Eesti firma aitab kunstliha kasvatada

Nahast sai liha, vot jah, absoluutselt Taavi kommentaarile, see on väga teadusmahukas ettevõtmine, mida kogu see tööstus tegelikult teeb ja, ja tegelikult ka meie nii-öelda tehnoloogia materjali arenduses on seda nii-öelda baasteaduse komponenti päris palju. Kõik see alguse siis jah, tõesti Tartu Ülikooli nii-öelda, Tartu Ülikoolis, kus kokku saidki õiged inimesed. Kus mina töötasin nanofiibriliste materjalidega juba ja minu co-founder Mariann Meigo tuli ka, oli ka Tartu Ülikoolis oma MBA-d just tegemise, ta otsis just, et kas keegi arendab mingeid ökomaterjale või sihukseid biopõhiseid materjale, siis ta leidis meid ülesse, meid oli tollel hetkel juba natukene rohkem. Kolm materjaliteadust, kes sellel valdkonnas töötasid. Ja siis sai formuleeritud see idee, et teeks nagu selatiini nanofiibritest, teeks nahasarnast materjali. Et see oli lihtsalt idee tegelikult sihuke noh, selatiini nanofiibrid meil olid olemas, kuidas neid tööstuslikult toota, polnud õrna aimugi. Kuidas see muuta veekindlaks, hõõrdekindlaks kõikideks nendeks omadusteks nagu noh, mis nahal on, polnud õrna aimugi, aga siis me läksimegi tollel hetkel. Ühele roheideede, ideede, roheideede võistlusele, konkursile Climate Launchpad, mis on sihuke üleeuroopaline. Ja me võitsime selle võistluse ära, ehk siis tegelikult me saime väga hea validatsiooni selle kohta, et noh, see tõesti, see idee on hea, see on väärt nii-öelda edasi arendamist. Ja lähme siit edasi, noh siis peale seda me, meil oli ka esimene tiimitüli. Kolmest materjaliteadlasest jäi üks järgi, kes teie siin ees istub. Ja, ja Marianniga me kokku jäime ja hakkasime siis edasi arendama ikkagi noh, nii-öelda tootestama seda, seda ideed. Ja siis kõige suurem väljakutse, mida me pidime lahendama, oli see okei, isegi kui me selle materjali valmis saame. Me peame aru saama, kuidas me seda nagu tonnides kilomeetrites seda nahasarnast materjali toodame. Ja nanofiibrid, kuidas neid toota suurel skaalal, see oli kõige suurem väljakutse. Ja töö hakkaski sellel kallal ja me vaatasime ringi, et tegelikult tõesti ei olegi, ei turul ei eksisteeri ühtegi nanofiibri tootmistehnoloogiat, mida oleks võimalik suurel skaalal teha ja siis tegelikult meil toed, töötasime välja oma tehnolooge. Mis on ka nüüdseks nii-öelda patenteeritud ja, ja mil, mil, mis ongi nagu kõige suurem väärtus Selatexes. Me tegime ka väga head arendustööd ka siis sealt edasi, et kuidas neid selatiivne nanofiibreid muuta siis keskkonnale vastupidavamaks. Aga me jõudsime tegelikult väga heade juba lahendusteni, et tegelikult kui natuke guugeldada, siis see päris ägedaid pilte on leida ja tegelikult see on, materjal oli juba sihukene tugev, vastupidav, aga seal oli ikka teatavaid tehnilisi väljakutseid, seal oli turuväljakutseid. Moetööstus on kõigil, kõigil soovitan moetööstusesse mingit innovatsiooni tuua, seal on. See, see on, see on tegelikult väga keeruline ja, ja siis oli, samal ajal oli ka tegelikult pandeemia kaks tuhat kakskümmend aasta alguses ja siis tegelikult me juba varem hakkasime aru saama, et tegelikult võib-olla nanofiibriliste materjalide tõeline potentsiaal. On kuskil mujal kui nahasarnases tekstiilis ja, ja siis tegelikult me leidsimegi need teised suunad ja noh, suunad, kus tõesti see nii-öelda. Valu on kõige suurem, ehk siis laboriliha, meditsiin ja kohe tehnoloogia. Ja jah, ja eelmine aasta siis see umbes jah, umbes natuke üle aasta aega tagasi saigi siis see pivot tehtud, et me nii-öelda pakume nanofeebrilisi materjali hoopis teistele ettevõtetele, mitte ei arenda oma nohe sarnast tekstiili edasi.

Ma täiega julgen promo teha, sa tead, see, see ei ole, seal on, tahab, sa tahad, see tahab kannatust saada, see on küll ja tõelist sellist missioonitunnet. Aga miks minu jaoks materjal, minu endal on materjal teaduse taust ja. Vaata, kui see, kui me vaatame ajalukku natukene, sellised suured hüpped ühiskonnas, noh, kui me mõtleme näiteks arvutid. Me mõtleme näiteks plastikud. Noh, millest see kõik on alguse saanud, innovatsioonist materjaliteaduses, siis peale seda, kui innovatsioon materjaliteaduses on tehtud, on avastatud uued materjalid, pooljuhid. Ja siis järgmine samm on suur, suur hüpe nii-öelda terves ühiskonnas, et arvutid said võimalikuks, transistorid, eks ole. Et see oli ka tegelikult, mida mina, miks mina materjaliteaduses sisse läksin, et ma nägin, et tegelikult kõik suured. Nii-öelda muutused, kui sa tahad tõesti midagi suurt ära teha, siis see tuleb nagu, see tuleb väga baastasemelt teadusest ja see tuleb just materjali innovatsioonist.

Tallinnas on esimene lumi maas ja vaatasin, sotsiaalmeedia oli täis pilte nendest õnnetutest robotitest, mis ei suutnud lumega toime tulla Starshipi omad. Ja miks ma seda teema sisse toon, on see, et Starship oma innovatsioonis mängib põhimõtteliselt selle loogika peale, et mingist hetkest alates. On see robot kasutamine odavam kui inimtööjõu kasutamine, ehk siis on see murdepunkt, on seal kuskil ma ei mäleta, kas see oli neli dollarit või kus see oli, et. Et kus robotit on kavalam, noh, nii-öelda arendada sellepärast, et inimene alati tahab saada palka juurde, tal on mingid muud vajadused ja nii edasi, on ju. Ta väsib, on ju, et robotil seda ei ole. Et teil on kuskil ikkagi selle liha tootmises mingi murdepunkt, noh, ma ei tea kilohind, noh, või mis iganes see mõõteühikuks ongi, et ma tahtsingi küsida, et, et mis see mõõteühik on, kas sa oskad seda tuua, et kui lähedal me sellele punktile oleme, kus, kus me teame, et noh, et, et a la, et, et ma ei tea. Eluslooma liha tootmine on keskkonnal nii ja naa kahjulik ja kokkuvõttes see murdepunkt tuleb siin, ma ei tea, mingi X eurode juures on ju, et noh, et me oleme sellest veel umbes nagu ma ei tea, kaks korda kallimad, poolteist korda kallimad, et aga noh, suund on selgelt nok on allapoole on ju, et no varsti lähme mööda, et. Tead,