sellest, mis, mis, mis juhtus. Mis juhtus, hakkas juhtuma umbes aasta aega tagasi. Praegu on meil siis mai lõpp, kaks tuhat seitseteist aasta mai lõpus. Ei teadnud Eestis ilmselt veel keegi, et tulemuses on üks suuremaid sorti kriis. Sina, Andres, töötasid siis veel RIA-s, Riigi Infosainu Ametis. Olin
Aga millest, millest tuleb nagu aru saada selle koha peal on see, et turu peal, seda kutsutakse signaals intelligentsiks, inglise keeles. On kõikvõimalikke signaale igasugustest aukudest ja nõrkustest on väga-väga palju. Ja tegeldakse ka riigi infosteemi ametis ja ka muudades riigiasutustes pidevalt selle info monitoorimisega. Nüüd, trikk on selles, et kuidas sa sellest mürast selle signaali ülesse korjad. Ja kuni tolle hetkeni ei olnud nagu kindlat alust öelda, et vaat nüüd just see signaal on, on tõene.
No Andres, sina olid ühes naljakas seigas selles loos veel osaline, räägin siin nagu avaliku kommunikatsiooni koha pealt, seal kuskil, kui see kriis hakkas lõppema, eelmise aasta lõpus, sinu ühe postituse kommentaari. Oli see Gimalto, kes on siin, ei olegi nagu maininud, Gimalto on siis see, kes seda Infineoni koodi nagu justkui tarnas Eesti riigis politseile, kes politseiamet oli selle hankija. Kui malto esindaja hakkas viitama ja vihjuma, justkui Eestit oleks samamoodi informeeritud. Mis jättis jällegi rohkem mulje, et nagu pigem tahetakse oma rina sinna puhtaks.
No aga kes, kes ei tahaks, et noh, selles mõttes tuleb inimestele au anda, et inimesed selgesti nagu üritasid, et ega seda ei saa nagu pahaks panna. Aga noh, on ka selge see, et noh, kui on olemas leping, siis on seal teavituskohustus. Seal on viis, kuidas sul on teavitatud, Eesti Vabariigis, see käib teatud dokumendiregistrid pidi. Noh, kui seal jälge ei ole, noh, siis järelikult ei ole teavitat
Naljakam ongi see, et ega tegelikult ju sarnaseid asju mängitakse riigis, eriti just RIA juhtimisel ja nii edasi. Mängitakse läbi üks-kaks korda aastas, et näiteks see, et võetakse ministriga ühte ruumi kokku ja öeldakse, et näete, nüüd meil on situatsioon. Et me mängime läbi situatsiooni, kus vaadake, presidendi allkirjaga on paber, mis on noh, täiesti absurdne, aga näed, allkiri on dokumendilehtne, digiallkirja on ehtne. Et kuidas me üldse sellest supist välja tulema, on ju, et noh, näiteks sihukesed asjad, noh mängitakse, treenitakse läbi, aga nüüd oli see nagu päriselt.
kuna saadi hakkama, siis järelikult toimis ta, mis kindlasti toimis, oli see ja mida tegelikult õppustel ka harjutatakse, on see, et suudeti kohe tiim kokku tõmmata. Ja, ja seda, mitte ainult seda, et me nüüd võtame riigi infosteemi ameti sees, võetakse niimoodi kolm nihuke programmeerit kokku, et pistavad ninad kokku ja hakkavad arutama, arutama, vaid seal võeti kohe spetsialistid noh, igalt poolt, kus saade oli. Ja mitte ainult nagu IT-spetsialistid, aga kommunikatsioonispetsialistid, juristid ja kes iganes veel. Et see osa kindlasti töötas. Seal oli igasuguseid muid probleeme, aga, aga see, et suudeti nagu nii kähku selline tiim kokku panna ja panna tööle ja kõik olid nõus tulema ja panustama ja see toimis koos päris hästi. Et vot see on asi, mida kindlasti õppustele harjutatakse ja see kindlasti toimis.
Vastutus on jah, teine, aga, aga noh, see, et seda on läbi harjutatud, seda näitas kas või see, et suudeti nagu kaasata kohe nagu tippjuhtkond välja. See oli peaministriga eesotsas, oli ikkagi pressikonverents ja see asi tõsteti nagu selles mõttes esile tasemel, mida tegelikult nagu oli, me ikkagi kriis puudutas meie e-riigi sihukesi põhilisi alustalasid. Ja see läks peaministrile välja ja see on jällegi üks nende lõppuste nihukene tagajärg, ma
Aga, aga see on ka Eestis nii olnud. Ma olen ka näinud seda aega, kui, kui see suhtlemine poolt kinni avatud ei ole. Ja see oli nüüd selle konverentsi juures, kus võib-olla kõige nihuksem nagu olulisem asi. Mina ei tea, et keegi oleks kunagi riigi tasemel teinud konverentsi teemal, mis meil valesti läks. Riik ei tee nagu definitsiooni järgi peaaegu mitte kunagi mitte midagi valesti. Aga me tegime konverentsi sellest, mis me valesti tegime. Tasuta.
No selles keisis kindlasti saab jälle üks õpiku näide, sellest on räägitud ka, aga, aga kes iganes nagu samasuguse portsotsa, kas siis riigi või suurette võtta nagu nagu jõuab, ta kindlasti nagu refereerib ka sellele kriisile, noh.
See peab nii olema ja, ja neid kriise hakkab tulema. Mida rohkem riigid, kas Eesti mudeli järgi, või ükskõik kuidas muud moodi, ehitavad infosüsteemi omale põhiprotsessidesse sisse. Varem või hiljem mõni nendest kukub maoli ja siis on samasugune kriis nagu veel Eestis. Ükskõik, kas see on turvaintsident või käideldavusintsident, või mis iganes muud.
Aga kuidas sulle nagu arhitekti vaatest see tundub, et kui me nüüd, no meil on nagu ID-kaart, üks süsteem, et tal on palju osi. Kuidas koos töötab, suur küsimus, okei, aga kui me teeme neid süsteeme veel. Teeme seda, mida öeldakse, ärme hoia neid mune ühes korvis, me veel, no meil on juba mobiilide ka. Maailma mõistes väga keeruline süsteem, kus on eraettevõtted, mitu erinevat riigiasutust, väga palju osapooli, onju. Teeme veel paar süsteemi sinna kõrvale. Osi, mida hakata valvama, mitte ainult turvaküsimustes, vaid üldse toimib ja hallata seda, veel keerulisemaks.
No jaa, siin on, ma nüüd lähen Andreselt tõesti vastama, aga ma toon sulle näite, eks no võtame Norra, on ju, mul on kolm ID-kaarti. Noh, et see erinevat süsteeme, on ju, et, et sul on nagu või võta Soome, kus on arstidel on üks ID-kaart, riigi töötajatel on teine. Ja, ja lisaks on meil olemas riiklik ID-kaart, mida, mis on täpselt sama, mis meie oma, aga mida keegi nagu väga ei kasuta, on ju, et, et. See ei ole Eesti tee, Eestil on ikkagi, meil on, me räägime sellest, et meil on nagu noh, üks digitaalne identiteet ja siis on meil erinevad kandjad, ehk siis nagu noh, ongi, et sa võid kasutada seda noh, ukse avamiseks nagu mobiili. Smart-ID-d, sa võid kasutada ID-kaarte, on ju, sul on erinevad viisid, et kokkuvõttes me nagu kaitseme ikkagi ühte nagu terviksüsteemi ja otspunkte.
Ei no Andres rääkis just sellest, et, et süsteemid lähevad järjest keerulisemaks, kogu kübermaailm on pärast keerulisemaks ja, ja me peame järjest rohkem tööd tegema selleks, et seda nii-öelda noh. Eesti, Eesti digiühiskond ka toimub tänu sellele, et, et üks asi on see, et ta, ta on turvaline, aga ta ka näib turvaline, ehk siis, et meil ei ole nagu kahtlust selles, et. Ma toon nagu analoogi näiteks, ma ei tea, Saksamaalt, kus, kus on täielik usaldamatus riigi infosüsteemide vastu, sest ühelt poolt nagu loomulikult ju riik kõiki jälitab ja kontrollib. Ehk siis teema ja teiseks on kindlasti riigil kõik asjad pilla-palla, lipa-lapa, sellepärast me ei tohi talle andmeid anda, sellepärast et nii kui me midagi anname, siis kõik lekib.
Kuulamata, kuulamata, kui me vaatame seda, kes kohal olid, siis kohal olid täitsa mitme riigi regulaatorite tippjuhid. Kohal olid EU inimesed, kohal olid Euroopa küberagentuuri inimesed ja väga kõrgel tasemel kuulavad küll ja need inimesed. Moderaatorina ma natuke puutasin nendega kokku, siis kui ma kuulasin, kuidas neid kutsuti, siis neid kutsuti just nimelt isiklike suhete noh, nii-öelda kaudu. Nii et ma arvan, et tegelikult kuulatakse küll.
Aga mõtlen, mis oli minu arust selle kriisi noh, üks sisuline väga hea õppetund ja ma arvan just eriti nagu poliitikutele, riigijuhtidele. Oli see, et, et see usaldus, mis meil praegu on, on nii-öelda professionaalne usaldus, ehk siis ta ei ole nagu kannajalgadele, et noh, et, et ala, et, et oli väike paanika ja selle peale nagu. Noh, raavas jookseb tormi kuhugi, on ju, et, et ei ole niimoodi, et raavas kuulab ära. Saab aru, ahah, me peame uuendama. Noh, me ei tundnud, inimesed ei tundnud tänavale, inimesed ei loopinud ID-kaardi prügikasti, ütles, et ma mitte kunagi kasutanud sihukest jaama, selge. Oli, tuleb ära vahetada, kõik ei vahetanud, väga suur osa, et vahetamata, mis teist pidanud meile tagasisidet, et noh, väga paljud siiski ikkagi ei kasuta veel üldse ID-kaarti ja nii edasi, onju.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]