Kas meedia on kriisis ja bännerite aeg on läbi?

Lexuse iselaadiva hübriidiga oled alati sõiduvalmis. Tule ja vali endale Lexuse hübriidmaastur NX või RX, sest praegu on liisingu sissemaks alates null protsendist. Ootame sind, Lexus, Tallinna esindusse. Pakkumise tingimused kehtivad juriidilistele isikutele. Finantsteenuse pakkujaks on Luminor Liising

Tere tulemast kuulama Restarti saadet, on jälle laupäev, kolmas november on käes ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa stuudios nagu alati ja meil on seekord kaks külalist, viimasel ajal ongi kuidagi ühe külalisega saanud, aga nüüd on kaks ja meil on väga hea meel. Saade tuleb meediateemaline ja mitte sellepärast, et mina oleks öelnud, et me peame tegema, vaid Taavi ütles, et me võiks teha veel meediasaate. Ja seetõttu meil on stuudios kaks meedia inimest, meil on Mari-Liis Rütsalu, kes on Ekspress Grupi tegevjuht, tere. Tere. Ja Igor Rõtov, kes on Äripäeva pe

No tere ka minu poolt, me sellel sügisel võtsime uue väljakutse endale, et augustikuus Henrik kirjutas ühe blogi, mille sisu oli, et tehnoloogias pole mitte mingit kasu. Ehk siis midagi uut ei juhtu, lennukid lendavad ikka sama kiiresti, nagu nad lendavad, iseseisvõitu autosid ikkagi veel ei ole. Noh, ja sul on kõik seisab, et midagi polekski nagu muutunud. Et me võtsime endale väljakutse, et, et okei, vaatame erinevatesse valdkondade sisse, et kuidas need valdkonnad on muutunud tänu tehnoloogiale. Ja no oligi, me rääkisime lennundusest, kuidas piletihinnad on odavlennud, kuidas on noh, ikkagi kogu see teenus nagu paremaks läinud ja nii edasi. Ja muuhulgas siis noh, tuli see idee, aga vaatame siis meediasse ka. Ehk siis noh, kui me oleme ajas tagasi, siis meediaäri ei ole ju enam see äri, mis ta oli kakskümmend aastat tagasi. Kui ma õigesti mäletan, kakskümmend aastat tagasi oli see peamiselt, kui palju on lehetellijaid.

Jah, ma isegi ütleks, et meediaäri ei ole see, mis ta oli kümme ja see, mis ta oli viis aastat tagasi. Aga jah, see muutumine on tohutu. Et enam-vähem sada aastat see meediaäri vähemalt Lääne maailmas toimus nagu samasuguste mallide järgi, aga see, mis hakkas juhtuma pärast kaks tuhat. See on, muutused on tohutud.

Aga mõtlengi, et noh, peaks see kuidagi võib-olla see loo nagu lahti rääkima, et seesama kuulaja jaoks, et seesama, sellesama muutus, et võtame sedasama kaks tuhat nagu lähtepunktiks. Ja ma ei tea, hakkan ma, Igor, sinust pihta.

Võtame üheksakümmend üheksa.

No okei, see on enne mulli.

Võtame üheksakümmend üheksa, sest siis oli selline mees nagu Bill Gates, kes ütles, et aastaks kaks tuhat kaks kaovad ajalehed ära. Igor, sa

oled ise ka öelnud seda mitmel konverentsil, ma isegi mäletan.

Ei, mina ei ole öelnud. Sa, sa, sa oled jälle nagu, nagu paljud minu teised oponendid panevad mulle sõnu suhe. Mis mina ütlen, ma pärast ütlen sulle, see läheb ajas edasi.

Aga ta

ütles, et aastaks kaks tuhat kaks, sellepärast et ei ole ju mõtet lugeda eilseid uudiseid paberi pealt, kui neid saab arvuti monitorit nagu kohe kätte. Et tegelikult kaks tuhat kaks veel kaks tuhat viis oli trükiajakas, ajakirjanduse kõrghetk. Ma mäletan hästi selliseid vanu peatoimetajaid Ameerikas ja Euroopas, kes ütlesid, noh, Bill Gates, poiss, keegi ei lähe internetti, kõik jäävad, jäävad paberi juurde. Aga aastad läksid edasi ja tegelikult juba kuskil pärast kaks tuhat kümme oli selge, et Bill Ketsil oli jumala õigus. Ainult ta, nagu ikka selliste trendide puhul ta kippus nagu üle hindama lühiajalist trendi ja teised ka ikka alahindama pikaajalist trendi. Et nüüd vist enam keegi ei vaidle vastu, et ajalehed, kui nähtus, on ajaloo plugikastis küsimus, et millal. Nojah,

ka teil mõlemal on ju ajalehed. Ja päris palju ajalehte.

No ütleme, noh, teeme hästi rahvli. Aastal üheksakümmend üheksa, kaks tuhat, nii-öelda peamine sissetulekuallikas oli ajakirjandus, ajalehte tellimine pluss ajalehtede müüv reklaamiraha.

Just. Ka jah, kakskümmend viis protsenti tellimusraha, seitsekümmend viis protsenti reklaamiraha.

Nii, ja nüüd on?

Nüüd on meil kakskümmend protsenti reklaamiraha, kaheksakümmend protsenti tellimuste raha.

No see on Äripäeval niimoodi, Eesti oludes.

Ja, Ekspress Gruppil on siis natukene teine situatsioon, kuna meil on päris mitmeid ajalehti, eks ju. Ja meil on ka Suur Delfi kõigis kolmes Balti riigis, et meil see käibejaotus on mõnevõrra erinev, et meil siiski kõige suuremat või noh, ütleme kasvu näitab praegu digitaalne meedia, eks ju. Pabermeedia on olnud languses, nii nagu ka Igor on öelnud. Aga huvitav on see, et Eestis on pabermeedia langus olnud oluliselt sellisem, vaiksem, kui ta on nagu mujal maailmas olnud. Noh, loomulikult, eks meie keeleruum kaitseb ka siin meid mõnevõrra. Ja, ja noh, Eesti on üldse selline hästi tellija või tellimuse sõbralik riik, eks ju, et läbi aegade olnud, et. Kui me siin võrdlesime, me küll Leedu portfellis müüsime ajakirjad maha, eelmise aasta lõpul. Aga kui me võrdleme, et noh, seal kas või ajakirjades tellijanumbreid, siis. Eestis on see noh, kaks-kolm korda suurem tellijatest või siis kogu lugejanumbris, siis tellijanumber, on ju, versus Leedu, et. Eestis on olnud selline tellimustepõhine suhtumine või lähenemine pikki aastaid.

Ma nüüd vastasin Taavile hästi otse, et sa tegelikult nagu laiendasid seda, et siin on nüüd nagu kaks vahet, et kas see tellimusraha tuleb läbi digitaalsete kanalitele, kas see reklaamiraha tuleb läbi reklaami, vot noh, siin. See, selle, selles nagu ruumis siin on tõesti nagu hästi palju muutusi toimunud.

Aga ma ütlengi, et ma läheks hoopis teise kohta nagu mitte selle, jätaks selle ärisinguvalt kõrvale, mis on olnud nende otsene, otsene tulu, vaid. Ma tahtsin seda küsida, et millal toimus teie ajakirjanike peades? Või peatoimetades see klõks ära, et, et oota stopp, et me ei olegi enam nagu nii-öelda noh, neljas või viies võim on ju, vaid me oleme siin see nii-öelda, et me oleme business. Ühesõnaga see klõks, kas see klõks on olemas viimaste aastate teemas, teema, et noh, ala noh, ma ei tea, paneme ükskõik, mis peakirja peaasi müüb, on ju. Me järgime iga päev klikke, vaatame, et me peame saama siin sada viiskümmend tuhat kliki täis, on ju. Et, et kas see arusaam ajakirjanike peades. Et millal see klõks nagu toimus, et kogu see maailm on nagu

muutunud. Nüüd sa panid nagu küsimuse ja andsid sellele eeldusliku vastuse. Ma ütleksin Äripäeva puhul, kui ma Äripäeva nagu tööle tulin, siis minul see krõnks käis üheksakümne teisel aastal. Kui mulle tegelikult õpetati, et meedia ei ole midagi muud kui äri ja head meediat sa saadki teha ainult siis, kui sa, kui sa teed seda nagu, nagu läbi äri. Mis aga klikkidesse puutub, siis Äripäeval. Võin nagu kinnitada, et, et meil seda probleemi ei ole, sellepärast et klikk meile nagu tulu ei too. Et meie bänneritulu on niivõrd väike ja me ei müü ka seda vaatamise põhiselt. Et meie põhja peamine tuluallikas on nagu tellija ja ärritada neid mitte sisukate pealkirjadega, et see meile ärile kasulik ei ole, kui meil see vahel juhtub, siis see on viga.

Aga samas, Äripäev oli esimene minu meelest, kes pani suure, suure bänner esilehele, et kui sa läksid Äripäev koduleheküljest, suur bänner.

Jah, ja me tegime, lähtusime valest ärimuudelist kahe tuhande kuuendal aastal. Nagu enamik meediat toona, et meie nagu arusaamine oli siis selline, et, et kuna trüki ja levi kulud kaovad ära. Ja reklaam kolib kõik veebi, panimegi selle suure bänner ja hakkasime mul seda sisu tasuta pakkuma. Et tegelikult, nii nagu võiks öelda kõik maailmas, me alahindasime Google'it ja Facebooki, kes tegelikult näitas, et reklaamiturg on hoopiski seal. Et sellest me saime aru kuskil neli-viis aastat hiljem, et kui nüüd paralleele tõmmata, siis samasuguse statement'i New York Times tegi aastal kaks tuhat üks. Me hakkame pakkuma sisu tasuta, täpselt kümme aastat hiljem, kaks tuhat üksteist, nad pöörasid selle, ütlesid nende digitaalne turg on, on samuti tellimused.

Ja, su algne küsimus oli siis see, et millal siis ajakirjanikud said aru sellest, et veebis peab justkui sisu teistmoodi esitama, eks ju. Et siis jällegi, et meie ettevõte või ettevõtted on natuke erinevad selles suhtes, et meil on üks hästi suur. Ettevõtmine, Delfi, mis on siis tegelikult nii-öelda digital porn company, eks ju. Mis on siis hästi nihuke Ida-Euroopasse laiendatav, et seal on palju selliseid internetiportaale, mis tekkisidki omal ajal siis. Peale iseseisvuse saabumist, on ju. Ja seal on kogu aeg see lähenemine ju olnud, nad pididki ju tegema midagi teistmoodi, tihtipeale alguses nagu uudisteagregaatorina, on ju, siis muutuda siseuudiste tootjateks ja nii edasi. Aga see, et ma ütlen, et osadel ajakirjanikel ei ole see võib-olla siiamaani ära käinud.

Aga sihukest asja ei ole, et on mingid sihukesed dashboard'id, hommikul on stand-up meeting, paneme päeva eesmärgi, peame saama. Noh, nagu ma ütlesin, sada viiskümmend tuhat klikki näiteks, midagi sellist veel ei

toimu. Ma ei tea, see on sihukene ülemüstifitseeritud müüt juba minu arust aastaid, et mina nii täpselt ei oska rääkida aastast kaks tuhat või üheksakümmend üheksa, kuna mina tulin meediasse alles kuus aastat tagasi. Aga kuus aastat tagasi ka täpselt samamoodi ei olnud nagu, loomulikult jäeta, jälgitakse loetavust kogu aeg, on ju. Millised teemad kõnetavad, millised mitte, noh, samamoodi ka jälgitakse, et kui palju artiklis aega veedetakse, noh, eriti näiteks meil nagu Ekspressi puhul, on ju. Aga see, et hommikul, et sina saad sada viiskümmend tuhat klikki ja sina niivõrd, noh, sellist asja mina pole küll kunagi näinud, et jälgitakse pigem nagu. Noh, ütleme päevapõhiselt jälgivad ainult teatud inimesed ja, ja pigem nagu nädalapõhiselt jälgitakse loetavust, et kui, kuidas kuskil kanalites on, et. Et see klikiteema on natuke üle müstifitseeritud.

Ma ei tea, Taavi, kas sa oled ise vaadanud, aga tegelikult Eesti oludes meedia ei ole eriline, sa ütlesid, et meedia on äri. No ta põhimõtteliselt on, aga, aga Eesti oludes ega ta nüüd nii väga suur äri ka ei ole, ma ei tea, Mari-Liis, mis Delfi käib on, sealt pealt kümme, viisteist.

Aastas, me võtame ettevõtteid kokku, ma ei suuda nii kiiresti kohe arvutada.

Ei,

ei, mitte trükikoja, aga selles mõttes meil on, eks ju, eksperts meedia, et sealt on juba päris raske, raske nagu lahutada, kuna see on ajakirjad sinnasamma juurde pandud. Et kahekümne miljoni kanti peaks

olema. Et Eestis, ma just nägin mingite Eesti ettevõtete käibe top-eid, see on sealt ju mingi kuussada noh, ütleme üle poole miljardi on minu meelest see aastakäive suuremate.

Kuus neid on, küsin siin palju, geeniuse käive on?

Geeniuse käive ja. Pool miljonit. Jah, umbes nii jah. Kui hästi läheb, siis isegi rohkem aastas, no me, meil tuleb kogu aeg teda juurde, et me oleme selles faasis, on ju, aga pool miljonit küll, jah. Et aga noh, ega see, see on nagu väga väike käive, ma arvan, et mingisugune väike nurga poolt teeb iseenesest sellise käibe ja kui sa võtad, et Delfi näiteks on noh, Eesti suurim meediaväljaanne üldse, konkurentsitult. Siis nagu see, kui see, kui see teeb käivet, selline paarkümmend miljonit, noh, see ei ole, see tegelikult ei ole nagu väga suur äri, isegi Eesti mõistes ju.

Ei, ma selles mõttes, et noh, suur või väike, see ei ole see koht, kus me neid hinnanguid anname, et. No lihtsalt

see sektor ise on.

Aga ma vastan sinu küsimusele dashboard'i kohta, et Äripäevas on ta tõesti olemas, et me, et mida me jälgime, me jälgime, palju meil jooksva saja hetkes on veebisaidil makstud kasutajad. Et näiteks jooksva saja hetkes meil tavaliselt praegusel kellaajal on meil kuskil viis, viiskümmend, kuuskümmend. Samal ajal, siis sellist juhuslikku traffic'ut, kes tuleb läbi Google'i, kellel mingi pealkiri või märksõna on köitnud, on kuskil kolm, kolmesaja ringis. Et tegelikult ajakirjanikud teavad hästi, et see juhuslik traffic, et agressiivsete teismeliste kogumine läbi atraktiivsete pealkirjade, et see ei ole selles mõttes meie äri. Ja me hästi jälgime seda, et olgu see üld traffic väiksem, aga peaasi, et see hea traffic, et see langeks nagu alla viiekümne. Aga see hea traffic eeldab just, et me suudaksime oma teema käsitlustes olla atraktiivsed just nimelt oma sihtgrupil.

Kas see on ka põhjus, miks te mõõdate seda artiklis oleku pikkust? Ma just mõtlen näiteks Delfi koha pealt, et kui sul on see, et sa, sa aitas sinna lehele, saad ta klikkima, okei, reklaamibänneri klik-klõks tuli, ümber tuli ära. Vahet pole, kes ta luges nüüd seda kaks minutit seda artiklit või viis minutit, on ju, või, või, või miks see pikkus nii oluline on?

Ei no meie jaoks on ikka, me saame ju niimoodi hinnata ka sisu kvaliteeti, eks ju. Et jällegi, ma pean mainima ära, et meil on erinevaid brände ja nendel on ka mõõdikud on erinevad, nii nagu Igor ütles, et nendel on mingid teatud ühed mõõdikud, eks ju, meil on tegelikult igale brändile on eraldi mõõdikud. Mis ei koosne siis ainult nagu klikkide arvust, nagu siiamaani arvatakse, eks ju. Et see on ainult üks näitaja, et seal vaadataksegi, et nagu ma enne mainisin ka, et Ekspressi puhul ongi täpselt see, et noh, seal on pikad artiklid, on ju, kui palju inim Ja noh, meie nagu jälgime väga tugevalt ka kanalipõhiselt ja nii edasi.

Kas võib öelda, esimese ploki kokkuvõtteks, et, et ühe osana seda nagu tehnoloogia arengust on ka see, mismoodi teie juhtimiskvaliteet on arenenud, mismoodi te üldse jälgite ja mõõdeta oma tegevust?

Ma, ma arvan küll, et tegelikult öeldakse, et see tehnoloogia areng, kui meediasektor oli kogu aeg nagu löögi all. Siis nüüd me oleme sellest nagu murdepunktis, kus, kus meedia, kui ta teeb seda õigesti, suudab sellest tehnoloogiast võita, aga see eeldab, et noh, kogu organisatsioon peab muutuma, kogu management peab muutuma teistpidiseks. Ja noh, parafraseerides sinu küsimust ajakirjaniku kohta, tegelikult ka ajakirjanik peab töötama praegu märksa targemalt, kui ta töötas veel viis-kümme aastat tagasi.

Ja ma sattusin just üks päev Eesti. Ajakirjandusjuhtidega, teid küll ei olnud, aga need olid teistest väljaannetest arutama, et mis, mis, mida nad ootavad ajakirjanikult täna, enda organisatsioonis töötavalt ajakirjanikult. Ja mina olin ainus, kes ütles, et minu arvates peab ajakirjanik olema teatud määral e-turundaja. Nad ei saanud üldse aru sellest või no kuidagi vähemasti see, see ei klikkinud nendega. See on huvitav.

Ega meie peatoimetas arvamatuid ei

olnud. Ei, ei olnud, ei olnud Äripäevast, ei olnud Express Gruppist kedagi, aga noh, ta oli siin vist, mina ütlesin, mina tahan, kui mu Et, et ta tahaks, et ma tahan, et ta näeks, et kas seda loetakse, kust see liiklus tuleb, et ta mõtleks, kust ma sinna seda liiklust saan, see, see tundub ajakirjandiku töö oleks minu jaoks elementaarne. See ongi elementaarne. Jah.

Aga lähme siis sellele, ma tahaks selle pealt oma esimesele pausile.

Restart jätkub ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on täna Marilis Rüütsello, Ekspress Grupist ja Igor Rotova Äripäevast ja me räägime ajakirjanduse olevikust, tulevikust.

Mul on üks küsimus. Kas te olete jälginud või kas te jälgite, kui palju te kasutate nagu nii-öelda smart phone'i igapäevaselt, kui palju te selle aega veedate, artikli loete, mängite midagi sellist?

Kahjuks küll.

Mul on see häda, et mul on kaugnägelikkus on süvenenud ja mul smart phone on asendunud iPadiga, aga veedan seal aega väga palju.

Okei, ühesõnaga noh, ma arvan, et see on paljude inimestele šokk, kui nad päriselt ka saavad aru, et, et see ei ole mitte mingi tund või paar, vaid see on noh, me räägime ikkagi siin rohkematest tundest. Ja kokkuvõttes käib see võistlus ju ikkagi selle peale, et noh, et kustkohast siis see niiöelda nagu vaata seda oma, oma pilku nagu püüab, on ju. Mis on tema see noh, käitumisharjumus, mis ta noh, mis läheb esimese portaani lahti teisena ja nii edasi, on ju. Teil on mingid nõksud ikkagi, kuidas te saate oma inimesed nagu ennast nagu kuulama ja lugema ja. Ja noh, ütleme, Äripäeval on kindlasti üks, kes on noh, investor Toomas on see nii-öelda see, ma arvan, teie üks maskott, kes, kes teile väga palju lugejaskonna

toob. Toob, toob, õige.

Et, aga rääkige neist nõksudest, et no ongi seesama, et, et me noh, te peate võistlema Youtube'i, Facebooki, Instagrami noh, kõigega tegelikult täna selleks, et saada seda tähedapana kätte mängudega, et mismoodi selline ajutöö üldse käib nagu? Noh, okei, investor Toomas sündis teisest, teisest, teisest lähtepunktist, aga ma ütlengi, et.

Ma arvan, et muidugi need vastused saavad olema hästi-hästi erinevad, kuna jällegi me esindame nagu hästi erinevat meediat, eks ju, et kui ma räägin Delfi. Vaatenurgast, siis see, mida me oleme. Aastaid rõhutanud, kui ma kuus aastat tagasi tulin, siis noh, üks lause, mis on kiirus, on meie jaoks. See on kõige olulisem asi, et see, mis võib-olla geenusele ei ole nii oluline ja ei ole Äripäevale nii oluline, siis meie jaoks on kõige olulisem, on kiirus seda teadmist inimeste peades tekitada. Kui sa kuuled välja sireene, sireene, siis esimene, mis oma telefonist avada, on Delfi, mitte Youtube. Et see on nagu selline mantra, mida me oleme läbi aastate tagunud, on ju, ja see ongi see, mille meie oleme võtnud enda jaoks selliseks kõige tähtsamaks Delfi portaali tunnuslauseks.

Ja see, mida Mari-Liis ütles, on tegelikult üks peamine põhjus, miks inimesed üldse ajakirjandus välja olnud, et tarbivad, on soov teada saada, et maailm on endine. Nad ei taha mitte uudist teada seda, vaid nad tahavad kinnitust, et kõik, kõik toimib. Riik püsib, ma ei tea, looduskatastroofi ei ole, et sa lähed tegelikult kontrollima, et mille hulge ei ole

juhtunud. Marju Laurist on juba ülikool, sest inimene vaatab Aktuaalset kaamerat sellepärast, et midagi teada saada, vaid sellepärast, et teada saada, et midagi hirmsat ei ole juhtunud. Et see on ka kindlasti üks põhjus, aga Mari-Liis, et mul tuli hästi meelde, et, et kunagi meil on toimetuses diskussioon, et me tahtsime ka kiired olla, aga vaatasime, et ei suuda teiega kuidagi sammu pidada, et tuleb mingi äge majanduse uudis, et te olete selle juba nagu sisse pannud. Ja siis me uurisime ja küsisime nagu lugejate jaoks, et tegelikult meis Äripäevast ei oodatagi seda kiirust, oodatakse pigem noh, põhjalikust või relevantset analüüsit, me selle peale olemegi läinud. Ja tegelikult investor Toomas, siin on ka rida veel nagu marketingi nõks, nagu sa ütlesid. Aga me oleme tagasi tulnud nagu selle juurde, et see on noh, kõige tähtsam, et, et seitse kriteeriumit, korraliku allikate nagu läbitöötamine. Ja üks selline mõttekäik, mis mulle meeldib, et kui, et sa tänapäeval tahad teha tõesti sellist nagu ajakirjandust veebis, millest inimesed oleksid nagu valmis maksma. Siis ei piisa sellest, et sa kirjutad sellest, et lihtsalt midagi juhtus. Sa pead alati ütlema, et miks juhtus, kuidas see sind konkreetselt puudutab lugejat ja mis edasi hakkab saama. Et kui sa seda suudad nagu anda, milleks sa kasutad kõige klassikalisemaid ajakirjandusvõtteid, mida kasutati sada aastat tagasi. Et see vana ajakirjandus ei ole nagu kuhugi kadunud. Sellest nagu uuest kuuesse, siis sa ka edu saavutad.

Ma pean, sorry, ma pean kiitma Geeniust, mulle õudselt meeldib see teie uus portaar Raha Geenius, või kui ma võin öelda uus. Kaks kuud jah, nii et võib küll öelda uus. Okei, et täpselt see, mis Igor ütles, te suudate leida nagu selle nurga sealt, et kuidas see mind puudutab, see on jube hästi esitatud nagu, et väga hea töö seal on

ju. Ja meil nüüd, meil on koosolekud koosnenud sellest, et me tuleme kokku, loeme majandusvõtjused läbi ja siis küsime, et so what, see on ka see vana ja see on see Pulleritsu küsimus.

Ei, väga hea, aga ma mõtlen, et mina, kes ma olen ainuke mitte meedia inimene siin praegu olin, et ma saan hästi küsida teie käest. Aga miks me ikkagi oleme selles kohas, et kolm eurot maksta kohvi eest on nagu okei, kolm eurot maksta kuuse subscription'i eest ei ole okei?

Tegelt see vastus või õigemini, see küsimus või see, sa esitasid küsimuse, sa ütlesid ise vastuse ka, eks ju. Et see vastus ei ole õige, hind ei ole oluline inimesele selle tellimuse vormistamise puhul, me oleme seda näinud läbi erinevate. Miks te siis nii

odavalt müüte? See

on, ma olen võrrelnud seda selliste üheksakümnendate aastate algusega, kus. Kui me olime tudengid, on ju, ma nüüd teie kõigi vanust ei tea, aga ma natuke üldistan, et siis see, kes pani autos turvavöö peale, see oli nagu justkui nagu nihukene outsider enam-vähem, eks ju, et noh. Ja see, et kui ta, kui me hakkasime nagu seda kõike teadvustama, ühiskond arenes ja nii edasi, siis tänasel päeval on noh, see täiesti pöördunud, see, kes endale turvavett peale ei pane, et siis selle peale vaadatakse imelikult. Natukene on sarnane situatsioon ka sellega, et me alles õpime, millest me tahame internetis maksta ja mille eest me ei taha maksta. Et jube head tööd on teinud samamoodi mujal maailmas ära Spotify, Netflix, ka nende tulek Eestisse, eks ju, nad on õpetanud inimesi, et. On okei maksta väärtuse eest veebis. Aga, aga see kohvinäide on noh, seda tuuakse nagu igal pool viimasel ajal, eks ju. Et kolme eurose kohvinäide ja, aga noh, meie kogemus on näidanud, et. Sisseviskajana töötab üks hind, aga kui, ja noh, meie müüme ka artikleid, mida Äripäev ei müü, eks ju. Et siis seal nagu see hinnakünnis ei ole oluline, kui inimene tahab seda lugeda, siis see, kas tal on, hind on viiskümmend üheksa senti või üks viiskümmend üheksa, seal ei ole mitte mingisugust vahet nagu.

Noh, me mõime Kuude Tallinnast kakskümmend eurot kuud jah, meil põhimõtteliselt selles kuud väga jõudsalt kaslab juba kaks aastat.

Sest ma, minu küsimus on eritatud sellest, et kui sa Facebookis ringi jäid, siis ikkagi on inimesed. Tsiteerivad mingeid artikleid ja siis panevad noh, kommentitesse, et näed, kuna artikkel on Facebooki taga, siis ma nagu panen siia.

Ja see on mingi põhimõtteline küsimus. Noh, meil ju näiteks mitmeid riigikogu liikmeid või kes kirjutavad kuskile peatoimetajatele, et kuule, kas sa saad selle artikli mulle e-mail'iga saata või midagi sellist, on ju, siis ma mõtlen nagu, et. Et see on nagu nii naljakas, ja ma tean, isa, osad inimesed on olnud minu juurde, mul on põhimõte, ma mitte kunagi internetis mitte millegi eest ei maksa, siis ma mõtlen, vot äge

põhimõte. Tarbi reklaami ja lase ennast välitada. Ma olen enda käitumist näiteks vaadanud, et teatud Eesti meediatoodete eest ma maksan seda raha, on ju, teatud toodetest ei maksa ja kuna meil on ka siin aktiivne, aktiivselt küsimus üleval, et kas me mingi osa peame tasuliseks tegema. Siis kõige keerukam minu kui puht tarbija vaatepunktist on see, et. Ma ei saa tootest aru, et mingid asjad on nagu tasuta, mingid asjad on nagu tasulised ja iga kord, kui ma klikin, siis ma noh, ma ei tea ette, et kas see nüüd on tasuta, see on tasuline, kas ma tahan seda piisavalt lugeda. Et seal ei ole mingit selget vahet sees ja selle tasulise tootega tihtipeale ei ole kaasas mingit väga selget väärtuspakkumist, aga see läheb aja jooksul kogu aeg paremaks.

Teine mure, mis muide, on jah, see kõrvalteema, aga noh, võib-olla siis IT-insener. Ja jälgides noh, optimeeritud, küll see on ära optimeeritud tooted. Kuna me oleme siin ka palju tootearendusest siin härra saates rääkinud, rääkinud, siis teie keskkondade maks nii-öelda vood. On optimeerimata või testimata erinevates situatsioonides, noh a la stiilis, ma olen Ekspressi paberlehe tellija. Ja nüüd, kuidas noh, ühesõnaga nagu minu arusaam, kuidas ma nüüd saan sedasama, ma ju Ekspressi tellin, miks ma seda Ekspressi artiklit seal noh veebist lugeda ei saa, on ju, et, et. Et, et need vood oleksid nagu lugeda arusaadavad. Et see oleks lihtne tellida, Äripäevaga oli mul mitu korda selline jama, et mul vist oli kunagi mingi kasutaja, see on olnud. Nüüd ma tahtsin uuesti, tegin uue kasutaja, neil läks kuidagi omavahel sõlme, siis ma jälle ei saanud sinna sisse. Ja ühesõnaga, mul ka kogu aeg tekkis ka tunne, et kas te ei jälgi neid, kui palju ära kukub poole protsessi pealt nagu enne maksmist ja nii edasi, on ju, et. Et kas teil nagu, nagu sellist nagu tagasisidet ei ole? Aga see on kõimaline teema, et see on nagu

väike, väike... Väga aktuaalne, me just eile meil valmis e-poe audit, kes jah, viitas nendele, tähendab vähemalt samadele asjadele tähelepanu, me oleme seda ka mitu korda teinud ja iga, igal pool nagu täiustanud, aga seda asja ei saa ka nagu kunagi valmis. Et tege, tegelikult noh, väga õige tähelepanek, et siin on sellist nagu sisemist reservi ja loogikat, mida me ilmselt saame mõle, mõlemad nagu arendada, et, et olla nagu kliendile nagu vastuvõtlik.

Ja see on nagu pidev arendusprotsess, et mul on ka väga hea meel, et sa selle teema lauale tõid, sest tegelikult, kui ma ütlesin, et see hind ei ole niivõrd oluline, noh, teatud hinnapunktis ta kindlasti on, on ju, et on mingi maksimumhinnapunkt, mida ollakse nõus maksma. Aga see kasutusmugavus, noh, see on ikkagi peamine, et peale seda, kui me lansseerisime Sliki telefonimakse, et selles mõttes sa ühe korra ennast autoriseerid, on ju. Ja pärast seda sul on ainult, sa pead vajutama, et ma ostan selle artikli rohkem, mitte midagi ei pea tegema ja artikkel av Et kusjuures, artikli alt sa saad pärast raha tagasi küsida, kui see, sa tunned, et sind on justkui nagu petetud, on ju. Et siis, siis see, kuidas see meil nagu seda konversiooni määra tõstis, et no see oli uskumatu, see oli kõik tehnoloogilises lahenduses, et see oleks võimalikult lihtne ja arusaadav kliendile, on ju. Et, aga noh, see on täiesti nagu pidev protsess, on. On see ja ma olen nõus sellega, et see on tänasel päeval veel segane, seda peab palju eriti selliste nagu tellimuste puhul, et minu arust Äripäev on kõvasti arenenud viimasel ajal, et ma mäletan poole aasta tagune see, kui mul. Reede õhtul tahtsin artiklit lugeda, siis öeldi, et kui esmaspäeval pangamakse laekub, siis sa saad lugeda.

Nüüd saad momentaalselt, me oleme kõvasti pingutanud selle.

Ja, ja ei, ma nüüd hiljuti jälle noh, kõik käis nagu momentaalselt.

Kui palju te kopeerite üldse nagu muud maailma ja neid mudeleid, ma toon ühe näite, mis selle teie konkurendi Eesti meedia juures, et kunagi kui nad tõid portaali Soov turule. Siis neil oli selge veendumus, et sellest portaalist tuleb liikuda niimoodi, et noh, see laadne on kategooria aupa, noh, kinnisvara. Müük, Harjumaa, et iga klikk on jälle võimalik nagu bännerid visata ja sealt pealt nagu raha teenida. Ja me noh, nii-öelda tarnijana siis või partnerina õudselt vaidlesime, et ei, et eestlane otsib teistmoodi, et eestlane armastab nii, et ta paneb kohe otsingusse nagu, et ma tahan Harjumaa kinnisvara ja ma ei taha liikuda samm-samm sügavamalt, on ju. Ja meil on tohutu vaidlus ja kaklus ja lõpuks jäi ikka nii, nagu nemad tahavad, noh, klient on kuningas, eks. Ja siis, kui tulid, tulid tulemused, siis tuli välja, et ei, et ikkagi eestlane tahab otsida ühe lausega, mitte liikuda nagu noh, samm-samm-sammult, on ju.

See oli vist ka üsna mit

Ja, ja ei, nad on kõvasti arenenud, nad muudsid pärast selle ära või siis tagasi ja nii edasi, aga. Aga sealt tuligi sama küsimuse, et noh, et, et kui palju te lähtute nagu omavalitsusest nagu noh. Parimast teadmisest, kõhutundest eestlaste, eestlasi või Eesti turgutundes versus see, et nagu vaatate, mismoodi ma ei tea. New York Times on teinud või Financial Times on teinud oma asju.

Noh, väga vaatame, sest me oleme küll, me oleme uhked enda üle, me oleme üsna esirinnas seal, kui vaadata, arengut nagu maailmas. Aga on siis ka mõned kohad on ees ja noh, minu jaoks on alati siin klassikaline näide, kogu meedia jaoks on New York Times, tema loob trendi. Tema teeb midagi, siis sealt nagu tekib trend. Ja minu lemmikväljaanne, kui ma vaatan just seda nagu strateegiat ja kuidas need peivooli laavad on, Wall Street Journal. Aga meil omanikfirmal oli tihe koostöö Financial Timesiga, meil management või et sai isegi sellise koolitusprogrammi, kus Financial Times just oma seda nii turundus- kui ka toimetuse nagu know-how täiesti süsteemselt meile edasi andis. Ja praegu me suures osas kopeerime oma tegevuses just seda, mida, mida Financial Times on teinud kaks viimast aastat.

Ja no meie ka loomulikult me jälgime kogu aeg, et samas jällegi me testime ikkagi paljusid lahendusi laivis, eks ju, vaatame, kuidas töötab, erinevad hinnapunktid, mis iganes, noh, AB-testingud, et see on nagu igapäevane teema, et. Jälgime, aga samas üldse ei löö risti ette, kui me toome mingit asja esimesena ja vaatame ja proovime, kuidas see töötab, et. Veebis on ju õnneks see, et sa saad teha alati neid muudatusi ja, ja asju tagasi pöörata, edasi pöörata, aga samas noh, mingi nagu selline strateegiline lähemine sul peaks olema, et kuhu sa tahad nende tegevustega jõuda, et.

Hetkel on selline globaalses, globaalses päevakorras nagu palav küsimus, mitte enam see, kas digitaalsed tellimused nagu tulevad. Vaid, et kui palju neid ära kukub, kui palju on see pikendusprotsent või churn, nagu inglise keeles, nagu rääkida. Et see on nagu kriitiline, et teinekord neid tellijaid saab nagu palju, teeme hea kampaania, see tuleb tellima, aga kuu aja pärast see enam ei pikenda. Sinusuguseid on palju, me peame jälle uuesti nagu alustama. Et nüüd väga palju tehakse tööd, et, et muuta sind lojaalseks. Et sa saaksid aru, et see kuue aja pärast ära ja lõpetaks Tallinn.

No meil on ikka start-up saade ka, siin me räägime terminitest. Monthly recurring revenue, customer life cycle value ja kõik muud sellised sõnad on ju, et, et need on nagu tähtsad. Aga lähme siit oma teisele pausile.

Restart jätkub, me räägime ajakirjandusest Mari-Liis Rütsalu, Igor Rõtoviga. Tahaks küsida teie käest, et kui praegu on Eesti meediaturuk suhteliselt ära jaotanud, eks ole, et kui me vaatame, et kes siin turul noh, suurtest meediaportaalidest liiguvad, et siis tõenäoliselt ERR on see, kes liigub üles. Ma ei tea, kui palju nende numbrid ei ole avalikud minu teada, aga noh, kõhutunne ütleb, et tõenäoliselt kuna nad ressurssi on sinna sisse pannud, siis ma eeldan, et see on. Aga eks nad on teinud organisatsiooni sees ikka otsuse ka, et, et me just sinna paneme, nad võiks teha ka saateid liblikatest näiteks, aga. Aga mis, mis edasi saab? Kas, kas te näete, Igor, sina, sul on iseenesest ju hea näide, eks ole, et on. Uudiste väljaanne, ütleme meediagrupp, mis ei ole Eesti suurim, aga mis ei peagi olema lugejate arvult, vaid on rahaliselt väga edukas, et kui, kui see trend jätkub, et inimesed õpivad maksma selle eest, et teoorias on ju võimalik tuua turule kümnete kaupa mingisuguseid pisikesi portaale.

Noh, ma arvan, siin ongi, ongi suuresti see, et, et mis on nagu muutunud, muutunud on massimeedia. Et kui me veel viis aastat, viisteist aastat tagasi näiteks Postimehes kirjutasime juhtkirja või pealoo, siis see oli minu, sinu jaoks nagu jututeema. Kui ma praegu teie käest küsin, et mis oli Postimehes täna hommikul paberilas pealugu või juhtkirja väide, siis ma oleksin väga imestanud, kui keegi meist teaks. Aga tegelikult nagu keegi ei tea, et, et meedia nagu ei kujunda seda massimeedia välja, ta teeb seda ainult koos, koos sotsiaalmeediaga. Geenius kirjutab ühe artikli, mingisugune ID-kaardiga midagi jälle nagu juhtub, see läheb sotsiaalmeediasse, kogu muu meedia seda tsiteerib, siis ta on nagu ühtne nagu jutuaine. Et selles mõttes nagu see Postimehel või ka Aktuaalsel Kaameral selle agenda loomine on nagu ära kadunud. Küll aga teine pool on, on nišistumine, see on natuke paha sõna eesti keeles. Aga tegelikult see tehnoloogiamaailm võimaldab tõesti minna väga laialt nišidesse, nii vertikaalides kui horisontaalides, mida teevad meediamajad. Aga mina arvan, et mis on nagu trend, et, et Geenius ei ole mingi üksiknäitaja. Ma arvan, seda tüüpi nagu väikeettevõtjad, kes leiavad oma niši, suudavad mingisugusele hulgale luugejale pakkuda mingisugust teenu, teenust tekib aga juurde. Et kui me Äripäeva vaatame ka sellest konkurentsisituatsioonist, siis see on muutunud palju nagu keerulisemaks. Et me ausalt öelda ei, ei vaatagi, noh, mis me vaatame Õhtulehte oma konkurendina, ta ei võta veel midagi, televisioon enam nagu üldse mitte. Ja pigem me peame vaatama teist laadi firmast, peame vaatama väikeseid tegijaid. Ja, ja noh, need võima, võimaluste hulk on piirituvalt, ma arvan, et viie aasta pärast see meediapilt just väikeste tegijate poolest ja jaotuste poolest muutub selliseks, mida me praegu ei oska päris hästi ette näha.

Aga see eeldab ikkagi kasutajate maksust või ma ise nagu, ma näen, kui raske on tuua reklaami, reklaamiturult ära ikkagi see, ma ei tea, pool miljonit, miljon, kaks miljonit aastas, see on päris raske.

Noh, turuga on enam-vähem selge, et, et meie nagu vaade praegu, ütleksin, selline Euroopa-Ameerika vaade on, et laias liistus reklaam jätkuvalt nagu kaotab umbes kümme protsenti aastas. Et kusjuures print kaotab vähem. Bänneri reklaam isegi nagu rohkem, kust tuleb tagasi, on sisuturundus, aga sellega kompenseeritakse kuskil kaks-kolm protsenti ja sisuturunduse probleem on see, et seal see kattemarginal on suhteliselt väike, kuna tema tootmiseks läheb, läheb vaja üsna, üsna palju. Et tegelikult nagu ainukene võimalus pikaajaliselt nagu ellu jääda, on tekitada endale muljetavaldav tellimuste käive, ma olen täitsa kindel, et Geeniusel, kaks aastat võtab sul aega, te hakkate hoolega müüma digitaalset tellimust.

Ma ei teagi, meil ei ole otseselt mingit kuupäeva, aga noh, räägitakse, aga Mari-Liis, mis, mis sina arvad, kas sellised suured keskused nagu Delfi ja, ja siis kliki ja bänneri keskused jäävad või ei jää?

Ära ütle kliki ja bänneri keskus, ma just enne rääkisin. Delfi kui selline, ta ongi toode igaühele, kiire, kohe tarbimiseks, eks ju, et noh, me peamegi nagu aru saama, et need tooted on erinevad, on ju. Mina loen Geeniust, ma loen Edasit, ma loen Äripäeva. Samas ma olen suur Delfi fänn, on ju, ja mulle kohutavalt meeldib meie õhtuleht, et seal on nii äge management, ma nüüd, ta mulle meeldib juba sellepärast nagu väga ja nad teevad väga hästi, muide, eks. Et nad suudavad väga hästi hoida pabertulusid, kasvavad tellimustelt, mul on tunne, et Eestis võib-olla kõige kiiremini siin digitaalsete tellimuste numbris, on ju. Et need ongi erinevad meediumid, minu arust sa pead oma tarbijat tundma, kellele sa teed, jällegi hea näide, Maaleht. Olen väga uhke selle toote üle meie portfellis. Nad on, mulle tundub, et nad on meie toodetest, see toimetus tunneb kõige paremini oma tarbijat ja oskab neile kõige paremini sisu teha. Et jällegi, et see nišistumine, nagu see Igor ütles, et see ei ole võib-olla väga hea sõna. See ka, tal on mingi selline negatiivne varjund, aga, aga selgelt me lähme rohkem süvitsi ja samas jäävad ka sellised. Ütleme, uudisportaalid, kust sa saad kiire uudise kätte, kes tegelikult teeb palju asju suureks. Et kui te võtate oma eelmise nädala kolme eurose kohviteema, mis oli tõstatatud siis. Ekspress Gruppi nõukogu liikme Indrek Kasela poolt, eks ju. Siis, peale mida, mul oli temaga järgmine päev lõuna, jõime kohvi mõlemad seal ka. Et siis, et see, see teema ilmus esiajal, esmalt teile, eks ju, siis ta tuli Facebooki. Ja siis olid kõik portaalid, lasid selle peale ka, et noh, tegelikult selle suureks tegid ikkagi jälle Delfi ja Postimees ja nii edasi. Ma arvan, et teie ka võib-olla kirjutasite midagi ja, ja just. Et see teema nagu kuskilt tekib ja minu kaheksateistaastane poeg ütles nagu selle peale väga hästi, kui ma kirjutan, noh, ikka ka küsin, et millist meediat ta tarbib ja kuidas, et saada aru nagu noorte tarbimiskäitumisest, siis ta ütles ka, et. Ta on sul nagu spordihuviline, siis ta Delfi sporti jälgib ju kogu aeg, aga muus osa ütles, tead, kui midagi on oluline, see tuleb sotsiaalmeediast minu juurde niikuinii.

Aga see ongi nüüd küsimus ikkagi, et noh, mõnes mõttes Eesti ajakirjandusel on teatav roll tänu meie keelele ikkagi. Mingi vastutus, ühesõnaga teie nagu kujundate see ikkagi nagu, nagu arusaama mingist teemast või ütleme. Noh, saate seesama hääletoon, mina näiteks suuda sõnumilehte lugeda, sellepärast et. Vabandust jah, et, et noh, et, et noh, põhisõnum on rikkad ahju, on ju, et noh, et, et. Tahtsin niisugust küsitlusele öelda, et, et see roll, mis nüüd selles omas muutuvas majandusruumis ja ärimudelite muutuses on. Et mismoodi see roll nüüd muutub, et kas ajakirjandus on pigem, kas lugeja peaks nagu nägema kui meelelahutust? Ja mitte suhtuma liiga tõsiselt noh, a la noh, ma isegi olen läinud kettasse siin aeg-ajalt Igorile põrutanud, et noh. Tahad sisu teha, mis niisuguse pealkirja panite, on ju, et pealkiri inimene ei loegi kaugemale, on ju. Noh, et pealkiri on kollane, sisu on asjalik, on ju, et noh, et, et, et noh, miks ei võiks ka pealkiri asjalik olla, on ju. Et, et, et, et, et seesama,

et. Iga lugeja tagasiside on teretulnud.

Ei, aga ma just mõtlen, et sisu, see sama, see nii-öelda ühiskonna valvukorra roll, et kas see sõnum tegelikult peaks minema täna lugejatele, et, et ärge suhtuge enam sellesse ajakirjandusse kui ajakirjandusse, et ta ongi juba ka meelelahutus. Et see, et ma kisun konflikti üles, sest noh, siis tuleb ju vastus, siis tuleb vastulause, siis tuleb vastulause vastulause, siis läheb sedasi Facebooki, kus me hakkame kõik kemplema selle üle, on ju, noh, ja möllu, kui palju, on

ju. Et sul oli mitu küsimust korraga, et, et iseenesest on probleem see, et kohati meelelahutus ja Et no, kelle, eemale olijatest ei taha rääkida, aga näiteks Kanal2 Reporter on väga hea näide, et sa ei saa aru, kust hakkab uudis ja kust hakkab meelelahutus. Võib-olla see on isegi nagu nauditav saade. Et minu meelest meedia peaks suutma neid eristada. Et noh, tegelikult iseenesest televisioon olemuslikult on valdavalt nagu meenelahutuslik toode, et ma selles kontekstis teda üldse ei vaata. Et kui meediat jagada meenelahutuseks, siis ma toon sealt välja ka selle nagu ajakirjanduse. Ja nüüd, kui me räägime sellest nagu ajakirjandusest, siis ma täitsa nagu usun, et, et siin on sul õigus, et, et siin on vaja, et ajakirjanik peab jälgima seda missiooni. Aga ta peab jälgima seda vastavalt turunõudlusele. Et ma ei usu midagi sellist, et, et inimesed tahavad saada nagu ühte meediat ja me teeme teist meediat. Inimesed tegelikult teavad, mis nad tahavad saada, võib-olla see ei paista kohe välja. Aga tegelikult meediat on inimestel vaja ja me peame seda neile nagu pakkuma ja ma arvan, et seal kõik need. Etikareeglid, arusaamureeglid, mitte ajada segamist, sega, segamini tõsist ajakirjandust ja meelelahutust, see on täna aktuaalsem kui iial varem.

Ei, ma just mõtlen sedasama, et noh, faktid pole enam nii tähtsad, lähebki isegi mööda, teed väikse vabanduse, parandad ära, aga noh, sorry, aga kahju on tehtud, on ju,

et. Üht, rõhutan veel, et kui sa täna tahad seda digitaalset nagu tellimust muu, müüa, et siis nüüd faktipiiku peab sul olema vähem, kui sul varem oli, sa pead panema kvaliteedile nagu suurema rõhu ja mida rohkem sa tulevikku vaatad, siis see nulls on väga, väga, väga selg. Selge, et kui noh, me Äripäevas hakkame tegema kerglaselt majandusuudiseid, siis lihtsalt inimene saab need Delfist tasuta kätte. Tal ei ole mitte mingit mõtet meist tellima ja turg tegelikult paneb meid niimoodi käituma.

Ei, ma olen nõus jah, see, ma olen kogu aeg hellitanud nagu lootust, et. Ja see on nii hea lihtne mõelda ajakirjanikuna, et noh, et kui, kui nad ometi telliks, kui mul oleks ometi tellijate raha, eks ole, või, või ajakirjandusväljaandele, et noh, et siis see vastutus lugeja ees oleks niivõrd palju suurem. Tõenäoliselt oleks ka rohkem raha organisatsioonides, et noh, et saaks teha palju paremaid asju ja ühest küljest see ongi tõsi, aga ma olen ikkagi viimasel ajal hakanud mõtlema, et tõenäoliselt see, see clickbait on nii geniaalne leiutis. Siis me olime sunnitud siin leiutama, mina ei usu, et see kaoks ära isegi siis, kui meil oleks tellijad, sest nagu Igor ütles, ta jälgib ka seda, paljudel tellijaid saidil on. Ja ega need on kõik samasugused inimesed, nad tulevad ikka saidile siis, kui sa kirjutad huvitava pealkirja ja kirjutavad mingi huvitava loo. Et ma arvan, et inimene lõpuks, noh, ta ei pikenda seda tellimust, kui ta saab palju asjalikku, igavat infot, see on Riigi Teataja.

Rein, tulevikust, mis tulevik toob teie valdkonda? Mis loob, mis on suur asi, suur trend, mis, mis, mis, mis raputab teid veel lähiaastatel?

Noh, ma arvan, et praegu on kriitiline ja ma ei näe, miks see peaks olema, et, et hakkab ikkagi see digitaalsete tellimuste võidukäik. Ma usun, et see digitaalse, digitaalse sisu ostmise käive Eestis lähiaastatel mitmekordistub. Ja me tegelikult näeme alles, kuidas see hakkab nagu rollima. Ja siis ju tegelikult ikkagi juhtubki see asi, et ajakirjanik saab aru, et jah, mingid bännerid jäävad alles. Aga ajakirjanik ikkagi saab aru, et kes on tema, tema toote tegelik nagu vaja ja tema motivatsioon läheb paika. Et selles mõttes minu nagu vaade sellele meedia too olevikul on väga optimistlik. Et me oleme meedia äris siin viisteist aastat kannatanud selle tehnoloogia all, nüüd on meie aeg tulnud. Et me peame ka sellest tehnoloogiast kasu saama ja saame kuhjaga.

Ja kindlasti digitaalsete tellimuste aeg on alles tulemas, on ju, samas. Kukuvad pabertulud, et sa pead nagu kogu aeg arvestama seda, et praegu sa ju tegelikult kompenseerid, noh, ütleme niimoodi, et üks toimetus teeb põhimõtteliselt mõlemat toodet, eks ju, et noh, eriti kui me räägime lehtede puhul, et on nagu veebitoode. Ja on pabertoode, on ju, et siis need kukkuvad tulud, et sa pead nagu vaatama siis noh, kogu aeg ja mängima seda, et kui palju sa pead siis tellima, saama digitaalseid tellimusi, et see kataks sul ära, on ju, kuidas sul see toimetuse kulu seal variatab ja nii edasi. Et, ja see tegelikult ütleme meile, et Igor enne siin mainis seda, et mujal maailmas on. Selge noh, selle bänneri tulu vähenemine, et meile see veel jõudnud ei ole, et meil on. Ekspress Gruppis on kõik tooted ka bänneri müügis olnud, ütleme, interneti reklaami müügis olnud, siiamaani kasvavad. Aga, aga tõsi on see, et mujal see juba niimoodi on ka programmaatik, reklaam. On hakanud juba vähenema, et noh, see oli, eks ju, eelmine suur haip, on ju, et see on kas stabiilne või juba väheneb, et rääkisin siin hiljuti ühtede. Põhjanaabritega, siis noh, need ütlesid ka, et ikkagi suur häda on nagu sellega, et, et nüüd on vaja mingit järgmist sellist draiverit, mis sind. Edasi veab ja üks selleks on kindlasti digitaalsed tellimused ja et kui tulla selle eelmise teema juurde, mis, kus me rääkisime meelelahutusest ajakirjandusest ja nii edasi, et eks siin ka otsitakse oma sellist nagu kohta ja mudelit, et. Hendrik, sa oma teemapüstitusest panid ka, et paljud meediamajad, meediamajad tegelevad ka noh, ütleme mingite selliste tegevustega, mis ei ole traditsionaalselt olnud. Ürituste

korraldamine, kontserdid ja muud asjad.

Et, ja Äripäev teeb ühe konverents ja seminar ja nii edasi, et eks sa pead nagu kogu aeg jälgima seda, et kus see balanss on. Et noh, lõppkokkuvõttes ikkagi ju luge ja otsustab, on ju, et nii nagu on ka siin eelnevalt öeldud, et see, mis sa talle pakud, siis see peab teda lõpuks ka edaspidi kõnetama, et sa saaksid teda hoida tellijana, et sa saaksid, et üldse su saidile tuleks ja nii edasi. Et ma ei usu nagu sellesse, et. Et sa, sul on meediaorganisatsioon ja siis sa teed kõiki neid muid ärisid ja siis sa kasutad meediat ainult nagu selleks, et. Noh, ongi läbi meelelahutuse esitada nende samade teiste organisatsioonide mingeid kommertssõnumeid, eks ju. Et noh, see ikkagi, sellest tekib nagu selline suletud maailm, mis ei ole enam nagu vaba ajakirjandusega, ei ole sealt enam suurt

püsti. Täitsa nõus, et meedia peab ikkagi ennast finantseerima ise ja soovitavalt nagu tellija raha eest. Aga sinu küsimus on, et me oleme ise lahendanud selle konflikti, et kuidas balansseerida paberi ja nagu veebi vahel. Et me, me oleme sisutootjad, me ei ole veebiplatvormide loojad või paberitootjad või trükikojad. Me produtseerime head sisu ja kui mõni lugeja tahab seda lugeda tabletilt, mõni mobiililt, mõni paberilt, siis me pakume kuni-kuni ja meil on täitsa ükskõik, see paber kaob ära viie või kolmekümne aasta pärast.

Mis ma tahtsingi öelda, et mul on tunne, et, et inimesed hakkavad sotsiaalmeediast väsima. Ehk et see aeg tõenäoliselt kahaneb, mis sinna pannakse. Ja kusagil on nüüd võitja, et keegi saab selle aja endale. Mina täna ei tea, kes see on, ma olen skeptiline, kas see on tele, sest telenumbrid kukuvad niikuinii, on ju, inimeste huvi ja äppide vastu vähene, või ühesõnaga kuhugi see aeg pannakse. Võib-olla on see, võib-olla on see RMK ja Eesti Mets. Me teeme sellest eraldi saate.

Ameerikast tulid juba võidukad, võidukad hüüded, et see Kuku, Facebooki vähenemise läbi on meedia veebid saanud nagu endale. Just,

et üks loogika on, et, et meedia saab seda aega tagasi ja noh, siis, siis ka, siis on meedia see võitja.

No kas minu. See on väga hea näide nagu sellest, et seesama, kuhu Facebook, eks ju jõudis, et ta on ju ise ennast ära söönud natukene, altpoolt hakanud tänu nende nii-öelda totaalse personaliseerimise, mida me kõik pidasime. Nagu super tulijaks siin mõned aastad tagasi veel, on ju, aga seesama ongi hakanud neid altpoolt juba sööma. Et tegelikult inimesed tahavad, mida nad meediaorganisatsiooni käest tahavad või ajakirjandusel tootavad, on see, et sa kajastad siiski nagu kogu ühiskonnas toimuvat. Mitte ainult seda, mida võiks korda minna minule ja minu sõpradele.

Väga ettevaatus, see on Facebookil praegu väga väike tagasilööker, ma teda veel matma.

Ei, absoluutselt,

jah. Aga mul, kuule, meil on ikkagi start-up'i saade ka ja saade on küll läbi, aga mul on üks küsimus, Igor, sulle. Sina oled kõik selle, me alustasime aastast üheksakümmend üheksa. Et kogu selle perioodi jooks Kas sul kordagi oli sihukene hirm ka, et nüüd läheb käest ära või umbes, et kas ma, kui ma nüüd ärimudelit vist nii-öelda pivot'it ei tee või kui mu suunda nagu ei muuda, on ju, et kas sa nagu korra ka oled tundnud, et noh, et, et nüüd on kriis.

Kuidas seda öelda, mul on see hirm olnud juba ka üheksakümne esimesest aastast peale. No tegelikult see üheksakümmend üks kuni üheksakümmend kolm, need hirmud olid palju suuremad. Et kui ma vaatan seda nagu ängi ja vaevlemist, mis praegu toimub, kuidas me kannatame, et reklaami ei tule ja miks ajakirjanikel nii kõrged palgad on, et ma võrdlen seda sellest, mis, kus me läksime läbi, üheksakümmend üks kuni üheksakümmend kolm, siis me praegu oleme või sees. Praegu on lihtsalt mõnus töötada, need probleemid sellega võrreldes on lapsemäng ja kui nüüd oleks, ei oleks, oleks maruigav, ma kordan, mis ma päris alguses ütlesin, et, et meedias praegu töötada ükskõikjal, eriti ajakirjanikuna. On, on kõige vingem amet, mis üldse olla saab. Ei ole, IT-s.

Ei ole.

Okei. Meie saade on sellega läbi, aitäh kõigile kuulajatele, aitäh kõigile osalejatele ja me anname eetris jälle nädala aja pärast.