Milleks riigile appi minna?

hobiinimine Tõnu Runnel, tere. Tere. Me räägime täna e-riigist, räägime e-riigi tulevikust, sellest küsime, et kas see loom siis elab või sureb või mis ta teeb. Ja kuna on siin era ja avaliku sektori koostööüritus, siis me proovime ka aru saada, et kui nüüd ikkagi mõni hea Eesti inimene tahab riigile appi minna, vaatab, et näed, e-riigis on, kuskil on üks kole nupp, teeks ilusamaks või, või võiks olla mingisugune inimlikum teenus kuskil, et teeks ja aitaks. Et kuidas see kõik läheb?

Aga ma ütlengi, et sa, te võtsite challange'i selle koha pealt, et tundus, et vaktsineerimisega on noh, jamasti, et vaktsiinid ikkagi ei jõua kohale, ei jõua perearstideni, ei jõua haiglatesse. Kust see nagu rumal idee üldse tuli, et noh, et, et teeks siis ise midagi, onju, et mitte riigil teha?

Me olime koroonakriisi alguses ehitanud ühe lahenduse, et mul, mul on selline ettevõte, mis tegeleb, mille, millega on ühendatud sajad tuhanded veokid üle Euroopa reaalajas ja siis eellugu kaks tuhat kakskümmend kevad, koroona lõi paugust üle terve kontinendi ja siis maailma. Ja me, me vaatasime, et meie andmetega on võimalik ennustada, et kuidas piiridel veokite järjekorrad on, juhul kui mõni riik peaks panema piiri kinni. Tegime selle nädalavahetusega valmis täiesti puhtjuhuslikult, Euroopa panigi esmaspäeval piirid igal pool kinni ja meil oli lahendus olemas ainsana väga raju, kohutav eduelamus, uskumatu. Praegu siiani on veel Euroopa Komisjon, meie klient, maksev klient, kõik teised on tasuta kliendid, nemad tahavad lihtsalt näha ajaloolist pilti ja muid detaile. Ja siis me vaatasime, et okei, me suudame teha midagi, mida avalik sektor vajab, me tegime valmis midagi Euroopa Komisjonile. Okei, mis asi see siis on ka Eestit aidata, kui tekib võimalus? Ja siis aasta hiljem vaktsineerimistarnetega lugesime lehti nagu kõik teisedki ja vaatame, perearstid räägivad, kuidas nad peavad ootama pühapäeva õhtul kodust poole tunni kaugusel oma kabinetis, et kas tuleb see valge, läheb vabandust vaktsiiniauto või ei tule. Ei tulnud täna, äkki homme. Ja siis mingit jama seal ei saa olla, nüüd tuleb kohe panna külma ja nii edasi. Et okei, meil on ju olemas lahendus, millega saab tarnetest ette teatada, milles asi. Pakume seda riigile, kas või tasuta, hakake kasutama meie lahendust, jälgige oma tarneid nagu Coca-Cola, Tesco, Nestle, kõik teised seda teevad. Ei, see ei lennanud. Üks teada-tuntud ettevõte, kes erasektorist, kes neid kaubikuid mööda maad liigutab, see saatis meid kuhugi musta auku. Neid ei huvita ühe, ühinemine meie platvormiga, arusaadav. Mis me veel teha saame? Okei, me saame midagi täiesti uut teha, kogemust on lihtsalt IT-st, tootejuhtimisest. Aitame siis korraldada seda süsteemi, sest hästi palju probleeme tundus olevat ka lihtsalt andmete vahetamisega. Excelid liiguvad, versioonid, kuidas, kuidas saada vaktsineerimisnimekiri ja vaktsiinitarned sünki üle kaheksasaja perearstikeskuse. Okei, teeme väikse infosüsteemi, kus perearstidele antakse ette teada, mis vaktsiinid tulevad, nad saavad kinnitada tellimusi. Hästi lihtne asi. Ja siis me hakkasime seda tegema, sest riigi pool oli piisavalt huvilisi. Teadmata põhjusel öeldi meile, tulge appi. Ja kuna riigihanke tingimused jäi kohaldu, sest te tulete tasuta appi, siis peaks olema kõik väga lihtne. Nüüd ma olen kasutanud ära enamuse saate ajast, ma annan vahepeal mikrofoni tagasi.

Okei, no Andres, kuidas selle, kui me nüüd oleme siin tõesti rääkinud seitse ja pool minutit, eks ole. Ma olen paar kordagi veel sõna saanud. Ei ole üldse saanud ja me oleme muudkui ladunud nagu e-riigile neid selliseid probleeme otsa ette, et näed, see ei tööta, see on valesti, seal oli jama ja seal on lollakad ja. Et mis see, kui sa nagu seestpoolt vaatad seda asja, mismoodi see paistab? No mingid tüütud Runnelid on ukse taga, kes tahavad midagi, ei lase tööd teha ja tahavad midagi saada.

täpsema? Selle abi osas, mida tullakse pakkuma, kui selle osas jääda skeptiliseks, siis on väike peks garanteeritud, aga suur peks tuleb siis, kui sa võtad selle vastu ja see koline ümber kukub ja see on. Riigile ei anta midagi andeks, startupid võivad kolistada kogu aeg iga päev, see on ju testimine, eksperimenteerimine, itereerimine, aga riik waterfall, sa pead tegema valmise asja, kolistada ei tohi.

Ja aga mõtlengi, et ma arvan, et saame selle esimese ploki kokku võtta, noh, siinsamad IT-juhid ka kindlasti noogutavad selle kogu aeg kaasa, et. Et tootja peab olema omanik, selge nimega vastutaja, ma pean tunnistama, et üllatusin positiivselt nii-öelda avaliku sektori teenust kasutades hiljuti. Reistreerisin oma elektriauto Tallinnasse tasuta parkimisse nimekirja. Sul on võimalik saata elektriautot Tallinnas kesklinna piirkonnas tasuta parkida, pead nagu registreerima. See on küll tädi interface, ehk siis kokkuvõttes lähed veebilehele. Veebilehel täidvad vormi, see, see jõuab ühe naisterahva ning kes lööb sinna templi peale, saadab sulle vastuse, et. Kindel, et oli naine. Kindel, jah, siis ta saaks e-maili, et on nüüd valmis korras. Aga mis oli hästi oluline selle teenuse juures, ma soovitan minna vaatama, ma ei ole niisugust asja näinud mujal kui ainult Tallinna linna puhul. Läed kodulehele. Teenus on seal, et a la parkimis, elektrikoht tasuta parkimine, kõrvalnummal on selgelt kirjas, selle teenuse eest vastutab, vist oli Tallinna Transpordiamet või mingi, mingi osakond, on ju, ja see isik ja nimi, email ja telefoninumber juures. Ja niimoodi peab olema iga teenusega ja see oli asi, kui ma ise olin asekantsler, mida ma proovisin selgitada ministritele, riigisekretärile, me läksime riigisekretäriga niimoodi tülli, et noh, ta küsib mulle, kas noh, noh, Kotkas, kas politseinik tänaval on ka mingi teenus või? Noh, siis saad aru, et noh, et see on nagu teed-end, et sellise inimesega ei ole midagi rääkida, onju, õnneks ta on nüüd kohtunik, onju. Aga, aga selles mõttes nagu, et me saame selle ploki ikkagi praegu kokku ära võtta, et raadiokuulajad, nagu selgitama seda, et me kutsume niisugustele teljahuubi üritustele alati nagu IT-ministri. Samas noh, enamus hädakisast meil ongi noh, vaadame kas digiloo või mingi muu sellise süsteemiga, mille puhul peaks tegelikult istuma siin sotsiaalminister või justiitsminister ja nii edasi, aga nad on alati kuskil kaugel, sest noh, see ei ole ju noh, teenus, et teenus on ikkagi midagi IT-ga seotud. Kutsuge

Jaa, selles mõttes, aga mõtlengi, et noh, et, et lihtsalt kas ei olegi omast kogemist öeldes, et riigivalitsemis on silod, neid silosid midagi õige lõhkuda ei saa ja ole ettevõtlusminister, ole peaminister, vahet pole, mis minister sa oled, sina ei tule minu ministeeriumisse ütlema, mismoodi mina oma ministeeriumi tööd korraldan, pealik, ma olen teises parteis teinud. Selles mõttes nagu asjad juhtuvad, vastutus tuleb võtta ikkagi alati silopõhiselt, ma arvan, sellega me oleme ühel, ühel nõul, aga teeme siis siia väikse pausi. Teeme pausi. Ja läheme edasi, et kuidas ikkagi saada seda motivatsiooni sellele erasektorile ikkagi rohkem kaasa lüüa niimoodi, et kas oleks võimalikult ka mingid muud mudelid peale selle, et nagu waterfall, nagu õigesti tänu ütles.

See raamistik on paigas aastast kaks tuhat kolmteist, see on kaks tuhat kakskümmend üks. Mitu aastat peab rahaga rääkima sama juttu ja kusjuures nagu nüüd on kõik selle ülikoolis ka juba läbinud, nagu ma arvan, kohustus korras, et kaks tuhat kolmteist võis olla, et see on ainult mingi IT-meeste asi, aga see, et tooteomaniku kontseptsioon keskmisele nagu intelligentsele vähemalt magistrikraadiga, mis sa pead olema, kui sa tahad riigis töötada, onju, niisuguseid inimesi peaks nagu tooteomaniku kontseptsioon oma lõpuks nagu aru saada. Kaua me räägime sellest?

et, et tooteomanik ei ole mitte sits president, keda peksta, kui jälle valesti lähevad, kellele vastutust veeretada, vaid ta on. Ta on inimene, kes, kes on nagu väike tegevjuht selle toote eesotsas. Ta suhtleb erinevate osapooltega nii organisatsioonis sees kui väljas. Ta, ta omab seda ja saab ka teha otsuseid. Otsuseid ka hangete osas ideaalis, vähemalt nii on see erasektoris ja sealt mulle tundub nagu lähekski hästi keeruliseks, et kuidas toimub riigi IT hankimine. Ma näen seda, ma, ma ei ole seda enda jaoks põhjalikult läbi töötanud, ma näen sellest mingit osa, aga sealt vaatab palju probleeme vastu, kuidas see tootejuhtide paikapanek ei, ei vii meid üksinda sihile.

ühesõnaga, et noh, näpud peosid, vaatad seda, onju, ja see, et mingid hapsud olid kuskil mingi sertifikaat, noh, see, et Apple'i meestel asjad ei tööta, see on minu arust nagu on oma harjumus sellega, et midagi ei tööta neile, onju, et noh, ühesõnaga, et, et. Et see, et noh, et sellepärast me kiidame vähem, on ju, aga näiteks seesama, et kui minister, te ütlete, et noh, et, et saab siin keti suppi, midagi ei saa ju. Kollektiivne, kollektiivne, amorfsne vastutus, on ju, kuskil sulab mingi külm ladu ära, midagi on juhtunud või? Noh, sellest samast Riigikontrolli asutuses ma ei saa kunagi aru, et noh, et, et kogu aeg on mingi kisa, kuidas kõik on valesti, onju, kas midagi on siis pärast seda muutunud konkreetses valdkonnas, et noh, et, et kas rongides on tekkinud ratastel rohkem hoidmiskohti ja nii edasi, midagi pole, onju, et noh, et, et ikka on sama jama, onju, et noh, et, et ühesõnaga.

Ja et, et ilmselt on vastust võimalik leida küsimusele, et kuidas parandada riigi e-teenuste. Toimivust, ilmselt vastust tasub otsida sealt, et, et IT ei ole IT. IT-hankeid ei pea korraldama IT-mehed kummalgi pool, et see peaks liikuma tootejuhtimisse, et, et need. See on natuke naiivne vaade, vabandust, aga umbes nii, et igas asutuses peaks olema, peaks olema kliendist mõtlev tootejuhtimine, mitte IT-st mõtlev IT juhtimine, see, kes otsustab IT-süsteemide rajamist, sest need ei ole IT-süsteemid. Need ongi, see ongi riigi teenus, unustame selle e ära, see ongi riik.

See on veel järgmine tase, et, et mitte ei üritataks tootejuhtimisega lahendada majas sees ära kogu toodet. Mäletame, meil on see tootejuhtimine puudu riigi poolel. Et kui see paika panna, siis ei, nad ei pea tegema kliendipoolseid lahendusi ilmtingimata ise. Riik on nagu infra selles osas, nad on back-end, millel on API, mille peale erasektor saab teha teenuseid ja, ja seal on ka erinevad mudelid, et kohati mingisugused hullud Sixfoldist tahavad midagi ehitada, tasuta, las nad teevad API, mille peale saab asju ehitada. Kohati tahab Nortal teha midagi, mis on suur ja tõsine, aga võiksid kasutada seesama, sama API-t ja ehitada selle peale siis riigihankel teenused, et lammutada lahti esiteks back-end ja front-end. Ja riik oleks rohkem back-end'i eest hoolitseja. Ja, ja sealt edasi saab lammutada veel kõvasti, et ei oleks suured kahekümne miljonilised, mis iganes, e-äriregistri hanked, mis tundub nagu ainult üheksasada protsenti ülepaisutatud, vaid oleks tükkhaaval hanked, sest siis sa lähed demokraatlikumaks ja saad kaasata peale Nortali Helmes, tervitan neid ja toredaid ettevõtted, saad kaasata ka teisi võimalikke teostajaid turult, kes praegu jäävad. Igal juhul kõrvale. Ja eriti valusalt annab see tunde just nimelt kasutajaliideste poolel, sellepärast et seal on talent kipub olema rohkem hajutatud, mitte koondunud neisse kahte firmasse.

Oota, Taavi, aga ma ei saanud aru, kas sa, toome selle nüüd Eestisse, on ju? Jah. Et kas sa põhimõtteliselt paned ette, et me võiksime näiteks kogu selle digiregistratuuri näiteks, on ju, kogu selle run'imise anda Nortalile? Näiteks. Riigihankega. Aga,

Aga minu jaoks on see kolm sammu liiga kaugel, et, et teeks pragmaatilisi liigutusi kõigepealt või olgu, arutame neid paralleelselt, et aga teeks need pragmaatilised asjad, kus, kus IT hangetelt liiguks tootejuhtimisse, kus eelarved ei ole ainult, nagu ma aru saan, väljast hankimiseks, vaid saaks ka mingi kompetentsi tuua majja sisse, kes oskaks paremini hankida. Kes oskaks tükeldada neid hankeid väiksemateks, et oleks kahekümne miljoniliste hangete asemel kahesaja tuhandesed hanked sealhulgas ja mõned suuremad. Et jällegi, need ei ole minu ideedega originaalsed ideed, need on olnud laual kaua. Aga mulle tundub, et need inimesed, kes riigi, riigi poolelt sees neid räägivad, need lähevad ikka erase ära ja teevad uued startupid, sest mingisugune takistus on, et, et selleni jõuda.

See muide tükeldamist. Riia näiteks on proovinud tükeldamist, neil on mingil perioodil, kas kuskil kuusteist erinevat väikest arenduspartnerit ja kogu see haldamine nightmeer on ju. Ühesõnaga kõige, kõige efektsemalt täna töötavad ikkagi riigis need mudelid, kus on paar partnereid, kes on tõsiselt üle kulatud, mis tähendab seda, et nad on väga hea kasumimarginaaliga, kindlasti üle neljakümne protsendi, onju. Ja, ja, ja selles mõttes, et sa oled teada, et sa saad oma meeskonda seal peale hoida, kui sa oled ise nagu IT-tse võtta.

aga ma korra tulen selle klaaslae ja, ja siis noh, nagu hangete tükeldamise juurde, et, et noh, tegelikult, mida me näeme, kui me nüüd siit MK-mi poole pealt seda tervikvaadet vaatame. Et siis meil ikkagi jõudluse probleem riigis on, et, et olemasoleva vähemalt sellise struktuuriga nagu täna jäävad lihtsalt asjad seisma, meil pole võimekust. Erasektori poole pealt tulla kaasa, ma arvan, et osa sellest probleemist on see, mis sa, Taavi räägid, et, et kuna sul ettevõtjana puudub kindlus, eks ole, et, et kas ma saan või noh, kui kiiresti saad oma meeskonda skaleerida, noh, seal teine teema, mis on ka seotud, eks ole, kas meil näiteks peaks hankedokumentatsioon olema inglise keeles, et see oleks lihtsamini skaleeritav. Suuremate hangete puhul vist enam-vähem nii, niimoodi ka on. Aga ma arvan, et need on nagu praktilised asjad, et kas me nagu tellijana jälle, et mina nagu ei soovi sõltuda ainult mõnest tegijast nagu päriselt, ma arvan, see pole õige. Et meil peab olema valiv, tellija peab alati olema võimalik valida.

Nii, lähme saatega edasi, viimane neljandik ja, ja on paar relevanti, kellest, kelle ümber me oleme siin natuke nagu käinud, aga väga rääkinud ei ole. Ja nendel on toredad lühendid nagu näiteks SMIT ja RMIT ja, ja on kogu see loogika, et, et meil on nagu suured riigi arendusmajad ja see ei ole ministeerium. Eks ta ei ole nagu, ütleme, päris nii jäik asutus võib-olla kui, kui nagu tõsine riigiasutus, aga, aga samas Riigikontrolli all, aga sinna saab ehitada sisse. Palgatasemeid, tootejuhte, vastutus on maja piires, nad on vastu tellijat, eks ole, ma ei tea, häirekeskus tahab mingit nuppu kuhugi saada, noh, tal on mingi oma Aldur, kellele ta helistab, ütleb, tehke nuppu, on ju, Aldur teeb nupu, saab pärast preemiat, kui oli hea nupp. Et kas see töötab?

Üks täpsustus, hästi oluline, ma arvan nende koha pealt, et need asutused ei ole kunagi poliitika kujundajad, ehk siis see raam, mille sees saab tegutseda, see on sulle ette kirjutatud, seda sa ei mõjuta. Tootejuhi näiteks näed, et kuulge, et tegelikult oleks jumala hea, kui saaks ära kaotada selle riigi suunas raporteerimise, onju, siis ta päriselt seda otsust üksi teha ei tohi.

Ei, aga tal on vaja seaduse ära muuta, seaduse muutmiseks on vaja seda, et ministeerium kooskõlastaks teiste ministeeriumitega, siis käib ära valitsuses, siis tuleb korraks tagasi, siis läheb üle kõigi vahel läbi, siis läheb uuesti valitsusse, siis läheb Riigikogusse, siis on kolm lugemist ja siis on umbes üheksa kuuga val

Et kui meil on riigis selline asutus, kus töötab mitusada IT-inimest, sellel asutusel on juht, siis ma eeldan, võib-olla ma olen nõivne, aga ma arvan, et selle asutuse nagu SMITi juht on nagu saab ministeeriumis jutule, kui tal mingi mure on, ei saa või? Et, et tal on nagu võimalik ikkagi asutuse juhi tasandil seda poliitikat noh, kujundada mingil määral. Vähemasti nagu öelda, et kuulge, me peaks tegema midagi, ei ole või?

Okei, aga ma tuleks selle teema nüüd tagasi, kas see, et me teeme neid suuri IT-maju ja võib-olla peaks need SMIT-id ja SMIT-id ja muud kõik üldse kokku panema, et meil oleks riigi, riigi, riigi kinnisvara moodi nagu riigi IT, kas see oleks lahendus või? On struktuur, on tootejuhid, on tooted, on kliendid.

Mina olen mitmed ettevõtted juhtinud ja kokkuvõttes asi hakkab ikkagi kolmest esast pihta. Sul peab olema nagu motivatsioon paigas, mis tähendab seda, et sul peab olema mingi kapital, mida jagada või mingit tulemust, onju. Sul peab olema hea meeskond, onju, ja sul peab olema arusaam sellest, mis te teha tahate, kui täpne, täpne eesmärk, onju, mille kuussada liudu lõpuks välja, onju. Ja siin on ikkagi täna see osa puudu, et seesama nagu null upside all downside, et sellest tulemust, innovatsioon ei saa sündida sellisest olukorrast. Peab olema võimalik, me oleme ku Teenis raha riigist, on ju, kurdi, korruptant, on ju, et noh, et, et selles mõttes nagu jah, ma ütleks nii, et see Sõõrumaa ja, ja koolide case tõesti no haiseb, on ju, aga, aga ütleme niimoodi, et, et, et see, et keegi tegi noh, ongi noh, Sixfold tegi nagu mega hea lahenduse, on ju, tänu sellele me päästsime maailma, on ju. Nojah, ilma hanketa ei saa, aga oletame, et see oleks läbi hanke käinud ja kokkuvõttes saaks sellest ka mingit raha teenida, noh, jumala fine.

erama seda? Ei, ma tahaks seda, et ma tahaks, et me ei eitaks inimloomust, onju, et ma olen nagu valinud riigi töö, väga paljud inimesed valivad seda missioonist, väga paljud inimesed valivad seda sellepärast, et see on mugav, lihtsalt hea olla, onju. Nii, kui ma olen mugavas situatsioonis selle koha pealt, siis ma ei taha sellest palgast ju lahti saada, vaadake, kui raske mõnele ministrina oma kohast lo Nii, nüüd, kui ma teen midagi uut, läheb hästi, saan kiita, kas preemiat saad? Ei saa. No võib-olla kuupalga, onju. Nii, kui ma läbi kukun, mis saan, saan kinga. Huvitav, talente, müügivaldkonnas tõesti saad müügipreemiat. Enamus RNT-st saab.

Siis, siis sa ei tee seda riigiametis olles. Sa võid kasutada riigiametit kogemuse omandamiseks, õppimiseks, hüppelauana ja pärast seda minna ja teha ja see kõik on fine. Ma arvan, et, et, et noh, inimesed, kes tulevad riigiteenistusse, noh, nagu tulevadki teenistuse või vähemalt peaksid, et see ei saa olla see koht, eks ole, kus sul raha on peamine motivaator. Jah, tublidele inimestele tuleb maksta head palka selleks, et need tublid inimesed tuleksid sinna tegema. Aga, aga ma arvan, et me ei saa nagu ehitada sinna optsioone ja asju, et, et see on natuke nagu teine asi. Küll ma arvan, et on jubedalt palju kasu, kui toimub rohkem liikumist era ja avaliku sektori vahel.

See oli, praegu tuli meelde, et see oli väga ammu, või nüüd paarkümmend aastat tagasi oli mingisugune idee Eestis, võib-olla sa, Taavi, ütled, et see kõik on ammu tehtud ju või miks ei tehtud, aga oli kellelgi, oli idee, et, et paneme kohalike omavalitsuste ametnikud. Üle Eesti omavahel konkureerima. Et kui mul on vaja, ma ei tea, mis iganes mingisugust ehitusluba või mingit, mis iganes paberit, on ju, siis kuna meil on e-riik, siis põhimõtteliselt ma võin võtta selle ükskõik millisest, tol ajal oli need üle kahesaja, las konkureerivad. Ja kui kuskil on väga hea vana, kes teeb kiiresti ja mõnusalt ära, siis tema saab selle riigilõivu või noh, jumal, äkki saab isikliku preemia ka, on ju, et, et jube hea nagu idee, samas kui me teeme ükskõik palju me neid riigi IT-majasid teeme või palju neid toote Noh, siis ei ole, ega see lõpuks me ju midagi ei võida nagu, siis tal on aega, maa ja ilm lõpuks ikkagi.

Et mida, mida suured riigi IT-majad ideaalis ilmselt teha saaksid, on arendada seda infrat, infrat ja andmete kättesaadavust. Ja ilmselt need päris kasutajapoolse toote omanikud peaksid olema võimalikult lähedal sellele, sellele teenusele niimoodi, et see Taavi lemmiknäide, kus ta saab elektriautot parkida, et see ei sünniks mitte kaheksa sammu eemal kuskil suures IT-majas, vaid see sünniks nende tüüpide käe all, kes igapäevaselt tegelevad, ma ei tea. Parkimiskohtadega või et, et see oleks neile väga lähedal. Aga riik saaks toetada selle infra ehitamisega, see ei ole ilmselt parim näide, parim näide on see, kus on registritega tegemist, las riik arendab registrite baasi ja las teised ehitavad sinna peale neid teenuseid, kus saad ühe euro eest osta mingisugust infot.

Ja aga vaata, see ongi nagu see kõik nagu kõlab nagu hästi ilusasti, onju, aga siis tuleb see pragmatismi sisse, onju. Et neli-viis sellist tagasi, tutvustate Eestis Estcoini ideed, onju. See suri nagu nii ruttu, kui üldse võimalik on, Eesti Pank tappis selle kohe ära. Euroopa Keskpank teatas selle kohta, juba võttis seisukoha ja nii edasi. Ära kibestu. Et noh, et see on minu teada viimane kord, kui prooviti teha riigis suurt innovatsiooni üldse, et vahepeal pole midagi suurt nagu sündinud, mis oleks nagu märkimisväärne, tähelepanuväärne. Tänaseks, isegi Restorani saates käis meil Eesti Panga töötaja, kes vabandas sellest, et ära täpselt selle ei tee, siis tuleb välja, et Euroopa Liit on nüüd hakanud ka oma tegema ja Rootsi just tegi lahti ja nii edasi, onju, et noh, Teed, me oleme alati olnud oma innovatsioonis, oma võimekusel teha nagu väga tähelepanuväärsusväärset innovatsiooni muust maailma Lihtsalt, selleks on vaja pinnast ja see pinnas ei tööta niimoodi.