Sotsiaalmeedia on muutunud valeinfo levitamise tööriistaks

Tere, head kuulajad, alustab Restarti saade oma järjekord seal laupäeval. Ja täna on meil väga põnev võimalus rääkida ühel huvitaval, aktuaalsel, aga, aga väga pikkade mõjudega teemal. Mina olen saatejuht Hans Lõugas ja minul on täna üks külaline stuudios, kelleks on Ilmar Raag, kes on ametipoolest filmirežissöör. Aga tema on võtnud osa ühest huvitavast tegevusest Euroopas. Mis ongi see, millest me selles saates räägime. Nüüd, Euroopa Komisjoni juures võttis, üks töögrupp ei, ei võta aset, ei leia kohta, vaid tuli kokku, on vist õige öelda. Et tegeleda sellise teemaga, mis on. Väga erinevatel nimed all tuntud, küll räägitakse sellisest asjast nagu on libauudis, räägitakse sellest, mis on desinformatsioon, räägitakse sellest, mis on propaganda. Ja kõik see seostub sellega, mida me oma sotsiaalmeedias näeme, loeme, jagame ja analüüsime ja kuidas see sotsiaalmeedia mõjutab siis meie ühiskondi. Nüüd, see nädal on võib-olla eriti aktuaalne sellest rääkida, teisipäeval, siis Eesti aja järgi, või isegi kolmapäeva öösel, rääkis USA senati ees. Andis aru Facebooki tegevjuht ja asutaja Mark Zuckerberg sellest, milliseid samme on nemad astunud oma viimaste aastate jooksul ja viimaste kuude jooksul. Selleks, et sotsiaalmeedia ei oleks koht, mis on. Ütleme siis seaduse esindajate ja seaduseandjate ja ühiskonna jaoks risk, vaid pigem koht, mis loob sellist sidusust. Aga eks on ju meil ka kodus lähemalgi palju neid küsimusi sellest, mis asi on libauudis ja, ja kuidas see meid mõjutab. Alustame võib-olla terminitest, Ilmar Raag. Libauudis, inglise keeles on seal võib-olla siis fake news, on see terminis. Mina isiklikult olen kuulnud üha rohkem erinevate. Ütleme siis poliitikute suust, et kuidas nimetada asju, mis neile ei meeldi poliitiliselt, kellelegi oponendi sõnad või seisukoht. Mida see fake news tähendab, kas meil on mingisugune ühtne arusaamu, mida võiks selle ära tähistada?

Tere jah, et ega seda ühtset aru saama ei ole ja see oli ka tolle töögrupi esimeste istumiste, see on üks peamine teema, et. Et vaadata, kuidas teha niimoodi, et probleem ei läheks igasse ilmakaarde. Laias laastus siis otsustati, et parem on see, kui me fake news'i väljendit või seda terminit üldse ei kasuta. Seda, eriti pärast seda, kui siis Donald Trump on seda kasutanud nii laias spektris, et, et iga asi, mis talle ei sobi, on, on fake news. Ja, ja sinna juurde käib ka tegelikult sõna propaganda, mida ka Eestis kasutatakse enam-vähem niimoodi, et. Et iga mõtteavaldus, mis tundub, et ei sobi, on, on kohe propaganda. Laskmata silmist või laste silmist selle, et tegelikult kogu demokraatia on üles ehitatud sellele, et erinevad osapooled üritavad üksteist veenda kogu aeg. Iseenesest see on täiesti seaduslik ja legitiimne tegevus. Aga teisest küljest jälle leiti, et, et eriti siis viimastel aastatel on tõepoolest. Kuidagi süvenenud arusaamine, et valeinformatsioon, mis on siis võõrkeelsena desinformatsioon on just nagu tõepoolest mõjutanud teatud otsustavate ühiskondlike sündmuste kulgu. Olgu siis näiteks Brexit või ka võib-olla siis Trumpi valimine või mõned väiksemad episoodid siin ja seal. Kusjuures see desinformatsioon ei puutu kindlasti ainult Lääne riike.

Ahah, kui ma üritan lüüa sellise, luua mõttekaardi, mis, millest me üldse räägime, mis valdkondi see puudutab, siis noh. Nagu öelda, see fake news või libauudis ei ole päris hea termin, see ka viitab mingisugusele ajakirjanduse eetilisele probleemile, et see on meedia või pressisiseasi, tegeleda faktikontrolliga ja mitte. Publitseerida infot, mis ei vasta tõele. Aga kas see väärinfo, kas see laieneb, ütleme meedia siseküsimusest hoopis nagu mujale?

Ei, absoluutselt noh, tegelikult ta pigem on omal moel seotud ühest küljest siis reklaamimaailmaga, ka poliitreklaam käib, käib selle alla ja teisest küljest ta, on ta seotud ka sellise sõjaväelise. Nähtusega nagu infooperatsioonid või psühholoogilised operatsioonid, nii et. Võib-olla on indikatiivne näiteks see, et, et mitmel pool läänes ei õpetata reklaami mitte kommunikatsiooniteaduskondades, vaid majandusteaduskondades, see behavioral science. Nime all, sellepärast et öeldakse, et tähtis ei ole ju see, mis sõnu sa kasutad või kuidas su, mis kanaleid sa kasutad, tähtis on see, et inimene kindlal ajahetkel käitub kindlal viisil. Ja, ja nüüd, kui me jõuame ka siis selle platvormide või interneti. Toimuva infoedastuse juurde, ka seal räägitakse juba nüüd siis mikrotargetingist. Ma ei teagi, mis selle eestikeelne nimi täpsemalt on.

Sihtimine kõlab eesti keeles midagi, midagi muuga, midagi väga füüsilisena, kui sa sihid kedagi väga täpselt, täppissihtimine.

Noh, võib, võib-olla jah, aga, aga mõte on seal täpselt seesama, et, et massikommunikatsioonist teatud arusaam, et sa paned ajalehed ja televisioonid mingisugust kindlad sõnumid täis ja sa teed seda väga massiivselt, et see ei tööta. Kuna sa lihtsalt liiga palju raiskad raha, tegelikult see, keda sa muudad, see on väga väike arv inimesi või tahad muuta, et noh, mingisugune. Kaks, kolm protsenti ühiskonnast ja seetõttu siis sa pead võimalikult väikeste kuludega nende väga selgelt otsitud inimesteni välja jõudma.

Miks, kui me, ütleme selle jutuajamise üks tõuge on see, et Euroopa Komisjon kutsus kokku selle, selle ametlikult siis kõrgetasemeline ekspertgrupp. Miks Euroopa Komisjon, miks meil on vaja Euroopa tasemel sellise asjaga tegeleda, kui meil võiks olla teoorias vaba? Ühiskond, kus kehtib sõnavabadus, meil on meedias nii ühed kui teised hääled esindatud sotsiaalmeedias. Igaühel õigus öelda välja, mis ta hing ihkab. Kus see tõukekoht on, et me peaksime hakkama seda vaatama, kui probleeme?

See on iseenesest väga, väga hea küsimus ja päris mitmel korral oli ka seal inimesi, kes väitsid, et noh, tegelikult vaba turg peaks selle asja kuidagi ise ära reguleerima. Aga leiti, et nii nagu on ka vabal konkurentsil omad seadused, et garanteerida just nimelt seda vaba konkurentsi. Niimoodi siis vaba ideede konkurentsi puhul me pigem näeme teatud konkurentsireeglite rikkumist. Ja osaliselt on ta seotud siis nähtustega, kus kunstlikult tekitatakse või tehniliste vahenditega tekitatakse inimestele sellist kuvandit ühismaailmast, mis, mida tegelikult ei ole. Ehk et sinna alla käivad kõik need valeprofiilid. Siis botid, mis paljundavad sõnumeid, tekitavad inimeste ümber mulle nendest sõnumimassiividest, mida inimesed tegelikult ei oleks teinud, et sellist arvamust ja massiivi alati ei pruujiks olla. Ja teisest küljest oli siis huvitav, et. Et komisjon ütles, komisjoni jaoks tehti väga selgelt kaks vahet. Üks on siis see, mis on juba praegu meedias ja ka siis kitsamalt ka internetis on juba keelatud. Erinevates liikmesriikides, mis on vägivallale kutsuv. Kõne, teinekord on see siis vihakõne, mõnes riigis on see rohkem reguleeritud, teist sees vähem. Euroopa Komisjon ütles, et see, mida riigid ütlevad oma seadusandlused, mida nad maha võtavad. Seejäägu riikide enesti otsustada, Euroopa tasandil otsustatakse, et meie midagi reguleerima ei hakka üleeuroopaliselt. Keelatud sisu on rahvusriikide või nende liikmesriikide otsustada. Ja üldiselt teatakse, et selle alla käib eelkõige see, see kommunikatsioon, mis võib otseselt viia mingisuguse vägivaldse teoni. Teisele poole, öeldakse, me ei tegele sel erinevate poliitiliste arvamustega, aga me tegeleme nüüd sedasorti informatsiooniga või kommunikatsiooniga, mille puhul on näha või arusaadav tahtlik tegevus. Esile kutsuda mingisugust reaktsiooni, kasutades selleks, selleks siis valeinformatsiooni. Ja seda ei, huvitav oli see, et ei nähtud üldsegi mitte ainult siis poliitilise võitluse tasandil, aga toodi näiteks ka vaktsiiniteema. Ja see argument kõlas umbes selliselt, et, et iseenesest ajalooliselt oli näha, et mumpsid, leetrid ja mis seal iganes, haigused. Kadu, kadusid ära samal ajal, kui võeti kasutusele vaktsineerimine, nüüd viimase saja aasta jooksul. Põhimõtteliselt see ajaloolise faktina nagu peaks ütlema, et, et vaktsiinidel ajaloos on olnud oma roll suurte nakkushaiglaste. Peaaegu ärakaotamisel Euroopas, kui nüüd viiskümmend aastat hiljem sellise konspiratsiooniteooriana pannakse neid kahtluse alla. Siis, siis ilmselt on seal mingisugune probleem, noh ka selle asemel noh, näiteks rääkida võib-olla mingisugust konkreetsest ravimist on. On nüüd räägitud suurest vandenõust, milles osalevad, ei tea kõik kes, selleks, et inimesi sandistada. Ja, ja seda siis pidas Euroopa Komisjon muuhulgas ka probleemiks, et, et ei toimi seda teadmist, teadmistepõhist arutelu, aga teine asi oli kahtlemata see, et toodi näiteks siis poliitilisel tasandil ja ka siis. Välisriikide sekkumise tasandil, Brexiti näide, siis Vene trollide tegevus nii Balti riikides, aga Prantsuse valimiste ajal viimati Saksamaal. Ja leiti, et, et kui, kui see asi niimoodi läheb, siis. Siis see on igal juhul oht demokraatiale.

See vaktsiinide näide on väga, äärmiselt põnev, sellepärast et kui mõelda poliitilisele maastikule, siis see kuidagi aitab väga hästi ära raamistada, et no millest me räägime, me räägime sellest, et kellelgi on mingid poliitilised huvid, ta püüab manipuleerida. Sotsiaalmeedias või kuskil mujal, et siis neid huve saavutada või mitte. Aga tõepoolest, see vaktsiinide küsimus, mis on noh, ma, ma isiklikult, mul jääb puudu sellest seletusvõimest, kuidas inimesed selle liikumisega kaasa lähevad, eks. Aga see toimib ja, ja väga massiliselt ja nii Eestiski viimastel kuudel kahjuks neid nähtusi ei olnud, kus on sellel ka juba tulemused nende haiguspuhangute näol. On teil mingi ühendav lüli, mis?

Tegelikult ei ole ja, ja mis oli selle töögrupi puhul minu meelest väga positiivne, oli see, et. Et see, sinna oli kokku kutsutud inimesed, kes, punkt üks, ei olnud seotud valitsusorganisatsioonidega. Et nad olid erinevad ülikoolid, teadusasutused, seejärel. Ajakirjandusväljaanded, eelkõige siis see, mida huvitavalt kutsuti, Legacy Media, ehk siis.

Ja-ja, teame-teame, trüki, paberil trükitavalt siis. Ja,

seejärel siis internetihiiud, Facebook, Google, Mozilla, Twitter ja muud taolised. Ja, ja seejärel siis ka erinevad tarbijakaitseorganisatsioonid, et, et seda teemat käsitleda. Ja nende jaoks oli siis jällegi selline väga oluline kohe alguses väga selgelt paika panna mõningaid teemasid. Ütelda, et jah, näiteks vaktsiinide teema on meile oluline. Me ei hakka tegelema sellega, et me peaksime midagi keelama, sest meil ei ole seda õigustki. Aga teisest küljest jälle me peame vaatama, kas. Kuis nüüd öelda, et kas enne, kui riik hakkab mingisuguseid regulatsioone vastu võtma, sellepärast et kõik näevad probleemi. Et kas, kas eneseregulatsioon on võimalik? Eriti siis puudutas see nüüd siis interneti valdkonda, kus leiti, et vanameedia ajalehelt televisioon on väga raskelt reguleeritud. Sisuliselt kõikides Euroopa riikides, Eestis võib-olla isegi natukene vähem, sest me oleme väga liberaalsed. On võimalik vanale meediale kõvasti sisse sõita, kui nad on faktides eksivad. Samal ajal interneti puhul on kõik, internetifirmad, mida seal välja nende puhul on siis platvormid. Ju väidavad üheksakümnendate aastate algusest saadik, et meie, meie ise sisu ei tee. Me ainult kanname mingisuguseid sõnumeid üle, järelikult meil ei ole ka mingisugust vastutust. Ja meie platvormidel võidakse edastada kõiksuguseid sõnumeid ja meil puudub sotsiaalne vastutus.

Mida nende nii-öelda platvormidega teha, sellest räägime edasi kohe pärast väikest pausi. Restart läheb edasi, meil on täna saatekülalane Ilmar Raag, kes võttis osa väga põnevast, väga olulise teemaga tegelenud, ekspertgrupist, Euroopa Komisjoni juures. Ja me rääkisime sellest, millised osapooled seda valdkonda puudutavad, mis võib-olla siis alates libauudistest või siis selle väärinfo, oli see hea eestiklienti?

Desinformatsioon.

No enne, kui me läheme nende platvormide juurde, mis minu arvates on üks kõige põnevam küsimus üldse võib-olla, et, et kuidas seda paradoksi lahendada, milline huvide konflikt nendel on. Siis ma saan aru, et seal olid, olid meedia osapooled, olid seal töögrupi juures, tarbijakaitse. Kas meedia, kellel on ju teatav roll selles, et informeerida inimesi, seletada ja, ja samas on ka meedia eneseregulatsioon, ei ole mingi uus nähtus või uus asi? Mida meedia teha saaks, või mis meediaga tegema peaks siis teistmoodi, et seda nähtust kuidagi leevendada?

Ega tegelikult ei leitigi, et väga raske on teha midagi rohkemat. Sellepärast, et mingil tasandil on desinformatsioon aegade algusest ühiskonnas liikunud. Ja ega see ei ole nüüd midagi väga uut. Pigem leiti see, et see, mis on vahepeal muutunud, on tehnoloogilised võimalused inimestel sekkuda. Sõnumite teele saatmine, kommunikatsioon on demokratiseerunud. Tänapäeval ei saa öelda, et riik suudab kommunikatsiooni mõttes kõike niimoodi kontrollida, et inimestel ei ole enam valikuvõimalust. Et väga selgelt on meil tegemist nõudluse mittepakkumise keskse turuga. Ja teistpidi, siis oluline oli siis selles töögrupis ka see, et kohe alguses pandi paika need teatud skepsise noodid. Mida erinevad uuringud tõid välja ja noh, nendeks olid näiteks see, et tegelikult reaalselt puutuvad desinformatsiooniga kokku erinevates küsimustes suhteliselt väikesed hulgad inimesed, inimesi ühiskonnas. Et ma ei pruugi näiteks vaktsiini teemadel, mina ilmselt ei ole kuidagi ka. Google'i Algorütmide jaoks, täpselt see sihtgrupp, ma tegelikult ei tea sellest vaidlusest suurt mitte midagi. Ja ka siis oli uuring, mis vaatas seda Trumpi pooldajate poole tehtud erinevaid kampaaniaid ja seal kasutatud desinformatsiooni. Ja välja tuli siis see, et sisuliselt desinformatsiooniga, desinformatsiooniga puutus kokku umbes viisteist protsenti Ameerika valijatest. Mis ei ole selline väga, väga suur osa. Ma rõhutan, et tegemist oli just nagu siis nagu teadlikult fabritseeritud valeuudistega, mitte asjaga, mida kutsutakse nii ajakirjaniku eksimuseks, mida tuleb ka ette. Ja sealt edasi leiti jälle, et üks asi, mis ei tööta, on valede ümberlükkamine. On ka nii Ameerikas kõige kaugemale arenenud, aga ka Euroopas see fact-checking. Selline kogukond, kellel on õige mitmeid väljaandeid ja veebilehekülgi, kes tegelevadki sellega, et nad koguvad erinevaid. Valeväiteid meediasse lükkavad seda ümber, ma, Eesti ajakirjandus on seda ka aeg-ajalt, eriti enne valimisi näha olnud, Delfis oli ka midagi taolist.

Seda faktikontrolli on Delfil teinud vahelduva eduga ja muidugi sellesama asja kohta tegelikult leiab ju hirmus palju näiteid, iga päev sotsiaalmeediat kahlatas, kuidas see. Winston Churchill'i ütlus elab edasi, kuidas see vale teeb ringi ümber maailma, enne kui tõde jõuab järele. Ja eriti hästi on see mõõdetavused seal meedias läbi, laikide, kommentaaride, pöialda ja kõigide muude, kuidas valeinfo noh on kvantifitseeritavalt suurem sellest.

Väga huvitav uuring, minu meelest oli ta Oxfordi Reutersi instituudi tehtud. Ja ta uuris siis selle valede ümberlükkamise mõju ja avastati samuti Trumpi kampaania näitevaral, mis on üks akadeemikutele tohutu põlda erinevate uuringute tegemiseks, et. Et oli päris palju inimesi, kes läksid fakte kontrollima. Aga kui uuriti seda, et, et kas nad ise puutuvad kokku valeuudisega. Siis selgus, et inimene, kes on vaadanud või uurinud mingisugust lehte või uudist, kus on valeuudis peal. Ei läinud selle uuringu valimiseas kordagi uurima, kas see fakt on tõene või vale. Küll uuriti vastaspoole neid väiteid ja leiti sealt tõestused, et näe, vastaspool ka valetas või eksitas. Mis omakorda näitas seda, et. Et see faktiline tõestus, et nad kinnitavad su seniseid arusaami, aga ei lükka ümber sinu arusaami, juhul kui sa oled vastu, vastu, vastupidisel positsioonil.

Ühesõnaga, faktikontroll kui selline või, või vale otsene paljastamine, et see, see ei ole efektiivne.

Ta, noh selle kohta öeldakse, et ta on väga väikese efektiivsusega, et, et võib-olla tal mingisugune mõju on, aga praegused akadeemilised uuringud ei ole seda suutnud kvantitatiivselt tuvastada.

Okei, aga kui me liigume edasi selles töögrupis osapooltest rääkides noh, sotsiaalmeedia ettevõtted. Kel, kes on mõnes mõttes ju kogu selle vaidluse keskmes on ju, need platvormid. Seal, kas see on ilmselge konflikt või ei ole, et nad on äriettevõtted, kellel on ärilised eesmärgid, mis on tihti risti vastupidised nendega, mida me ootame siis nii-öelda. Kodanikuühiskonnas on vähe öeldud üldse, ühiskonna heaolu vaadates.

Jah, on, on küll, seal on, see on teatud vastuolu on, huvitav oli ühes eravestluses, ütles Twitteri avalike suhete esindaja, et tema meelest oleks päris hea, kui. Keegi selle Twitteri niimoodi ära ostaks, et ta muutuks sihukese Vikipeedia laadseks organisatsiooniks ja tegu, tegutseks avaliku huvi keskselt. Sest, et kompanii sees on see sisemine poliitika just nimelt selline avaliku huvi keskne. Ja, et nad eristavad ennast väga selgelt Facebookist, mida käsitletakse sellise ühe suure kurjana Google'i kõrval. Ja samamoodi siis ka Mozilla oli selline, samal ajal kui siis vaadata nende omapäelisi suhtlusi, siis oli tunda, et seal oli ka selgelt selline konkurentsi küsimused mängus ja lõpuks, kui see kogu selle. Komisjoni loodud grupp pidi mingeid otsuseid vastu võtma, siis sealt kumas läbi ka veel, veel üks kolmas arusaamine, et Google'i ja Facebooki käes on lihtsalt nii suur osa sellest interneti reklaamiturust, et pigem taheti suunata kogu protsessi sinnamaani, et. Alustatakse Sector Enquire'it, mis eelneks sellise konkurentsi protsessile, meile tulemusena öeldi, et. Google tuleks tükkideks teha, niimoodi nagu see Microsofti puhul juba omale Euroopasse tehti.

Aga see on väga põnev remark sellelt inimeselt, viitega Vikipeediale, mis minu arvates on hämmastavalt edukalt läbi tulnud nendest viimastest aastatest, kui platvorm. Mis Vikipeedia olemuselt on ju avatud platvorm, et ma võin sinna minna kohe ja kirjutada mõne. Mõne suvalise väite kellegi kohta. Aga kas siis tänu suurepärasele juhtimisele või, või õnnele või mingil muuhul põhjusel on see Vikipeedia nagu. Sellise, kuidas öelda vastupidava infoallikana läbi nende aastate tulnud ja, ja ma olen tõsises hämmelduses heas mõttes sellele, et kui hästi on Vikipeedia hakkama saanud sellega.

Facebooki puhul räägiti sellest, et. Et nad kaks tuhat kaksteist muutsid oma strateegiat. Et kui nad enne seda olid puhtalt inimesi siduvaks sotsiaalvõrgustikuks. Siis sel hetkel, kui nad nägid, et Google hakkas tegema ka ajakirjandusega või hakkas tegema, tootma sisu. Siis nad leidsid, et, et see võib olla rong, kust nad ei taha maha jääda. Ja nad muutsid ka oma seda newsfeed'i selliselt, et seal oleks rohkem nii-öelda professionaalselt toodetud uudiseid sees. Lisaks siis sellele, mida erinevad kasutajad postitasid. Ja, ja mõnes mõttes nad sel hetkel avasid ka selle Pandora laeka, kus. Kus tulid mängu need võimalused siis reklaamisoovijatele, kes, kes said oma tooteid siis lükata sinna, kuhu vaja. Kusjuures selle tegemiseks jõuti siis nüüd sellesse mikrotargeting maailma, kus, kus ühest küljest on. Siis erinevate organisatsioonide kogutud informatsioon sinu kui ta kasutaja kohta, noh, sellest on ka siinsamas saates räägitud, et, et Google teab sinust rohkem kui sa ise ja suudab ennustada ette ka sinu käitumist. Aga kui see niimoodi on, siis, siis on võimalik väga täpselt ju ära määratleda, kes on need konkreetsed inimesed, kelle ümber hakatakse seda mulli looma. Twitter ütles selle kohta kohe alguses ära selle mulliloomise ja valede kontode ja bot'ide kohta, et, et see on meie kompaniipoliitikaga vastuolus. Et me aktiivselt võitleme nende robotitega ja valeprofiilidega, aga nii nagu ka Zuckerberg hiljuti sellest rääkis. Põhimõtteliselt toimub nende kompaniide sees võidu, võidurelvastumine, kus robotite loojad samm-sammult. Muudavad oma tehisintellektiga neid profiile aina targemaks. Ja, ja kõik need programmid, mis on pandud selle taolise kunstliku sõnumi võimendamise peatamiseks. Jäävad, jäävad mannetuks, noh nagu näide on umbes selline, et kui kõige tüüpilisem esialgne Twitteri või, või Facebooki vale konto oli siis selline, mis ainult loopis sulle. Mingid sheeritud artikleid või pilte kusagilt mujalt, siis sellele ka olid võimalik seda tuvastada. Nüüd siis järgmisele sammule nähti ära, et inimene käitub natuke teistmoodi, inimene paneb aeg-ajalt ikkagi mingisuguse isikliku postituse. Mõne räägib oma kassist või koerast või kellegi sünnipäevast ja käitub nagu inimesena. Ja nüüd siis need robotid, neil on ka juba suur random ehk juhuslik valik erinevaid asju, millega nad nagu petavad oma väga ühekülgset käitumist.

See on ilmselgelt jah, võidurelvastamise märk vist, kas see ei ole, et. Et, et need platvormid peavad tegema süsteeme, kuidas tuvastada või, või vähemalt eemale hoida selliseid kasutajaid ja teiselt poolt on jälle panna rohkem ressurssi sinna, et luua usutavamat võltsprofiili. Kas see desinformatsiooni levik? Kas, kas selles mõttes on seda lihtne, seda sellele probleemile näpp peale panna, seda ära tunda, et, et. Et meil ta on, toimub sotsiaalmeedias, ta on tihti läheb mööda nii-öelda, mida seal öeldakse peavoolu meediast või sellele siis väga vastanduv, alternatiivne. Alati otsitakse neid viise, kuidas mitte konstruktiivset või positiivset leida, vaid alati on seal pigem midagi sellist konfliktilaadset. Ja selles mõttes on see kogudes infoväli nagu üsna selg, või, või ei ole?

Just nagu peaks olema, jällegi esimene asi, millega peab arvestama, on see, et tänapäeval sisuliselt. See traditsiooniline meedia ei ole, ei oma enam peamist mõjujõudu, nad ei kujunda ühiskonda. Seda ma ise nägin siis, kui ma töötasin siin meil Eestis Riigikantseleis pagulaskriisi ajal kaks tuhat viisteist. Kus me tegime meediamonitooringut ja me saime aru, et, et ehkki vana meedia oli pigem liberaalsetel positsioonidel. Sa näitasid samal ajal uuringud, et viiskümmend ja rohkemgi protsenti elanikkonnast oli siis pagulasvastased, aga nende meeleolud, mõtted olid kõik ajastatud sotsiaalmeedias. Mis tähendas seda, et traditsiooniline meedia ei, ei dikteerinud üldisi hoiakuid ühiskonnas. Nüüd siis selle peale öeldakse, et aga siis noh, vaatame, mis seal sotsiaalmeedias toimub ja me jõuame selleni, et tegelikult seda ei ole võimalik monitoorida ja vaadata, sest põrkutakse privaatsust sätetele. Ja täpselt samamoodi algab ka selline desinformatsiooni vastane võitlus sellega, et, et tegelikult puudub juurdepääs nende platvormide siseelule. Küll ütleb Google, et noh, tegelikult meie algoritmid on peaaegu avalikud. Ja ta ütleb, et noh, te tegelikult ei taha rohkem teada, sellepärast et kui me teeme oma algoritmi täiesti avatuks, siis me tegelikult selles samas võidurelvastumises nende pättidega anname jälle mingisuguse eelise ära, aga. Aga teine, teine argument on siis see, et, et väga palju on desinformatsiooni tootjad muuhulgas ka ikkagi ostnud reaalset reklaamipinda ja nad on olnud reaalne tuluallikas. Ja nüüd siis põhimõtteliselt, see on siis eelkõige puudutab Facebooki, see dilemma on olnud see, et, et olla parem kompanii ühiskonnale. Me peame loobuma mingisugusest osast oma tulubaasist. Ja kuidas seda niimoodi teha, et kõik, et kõik oleksid õnnelikud ja ka inimesed usuksid, et meil on see muudatus toimunud, nii nagu Zuckerberg praegu kinnitab sõnad tees, et, et me oleme teinud vajalikud muudatused. Aga selle peale jälle paljud ütlevad, aga mida te olete siis teinud? Kõike ei saa näidata.

Täpselt, arutame seda kohe edasi ja teeme siis enne väikse pausi.

Jätkame restardiga ja räägime edasi sellest, mida me saame teha selles osas, see oli väga hea märkus, millega me eelmise saate osa lõpetasime, et tõesti sotsiaalmeedia on muutunud. Peamiseks, kui mõni meie kuulaja võib-olla ei ole seda taibanud veel, siis see on väga selge koht, kus seda, seda aru saada, et sotsiaalmeedia on peamine viis, kus inimesed saavad ühiskonnale kohta infot. Kus tekib avalik arvamus, kus vaieldakse, kus levivad seisukohad. Ja see on ka põhjus, miks me räägime sellest, miks me räägime siin saates ja edasistes saadetes ja mujal. Sel nädalal, kui, kui mõnele kuulajale jäi tähelepanutuses tõesti, et Zuckerberg oli senati ees ja talt küsiti, et mis te teete ja ta väitis, et nüüd, kui pannakse poliitreklaam Facebooki, me teame, kus on see firma registreeritud, kus ta asub. Ja, ja sellega suurendama läbipaistvust ja siis küsis senaator talt, aga kui firma on registreeritud Delaware'is, kus on suur osa USA ettevõtteid. Ja selle Delaware firma omanik on võib-olla hoopis kuskil mujal, teises riigis, teisel mandril. Kas te siis ka teate, vastus oli ta laus ei. Ehk siis me ei saa sellest, me ei saa seda murda, seda, seda, seda justkui seda näilisuse pinnast, mis seal sotsiaalmeedias on. Ja, ja samamoodi on see Twitteri ja Facebooki mõlemase probleem, et noh, neil on vaja aktsionäridele näidata neid numbreid, kui palju neil kasvab kasutajate arv, iga kuu, aktiivsed kasutajad. Neid, neil on vaja näidata käibenumbreid ja kõike seda. Ja samal ajal istume meie siin ja muretseme, kuidas siis oma, oma eluga hakkama saada selles maailmas ja, ja, ja samal ajal tunnistame fakti, et sotsiaalmeedia on, on see kõige tähtsam koht. Mida me nüüd selle desinformatsiooni suhtes peaksime ette võtma? Kas me peaksime midagi, kas me saaksime midagi ette

võtma? Kui selle komisjoni töös pakuti välja terve rea selliseid rohkem või vähem paremaid ettepanekuid. Ja alustame sellest, mis on noh peaaegu. Liiga ilmselgelt seda mainida, leiti, et põhimõtteliselt komisjon võiks küll raha paigutada rohkem meedia kirjaoskuse alasse haridusse. Pidades selle, silmas selle all eelikõige meediakriitika õpetamist, meediakriitika selles tähenduses, et kui ka meil Eesti koolides on mingisugused meedia valikained, siis enamasti õpitakse seda, kuidas ise teha. Videolugu või kuidas ise midagi kirjutada, mitte aga seda, kuidas näiteks. Meediat lugeda allikakriitiliselt või kuidas minna neid pärisallikani välja, mis on siis nüüd internetis muutunud nagu eraldi teemaks. Forensics või nii-öelda meie, selle interneti lahkamine.

Mis on tegelikult isegi väga oluline ju, palju olulisem see, kui et ma nüüd ise hakkan kirjastama või avaldama midagi, vaid lugeda kriitiliselt, kust see info värineb.

Ja, ja seal puhul isegi jõuti ka sellise teise moesõnani, et see blockchain arusaamisega, et, et põhimõtteliselt võib-olla oleks ka see üks viis, kuidas siis läbipaistvust suurendada, sellepärast et üks võtmesõna, mis siis välja tuli, oli tihtipeale see, et. Et inimesele, inimestele võib, või peab pigem jätma alles võimaluse näha erinevat meediat, aga tal peab olema hea arusaamine, kes räägib ja mille pärast ta räägib. Ehk et see läbivaistlus on oluline sõnum. Nüüd, teine küsimus oli siis. Kõik meediat kokku, nii uus kui vana meedia, mille puhul leiti, et. Et süsteem peaks tegelikult toetama usaldusväärse meedia esilekerkimist. Aga see on nüüd, oli teema, mis oli hästi vastuoluline. Ja isegi kui võeti vastu arusaam, et moodustatakse selline lai koalitsioon erinevatest mittevalitsuse. Institutsioonidest, ajalehed, telekanalid, platvormid ja nii edasi, kes, kes peaksid looma niimoodi, nagu pankadel on krediidiindeksid. Ka sellist uudist, teatud tarbija tekitatavat krediidiindeksit, et jah, ma usun seda uudist. Ja kui piisavalt palju inimesi ütlevad, et nad usaldavad, siis noh, võib-olla edendatakse nii, niimoodi usaldusväärset uudist. Selle puhul see vastuargument ütleb, et need, kes on väga põhimõttekindlad vastased, need nagunii ei usalda ühte, ühtegi osa sellest ülejäänud uudisest, nad on juba, juba ette. Indoktrineeritud ja, ja nii, nii see ka jääb. Aga siis oli kolmas, kõige suurem pakett, puudutas nüüd mõtteid, mis, mis olid seotud platvormidega, kus kogu selle desinformatsiooni raskuskesega asub. Nendest esimene rääkis siis. Lähenemissuunast või strateegiast, follow the money, järgi raha. Ehk et selleks, et sa oma desinformatsiooni saaksid nii-öelda levima panna. Ei räägita mitte sellest, et, et ma avaldan, panen oma, oma Facebooki seinale mingisuguse pildi ja see, seda teised inimesed hakkavad jagama ja noh, võib-olla ta läheb ka. Selline viiruslikult kuhugi laiali, et mitte sellest ei räägita, see, näiteks, et see on normaalne. Pigem räägitakse sellest, et kui ma panen oma seinale pildi ja siis ma võimendan seda läbi nende algoritmi, mis hakkavad seda lükkama laiali rohkem, kui ta tegelikult oleks läinud.

Mida tehakse raha eest, tõenäoliselt ostes.

Just, ja, ja siis tuleb vaadata, et kust see raha tuli, püüdes aru saada, et kui palju on legaalsed need allikad, et, et ma. Et saaksin aru, et selle sõnumi taga seisab see organisatsioon lõpuks. Ehk me põrkume sellele samale probleemile, et, et ka seda raha on võimalik vägagi hästi maskeerida. Täpselt samamoodi on räägitud sellest, mis juba kajab see Zuckerbergi viimastes avaldustes välja, et me peame alati suutma aru saada, kes on mingisuguse reklaami taga. Nii samuti nagu see reklaam peab olema eristatav muust sisust, et niipea, kui sul mingisugune. Meediajupp või sisu seal sotsiaalmeedias on siis võimendatud, peaks ta külge saama mingisuguse märgi, mis ütleb, et, et see ei levi mitte iseeneslikult. Vaid siin on keegi inimene või keegi organisatsioon, kes on soovinud, et see leviks rohkem.

Need on asjad, mis on meil nii-öelda traditsioonilise legacy selles meedias on ju läbi räägitud, arutatud ja, ja me oleme jõudnud mingisuguse noh, mingilgi määral toimiva lahenduseni, eks.

Just nimelt, aga seal. Seni siis need platvormid on, olid nagu pigem, pigem tõrksad seda kõike tegemast, sellepärast et. Et ikkagi ka lõpuks kasutati ärisaladuse mõistet. Et me, et meil, meie klientide vahel on mingisugune usalduslik suhe. Ja teiselt poolt oli üks väga huvitav seeria artikleid ajakirjast The Wire. Kus endine Facebooki reklaamialgorütmide väljatöötaja rääkis sellest, kuidas sisuliselt seal oli vahepeal selline süsteem, et mida provokatiivsem, mida räigem oli su reklaam. Seda odavamaks, see tegelikult muutus. Sellepärast, et kui sa olid, tegid väga provokatiivse reklaami, siis inimesed tulid seda rohkem vaatama ja kuna see inimeste klikkide juurdetulek oli oluline, siis vastavalt sellele, selle nii-öelda reklaami hind ajas. Läks alla ja ta sai tasuta väheke rohkem võimendust.

See on jällegi see, et Facebooki jaoks on oluline, et inimesed oleks rohkem hõivatud, hõlmatud Facebookiga. Ja kui sa teed hea reklaami, olgu ta või proaktiivne tahes, siis Facebook annab sulle allahindlust, et sa saad soodsamalt seda teha ja Trump, näeme, tulemus töötas, eks. No meil on kolm minutit saate lõpuni, kas saame võtta kuidagi kokku selle. Mida nüüd, see, see töögrupp oli mõnes mõttes väga esinduslik, meil on meedia, meil on kodanikuühiskond, meil on need peategelased ise, need platvormid. Kas me jääme ootama, kui me vaatame, mis Euroopas võib juhtuma hakata sel aastal, järgmisel aastal, kas jääme ootama, et need internetiettevõtted teevad mingisuguse eneseregulatsiooni, eneseregulatsiooni, ise kohendavad seda, kuidas desinfoga seal võideldakse. Võib Euroopast tulla mingisuguseid regulatiivseid samme, mingisuguseid, mingisuguseid riiklikud, mingi seadus on algatus selleks.

Lähitulevikus tundub, et mingisuguseid regulatiivseid samme ei tule. Võib juhtuda seda, et Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu ajal muuhulgas hakatakse andma toetusi vanale kvaliteetmeediale. Või mingisuguselt vaid teed sisuline, et uurib ajakirjanduse tõhustamiseks, noh, uurib ajakirjanduse. Üldse kogu vana meedia puhul räägitakse selliselt, et vana meedia ärimudel on kriisis. Ja põhimõtteliselt kõik läheb aina kollasemaks või lihtsamaks ja selle pärast see on odavam. Ja seetõttu leiti, et võib-olla siis riiklik toetus või avalik toetus on sellele lubatud. Mis puutub platvormidesse, siis nüüd on käivitunud ilmselt selline testperiood. Kus, mille jooksul eeldatakse, et platvormid tulevad välja mingisuguse kõigile sobiva eneseregulatsiooni vormiga. Ja siin on jälle huvitav tunda, see on isiklik tunne, mitte fakt, et, et suuresti vaadatakse seda. Mis toimub praegu Ameerikas, kus tegelikult nii Google kui Facebook on Ameerika seadusandluse surve all midagi muutma. Ja ilmselt eurooplased käituvad samamoodi, ehkki tagataskus on see võimalus, et kui nii umbes pooleteise aasta jooksul ei nähta neid muudatusi, siis võidakse alustada ka pigem siis selle konkurentsidirektsiooni või competition'i alt.

Ja see on põnev ja kaks tuhat kaheksateist tunniga aasta jällegi, kus ühe nurga alt neid platvorme mõjutab see, et Euroopas on need uued privaatsusreeglid selle andmekaitse määrusega. Mis ühest kohast paneb need andmed rohkem lukku, teisest küljest?

See on jällegi väga huvitav tähelepanek selles suhtes, et, et üks nendest nõudmistest, mis sellel grupil oli, oli see, et uurijad, akadeemikud eelkõige, et neil oleks. Vabam juurdepääs ka platvormide andmetele, mis on seesama ärisaladuse ja privaatsuse teema, mida just nagu ei saa, aga öeldakse, et. Et me kõik just nagu isiklikult tunneme, et ümberringi on seda desinformatsiooni ja me näeme protsesse, mis meile ei meeldi, mis võib-olla on mõjutatud, aga me ei saa seda tõestada, sellepärast et tegelikult meil ei ole andmetele juurdepääsu.

Ja ometi, kui need andmed siis, ma saan aru, lahendus oleks need anonümiseerida vähemalt, et nende pealt otsida, mis toimub ühiskonnas.

Ei, noh jah, on leitud, et mingil moel tuleb siis kõigepealt kvalifitseerida see, see uurija, et ühesõnaga, et kindel olla, et ei kasuta seda. Pahalt ära, nii nagu, nagu siis meil Cambridge Analytica puhul see näide oli. Aga teiselt, teistpidi mingisugune taoline meetod tuleb leida ja pigem on minu meelest see suund sellele, et anonüümsus kui selline on asi, mida tahetakse vähendada tervikuna.

Selge, me näeme, kuidas see kõik areneb, kuhu läheb, meil oli täna väga põnev saade, aitäh kuulamast ja oleme eetris jälle nädala aja pärast.