Eesti firma aitab kunstliha kasvatada

õpetaja ütles, et minusugused peaks. Paljud LGBT pluss noored ei julge enam koolis kellegi poole pöörduda. Aita muuta koolid turvalisemaks kõigile. Vaata LGBT.ee.

Tere, head kuulajad, Restart on uuesti eetris, on kolmapäev. Taavi Kotka, Henrik Roonemaa tervitavad teid lumisest Tallinnast. Ma ei tea, Taavi, sa oled väga mere ääres seal oma Viimsis, kas on? Meri soojendab.

Ma ei ole Tallinnas, ma olen Viimsis.

Viimsis just nimelt. Mina tervitan Tallinnast, Taavi tervita Viimsis, minul on lund. Ma tahtsin küsida, kas sul on lund?

On, veel on,

veel on. Lähme saate juurde, meil on külas Märt-Erik Martens, tere. Tere. Kas ka Tallinnast ja kas ka Lumisest?

Ka Lumisest, ka Tallinnast. Väga hea.

Märt-Erik on kaasasutaja sellises idufirmas nagu Zelatex ja Zelatex kaasas hiljuti raha üks koma kaks miljonit eurot. Mida ma ei tea, kas on vähe või palju ja millega nad üldse tegelevad ja kes raha andis ja mille jaoks ja et sellest me kõigest siis kavatseme järgmised kolme nädada tundi rääkida. Aga ma arvan, alustuseks oleks kohane sul paluda, Märt, ära rääkida, et mida Cellatex teeb?

Jaa, Cellatex on materjalitehnoloogiaettevõte, kes tegeleb siis uudsete materjalide, nanofiibriliste materjalide arendamise ja tootmisega.

Jah,

aga samas võitsin jälle need, kes, kellele meeldivad keerulised probleemid. Et tegelikult see, mida me Silotexiga lahendamegi, on üks, on väga suur probleem, need on kõrgtehnoloogiliste, loogiliste materjalide kättesaadavus. Ja just jah, just täpselt selliste ägedate materjali arenduse ja tootmisega meie tegeleme.

Oota, hakkan, läheme nüüd ots peale, kõigepealt nimi, et me õigesti hääletaks, hääldaksime nagu gelatiin või nagu gelato, kas siis nagu kumb nagu lähem on?

Häälduse mõttes, ma arvan, noh, gelatex, et ikkagi tegelikult täitsa omaette, omaette sõna. Jaa, selatiiniga on seal väike seos, et tegelikult kõik sai alguse selatiini nanofiibritest, et me suudame erinevaid materjale siis keerata nanofiibriteks või noh, nii-öelda konverteerida nanofiibriteks ja selatiin oli üks esimestest materjalidest, millega me tööle hakkasime.

Väga vastap, nii, nii, nanofiiber.

Nii,

juuksekarv, juuksekarv on nano, nii.

Juuksekarv ei ole nano, aga juuksekarv suht väikene, eks ole, fiibrikene ja nüüd kujuta ette, et sul on juuksekarva teed veel sada korda peenemaks. Ja siis me jõuame enam-vähem sinna nanodiapasooni. Ehk siis nanofiibrid on juuksekarvast sada korda väiksema läbimõõduga fiibrid ja. Fiibril on

siis taruke.

No sihuke ühedimensionaalne struktuur jah, 1D struktuur, täpselt. Noh, toruke, ta on ikka silinder, võiks öelda, et ta toruke ei ole, silinder jah.

Okei, väga, nüüd me oleme, nüüd me saame siis nanofiiber, nii edasi. Kust kohast kasutame, karitehnoloogilise maru, aga täpsemalt noh, a la.

Kohe siit võib-olla olekski hea rääkida siis, kus meie, mis on need põhipeamised suunad, kus meie oma materjali arendame ja need on. Üldine nimetaja on see, et me aitame rakkudel paremini kasvada ja neid saab seda siis kolmes eri suunas. Meditsiinis, kohe tehnoloogias ja laboriliha valdkonnas. Ehk siis, kui natukene minna sügavamale sellesse tehnoloogiasse, siis kui me tahame kasvatada kudet. Noh, ma ei tea, meditsiinilistel eesmärkidel, et inimese nahakudet taastada meditsiinis. Tahame ravimeid katsetada või näiteks tahame liha kasvatada ilma loomata labori tingimustes. Siis meil on vaja tegelikult luua rakkudele sobivad tingimused. Et see kude saaks moodustuda ja nanofiibrilised materjalid teevad seda tööd väga hästi. Nüüd peamine nagu probleem selles valdkonnas on olnud, et kuidas me neid ülikõrgtehnoloogilisi materjale suudame tööstuslikul skaalal. Toota selleks, et näiteks liha laboris tõesti oleks võimalik kasvatada inimestele söömiseks. Ja siiamaani ei ole nagu tehnoloogiat, tootmistehnoloogiad ei ole võimaldanud neid materjale toota, aga see on täpselt see, mida me Silatexes teeme, eks me oleme töötanud välja unikaalse. Tootmistehnoloogia, ketrustehnoloogia, kuidas nanofiibreid toota kordades odavamalt ja suuremas kogustes, kui seni oli võimalik.

Ühesõnaga, kui me praegu mõõtame maailmas olevat lihahimu lahendamise probleemi, siis kõige kaugemale on jõudnud selles Beyond meat, kes on ka USA börsiettevõte, pean tunnistama ka minu portfellis. Kes siis põhimõtteliselt teeb taimetoidu burgerit, aga lihamaitselist ja ma ei tea, kas sa, Henrik, oled proovinud. Olen, väga raske on vahel liha, on ju. Aga see siin on midagi muud, see ei ole nii, et teeme taimele lihamaitse, vaid see on ikkagi see, et me kasvatame päriselt nagu liha, see tundub kuidagi üüratult kallis, et noh, ma ei tea, hakkan nagu hamburgeri seda lihaosa, hakkan nüüd siis nagu laboris kasvatama, see tundub kuidagi nagu, et noh, see kuidagi. Kas see saab üldse kunagi olema nii-öelda majanduslikult mõttekas?

Jah, täpselt, et see on täpselt kõige suurem kogu selle valdkonna kõige suurem probleem on hind, kuidas seda hinda alla tuua. Ja see ongi täpselt see, mida meie tegelikult teeme, et me aitame, siis toome seda hinda metsikult alla. Kui nüüd rääkida tehnoloogiliselt, siis on jah, tõesti loomsele lihale on tänasel ütleme, on laialt levinud siis taimsed. Alternatiivid, mis ongi tegelikult me võtame, kuidas, kuidas neid tehakse, me võtame taimsed valgud. Ja siis anname neile sihukese lihalaadse struktuuri ja maitseainete ja muude selliste lisanditega anname ka neile, üritame anda võimalikult hea maitse. Et maitseks liha moodi. Ja, ja noh, see tegelikult ta ei ole nüüd ütleme nii kõrgtehnoloogiline, kui on rakkude kasvatamine, et selles mõttes ta on nagu kohe nii-öelda odavam, nii-öelda paberi peal ka. Aga selle nagu üks kõige suuremaid puudujääke on tegelikult taimsete burgerite on siis tegelikult toiteväärtus, et taimsed valgud, eriti, mida nendest toodetest kasutatakse, ei ole tegelikult organismi poolt nii kergesti omastatavad. See on nagu üks pool ja teine pool on ikkagi see, et kui me tahame tõelise nii-öelda revolutsiooni lihatootmises luua. Siis taimsed alternatiivid ei suuda sellist impact'i luua ja seda seal tulebki labori hea mängu. Et tegelikult laborilihatehnoloogia võimaldab toota täpselt sama maitse tekstuuri. Nii-öelda kuidas ma ütlen, sensoorsete omadustega toote, mis siis suudab olla äravahetamiseni sarnane loomsele lihale. Ja see on tegelikult see nii-öelda, kuidas ma ütlen, püha kraal, et kui see juhtub, siis tõesti, meil ei ole vaja enam loomi kasvatada selleks, et liha saada. Aga samas me saame kõik need head omadused, mis on loomsel lihal, me saame kätte, on ju.

Meil on raadiosaadamise tõttu õudselt raske on kuulajale näidata, mismoodi see kõik käib, aga ma ütlen, et nagu noh, kui sa natukenegi nagu nii-öelda meie seda. Kujutlusvõimet siin nii-öelda torgiks üks peene, peene nõelakesega, et, et mismoodi me seda endale ikkagi nagu ette peate, peame kujutama, et noh, et ala, et oma nende nanofiibritest loote mingi sihukse, no ma ei tea, mingi sihukse. Noh, võrgustiku, noh, ütleme nagu kalavõrgu ja siis sinna külgi kinnitub mingi asi ja hakkab sealt järjest kasvama nagu põhimõtteliselt kasutades seesama võrgustikku nagu tugielemendina või noh, ühesõnaga oskad sa natukene, mida meile ette kujutab, mida see tähendab, et see kasvab seal selle liha nüüd?

Jaa, absoluutselt, et võin isegi natukene veel algusest alustada, et kõik siis saab alguse mõnest rakust, mis siis võetakse biopsiaga loomalt, eks ole, täiesti noh, ütleme nii-öelda niimoodi, et loom elab täitsa rõõmsalt edasi. Sa võid võtta väikse rakuportsu lehmalt, sa võid võtta ka sellelt mingilt ulukilt. On ettevõtteid, kes arendavad ka labori seda, mis on siis jaanalind, ost, ostrich jah. Ja kala, ühesõnaga see, kust sa seda need raku, esimesed rakud võtad, ei ole ainult oluline, nüüd sa teed nendele rakkudele väiksed. Tšikipriki selleks, et neid oleks võimalik hakata. Laboriks kasvatama ja siis järgmine etapp on paljundamine, ehk siis tehakse sellest mõnest rakust või ütleme, kujuta ette ühest grammist rakuportsust tehakse nagu tonnides rakkumassi, eks ole, neid paljundatakse. Ja nüüd sul on tulemuseks selline ütleme, sihuke pasteedilaadne struktureerimata mass. Mis on juba tegelikult lihale päris sarnane, aga seal puudub see struktuur. Ehk siis sul on hunnik lihasraku, lihasrakke vulbivad ringi ja nüüd seal tulevadki meie materjalid, need raku kasvu substraadid tulevad mängu, ehk siis, et anda nendele rakkudele. Struktuur, selleks kasutataksegi näiteks meie materjale, kus siis sa paned rakud sinna meie materjali peale kasvama, tegelikult 3D materjalid mikrotasandil, ehk siis rakud saavad sinna sisse ilusti pugeda. Nendele see keskkond on väga tuttav, nad tunnevad ennast nagu kodus ja hakkavad seal moodustama lihaskudet. Ja, ja, ja, ja siis tegelikult nendest rakkudest saabki kude meie materjalide abiga.

Vot, aga ma just hiljuti tutvusin sarnase materjaliga, kas mul on õigesti meeles või kas see jutt on õige, et selle nagu laboris nagu päris liha moodi liha tootmiseks, see vist on see, millest sina räägid. On vaja mingisugust eripagana kallist ainet? mida saab a lehma loodetest või mingisugune, mingi seerum, ilma milleta ei ole võimalik teha ja mida siiamaani, nagu ma aru saan, ei ole olnud võimalik asendada mingeid tehislikke ja neid ühe burgeri sisse pidi minema, ma ei mäleta, a la tuhande lehma seerum või midagi sellist.

Ja see oli ütleme, kui see valdkond, vot see on natuke vananenud info tegelikult, et jah, sa nüüd sa räägid raku toidust, kui meie materjal annab rakkudele kodu ja sobivad tingimused, siis rakkudel on vaja lisaks ka ju süüa. Ja siiamaani ja mida ravimitööstuses palju kasutatakse vaktsiini tootmisel ja nii samades samas nii-öelda tehnoloogias. Kasutatakse jah, siis tõesti seda sama ollust, millest, millest sa rääkisid. Seal on siis vajalikud toitained selleks, et tõesti rakku, rakke nagu plahvatuslikult paljunema panna, eks ole. Aga on olemas mitmeid ettevõtteid, kes on juba töötanud välja raku kasvu, tähendab raku siis selle meedia. Selle rakustoidu, mis on täiesti, mis on täiesti loomse komponendi vaba ja seda neid samu aineid, neid samu väga kalleid komponente on võimalik tegelikult toota ka näiteks. Näiteks vilja, kuidas ma ütlen siis. Vili, vili, me mõtleme näiteks nisu, eks ole, kui sa teed geenmuundatud nisu, siis sa võid nisu programmeerida, panna tootma neid samu väga kalleid aineid. Ja tegelikult on väga palju juba ettevõtteid, kes on läinud nii-öelda share room free. Media peale, ehk siis see tähendabki sellesama ainevaba meedia ja see on täiesti saavutatud. Nii et see tegelikult, see on, see on selles mõttes, see oli, see oli kõige suurem challenge. Juba kümneid aastaid, et kuidas me suudame ilma selle komponendita tõesti rakke kasvama panna, millest sa rääkisid, aga see on lahendatud tänaseks.

Aga, aga selles mõttes seda esimest peatüki kokkuvõttes ja jällegi, et see kujutusvõime inimestel oleks nagu. Arusaadav, et, et kuidas see liha nagu tonnidest kasvab, on ju, et noh, et, et vaimuses ma seda esialgu kujutasin ette, et umbes nagu noh, hääle sul on nagu. Kolder printer, kus kastis nagu valmib ja küpseb vaikselt sul niisugune nagu sisefilee, on ju, tipp-tipp-tipp. Aga see tuleb juba,

kasvabki küpseks.

Ja, aga, aga ma saan aru, et see tegelikult ühesõnaga, oled sa nagu päris elus näinud ka seda, kus ta tõesti valmib siin nii-öelda tonnidena, et noh, et, et millist aparaati või millist analoogi me peaksime ette kujutama, et saaks aru, mismoodi see liha kasvatamine käib siis.

Jah, meie ise seda ei tee, et meie materjali ja lihakasvatajad on siis täitsa sellele spetsialiseerunud ettevõtted. Ja kuidas seda tonnides tehakse, noh, esimene etapp, see rakkude paljundamine, paljundamine käib siis bioreaktoris, on ju, see on sihuke, sihuke fermentatsioon, võib mõelda nagu fermentatsioon ja sihuke tünn. Kus siis rakud sees kasvavad, see on selline esimene faas, see paljundamise faas. Nüüd järgmine faas, see on, kus nagu rakkudest saab liha kentsakas, lihatükk. Selle, see on siis nii-öelda selline maturation faas nimetatakse, ma ei oskagi eesti keele öelda, küpsemise faas võiks öelda, kus rakud küpsevad koeks, eks ole. Selle, seda nagu sihukeselt tööstuslikul skaalal keegi veel ei tee, peamiselt sellepärast, et noh, see valdkond on nii uus ja me oleme ka tegelikult alles alustamas, et. Et aga eesmärk on jõuda siis sinna, et sul on masin, kujuta ette, et sul on selline masin, kuhu sa lased ühest torust lased rakkusid sisse. Rulli pealt jookseb meie materjal sinna sisse ja siis seal toimubki see liha küpsemine niimoodi aeglaselt täiesti autonoomselt. Ilma mingisugust selles mõttes mingit haigust tekitajaid seal ei ole, seal on täiesti puhas ruumi tingimused, eks ole. Ja tulemuseks ongi siis selline lihatükk, mis sealt välja tuleb või siis liha sihukene liini peal nagu liha, selline kahe sentimeetri paksune.

Okei, ma tahtsin küsida, et kui paks, et kaks. Okei, kuule, me oleme, esimene, esimene saateplok on läbi, teeme siin pausi ja me oleme sammukese lähemal uut tüüpi burgeritele, nii et loodame, et saate lõpuks on meil burger koos.

Restart jätkub ja meil on külas Cellatex, selle kaasasutaja Märt-Erik Martens.

Me just jõudsime, me saime aru nagu tootmisprotsessist ja, ja, ja vist ka selle start-up'i olemusest, aga see on ju ikkagi teadushevi, ehk siis. Siin on korralik turunduli peal käimas, et räägi korra see taustalugu ka lahti, et kuidas te jõudsite üldse selle teemani. On see jälle, tuleb sellest, et sai õiged, õiged mehed, naised said õiges kohas kokku, mis see lugu on? Ja

enne kui sa rääkima hakkad, mul tuli meelde vahepeal, ma olen kuulnud teie, teie nime. No ma otsisin vanu pressiteateid, te tegite nahka kunagi. Umbes samamoodi, et tehis ja, aga, ja selatiinist, aga nahka. Räägid, miks nahast sai liha?

Nahast sai liha, vot jah, absoluutselt Taavi kommentaarile, see on väga teadusmahukas ettevõtmine, mida kogu see tööstus tegelikult teeb ja, ja tegelikult ka meie nii-öelda tehnoloogia materjali arenduses on seda nii-öelda baasteaduse komponenti päris palju. Kõik see alguse siis jah, tõesti Tartu Ülikooli nii-öelda, Tartu Ülikoolis, kus kokku saidki õiged inimesed. Kus mina töötasin nanofiibriliste materjalidega juba ja minu co-founder Mariann Meigo tuli ka, oli ka Tartu Ülikoolis oma MBA-d just tegemise, ta otsis just, et kas keegi arendab mingeid ökomaterjale või sihukseid biopõhiseid materjale, siis ta leidis meid ülesse, meid oli tollel hetkel juba natukene rohkem. Kolm materjaliteadust, kes sellel valdkonnas töötasid. Ja siis sai formuleeritud see idee, et teeks nagu selatiini nanofiibritest, teeks nahasarnast materjali. Et see oli lihtsalt idee tegelikult sihuke noh, selatiini nanofiibrid meil olid olemas, kuidas neid tööstuslikult toota, polnud õrna aimugi. Kuidas see muuta veekindlaks, hõõrdekindlaks kõikideks nendeks omadusteks nagu noh, mis nahal on, polnud õrna aimugi, aga siis me läksimegi tollel hetkel. Ühele roheideede, ideede, roheideede võistlusele, konkursile Climate Launchpad, mis on sihuke üleeuroopaline. Ja me võitsime selle võistluse ära, ehk siis tegelikult me saime väga hea validatsiooni selle kohta, et noh, see tõesti, see idee on hea, see on väärt nii-öelda edasi arendamist. Ja lähme siit edasi, noh siis peale seda me, meil oli ka esimene tiimitüli. Kolmest materjaliteadlasest jäi üks järgi, kes teie siin ees istub. Ja, ja Marianniga me kokku jäime ja hakkasime siis edasi arendama ikkagi noh, nii-öelda tootestama seda, seda ideed. Ja siis kõige suurem väljakutse, mida me pidime lahendama, oli see okei, isegi kui me selle materjali valmis saame. Me peame aru saama, kuidas me seda nagu tonnides kilomeetrites seda nahasarnast materjali toodame. Ja nanofiibrid, kuidas neid toota suurel skaalal, see oli kõige suurem väljakutse. Ja töö hakkaski sellel kallal ja me vaatasime ringi, et tegelikult tõesti ei olegi, ei turul ei eksisteeri ühtegi nanofiibri tootmistehnoloogiat, mida oleks võimalik suurel skaalal teha ja siis tegelikult meil toed, töötasime välja oma tehnolooge. Mis on ka nüüdseks nii-öelda patenteeritud ja, ja mil, mil, mis ongi nagu kõige suurem väärtus Selatexes. Me tegime ka väga head arendustööd ka siis sealt edasi, et kuidas neid selatiivne nanofiibreid muuta siis keskkonnale vastupidavamaks. Aga me jõudsime tegelikult väga heade juba lahendusteni, et tegelikult kui natuke guugeldada, siis see päris ägedaid pilte on leida ja tegelikult see on, materjal oli juba sihukene tugev, vastupidav, aga seal oli ikka teatavaid tehnilisi väljakutseid, seal oli turuväljakutseid. Moetööstus on kõigil, kõigil soovitan moetööstusesse mingit innovatsiooni tuua, seal on. See, see on, see on tegelikult väga keeruline ja, ja siis oli, samal ajal oli ka tegelikult pandeemia kaks tuhat kakskümmend aasta alguses ja siis tegelikult me juba varem hakkasime aru saama, et tegelikult võib-olla nanofiibriliste materjalide tõeline potentsiaal. On kuskil mujal kui nahasarnases tekstiilis ja, ja siis tegelikult me leidsimegi need teised suunad ja noh, suunad, kus tõesti see nii-öelda. Valu on kõige suurem, ehk siis laboriliha, meditsiin ja kohe tehnoloogia. Ja jah, ja eelmine aasta siis see umbes jah, umbes natuke üle aasta aega tagasi saigi siis see pivot tehtud, et me nii-öelda pakume nanofeebrilisi materjali hoopis teistele ettevõtetele, mitte ei arenda oma nohe sarnast tekstiili edasi.

Räägi korra sellest materjaliteadusest, et see on muide üks valdkond, mida ma olen alati vaadanud Tartu Ülikoolis. Kui ma ise õppisin kakskümmend aastat tagasi, see tundus selline nagu noh, igavuse tipp ja ütleme ausalt, ega siin konkurentsi väga ei olnudki tollel hetkel, et. Et noh, umbes nii, et kuskil mujale sisse ei saanud, selleksid materjaliteadlaseks, tänapäeval tundub see nii, et. Et noh, iga mees teeb juba IT-d, on ju, et tahab midagi erilisemat teha ja, ja, ja mingimalt silma paista ja, ja uut start-up'i ehitada, et siis mine õpi ikkagi nagu materjaliteadust, on ju, et. Et räägi korra sellest ainest, julged sa üldse promo teha või see on ikkagi nagu sihuke igav valdkond.

Ma täiega julgen promo teha, sa tead, see, see ei ole, seal on, tahab, sa tahad, see tahab kannatust saada, see on küll ja tõelist sellist missioonitunnet. Aga miks minu jaoks materjal, minu endal on materjal teaduse taust ja. Vaata, kui see, kui me vaatame ajalukku natukene, sellised suured hüpped ühiskonnas, noh, kui me mõtleme näiteks arvutid. Me mõtleme näiteks plastikud. Noh, millest see kõik on alguse saanud, innovatsioonist materjaliteaduses, siis peale seda, kui innovatsioon materjaliteaduses on tehtud, on avastatud uued materjalid, pooljuhid. Ja siis järgmine samm on suur, suur hüpe nii-öelda terves ühiskonnas, et arvutid said võimalikuks, transistorid, eks ole. Et see oli ka tegelikult, mida mina, miks mina materjaliteaduses sisse läksin, et ma nägin, et tegelikult kõik suured. Nii-öelda muutused, kui sa tahad tõesti midagi suurt ära teha, siis see tuleb nagu, see tuleb väga baastasemelt teadusest ja see tuleb just materjali innovatsioonist.

Aga miks see kannatus on?

No selles mõttes, et see ei ole selline, kuidas ma ütlen, see tahab hästi palju laia teadmisi saada, nii füüsikast, keemiast, matemaatikast, selleks, et üldse nagu sellesse valdkonda suuta sisse minna, et noh, mida, mis on materjaliteadus, materjaliteadus on see, et sa võtad. Keemilise elemendi, molekuli, polümeri struktuuri ette ja siis sa oskad öelda, okei, sellel materjalil on sellised omadused, et sa suudad teha nagu struktuuril ja materjali omadustel kohe seda nii-öelda seda linki luua, eks ole. Ja suudad disainida materjale vastavalt spetsifikatsioonile. Ja, ja ühesõnaga suudad panna uusi materjale kokku. Et see, see materjaliteadus, ütleme nii, et ta ei ole nagu selline, mida põlve otsas õpid, et sellepärast seda tegelikult tavaliselt minnakse ikka doktorini välja, mina nii kaugele ei jõudnud, et ma tahtsin Selatexiga tegeleda, Selatexi ehitama hakata. Aga tegelikult see on jah, see tahab nagu süvenemist ja kannatust saada, et selles valdkonnas nagu hea olla.

Kui sa nüüd tulid sealt oma, oma nii-öelda teadlase karjäärist või otse ülikoolist, eks, sa juba enne mainisid, et tiimitüli oli ja osa teadlasi lahkusid, ma ei tea, kas sellepärast või mitte. Aga kuidas on teadlase, sellise kannatliku teadlase jaoks tulla ärisse või ma kujutan ette, et on nagu palju kohti olnud, kus sa oled pidanud otsustama, et sinu nagu teadlase. Ambitsioon või võib-olla ka eetika on vähem tähtis kui see, mida, mida, mida nagu äriliselt tuleks teha.

Jah, see natukene sõltub, ma arvan, sellest ka, et mis on inimese enda selline ambitsioon, et mina nägin, noh, minu ambitsioon või nagu selline why. Elu mõte või kuidas sa nimetad, on luua midagi, millest oleks, millel oleks võimalikult suur impact maailmas. Ja ma nägin, et tegelikult seda on võimalik teha kahel viisil, et tõesti, kas minna full teadusesse tõesti seal võib-olla arendada, noh midagi uut nii-öelda avastada, leiutada. Või võtta midagi, mis eksisteerib juba labori tasemel ja tuua see, kuidas ma ütlen, lõpptarbijani kommertsialiseerida see. Et selle tõttu ma valisin just selle tee, sest ma nägin, et tegelikult nii palju ägedat teadust on juba tehtud, aga see ei ole jõudnud nagu lõpptarbijani.

See vist on eriti keeruline, ma olen aru saanud, et muudkui tuleb ja, ja ei noh, tootmisesse reaalselt jõuab neist nagu võib-olla vähe.

Ja aga mulle Hendrik meeldis sinu lausekonstruktsioon, see muide on. Isaac Asimovi asumis juba kirjas see lause, et teadlased on kehvad ettevõtjad sellepärast, et nad ei suuda teha nagu nii-öelda eetilisi kompromisse, on ju, et noh, et, et aga lähme siitama teisele pausile.

Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Cellatexi kaasasutaja Märt-Erik Martens ja me oleme nüüd esimese poole saatest veetnud kahe jalaga seal teadusmaailmas. Et oleme aru saanud, mis te teete ja kuidas liha kasvatatakse ja kuidas üldse on teadlasena firmad teha. Aga lähme siis selle äripoole juurde äkki ka. Seda olete rahakaaslased, sellest me võime ka rääkida, aga. Et mina, kes on ikkagi osad

jupid keres, on pärit Brasiilia veistelt, on ju, et. Siis, kui kaugel me täna päriselt oleme selle koha pealt, et ma noh, nii-öelda ei pea laenama enam nagu sedasama loomset elementi mõnelt Brasiilia loomalt, vaid päriselt nii-öelda siis prinditakse minu mõõtmetega, minu vajadustega täpselt see õige, õige jupp valmis, et kas me oleme sellest kümne aasta kaugusel, viie aasta kaugusel, kolme aasta kaugusel?

Esimesed tooted on juba turul, see on Singapur, on see piirkond, kes esimesena maailmas, kuidas ma ütlen seadusandlusliku poole pealt. Lubas laboris kasvatatud liha turule. See liha, mis seal müügil on, on esiteks saadaval suhteliselt väikses koguses ja see on selline hübriidtoode, selline toote nimi on siis need kananagitsad. Ehk siis, mis juba tegelikult isegi kui meil on tavaline kananagits, noh, see ei ole liha tegelikult. Et see toode siis, mis seal Singapuris turul on, on siis suur osa on seal taimseid komponente ja siis seal on niuke näpuotsatäis rahkusid juures, et anda see just see liha maitse. Ja see on nagu esimene toode, mis tegelikult juba launch'id eelmise aasta detsembris, kui ma õigesti. Aga ma

just mõtlen nagu elu. Taavi tahab saada endale,

võib-olla uut

elu. Ma tahan siia südamesse endale uut juppi saada, on ju.

Aa, sa tahad endale saada, okei, siis me räägime ja vot selle, vot jah, okei, organite kasvatamine siis organismiväliselt. Jah, seda, see on bioprintimine, on täitsa sihuke erinev tehnoloogia, osad üritavad ka. Liha printida sellesama tehnoloogiaga, et see on minu hinnangul, ta ei ole nii skaleeritav, et toitu sellega toota. Lihtsalt sellepärast, et see printimise aeg on nii aeglane, et kui seal kaks-kolm tundi läheb ikka stake'i printimiseks, siis see on, seda on liiga palju versus see, et kui. Sobilik kogus nii-öelda raku kasvu substraati meie tehnoloogiaga tuleb nagu minutitega täna, sekunditega tulevikus, eks ole. Et seal ei ole üldse nagu võrdlusmomenti minu hinnangul, bioprintimine, mis tähendab siis rakkude printimist õigesse struktuuri. Minu meelest see on väga äge tehnoloogia just meditsiinis, et kui sul ongi vaja organeid printida, selleks on mitmeid start-up. Mida ma võin sulle pärast öelda, kes sellega tegelevad organi printimistega. Et meditsiinis minu meelest see tasub ära just rahaliselt, see on need prinditud organid on kallid ja see on okei. Meditsiinis ütleme, keegi ei taha omale kahe tuhande eurost nagu stake'i söömiseks printida.

Aga ma ütlen, et kaugel see on, et kas see on viis aastat või kümme aastat päris.

Organite printimine, organite printimine, minu, kui ma õigesti mäletan, siis täiesti sihukesed proof of concept organid on täiesti juba prinditud. Ja,

aga ma siis mõtlengi, et nagu see on üks nagu ka ravimitootmises on ju, et sul on, sul peab valem olemas olema, aga valemi ja ravimi vahel on kümme aastat, on ju, et noh, et. Kui tuleb

covid, siis on üks aasta.

See on, vot ma ei oska niimoodi öelda, ma nii seda valdkonda bioprintimine, meditsiiniline, vot seda ma ei jälgi nii kiivalt, et ei oska seda öelda, aga noh, ma ütlen, tehnoloogia on labori tasemel juba täiesti olemas, et seda teha, nüüd ongi lihtsalt see seadusandlus ja FTA approval'id ja nii.

Okei, Taavi, kas sa lõpetasid, ma veel. Ühesõnaga, Märt-Erik, kas teil on, ma ei tea, käivekliendid, süüakse teie torusid juba kuskil, mis seisus see projekt teil

on? Nii, alustame siis niimoodi, et kogu see valdkond on tegelikult ikkagi suhteliselt beebikingades, esimene jah, et toode on turul, aga on sadu ettevõtteid. Nii start-up'e kui ka suuremaid, kes siis panustavad just seal tootearendusse ja tegelikult ega sellist ideaalset toodet veel kellelgi valmis ei ole. Kõik, praegu on see aeg ja miks meil ülioluline on praegu suruda oma toodet edasi, on praegu on see aeg, kus kõik ettevõtted, kes arendavad oma laboriliha toodet. Teevad neid otsuseid, milliseid materjale, milliseid tehnoloogiaid me tööstuslikul skaalal rakendame. Ja selle tõttu on väga oluline saada võimalikult paljude lihade retseptidesse sisse. Ja see on see täpselt, mille kallal me väga töötame. Ma võin niimoodi öelda, et meil on, kui me võtame kümme kõige kõvemat labori lihaettevõtet. Noh, võtame, järjestame siis kaheksaga nendega, kaheksast nendega me teeme koostööd juba. Ehk siis ka osadega labor niuksel väga-väga mikrotasemel, ütleme siis katseklaasi tasemel osad juba kasutavad bioreaktoris meie materjale. Ehk siis arendus käib, nüüd, mis seal veel teha on, ilmselt oleks järgmine küsimus meie poolt. Et meie, meie peamine töö praegu käibki siis selle retsepti optimeerimise kallal, ehk siis mis on need polümerid, need valgud, polüsahariidid. Võib-olla mingid lisandid, mis sinna rakukasu substratmaterjali sisse lähevad, et selle kallal me praegu töötamegi. Koostöös laborliha ettevõtetega, meie strateegia ongi siis see, et mitte me ei arenda sihukest ideaalset toodet kuskil oma nurgas laboris, vaid me testime oma toodet juba nii-öelda on the field. Vastavas, vastavas keskkonnas, kus me saame kõige adekvaatsemat tagasisidet, me oleme kursis sellega, mis kõige viimaste arengutega, mis laboriliha maastikul toimib ja selle tõttu me suudame ka oma toodet vastavalt nagu kohendada.

Aga selles mõttes ikkagi nagu nii-öelda sisu ja teadus, ehk siis seda tootmisvastutust, et kuidas võimalikult palju ja kiiresti toota seda struktuuri, et see, kas see on ka ikka jätkuvalt teile mure või see ei ole enam mure?

See ei ole, see on, see, see on meil lahendatud tegelikult, et meie see noh, juba varasemast ajast see on skaleeritav nanofiibrite tootmistehnoloogia, see on meil. Välja töötatud, patenteeritud, meil on seade valmis, mis suudab seda materjali juba suurtes kogustes toota. Ja, ja nüüd ongi jah, tegelikult käib selline katsetamine nihuke teadustöö põhimõtteliselt selle kallal, et jah, täpselt, mis on need õiged lähteained, mis me siis masinasse sisse söödame. Ja mis seal nanofiibrite sees nagu lõpetavad, eks ole, ehk siis jah, sihuke retsepti optimeerimine käib praegu.

Aga lühike vastus on ühesõnaga see, et, et täna teie nii-öelda komponendiga tooteid kuskilt osta ei saa. Kommertsialiseeritud ei ole, burgeri vahel ei ole, et on liiga vara veel selleks?

Kommertsialiseeritud võib öelda, et on tegelikult, et müünud me oleme küll oma materjali, lihtsalt lõpptoodet kui sellist, kus oleks meie materjal sees, seda ei ole hea, hea. Okei,

ja seal Singapuri kananagitsetes ka ei ole teie, et nemad saavad kuskilt mujalt oma turukesi.

Vot nemad, vot seal ongi see, et selles konkreetses tootes, mis on see hübriidtoode, kananogid, seal ei ole see struktuur nii oluline, et esimesed tooted, mida me. Juba näeme ja mis ilmselt turule ka selle aasta jooksul, ma olen täiesti kindel, et tulevad, ongi need hübriidtooted, ehk siis sul on see taimne, seesama Taavi Bayonburger. Kus on siis natukene näpuotsatäis rakusid, maitseks juurde pandud, et noh, näidata, et rakkude söömine, mis on kasvatatud. Laboritingimustes ei ole midagi hirmsat, et ja see on, ütleme kananagitsad, noh keegi ei tea, mis tegelikult isegi tavalises kananagitsas sees on, et sinna võib igasugust asja sisse keerata ja inimesed söövad ikka endiselt. Et need on ilmselt tooted, mis ka selle aasta jooksul rohkem turule tulevad, aga kõikide laborilihaettevõtete eesmärk, kaugem eesmärk on ikkagi jõuda selle steigini, selle kanarinnani, selle kalafileeni. Ja seal on meie nii-öelda rakukasvu substraat, nanofiibrid väga oluline komponent selleks, et see üldse reaalsuseks saaks.

Teeme siin ühe, kindlasti raadiokuulaja nagu hirmust segane, et noh, et juba räägiti geenimuudetud maisist ja niisugust, on ju.

Üks viis.

Ja, ja ma ütlen, ma toon nagu meelega selle siia sisse, on ju, et üks kihvt start-up, millest me oleme rääkinud aastaid, on see, et kuidas. Süüa tablette niimoodi, et kui nad kõhtu jõuavad, siis nad saavad elektrisignaale välja ja, ja noh, põhimõtteliselt tableti sees on nagu sul väike chip, on ju, et ja inimesed nagu ei saa aru, et. Et ahah, et eks see chip, et sa põhimõtteliselt sööd nagu liiva ja see liivakogus on tegelikult väiksem, kui sul on, ütleme, tänava peal sisse hingatavas õhus, on ju. Et siin ka, et see hirm nagu ära võtta, et noh, ma söön mingeid nanotorukesi, on ju, noh, kõigil juba silmad nagu punnis peas, on ju, mis asja, et noh. Alles oli artiklik, kuidas meil sööme, ma ei tea, kotitäie plastikut tänu plastkiudel ära kalatoodetes nagu iga, iga nädal, on ju, et. Et, et, et kas, kas siin on ka mingi nagu olemas üks killer lause, millega võetakse kõik hirmud maha, et ahaa, okei, no kuule, seda heino ma võin küll süüa, on ju, et noh, et, et ei ole siin probleemi midagi, et noh, et ei juhtuks seda, et noh, on natuke testitud, aga tegelikult nagu tuleb välja, et ikkagi nagu ei ole.

No kõige, ma arvan, lihtsam on mõelda ja tegelikult see ongi reaalsus, et kui me räägime nüüd meie tootest, siis meie muundame lihtsalt mingi materjalifaasi või kõige lihtsam, võtame näiteks hernevalgu, nii, võtame hernevalgu. Teeme ja muudame selle sihukesteks makrotorudeks, makro ja siis on Beyond burger, tegelikult seal, see on täpselt see, mida on tehtud, sul on võtnud hernevalk ja tehtud see sellisteks noh, põhimõtteliselt hakklihamasinast läbi lastud, et saada see õige sihukene struktuur. Meie teeme väga sarnast asja, me muundame ka teise faasi, aga lihtsalt need struktuurid on palju väiksemad, nanofiibrilised. Seal nagu keemiliselt mingit muutust ei ole, tegelikult see on ikka täpselt samamoodi, ütleme, hernevalk või mis, mis iganes taimne valk see on, eks ole.

Põhimõtteliselt me sööme hernest.

Me sööme ikka, lõpuks me sööme hernest, see hernes on teisel kujul lihtsalt.

Kuule, aga see on ju ideaalne nendele, kes räägivad tasakaalustatud toetumisest, et iga liha juures peaks olema nagu rohelist

ka.

Struktuur ongi roheline.

Aga seal tegelikult on vist ju palju veel õudsam küsimus või kui võib nagu ette kujutada, et nüüd sul see rakk nagu või noh, mitte rakk, vaid palju rakke kasvab kuskileks ja moodustub selline hakklihatoode, aga, aga nad on ilma, noh, laiema organismita, et ta on lihtsalt see lihas ise. Ja nüüd, kui kuskil seal õhus keegi, keegi korra aevastab, eks ole, ja tekib mingisugune viirus, kes immuunsüsteem ei ole ju sellel rakul, kes lebab seal kuskil niimoodi päikse all, et jumal teab, mis sinna, mis seal sees kombineeruma hakkab.

Ma ütlen niimoodi, see, see kogu labori lihatootmine saab ainult olla võimalik ülipuhastes tingimustes, kus sul ei ole patogen, sul ei ole haigustekitajaid, teistmoodi see ei ole võimalik, keegi isegi ei. Ütleme nii, et sellist ohtu, et sul on mingi hapuks läinud liha seal, mis on kuskil haigustekitaja kokkupuutmine, see ei ole võimalik, see lihtsalt, see ei saa juhtuda, sa, sul. Sulle, sul jääb kogu protsess seisma, nii kui sul üks haigustekitaja sinna lendab, ehk siis see on nagu noh, kuidas ma ütlen, see on selline täiesti. Baas, baastase. Baastase, et see steriilsus tagada. Kui me mõtleme tavaliselt, ütleme tavaline loomliha, mis me omale igapäevaselt inimesed sisse söövad, see on seitsekümmend protsenti sellest lihast on kasvatatud niimoodi, et loomad on täisnuumatud antibiootikume, mis tegelikult lõpetavad meie nagu kehas, eks ole. Siis laborilihatingimustes sul ei ole vaja, kuna sul on tingimused juba nii steriilsed, sul ei ole seal mingeid patogeene, haigustekitajaid. Ja kuna see kogu tootmine, rakkude kasvatamine, lihaskoe tekitamine ja pakendamine käib kõik nii kinnises süsteemis. Et siis seal ei ole üldse variantigi, et seal midagi halba saaks juhtuda.

Olgu, teeme pausi ja lühike viimane lõik on kohe varsti teie ees. Lähme edasi Restardiga, Selatex ja kaasasutaja Märt-Erik Martens meil täna külas.

Tallinnas on esimene lumi maas ja vaatasin, sotsiaalmeedia oli täis pilte nendest õnnetutest robotitest, mis ei suutnud lumega toime tulla Starshipi omad. Ja miks ma seda teema sisse toon, on see, et Starship oma innovatsioonis mängib põhimõtteliselt selle loogika peale, et mingist hetkest alates. On see robot kasutamine odavam kui inimtööjõu kasutamine, ehk siis on see murdepunkt, on seal kuskil ma ei mäleta, kas see oli neli dollarit või kus see oli, et. Et kus robotit on kavalam, noh, nii-öelda arendada sellepärast, et inimene alati tahab saada palka juurde, tal on mingid muud vajadused ja nii edasi, on ju. Ta väsib, on ju, et robotil seda ei ole. Et teil on kuskil ikkagi selle liha tootmises mingi murdepunkt, noh, ma ei tea kilohind, noh, või mis iganes see mõõteühikuks ongi, et ma tahtsingi küsida, et, et mis see mõõteühik on, kas sa oskad seda tuua, et kui lähedal me sellele punktile oleme, kus, kus me teame, et noh, et, et a la, et, et ma ei tea. Eluslooma liha tootmine on keskkonnal nii ja naa kahjulik ja kokkuvõttes see murdepunkt tuleb siin, ma ei tea, mingi X eurode juures on ju, et noh, et me oleme sellest veel umbes nagu ma ei tea, kaks korda kallimad, poolteist korda kallimad, et aga noh, suund on selgelt nok on allapoole on ju, et no varsti lähme mööda, et. Tead,

see on üks, ma pean ütlema ka kahjuks, see numbrite maailm on hästi keeruline selles valdkonnas, sellepärast et kuna nagu, nagu ma siin saate alguses ütlesin ka, et see on väga, ütleme noor. Tööstus ja selle tõttu siin noh, mis siin juhtuda saab, on igasuguseid uuringuid olemas. Nüüd esimene burger, mis tehti, kui ma õigesti mäletan, kaks tuhat kolmteist aastal või kaks tuhat kaksteist aastal maks kakssada tuhat eurot. Eks ole, noh, see oli siis, see andis nagu hea sellise stardikoha, et okei, me peame nagu noh, see ei ole normaalne, hinda tuleb nagu kõvasti alla tuua. Nüüd täna kõige ja, ja, ja seal ongi põhimõtteliselt kaks või ütleme kolm olulist komponenti, mis siis seda hinda määravad, üks on seesama raku kasvu substraat, mille hinna meie oleme rohkem kui üheksakümmend protsenti alla toonud, võrreldes eksisteerivate tehnoloogiatega. Teine on see raku toit, mis on juba mõned ettevõtted väidavad, et nad on suutnud selle kuskilt viiesajalt eurolt kahe euro peale tuua. Ja kolmas komponent on bioreaktorid, mida, mille tegelikult hind tuleb alla skaleerides suurest, suurel skaalal, eks ole. Nüüd, kui me toodame siin võib-olla, ma ei tea, kakskümmend kilo nädalas näiteks või sada kilo nädalas, siis tegelikult see hinnaga hõikumine nii suur või no hinnaalandus nii suur ei ole. Tõeline, minu hinnangul on see noh, ja need numbrid on täiesti spekulatiivsed, aga minu hinnang on see, et kui me juba suudame kuskil mingi kaks kuni viis protsenti. Loomsest lihast vahetada lab-grown meat'i vastu, siis tegelikult see hind on juba konkurentsivõimeline loomse lihaga. Kui see, kui see kogus, see osakaal läheb juba üle kümne protsendi, üle kahekümne protsendi. Siis tegelikult ta läheb juba, see laboriliha läheb odavamaks kui loomne liha. Ja tegelikult on täpselt sama kvaliteediga kui isegi parem, aga noh, meil ei ole antibiootikume seal näiteks sees. Et see, kui hästi laboriliha lendab, sõltub väga suuresti, mis skaalal me seda toodame. Nii meie kui ka tegelikult need laboriliha ettevõtted, eks ole. Ja kui kiiresti turg selle toote omaks võtab.

Väga hea, räägime korra sest investeeringust, et kes investeeris, kui palju ja kus maa te üldse olete omadega? C, D, B, C, D round.

Ja see round oli siis seed ring, meie esimene tegelikult niuke equity investeering, kuigi noh, kaks tuhat üheksateist aastal me käisime TechStars'i kiirendi suusas. Et seal me tegime niukse väikse pre-seed ringi. Miks täna ja just nüüd me tundsime, et on õige aeg raha nagu just VC-del raha kaasata, on puhtalt sellepärast, et me nägime, et nüüd on meil on see baas, just see tootmine, see suur mure on lahendatud. Ja me oleme valmis nüüd nagu nii-öelda jooksma ja selle tõttu me otsustasime ka raha kaasata investoritelt. Me meelega võtsime rahulikult, sellepärast et selliste teadusmahukate start-up'ide väga suur nagu võib-olla viga, mida tehakse, on see, et kaasatakse riskinvestorid liiga vara pardale. Ja antakse liiga palju osalust ära ja seal, kui jõutakse lõpuks sinna C-d A-b ringi, siis tegelikult noh. Kogu ettevõte on investorite käes ja tegelikult founder'itel pole enam mingit motivatsiooni ettevõttega jätkata. Et meie meelega alguses toetasimegi peamiselt grant'idele, igasugustele võistlustele equity free rahaga, rahale ja nüüd alles otsustasime raha kaasata. Investorid on Eestist, on ka, on ka Rootsist, üks investor on ka Brasiiliast just sellel põhjusel, et seal on väga palju lihatootjaid, konventsionaalse lihatootjaid siis. Ja, ja tegelikult ka said mõned ingelinvestorid pardale toodud nii Soomest kui ka Saksamaalt, nii et küllaltki rahvusvaheline sats on meil.

Okei, aga ma ütlengi, et summa oli. Üks koma kaks. Üks koma kaks.

Üks koma kaks miljonit.

Ja lead investor oli.

Change Ventures ja Crosslight Partners, kaks lead, lead investor, noh jah, kaks lead investorit oli meil.

Kas Taavi, kui kaua see selline investori jaoks normaalne periood on istuda viis kuni seitse aastat

või? No fond tuleb, fond peab oma tulemuse tooma, kui me oleme fondi ära teinud, eks siis fond peab tulemuse tooma noh, üldjuhul seitsme aastaga. Siis antakse veel üld, noh, lisaks tavaliselt kolm aastat armuaega selleks, et siis nii-öelda piimased otsad kokku tõmmata, aga ütleme niimoodi, et. Kõik peab olema maha müüdud üldjuhul kümnendaks aastaks, ehk siis ja noh, change tegelikult on juba olnud turu peal ka, ma pakun vähemalt kaks-kolm aastat, nii et. Selle fondiga mitte. Okei, no aga

põhimõtteliselt teil on siis selline viis kuni seitse aastat, ma saan aru aega, et, et kõik, et pool, et viis protsenti maailmast hakkaks sööma. Ei, nii

hull ei ole, neil on vaja, ei, ei, neil on vaja seda ikkagi, et väärtus kasvaks niimoodi, et kui fond hakkab oma osalust likvideerima, et siis oleks alati ostja olemas, on ju, et see ei tähenda seda, et start-up elu peaks nagu seisma jääma või kasv peaks seisma jääma, et see käib ikka niimoodi, et.

Ma lootsin, ma saan talle panna aasta, viis aastat ette või seitse aastat ei olnud. Kas sa tõesti usud, et seitsme aasta pärast viis protsenti

inimesi? Seda eesmärki üldse ei olegi vaja, et küsimus ongi see, et mida nagu noh, meil on täna. Autotootmise ettevõte, kes pole ühtegi autot tootnud ja on ka Elingu Volkswagen, on ju, et noh, et millest me räägime, on ju, et noh, et. Et selles mõttes ei ole vaja üldse midagi. Usku on vaja, usku on vaja. Ja usku on vaja, et see asi on õige, jah.

Jah, Märt, teil on usk olemas, ma sain aru, et.

Meil on usk olemas ja kaugem visioon, kaugem visioon tegelikult on kasvatada Gelatex selliseks juhtivaks materjalitehnoloogia ettevõtteks, kes siis pakub mitte ainult labori lihaettevõtetele oma materjale, vaid ka teistes meditsiini, koetehnoloogia, filtratsiooni, energia salvestamise valdkonda, kus tegelikult igal pool on seesama suur mure. Et meil on vaja tegelikult odavaid nanofiibreid, mõistliku hinnaga nanofiibreid ja see on see probleem, mida me noh, fundamentaalselt täiesti baasteaduse tasemel oleme lahendanud. Ja kus me suudame kõige suuremat nagu impact'i tuua, et, et jah, tegelikult laboriliha on lihtsalt see, kus me näeme kõige suuremat valu, kõige suuremat potentsiaali endale. Ja kus, kus see impact lõpuks on kõige suurem, kui mida on võimalik maailmas.

Vilge, aga väga positiivne, meie saade on läbi, ma tahtsin veel küsida, kas sa ise oled söönud oma seda liha kasvõi tükikese niimoodi või, või ei ole maistnud?

Oma materjali muidugi olen, see, mis läheb sinna nii-öelda. Aga

liha seal sees, ma saan aru, ei ole olnud,

et. Ei ole

midagi, vaata, kui normaalne inimene paneb kotleti ümber jahu, on ju, enne panni peale.

Küll tahaks, küll tahaks olla nende inimeste nimekirjast, kes saavad seletiksit jõulupaki, et seal on siis hõõgvein, piparkoogid ja siis sellist kahtlast vatti, mille võib tegelikult ära süüa. Aga nüüd me oleme juba saate lõhki rääkinud, aitäh kõigile kuulajatele, aitäh. Aitäh kõigile osalejatele, soovime palju jõudu ja kohtume nädala aja pärast.

Aitäh kutsumast.