@ RESTART // 2019.01.05
geenius_restart_0809.mp3
KUUPÄEV
2019-01-05
PIKKUS
43m 23s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutletakse Eesti e-riigi vundamendi, sealhulgas ID-kaardi, digiallkirja ja e-valimiste tekkimise ning arenguloo üle. Külaline Tarvi Martens jagab kogemusi digitaalse identiteedi juurutamisest ning selgitab, miks Eesti on selles valdkonnas teistest riikidest eristunud.
KÜLALISED
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Aasta esimeses Restardis on külas inimene, keda me stuudiosse ammu ootasime: Eesti ID-kaardi, digiallkirja ja e-valimiste sünniloos väga olulist rolli mänginud Tarvi Martens. Milline oli nende teenuste sünnilugu, miks nad on just sellised, nagu nad on ja mis saab edasi? Tarvi avab taustu ja räägib lugu. Saatejuhid Henrik Roonemaa uudisteportaalist Geenius.ee ja Taavi Kotka.
No näed, ühesõnaga, aga, aga. Presidendiks juba saaksid. Aga IT mõistes ikkagi, sina oled olnud Eestis internetisünni juures, aga, aga enne kui me sellest loost räägime, hästi ja ruttu kahe sõnaga, sa oled nõo poiss.
No me, me ei saa päris niimoodi öelda, selles mõttes, et. Paljudes riikides on nihukene ID-kaardilaadne toode olemas. Tavaliselt isegi jah, ID-kaardi kujul. Et siin on noh, teatavad nihuksed regioonid nagu ma ei tea, UK, eks ole, või kes, kes, kes, kes hoidub nagu inimesi nummerdamast oma arust ja noh, võiks, nihuksed toredada seda, aga. Aga kui me vaatame kuskile, ma ei tea, Hispaanias, Portugali, Itaalias, noh, iga. Ütleme, jämedas plaanis on igal eurooplasele võimalik saada endale noh, digitaalne identiteet, kui ta tahab. Kui ta tahab, mõnikord ka antakse päris õuge, nagu näiteks Belgias või, või, või siis jällegi Hispaanias või kus iganes. Aga siis tegelikult see point ei ole selles, et, et, et see digitaalne identiteet, et kuidas seda levitada või kuidas seda jagada. Noh, ma, ma arvan ka seda, et ma, ma ei taha siin seda teemat üles tõsta, aga see Eesti e-residentsus kindlasti ei vasta nihukese Euroopa. Ühtsetele nihukestele vaadetele, et kus, kus, kus veel kord, identiteedi jagamise monopool peaks olema igaühe enda käes ja, ja ma väidan, et. Noh, Euroopas on kolmsada pluss akrediteeritud sertifitseerimiskeskust, kust neid sertifikaate saada. Järelikult igaühel on võimalik tegelikult Euroopas vähemalt, on ju, saada endale noh, see kaart või. Identiteet ühel või teisel moel ja siis meie, meie asi peaks olema seda aktsepteerida, mitte, mitte vastupidi, et me.