Eesti firma aitab kunstliha kasvatada

Me just jõudsime, me saime aru nagu tootmisprotsessist ja, ja, ja vist ka selle start-up'i olemusest, aga see on ju ikkagi teadushevi, ehk siis. Siin on korralik turunduli peal käimas, et räägi korra see taustalugu ka lahti, et kuidas te jõudsite üldse selle teemani. On see jälle, tuleb sellest, et sai õiged, õiged mehed, naised said õiges kohas kokku, mis see lugu on? Ja

Nahast sai liha, vot jah, absoluutselt Taavi kommentaarile, see on väga teadusmahukas ettevõtmine, mida kogu see tööstus tegelikult teeb ja, ja tegelikult ka meie nii-öelda tehnoloogia materjali arenduses on seda nii-öelda baasteaduse komponenti päris palju. Kõik see alguse siis jah, tõesti Tartu Ülikooli nii-öelda, Tartu Ülikoolis, kus kokku saidki õiged inimesed. Kus mina töötasin nanofiibriliste materjalidega juba ja minu co-founder Mariann Meigo tuli ka, oli ka Tartu Ülikoolis oma MBA-d just tegemise, ta otsis just, et kas keegi arendab mingeid ökomaterjale või sihukseid biopõhiseid materjale, siis ta leidis meid ülesse, meid oli tollel hetkel juba natukene rohkem. Kolm materjaliteadust, kes sellel valdkonnas töötasid. Ja siis sai formuleeritud see idee, et teeks nagu selatiini nanofiibritest, teeks nahasarnast materjali. Et see oli lihtsalt idee tegelikult sihuke noh, selatiini nanofiibrid meil olid olemas, kuidas neid tööstuslikult toota, polnud õrna aimugi. Kuidas see muuta veekindlaks, hõõrdekindlaks kõikideks nendeks omadusteks nagu noh, mis nahal on, polnud õrna aimugi, aga siis me läksimegi tollel hetkel. Ühele roheideede, ideede, roheideede võistlusele, konkursile Climate Launchpad, mis on sihuke üleeuroopaline. Ja me võitsime selle võistluse ära, ehk siis tegelikult me saime väga hea validatsiooni selle kohta, et noh, see tõesti, see idee on hea, see on väärt nii-öelda edasi arendamist. Ja lähme siit edasi, noh siis peale seda me, meil oli ka esimene tiimitüli. Kolmest materjaliteadlasest jäi üks järgi, kes teie siin ees istub. Ja, ja Marianniga me kokku jäime ja hakkasime siis edasi arendama ikkagi noh, nii-öelda tootestama seda, seda ideed. Ja siis kõige suurem väljakutse, mida me pidime lahendama, oli see okei, isegi kui me selle materjali valmis saame. Me peame aru saama, kuidas me seda nagu tonnides kilomeetrites seda nahasarnast materjali toodame. Ja nanofiibrid, kuidas neid toota suurel skaalal, see oli kõige suurem väljakutse. Ja töö hakkaski sellel kallal ja me vaatasime ringi, et tegelikult tõesti ei olegi, ei turul ei eksisteeri ühtegi nanofiibri tootmistehnoloogiat, mida oleks võimalik suurel skaalal teha ja siis tegelikult meil toed, töötasime välja oma tehnolooge. Mis on ka nüüdseks nii-öelda patenteeritud ja, ja mil, mil, mis ongi nagu kõige suurem väärtus Selatexes. Me tegime ka väga head arendustööd ka siis sealt edasi, et kuidas neid selatiivne nanofiibreid muuta siis keskkonnale vastupidavamaks. Aga me jõudsime tegelikult väga heade juba lahendusteni, et tegelikult kui natuke guugeldada, siis see päris ägedaid pilte on leida ja tegelikult see on, materjal oli juba sihukene tugev, vastupidav, aga seal oli ikka teatavaid tehnilisi väljakutseid, seal oli turuväljakutseid. Moetööstus on kõigil, kõigil soovitan moetööstusesse mingit innovatsiooni tuua, seal on. See, see on, see on tegelikult väga keeruline ja, ja siis oli, samal ajal oli ka tegelikult pandeemia kaks tuhat kakskümmend aasta alguses ja siis tegelikult me juba varem hakkasime aru saama, et tegelikult võib-olla nanofiibriliste materjalide tõeline potentsiaal. On kuskil mujal kui nahasarnases tekstiilis ja, ja siis tegelikult me leidsimegi need teised suunad ja noh, suunad, kus tõesti see nii-öelda. Valu on kõige suurem, ehk siis laboriliha, meditsiin ja kohe tehnoloogia. Ja jah, ja eelmine aasta siis see umbes jah, umbes natuke üle aasta aega tagasi saigi siis see pivot tehtud, et me nii-öelda pakume nanofeebrilisi materjali hoopis teistele ettevõtetele, mitte ei arenda oma nohe sarnast tekstiili edasi.

Räägi korra sellest materjaliteadusest, et see on muide üks valdkond, mida ma olen alati vaadanud Tartu Ülikoolis. Kui ma ise õppisin kakskümmend aastat tagasi, see tundus selline nagu noh, igavuse tipp ja ütleme ausalt, ega siin konkurentsi väga ei olnudki tollel hetkel, et. Et noh, umbes nii, et kuskil mujale sisse ei saanud, selleksid materjaliteadlaseks, tänapäeval tundub see nii, et. Et noh, iga mees teeb juba IT-d, on ju, et tahab midagi erilisemat teha ja, ja, ja mingimalt silma paista ja, ja uut start-up'i ehitada, et siis mine õpi ikkagi nagu materjaliteadust, on ju, et. Et räägi korra sellest ainest, julged sa üldse promo teha või see on ikkagi nagu sihuke igav valdkond.

Ma täiega julgen promo teha, sa tead, see, see ei ole, seal on, tahab, sa tahad, see tahab kannatust saada, see on küll ja tõelist sellist missioonitunnet. Aga miks minu jaoks materjal, minu endal on materjal teaduse taust ja. Vaata, kui see, kui me vaatame ajalukku natukene, sellised suured hüpped ühiskonnas, noh, kui me mõtleme näiteks arvutid. Me mõtleme näiteks plastikud. Noh, millest see kõik on alguse saanud, innovatsioonist materjaliteaduses, siis peale seda, kui innovatsioon materjaliteaduses on tehtud, on avastatud uued materjalid, pooljuhid. Ja siis järgmine samm on suur, suur hüpe nii-öelda terves ühiskonnas, et arvutid said võimalikuks, transistorid, eks ole. Et see oli ka tegelikult, mida mina, miks mina materjaliteaduses sisse läksin, et ma nägin, et tegelikult kõik suured. Nii-öelda muutused, kui sa tahad tõesti midagi suurt ära teha, siis see tuleb nagu, see tuleb väga baastasemelt teadusest ja see tuleb just materjali innovatsioonist.

No selles mõttes, et see ei ole selline, kuidas ma ütlen, see tahab hästi palju laia teadmisi saada, nii füüsikast, keemiast, matemaatikast, selleks, et üldse nagu sellesse valdkonda suuta sisse minna, et noh, mida, mis on materjaliteadus, materjaliteadus on see, et sa võtad. Keemilise elemendi, molekuli, polümeri struktuuri ette ja siis sa oskad öelda, okei, sellel materjalil on sellised omadused, et sa suudad teha nagu struktuuril ja materjali omadustel kohe seda nii-öelda seda linki luua, eks ole. Ja suudad disainida materjale vastavalt spetsifikatsioonile. Ja, ja ühesõnaga suudad panna uusi materjale kokku. Et see, see materjaliteadus, ütleme nii, et ta ei ole nagu selline, mida põlve otsas õpid, et sellepärast seda tegelikult tavaliselt minnakse ikka doktorini välja, mina nii kaugele ei jõudnud, et ma tahtsin Selatexiga tegeleda, Selatexi ehitama hakata. Aga tegelikult see on jah, see tahab nagu süvenemist ja kannatust saada, et selles valdkonnas nagu hea olla.

Jah, see natukene sõltub, ma arvan, sellest ka, et mis on inimese enda selline ambitsioon, et mina nägin, noh, minu ambitsioon või nagu selline why. Elu mõte või kuidas sa nimetad, on luua midagi, millest oleks, millel oleks võimalikult suur impact maailmas. Ja ma nägin, et tegelikult seda on võimalik teha kahel viisil, et tõesti, kas minna full teadusesse tõesti seal võib-olla arendada, noh midagi uut nii-öelda avastada, leiutada. Või võtta midagi, mis eksisteerib juba labori tasemel ja tuua see, kuidas ma ütlen, lõpptarbijani kommertsialiseerida see. Et selle tõttu ma valisin just selle tee, sest ma nägin, et tegelikult nii palju ägedat teadust on juba tehtud, aga see ei ole jõudnud nagu lõpptarbijani.

Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Cellatexi kaasasutaja Märt-Erik Martens ja me oleme nüüd esimese poole saatest veetnud kahe jalaga seal teadusmaailmas. Et oleme aru saanud, mis te teete ja kuidas liha kasvatatakse ja kuidas üldse on teadlasena firmad teha. Aga lähme siis selle äripoole juurde äkki ka. Seda olete rahakaaslased, sellest me võime ka rääkida, aga. Et mina, kes on ikkagi osad

Aga selles mõttes ikkagi nagu nii-öelda sisu ja teadus, ehk siis seda tootmisvastutust, et kuidas võimalikult palju ja kiiresti toota seda struktuuri, et see, kas see on ka ikka jätkuvalt teile mure või see ei ole enam mure?

See ei ole, see on, see, see on meil lahendatud tegelikult, et meie see noh, juba varasemast ajast see on skaleeritav nanofiibrite tootmistehnoloogia, see on meil. Välja töötatud, patenteeritud, meil on seade valmis, mis suudab seda materjali juba suurtes kogustes toota. Ja, ja nüüd ongi jah, tegelikult käib selline katsetamine nihuke teadustöö põhimõtteliselt selle kallal, et jah, täpselt, mis on need õiged lähteained, mis me siis masinasse sisse söödame. Ja mis seal nanofiibrite sees nagu lõpetavad, eks ole, ehk siis jah, sihuke retsepti optimeerimine käib praegu.

Ja see round oli siis seed ring, meie esimene tegelikult niuke equity investeering, kuigi noh, kaks tuhat üheksateist aastal me käisime TechStars'i kiirendi suusas. Et seal me tegime niukse väikse pre-seed ringi. Miks täna ja just nüüd me tundsime, et on õige aeg raha nagu just VC-del raha kaasata, on puhtalt sellepärast, et me nägime, et nüüd on meil on see baas, just see tootmine, see suur mure on lahendatud. Ja me oleme valmis nüüd nagu nii-öelda jooksma ja selle tõttu me otsustasime ka raha kaasata investoritelt. Me meelega võtsime rahulikult, sellepärast et selliste teadusmahukate start-up'ide väga suur nagu võib-olla viga, mida tehakse, on see, et kaasatakse riskinvestorid liiga vara pardale. Ja antakse liiga palju osalust ära ja seal, kui jõutakse lõpuks sinna C-d A-b ringi, siis tegelikult noh. Kogu ettevõte on investorite käes ja tegelikult founder'itel pole enam mingit motivatsiooni ettevõttega jätkata. Et meie meelega alguses toetasimegi peamiselt grant'idele, igasugustele võistlustele equity free rahaga, rahale ja nüüd alles otsustasime raha kaasata. Investorid on Eestist, on ka, on ka Rootsist, üks investor on ka Brasiiliast just sellel põhjusel, et seal on väga palju lihatootjaid, konventsionaalse lihatootjaid siis. Ja, ja tegelikult ka said mõned ingelinvestorid pardale toodud nii Soomest kui ka Saksamaalt, nii et küllaltki rahvusvaheline sats on meil.

Meil on usk olemas ja kaugem visioon, kaugem visioon tegelikult on kasvatada Gelatex selliseks juhtivaks materjalitehnoloogia ettevõtteks, kes siis pakub mitte ainult labori lihaettevõtetele oma materjale, vaid ka teistes meditsiini, koetehnoloogia, filtratsiooni, energia salvestamise valdkonda, kus tegelikult igal pool on seesama suur mure. Et meil on vaja tegelikult odavaid nanofiibreid, mõistliku hinnaga nanofiibreid ja see on see probleem, mida me noh, fundamentaalselt täiesti baasteaduse tasemel oleme lahendanud. Ja kus me suudame kõige suuremat nagu impact'i tuua, et, et jah, tegelikult laboriliha on lihtsalt see, kus me näeme kõige suuremat valu, kõige suuremat potentsiaali endale. Ja kus, kus see impact lõpuks on kõige suurem, kui mida on võimalik maailmas.