ütlen, me oleme harjunud sellega, et teenused meie ümber, noh, ma ei tea, Uber või. Airbnb on läinud niivõrd nagu enesestmõistetavaks, noh istud taksosse sisse või taksi, istu taksosse sisse. Astud välja, vanasti pidid raha maksma, kõik igasugune ei aita, on ju, tänapäeval ei pea midagi endagi.
Ma täiesti nõus, Taavi sinuga, aga see on juba oluline mõtteviisi muutus, et sa tead ise, kui. Kui, kui keeruline see riigisektoris on läbi viia, et, et seesama projekt, millest sa kindlasti ka tahad täna rääkida pangaga ja maksuametiga, seesama LHV pank oli sisuliselt ainuke Eesti pank, kes oli nõus tulema sellele teenusele taha. Ehk siis ehitama välja süsteemi, kus väikeettevõtja ei peaks enam üldse deklaratsiooni. Esitama, nii nagu Uberi näite puhul sa ütled, et ei pea rahaga harraldama selle autosse, et tegelikult mina olen selle Uberi asja väga palju nii-öelda mõelnud ja, ja tegelikult Uber pakub emotsiooni oma teenusega, et kõik see, mis selles teenuse kasutamisel on ebamugav või, või, või ebameeldiv. On välja visatud ja, ja noh, ma samamoodi Maksuametis olles noh, tõmbasin selle pareeli, et, et ega keegi ei oota seda päeva. Millal tuleb tulu sotsiaalmaksu deklareerimise aeg, et vot nüüd on nagu äge, et, et nüüd kümnendal iga kuu kümnendal päeval saame hakata deklaratsiooni täitma ja ta on ikka imelihtne elektroniliselt ära saata ja kohapeale ei pea minema. Tegelikult see pole ju emotsioon, millega inimesed ettevõtlust noh, tahavad teha, et kui selle saaks ära jätta. Ja kui riik ja tuleb välja, et saigi, siis on, siis me räägime teist tüüpi teenustest.
Täpselt nii ja, ja see, ja see on nagu tõsise arutelu koht, et kas seda ühte klikki peaks olema vaja või inimestel, kellel ei ole muid tulekuid ja sissetulekuid, tuleb lihtsalt teade, et teie, teie kontole laekus raha. Et ma saan aru, et, et mingi mõte sellel ühe kliki tegemisel on see, et, et inimene justkui oleks seotud oma riigiga ja deklareeriks tulud, aga tegelikult need andmed on ju kõik eelneva aasta jooksul kokku kogutud. Tegelikult ikkagi mina pööraks selle asja niimoodi ringi ja tekitaks arutelu, mitte inimesed ei deklareeri, deklareeri tulusid veebruaris. Vaid Maksuamet võtab kokku ja annab neile aru, kuidas nende tuludega on, et, et kui palju nad deklareerisid ja kui palju nad saavad tagasi ehk teisi sinu riik hakkab heas mõttes raporteerima inimesele, et kui selline mõtteviis võiks olla, siis tuleks seadused järgi aidata ja ongi lihtne. Et ei ole sellist paanikat, et Maksuamet peaks seda tulude deklareerimise keskkonna avamise hetke peitma, sellepärast et teadupärast Eesti inimene on ju fenomenaalne, et pühapäeva õhtu hakatakse deklareerima ja. Ja kolmandik deklaratsioonidest on ühe päeva jooksul tehtud, eks ju, et, et selle asemel võiks siis öelda. Sellesama kolmandikule esimesel päeva hommikul, et sinu eelmise saate tuludega on selline seis, täname, et nii palju maksid. Aga sul on ka nii palju tagasi saada ja see raha laekub sinu kontole sellel kuupäeval.
Ja aga seda ma tahangi öelda, et, et, et see point peakski olema seal, et, et need nii-öelda, et me disainime alati nagu teenuse nagu nii-öelda selle enamiku järgi. Ehk siis nagu enamik saavad selle SMS-i, millest Marek rääkis, on ju, et, et, et aitäh, et maksite ja kui sulle ei meeldi see number, mis sa siin SMS-s siis näed, on ju. Et siis mine keskkonda ja paranda ära, on ju, või noh, te täienda seda numbrit, on ju, aga kui meeldib, siis nagu viie päeva ajaks, kui sa ei ole reageerinud, me kanname üle, on ju. Nii et, et nii ta peakski olema, aga me jõuame siin praegu selle olulise punkti juurde tagasi, ehk siis, et ühiskonnas, iga kord, kui me räägime Eeriki probleemidest ja me räägime, et meil on nagu noh, ma ei tea, Eesti.ee on nagu kole või, või, või näeb halb välja. Siis see vestlus ja jutt lõpeb, kui me selle koha peale, et, et vist mingid progejad ja disainerid ja, ja kasutajamugavuse inimesed. Need vist peaks oma tööd natuke paremini tegema, et see, nagu see diskussioon lõpeb seal. Kuigi tegelikult, kui me vaatame seda innovatsiooni, mis tõesti nagu on nagu noh, viinud meid mingi eduni noh, ala ma ei tea, ma ei tea, digiretsept või, või digilugu või, või e-maksuamet. On, on, on ikkagi süsteemsed muutused ja kui me tahame oma nagu e-riigi arengut nagu noh, nii-öelda tõesti nagu võimsalt jätkata. Siis me ei tohiks, ühesõnaga me ei tohiks üldse lubada ega sihukest debatti tekkida, et. Et kas nagu see kodulehekülg on õhuline või mitteõhuline või ühesõnaga, et kas ma saan sealt aru või Et noh, et kui sa oma elus ikkagi nagu ehitusluba taotled nagu noh, maksimaalselt kaks korda, siis ei saa olla sihukest asja nagu kasutusharjumus. Ei ole olemas, eks peab olema võimalik kuidagi lihtsalt ära võtta see asi.
No minu kogemuse pealt Maksuametis hakkab see pihta ikkagi sellisest strateegilisest nagu mõtlemisest või strateegilisest eesmärgist. See kõlab kuivana kuulajatele, aga, aga tegelikult mina arvan, et Eestis. Noh, ütleme riigisektoris ja riigiasutustes põhiprobleem on see, et nende strateegiate kvaliteet on üsna nagu noh nõrk ehk teisisõnu, keskendutakse selle nagu tänaste tööde või töökorralduste paremini tegemiseni, mitte nende nii-öelda olemuslike muutusteni, muutmiseni. Maksuameti näitel noh, kaks tuhat viisteist sügisel, kui me hakkasime seda viimast strateegiat tegema, mis meil õnnestus veel selle meeskonnaga enne lõpu valmis saada. Me saime aru, et tegelikult Maksuamet ju makse ei kogu. Me teeme kontod lahti ja raha laekub. Enamus makse tuleb vabatahtlikult ja kui sa sellest baasmõtlemisest hakkad pihta ja hakkad seda seostama, et mida siis, mis teenuseid või mis tegevusi sa suunad ettevõtteid tegema, siis need paljud tegevused tegelikult ei oma mingit tähendust enam. Et veel kord, et, et, et miks peaks väikeettevõtja makstes palka oma inimestele läbi pangakeskkonna täitma veel ära mingisuguse deklaratsiooni kord kuus maksuametile. Kui on teada see rahavoog või rahahulk, mis selle inimesele läheb, kui on teada maksumäär, kui arvutid suudavad tema välja arvestada, et, et milleks seda elektroonset formaati nagu vaja on ja, ja ma küll üleskutse kõikidele teistele suurematele pankadele ka LHV-le veel kord, sügav kummardus. Praegu lihtsalt LHV turuosa on niivõrd väike ja see teenus ei ole saanud kanda pinna, seda kasutab umbes kakssada kolmkümmend ettevõtet iga kuu, eks ju. Aga kui näiteks Swedbank või SEB Bank teeks oma suurklienti, suure kliendigrupile sellise teenuse, siis me vabast Hulga inimesi, hulga ettevõtjad, ma vabastaks hulga raha ettevõtjatel, mis kaotab, kahandab tema lisandväärtust iga kuu selleks, et suhelda riigiga. Mõju oleks tohutu.
Mina olen seda, sedasama juttu, ma olen kuulnud, ma tõenäoliselt Ivar Tallolt ja tõenäoliselt Hannes Astokilt ja tõenäoliselt veel tervet rivilt inimestelt, kes võib-olla kümme aastat enne sind tegelesid riigis nende küsimustega. See, see, seda on räägitud, ma ei tea, kui kaua aega tagasi.
Aga ega nüüd me jõuame selle pointini, et nagu iga kord, kui me hakkame sellest rääkima, et e-riigis võiks midagi paremini olla, siis kogu asi noh, ka ajakirjanduse poole pealt nagu, nagu tambitakse sinna, et. Et oi, et see kujundus oli ikkagi no ei ole arusaadav, teenus ei ole arusaadav ja teenust peaks disainima ja, ja millegipärast nagu kogu aeg jääb sihuke mulje, et kuskil on mingid IT-mehed, mis peaksid nagu midagi paremaks tegema, saamata aru, et. Tegelikult on nagu, nagu noh, juhtimislikult nagu nii-öelda sihukese nagu noh, ma võtan juhina vastutuse ja teen häid teenuseid.
Ja võetakse edasi, aga ma ühesõnaga, ma lihtsalt tahan näidata seda, et kogu see reform, see on niivõrd radikaalne reform ja niivõrd mahuks, ma ütlen jällegi noh, me. Noh, ajakirjandus ei, ei näe sellist, selliseid nagu saavutusi on ju, et, et kuskilt teeniti Eesti riigile pool miljardit eurot Maksu- ja Tolliameti poolt, on ju. Et, et, et, et selline reform suruti läbi või saadi tehtud vähem kui aastaga või oli umbes aasta, Marek, on ju.
Jah, aga ühesõnaga, me oleme võimelised tegelikult siin riigis nagu väga drastiliselt nagu väga keerulisi probleeme väga kiiresti lahendama, kui me tahame. Ja probleem ongi see, et kas me tahame ja sellepärast ongi nii ohtlik, et kui, kui president noh, õigustatult pöörab tähelepanu, et, et näed, et teenused võiksid olla paremad ja mugavamad ja ilusamad, on ju, et siis me nagu noh. Nii-öelda ametnike jaoks ja nende inimeste jaoks, kes päriselt nagu, nagu seda asja muuta saavad ja see on ikkagi ütleme ministri tase, on ju. Et nende inimeste jaoks ta läheb kõrvust mööda, sellepärast et sellesse suhtutakse kui mingisse IT-meeste probleemi, et noh, kuulge, et tehke need kodukad siis vähe kabedamaks, on ju, et. Et noh, siis äkki lahe läheb, läheb nagu president nagu, nagu rahuneb maha.
No okei, aga teie, on ju, Taavi ja Marek olete, olite riigis need inimesed, kes neid muutusi noh, läbi viisidakse, tegite suuri asju. Kuidas see siis oli, kuidas see käis, et kas, kas need muutused toimusid sellepärast, et teie olite olemas, teil oli selline visioon, et te töötasite seal parasjuhus, kus te töötasite. Ja teil oli, ma ei tea, nahaasust, viitsimist ja julgust noh, seda vaatepunktil nagu selgitada, et see on ebamugav tegelikult riigiametnikule mingit sellist juttu hakata ajama.
Aga vaadake, me oleme jõudnud väga nagu sellise riigi, ütleme ühiskonna korralduse filosoofilise probleemini, et, et Eestis armastavad inimesed, eriti IT-inimesed, alati näiteks tuua Singapuri, eks ole, et kui hästi on Singapuris kõik asjad korraldatud ja Singapur noh, noh, suuremalt ja autoritaarne. Kuidas me ütleme, autoritaarne demokraatia või mis iganes tema kohta öelda, aga põhimõtteliselt, eks ole, neil on autorita, autoritaarse võitussüsteem, kus on lihtsalt vedanud parasjagu. Et seal on õiged inimesed, teevad õiget asja, nad võiksid olla ka täiesti teistsugused ja lasta inimesi täna.
Ja aga kuskil on riigis, eks ole juht, kes, kes neid palkab ja kes võttis noh vastu otsuse, eks ole, enda mõttes, et, et me teeme nagu jõuliselt, aga normaalseid asju. On ju, oleks võinud ka mitte vedada, ta oleks võinud vastu see otsuse, et teeme jõuliselt ja teeme väga rumalaid asju, on ju. Et see on see autoritaarse süsteemi probleem, et noh, demokraatias me üritame seda vältida, noh kehtestades, kehtestades või ehitades sellist tohutut masinavärki. Mis peaks, eks ole, hoolitsema selle eest, et noh, aeglaselt, aga siiski tuleb välja noh, enamjagu nag Sellist aktiivse hullu nagu juhust demokraatias minimeerime, et kuidas sedasama noh, teie olitegi need nagu Singapuri valitsused, noh, et tegite jõuliselt või õnneks õiget asja, oleks võinud teha ka rumalat asja, tegite õiget asja, nüüd te läksite ära, nüüd tõenäoliselt mõne olukord keegi nagu ei tee.
Ei, ei, vot ei ole, ei ole Henrik üldse nõus, siin on ikkagi see teema, et demokraatia siin nagu mingit pistmist. Pistmist sellega, et kuidas oma valdkonda koordineerid ja juhid, on ju, et noh, ma ei tea, võtan, ma võin natukene liiga teha, aga. Aga Statistikaamet oli ikkagi nagu väga keeruline asutus nagu aastad, on ju, ja täiesti arusaamatu oli kogu see raporteerimist sinna suunas pidid nagu tegema, on ju. Kusjuures väga palju informatsiooni oli juba tegelikult riigile antud, on ju, ja. Kus mu raamatupidaja tuli, küsis mu käest mingit numbrit, ma ütlesin, kirjutasin neli. Küsisin, miks neli, ma ütlesin, et ei, mulle lihtsalt meeldib neli, pane neli nagu, et, et noh, see, see näitas seda nagu suhtumist nagu, et, et, et mis, mis infos sa annad, eks. Et see kokkuvõttes see, et sa pakud oma asutuse oma kitsa valdkonna mõttes kõige mõistlikumat, kõige nii-öelda lihtsamat teenust, et sa jooksuta oma klienti, et sa mõtled tema peale, see hakkab peast pihta. Ja see on hästi oluline, et me nagu noh, ma tahaks, et just see sõnum nagu kõlama jääks, et see ei ole küsimus, ei ole siin Singapuris või, või, või, või.
Minu küsimus ongi, et kuidas me saaks ja kas me saame ehitada mingisuguse masina. Et see, et meil asjad läheksid riigis edasi, ei sõltuks sellest, kas Helm ja Kotka on olemas, vaid et see oleks masin, mis igal juhul viiks seda edasi.
Aga tegelikult siin paar nädalat tagasi, kas Ruussaar või keegi arutas seda, et kas see oli sellega seotud ja kas Maksuametil oli see, see teema, siis oli hea, kuulatasin, et, et jah, see oli sellega seotud, aga see oli parim kriis minu viie aasta jooksul, see oli parim kriis arusaamaks, mis Maksuameti roll võiks, võiks olla tulevikus, et ta ei ole mingi rahamasin. Ta ei ole mingi rahamasin, mis nii-öelda poliitikud, riigieelarvet või koalitsiooni kokkulepped paika pannes ütlevad, et nii ja nii palju pead raha tooma. Ja autode näide oli hea, keegi arvas, et peaks nelikümmend seitse miljonit tulema, nägite, mis juhtus, eks ju, ka nädalate või päevadega kukkus Maksuameti maine noh, miinusesse, et, et. Ja peadirektor vastutab, peadirektor vastutab, et, et lihtsalt suhtusin sellesse asjasse nagu tuhandeeuroste arvete ja muude olulisemate projektide kõrval nagu lahjalt ja sain oma õppetunni kätte. Ja peale seda mul oli väga selge, et, et kui palju, kus, kus maani ma lasen või noh, nii-öelda asutust juhtida, kus, kus maani mitte.
Hea küll, mis siis nüüd saab, selles mõttes, et seda, et, et teie, riigi töötajatena tegite oma tööd südamega, visiooniga ja hästi, et me oleme nüüd peaaegu kolme näed tundi rääkinud, aga mis edasi saab? Teid ei ole enam praegu. Selles mõttes,
et nagu praegu on häid inimesi, on riik täis, üleüldse küsimust. Küsimus on lihtsalt selles arusaamises, et noh, mida me oleme siin saates ka varasemalt ikkagi nagu, nagu rääkinud, et. Et me peame saama aru, et riigiasutused on ka teenusepakkujad. Et, et, et ja sealt hakkab kõik asi pihta, et miks ma eksisteerin, kelle jaoks ma eksisteerin, mis on minu valdkonnas heateenus. Kui ma pakun seda sellise kiirusega või sellise hinnaga. Kui palju ma jooksutan seda klienti, et kas, kas ma pean seda tegema või mitte, et, et see läheb üldse korda. Noh, meil täna on tõsine probleem, millest ma siin saates rääkinud ka, et enamus ministeeriumid ei tea isegi, mis teenused üldse pakuvadki. Rääkimata nende nagu ümber disainimisest. Ja ma arvan, et see sõnum, mis kõlama peab jääma, ongi see, et, et, et presidendi kõnest, et ei juhtuks jälle see, mida on juhtunud mitu korda varem ka. Et keegi nii-öelda ütleb, et e-riik on nagu metsas, pekkis, ei tööta. Ja, ja siis nagu pall kukub maha, sellepärast, et me arvame, et kuskil peaks mingi programmeer.
Tuleb tegeleda juhtimisega, tuleb hakata riigis tegelema juhtimise kvaliteedi parandamisega, noh, kõlab see kvaliteet ja kõik jälle bürokraatiat. Aga tegelikult me juhime ametiasutusi ja ministeeriumid, nagu juhiti eelmisel sajandil, noh, piltlikult öeldes oma nii-öelda loogikas, eks ju, meil on ministeeriumid ja siis on arengukavad ja siis on eelarved ja käib tegelikult ülikõva konkurents nende kõikide ametite ja ministeeriumide vahel. Puuduvad selline, selline keskkond, kus tekiks ühised eesmärgid, oleks eesmärkidel prioriteedid. Et milline ministeerium on kõige olulisem ja milline ministeerium ei ole noh, seesama, mida ma aeg-ajalt olen toonud, meil on kaks väga olulist ministeeriumit, justiitsministeerium või rahandusministeerium. Kui te taandate seesama teema nagu siis näiteks ühe ettevõtte juurde, siis, siis juriidiline üksus ettevõttes ja, ja, ja rahandusüksus on toetavad, toetavad üksused, mitte nii-öelda kõige tähtsamad üksused, eks. Et ikkagi majandus, haridus, sotsiaal, nende ministeeriumite roll eesmärkides ja kõigi ülejäänute toetamine selleks, et need põhieesmärgid riigis hakkaks tööle, selleks tuleb planeerimissüsteem täiesti kardinaalselt ümber vaadata, täiesti uuele kvaliteedele viia, leida juhid, kellel on motivatsioon laes teha muutusi, võtta riske. Lubada neil eksida, noh, ma arvan, et selleks selle, selle olukorrani nagu ma kirjeldan, on nagu väga pikk tee, et üksikud võtavad initsiatiive ja saavutavad sellise nagu mandaadi, aga, aga tegelikult efekt tekiks siis, kui kõigile juhtidele riigisektoris luuakse sellised tingimused.
Või teine näide, et rahandusministeeriumi puhul iga aasta ehitata, esitatakse ministeeriumite poolt sadades miljonites lisaettepanekuid. Ministeeriumid töötavad, ametid töötavad, kõik panevad plaane kokku, et kuidas küsida, miks küsida, miks minu valdkond on kõige olulisem. Ükski nendest küs Mis on tegelik see raha hulk, mida me võiksime siis nagu riigi arengusse investeerida, rääkimata sellest, et suudetakse ühiselt kokkulepped, et okei, kõige olulisem on see raha, mida me saame nii-öelda investeerida, panna sellesse ministeeriumi valdkonda ja ülejäänud toetavad ja mõistavad seda. Selline eelarve kokkupanek, kaugel sellest, tegelikult käib võistlus, kes rohkem välja küsida suudab rääkida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]