Kaspar Korjus räägib, kuidas päriselt e-residentsust tehti

Tere kõigile kuulajatele, restardiaeg on käes laupäeva pärastlõuna ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa mikrofoni ees ning meiega on külaline. Ja erinevalt paljudest teistest külalistest, kes viimasel ajal on siin saates käinud, me alati alustame, ütleme, et. No see inimene, me oleme pikalt tahtnud teda kutsuda, ta ei ole üldse käinud meie saates ja nüüd on nii hea meel, et ta jälle tuli. Siis tänase külalise puhul me saame öelda, et me oleme teda mitu korda kutsunud. Ta on ka mitu korda tulnud minu meelest ja nüüd me kutsusime, ta tuli jälle, aga vä

Tere, head sõbrad.

Ja me oleme kutsunud sind varem sellepärast, et me oleme alati rääkinud e-residentsusest. Aga kuna me sellel aastal Restart saates räägime rohkem inimestest. Siis me ei ole rääkinud sinust kui inimesest, ehk siis, kes sa oled, kust sa tuled ja nii edasi. Ja kuna sul juhtus siiasamasse nädalasse suursündmuse, et sa otsustasid tõmmata joone e-residentsuse programmi juhi nii-öelda kohale. Et sa neli ja pool aastat vähemalt oled seda tööd teinud, eks noh, pikk aeg. Et siis tundus nagu just aktuaalne, et me kutsume su saatesse ja vaatame selle ajale tagasi, aga mitte nüüd e-residentsuse vaatenurgast, vaid just sinu kui inimese vaatenurgast. Jah,

olen valmis oma tšakra tabama.

Jah, seda. Aga loodetavasti me saame teada esiteks seda, et kes on Kaspar Korjus. Ja teiseks seda, et kuidas on teha peaaegu viis aastat ühte sellist projekti, mida on keeruline teha riigisektoris.

Katsuda üldse midagi Eesti riigis ära teha, et see on jah, kohe kuuleb, kuidas see siis on.

Aga katsume nii, et me ei ole kivestunud. Miks

me peaksime, meil ju erinevalt Est-Forist programm ju ikkagi käib ja on edukas, aga.

Aga ma alustaks, Kaspar, sinu puhul päriselt selle küsimusega, et kust sa, kust sa tulid, selles mõttes, et ei ole. Sa ei olnud, kui sa asusid sinna e-residentsuse tiimi, noh, see ei olnud selline minek nagu Taavi läks MKM-i ja kõik kirjutasid, et no vaata, enne oli seal, on ju tähtis nina, et nüüd läks sinna. Sa lihtsalt kuidagi, ma ei tea, tekkisid.

Ja, et ma tegin oma õpinguid Inglismaal Lancesteris, interneti arendust tegin pakkaja magistri ja siis läbi sihukese programmi nagu Talendid koju, president Ilvesega. Tulin Eestisse ja siis ma olin paar aastat Eesti Telekomis, toona olin Eesti Telekomis, oli Elion ja siis Telia. Ja seal tegelesin interneti äridega. Ja juhtus üks päev, kus läksin arengufondi ideekonkursile kuulama ideid. Mis vaatan, Taavi Kotka räägib seal mingist kümnest miljonist e-eestlasest, tundus huvitav. Läksin siis Taavi ja Siimuga rääkima, et oma start-up sinna peale ehitada ja tegelikult oligi, et kolmeks nädalaks läksin siis Prantsusmaale start-up'i ehitama. Ja tahtsin teha minna keerisantidele ja selle peale siis Taavi ja Siim kutsusid.

Naljakal

kombel

tegelikult,

ma ei tea, kas ma seda rääkinud olen, naljakal kombel ma mõtlesin, et nad andsid selle stipendiumi mulle, et ma oma start-up'i teeks, mitte et ma nagu ajan mingit riigiasja. Nii et pärast ma siin, alles tulles aru, et ahah, et ma ei saagi oma asja selle raha eest ajada. Aga mis asi

see olema pidi, kas sa tahad, kas sellest oleks tulnud lippin välja või?

Ei, see oli, selle domeen oli cloudstate.eeu, see oli online sihukene ärikeskkond, kus saab vormistada lepinguid, ettevõtted saavad sihukese kogukonnana koostööd teha. Ja see oli sihukene noh, suur ambitsioonikas asi, aga siis, kui selgus, et e-residentsuses ei ole üldse valmis ega olemas kuidagigi. Siis mõtlesin, et jah, et pigem on hea mõte riigi ees see kõigepealt korda teha ja siis võib-olla tagasi tulla.

Sada

miljonit eurot,

ma oled sa mõelnud? Ei oleks.

Siin on ikka platvormi alla vaja, on ju, aga ma rääkisin ühe sammu veel tagasi. Sest mul tuli praegust fakt meelde, et üks kool, üks Eesti kool on mõjutanud sellist Eesti IT-riigi juhtimist väga palju, viimaste siis kuue aasta jooksul. Enne Inlismaa kooli oli mis kool?

Ikkagi Hugo Treffneri gümnaasium.

Ja kustkohast on silmsikud?

Ehk siis meil on kõik Treffneri lõpetanud ja vist umbes mingist selliste kaheaastaste vahedega või natuke rohkem, et.

Koolist te ei tundnud teineteist, või tundsite? Ei,

mina olin juba ammu läinud. Ma

olen

Kasparstiga natuke rohkem olema, et, aga Siimo vist isegi nägin ära, jah.

Hea küll, nii et Tartu, Tartust läksid Inglismaale, sealt läksid Teliasse ja sealt läksid e-riigi või seda e-residentsuse programmi juhtima.

Jah, alguses ta oli stipendium, et tal ei olnudki programm, et siis hiljem sai programm sellest ja, aga jah, niimoodi, niimoodi läks.

No meil oli selles mõttes oli probleem omal ajal, et kui sa tahad riigis midagi teha, sul on vaja selleks nagu vaeva näha, sa pead. Erinevate osapooltega käima, kokkuleppima ja nii edasi, on ju, see on suur töömaht ja. Ja noh, keset, ütleme eelarveaasta keskel, kui sul isegi mingi idee tuleb, siis ega keegi ei anna sulle, et kuule, et davai, et näed, et siin on sul. Erandi palgaraha, et hakkame ütlema, on ju, ja nii Siimul kui Rutil, kui mul oli nagu oma töö järgi ees, mida me pidime tegema. Me neid kuskil seda energiat, et noh, et, et seda nüüd programmi veel siin välja hakata ajama, on ju, et siin oli vaja kedagi palgata. Ja, ja meil vedas jah, et, et see konkurss sai võidetud ja selle raha eest saime Kaspari palgatud nii-öelda.

Kuidas sa, kas sa läksid ju tööle, eks ole, noh, tegema asja, mida ei olnud, sisuliselt kohta, mida ei olnud, ilmselt läksid MKM-i alguses, VE-assi või kus sa läksid?

Olin eri keldrites, töötasin.

Et pandi sind kuhugi nurka, öeldi, et tee midagi.

MKM-is oli Literally kelder, ma ei tea, miks ma keldrist olin, no teil seal all ruum oli jah, et. Aga jah, aga algus on ju kõige põnevam alati, et tegime landing page'i ja tule e-residendiks ja ütle, miks sa tuled ja kust sa tuled ja. Ja, ja kampaaniade algus, kui sa ei tea, mis see on, et, et väga põnevad ajad olid.

Aga sul oli ka esimene challenge seal üldse, et okei, alguses oli idee, aga see oli vaja kuidagi vormistada ju seadust, eks, ja. Ja selleks, et üldse nagu lounge'ida. Sa liitusid, kas aprilli lõpp, mai algus ja lounge'isid projekti esimene detsember?

Detsember lansseerisime jah, et, et tõsi, see lansseerimine oli ka sihukene hetk. Kus, kus läkski kõik veel nihu ka, esimene kaart isegi läks nihu, mis ei tööta, on Edvard Lukasele.

Kas me võime selle ära, nüüd vist nii palju aega on möödas, me võime ära rääkida.

Mina ei pane ju praegu kätte ette, kui te tahate midagi põnemat rääkida, üldse ei pane. Et, et väga tormekas oli. Me räägime

loo ära. Mis juhtus Heda Nukasega? No ühesõnaga, Eduard Nukasele prinditi siis kaartnumbriga null null üks. Aga kui su nimi on Eduard Lukas, siis kumb on eesnimi?

No Eduard on tal eesnimi ju. Mitte Lukas, mängime

Lukas, Eduard.

No ta on, ütleme, artiklite juures on alati ikkagi olnud nii nagu, nii nagu me oleme harjunud.

Ühesõnaga, meil läks nüüd ühtepidi läksid sassi, et kas siis ees- ja perekonnanimel vist kaardil olid valesti ja serdi peal olid õigesti. Või oli see vastupidi, ühesõnaga, point oli selles, et jah, ei, kaardi peal olid valesti. Ehk siis, kaardi peal on Lukas ja Edward. Ja sa ei saa anda kaarti kohe nagu vigasele, mistõttu tegelikult Edward Lukasele kuulub kaks kaarti, null nüüd üks ja null nüüd kaks.

Aga ta sai selle vale kaardi ka kätte

siis? Ma ei

mäleta, kas eelmine võitja ära arvutas, jäi kätte

ikka, jah. Samal hetkel, ühesõnaga, politsei oli väga kooperatiivne ja suutis selle ära lahendada, on ju, aga noh, selles mõttes niisugune hea lugu alguseks, aga, aga. Ütle mulle seda asja, et see, et sa sätisid selle lounge'i päeva esimese detsembri peale, esimene detsember kaks tuhat neliteist, et Kaspar on sünnipäev sel päeval.

Ja muide mitte, ahaa, kui me nüüd juba viktoriine mängime, millisel teisel tuntud Eesti IT-tegelasel, kui mu mälu või vettama kontrolli üle, on esimesel detsembril sünnipäev?

Nüüd jooksen mina kokku.

Ma võib-olla lõikan pärast selle koha välja, kui ma ei eksi, kui ma eksin, aga Peeter Marvet. No näed.

Aga jah, hea riigirahade eest torti süüa, sõpru kutsuda õhtul külla. Tagantjärgi väga loll otsus. Sest sünnipäeva ajal on alati meil ka e-residentsu tähistamised ja, ja siis sõbrad jäävad kahjuks tahaplaanile, et. Et see aasta siis, järgmised aastad saan sõpradega tähistada oma sünnipäeva.

Aga ma ütlengi, et sina, kui see enne sama raunciaeg toimus, et seadusloomest tegelikult ikkagi peamiselt seisid Hutt ja Siim, on ju, et, et sina sellega tegelema ei pidanud.

Tegelikult seadusloome oli ju poolteist aastat enne juba sellega. Tehtud, et esimene, et detsembris või kaks tuhat neljateist lõpp, see juhtub, et, et toona hakkasime seaduses muutma, mis on tulevased seadused, uutekaardi väljastused välismaal ja taolised. Mis tegelikult alles neli kuud hiljem, kui sa mõtled, siis päris kiiresti alguspäevil sai toimetatud, et pärast bürokraatia tuli järele. Et neli kuud hiljem me mõnes mõttes avasime kolmkümmend kuus välisesindustes globaalset, kes kaartaksid väljastama koos protsessiga, muudatustega, tarkvaramuudatustega, seadusemuudatustega. Et toona sai ühest kvartalis tehtud väga palju rohkem jah, sest nii uus asi oli, see ei teatud nii palju vastu olla. Ja, ja ei tekita nii palju sihukest lärmi see.

Kas sa mäletad oma esimest tööpäeva ka, et oli see kuidagi selline äkiline või, või see läks niimoodi sujuvalt, et sa ikkagi istisid oma keldris maha ja juba teadsid, mida teha?

Algsammud on nagu teooriate, teooriad tänapäeval nii palju abiks ja kuidas neid algsambe teha, et, et kuidas noh, alguses mul on lihtsalt vaja välja uurida, et mis see nagu problem-solution fit on, eks ju, mida kellel üldse vaja teha, milleks ja, ja hiljem tuli alles see ju, et kuidas Eesti teenib sellest ja kes nad seal kõik on. Et, et algussammud on selles mõttes kerged, et tuleb lihtsalt minna ja minna ja teha.

Aga see esimene frustratsioon, et noh, ütleme. Sa start-up'i teed, kui sa tead seda, mis sa nii-öelda by the book pead tegema, on ju, siis. Noh, üks olulisemaid asju on see, et see toode peab olema kliendi jaoks mugav, et ei ole mõtet minna laivi nagu pooliku tootega, kus sul. Kus sa tead, et tegelikult see protsess, protsess on nagu hästi robustne. Ja esimesed pool aastat tegelikult detsembrist maikuuni.

Neli korda pidi Eestit külastama, et seda toodelt kätte saada. Neli korda. Panga jaoks ka kaks korda algul.

Ühesõnaga, et selleks, et taotada. Selleks,

et see pettur Indiast.

Siis tuleb. Tahaks saada, saab jah, neli korda. Siis tuleb kätte saama. Ja siis tule, arvake kätsemisega võid panga ka teha vist.

Vot ei tea ja käibemaksu number ka vahepeal oli vaja, selleks ka järeldse. Et igatahes oli ilge pain, kuidas me sellest välja tulime, oli see, et me ajasime seda pehmet mulli väga palju veel suuremaks, et kuidas Eesti esimese riigina teeb, seda avab, avab oma uksed ja eks ju, piirid. Ja siis kuidagi andestati ja ütlesime kohe, et kuulge, et ilge jama on.

Et need välismaalased potentsiaalsed e-residendid andestasid, jah.

Ja, ja, ja, ja, et, et ilge jama on, üldse ei ole valmis ja tulge ikka ja, ja tuld ja.

See ongi, ma pean siis kohe täpsustuseks ütlema, et, et see on selle programmi üks suuremaid probleeme või, või ütleme, vajakamisi olnud, et. Et kokkuvõttes klienti osaleb välismaal. Ja välismaa on suur ja lai, see ei ole nii, et nagu, et noh, paned Postimehesse artikli ja terve Eesti loeb, on ju, et. Et kogu see energia ja väga palju energiat saab selle peale ära, et sa tegeled selle välismeediaga, et see, see on nagu noh, tõsine omavahe, kas sa oled nagu. Tiigis kõige kõvem kärbes on ju, või sa oled ookeanil nagu suvaline kala ja sellised otsid nagu võimalust silma paista, on ju, et. Et see välismaine meie välismeediaga tegelemine, sellesama selle nagu nii potentsiaalse kliendibaasiga tegelemine, see võttis tõenäoliselt tohutu energia. Ma ei tea, palju see oli nädalas, neid intervjuusid,

noh. No me ütleme, et me teadlikult kasutasime ära, mis, mis see buumiaeg juhtus, et ma ütleks, et Eestil oli ikkagi konkreetne sihukene e-Eesti buumiaeg, kaks aastat. Kus nädalas kaks-kolm BBC-d, CNN-i, kas laivintervjuud või laivtelekad, et. Et noh, üks hetk avastan ise seda, et istun Tokyos hotellis ja vaatan ennast CNN laivist telekast ja siis saan aru, et oh fuck. Me oleme nagu päriselt igal pool ja, ja, ja siis sa oled toona seal nii sees, et sa tuttad kõige naturaalse, normaalsena ja siis, kui see buum läbi sai, siis vaatad tagasi, mõtled, issand, kui nagu vähe aega oli meil valmistada vastust, eks teha, et me lihtsalt käisime, tegime ja kasutasime seda momenti ära, mis maailmas toimub. Kui

palju sa tööd tegid sellega, kas sul olid mingid hullud töötunnid?

Noh, siit tulles natuke minust ja siis tegelikult ei ole mul olnud kunagi, noh, perioodid käivad muidugi vahest pikad tööpäevad seal lansseerida ja midagi niimoodi, aga üldiselt ei tööta me üle neljakümne tunni nädalas kunagi, et ja, ja sellega ei ole mul nagu probleeme.

Kuidas see võimalik on, selles mõttes, et nii palju, kui ma loen tagantjärgi, kuidas suuri asju on tehtud. Noh, kui, kui võib-olla eBay välja arvata, mille üks progeja lihtsalt pani oma arvutis igaks juhuks käima, on ju. Siis noh, seal ikkagi räägitakse, et me elasime, magasime, sõime ja noh, põhimõtteliselt paaritusime töö juures, et, et kahest aastast keegi ei mäleta midagi. Ma arvan, et

perioodid on, kus seda tuleb teha, aga, aga see on nii kompleksne asi, see e-residentsus, et. Et kui siin natuke väsinuna tööle lähed, siis sa teed tulemused ja tööd selles suhtes, et. Ja, ja, ja mina olen selle Silicon Valley mantra nagu vastane jah, et, et peab niimoodi rügama kogu aeg.

Jah,

ma olin küll, jah, mõtlen, kõrvalt vaatan, võin öelda, et. Et, mida on kahte suurepärast juhti Eestis, kes on väga head nii-öelda meeskonna võimsuse ärakasutajat, nii-öelda noh. Sõna delegeerija kõlab halvasti, aga nii-öelda heas mõttes delegeerijad, kes nagu tunnetavad ära meeskonna võimsuse ja suudavad selle koormuse, mis nii-öelda teema peale kukub. Suudavad niimoodi ära jagada, et, et, et kokkuvõttes sa ei tapa nagu ennast ja sa ei tapa meeskonda ära. Üks ongi Kaspar ja teine on Erik Mell, Liipini endine juht, Allanit. Ehk siis nemad, nende puhul ma olen kuidagi kõrvaltvaatajana alati vaadanud, et, et see tuleb toimu selle tohutu massi ja mahuga, on ju, ja sa suudad kuidagi nagu nii-öelda. Nagu võid märgid leiva peale ühtlase kihina, et noh, ühesõnaga nagu kõik saavad, kõik on osapooled, kõik on actionis, on ju. Ja niimoodi, et sa ise ei ole nagu ennast, ei tõmba nagu puruks, on ju, et, et suudad ise nagu plantsi saavutada. Sa

tegid seda, Kaspar, kuule, praegu tegid seda teadlikult, on see mingi selline oskus, mida sa kuskilt õppis Ei, ma mõtlen, see nii-öelda tiimi peale võimäärimine.

Ai, seda ma ei oska ise kommenteerida. Aga selge on see, et nagu e-residentsus on nagu väga tihti, nagu me tahame sihukeseid jumalaid ja hero'sid välja tuua, aga nagu e-residentsus on tiimi töö. Ja riiklikult ei stakeholdav töö. Blogiartikli, mis ta loeti, on kirjutatud Adami poolt, mitte minu poolt, mina annan sisendit muidugi. Ja nii edasi, kommunikatsioon Katre poolt, et tegelikult see on väga, väga tiimitöö ja kahjuks ei saa kogu aeg kõik kesil olla. Ja sellepärast, noh. Lähme

siitame ühe pausi, me siis räägime selle osapoolte motiveerimisest täitsa nagu eraldi, ma arvan, et see on päris pikk peatükk.

Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks, on Kaspar Korjus, kes sel nädalal lahkus peale võib-olla e-pärast ligi viit aastat Eesti e-residentsuse juhi ametikohalt.

Meil jäi jutt selle koha pealt pooleli, et, et niivõrd suured projektid on noh, tiimitöö ja. Mitte nii-öelda klišeena tiimitöö või ongi nagu tiimitöö, aga see ei olnud erasektori start-up. Mis tähendab seda, et see ei olnud päris nii, et ma võtan meeskonna kokku, võtan investeeringu peale, teen MVP ja siis järjest noh, nii-öelda töötan klientidega ja teen seda paremaks. Sinu mure oli ikkagi see, et neid osapooli, kes pidid panustama selleks, et sulle üldse toode tekiks, et seda toodet saaks üldse müüa, et oleks üldse mingi toode. Sul oli äärmiselt, see oli üüratu palju, hakkame sellest pihti, et sul on väljastamine. Selle eest vastutab siseministeerium ja PPA, politseiga peavad olema ülihead suhted. Välisministeerium, kes võtab vastu neid inimesi saatkonnas, võtab sulle sõrmejälje, et nende infosüsteemid peavad kokku minema kenasti politsei infosüsteemidega. Äriseadustik, justiitsministeerium, maksud, rahandusministeerium. Kui aus olla, sa allusid MKM-ile, aga endal ei olnud üldse nagu mitte mingit nagu noh, polnudki nagu mingit vastutuse all, aga oli see, et olla see vedur.

No allusid, kes mu boss üldse on, ma võiks öelda, viis eribossi. Mul on, kuna keha on EAS-is, siis on. Sa pead

harjuma õppe, õppe, ütlema sõna oli.

Oli viis pluss, EAS, siis otsene juht, EAS-i juht, kellel on väga tugev, noh, seosprogrammiga. Nõukogu juht, Taavi, nõukogu asub MKM-is, Siim. Tegelik juht, võib-olla üldse IT-minister, kes on nagu ütleb, mida, kas partei või poliitiline juht. Ja juba seal juhte on hästi palju, rääkimata siis nendest ministeeriumite stakeholder'itest või siis välis- või ettevõtlusest, start-up'itust, et seal teenuseid peale oleks, et. Et kui stakeholder mapping'ut olen teinud, siis nagu ei ole väga palju neid inimesi, kes seal välja, välja jäävad, seal mapping'ust.

Räägi sellest mapping'ust lähemalt, kas sul oligi päriselt? Noh, ma ei tea, poliitikus öeldakse, et sul oli kaustik põhimõtteliselt iga, iga tüübi kohta, kellega sul mingi asi oli ajada või kuidas see tehniliselt käib?

No, tehniliselt on, no meil, mul on olnud list jah, nendest võtme inimestest, aga kõige keerulisem on see, et üldjuhul on need inimesed, kellega peab tegelema, eks ju. Ja siis igal inimesel oma strateegia, kui muutust läbi või see on nagu change management tegelikult ikkagi, et, et kui sa ikkagi mingit seadust tahad muuta, siis see ei ole see, et minister ütleb, et muuda ja noh, ametnik ei muuda seda, ta ei viits Et kas kellelgi peab lõunale minema, kellele peab sõbraks saama, kellelgi peab tema tüdrukuga sõbraks saama, kellelgi peab. Kui see ei aita, siis meediasse panema temast loo, negatiivselt. Ja igaühega on sihukene nulli kümne astmeline samm sammult, kuidas proovida, et siis see muutus nagu läbi viia. Ja, ja karm on see, et avalik, erasektoris on see kergem, et kui mina võidan raha, sina võidad raha, sa leiad kuidagi selle nagu ühise ja poliitikutega on kergem, noh. Sa annad, praysid, praysid neid avalikult, eks ju, neile see meeldib, eks ju.

No selles mõttes, et poliitikute raha on hääl.

Jah, jah, aga, aga ametnikega ei ole nii kerge, eks ju, et. Ametnik, sa ei tea, mis neil päris huvi ja motiiv on ja sealt üles leida neid, et see on see, milleks on vaja sellist strateegilist muutust ja juhtimist sinna.

Selles mõttes on jah, et, et erasektoris on sul üks helisoon, isikui sa oled suures organisatsioonis. Kokkuvõttes mõõtab vastu strateegiline otsus, et me teeme midagi ära. Noh, siis sa lähtud sellest ja sa liigud sinnapoole, on ju. Aga avalikus sektoris jah, see, et, et sa võid isegi otsustada ministrite ja valitsuse ja noh, meil oli, meil oli valitsuse statuut, et tuleb ära teha. Ja siis sa lähed selle statuudiga nagu minda ministeeriumile siin nimesid nimetamata, on ju, ja sulle vaataks otsa, et nagu noh, palju õnne, et tehke siis ja me küll ei aita, on ju. Et, ja ma ei tea, kuidas te meie asjalist teete, aga me ei aita, on ju, et noh, et, et selles mõttes, et see ei ole üldse nagu noh, noh, see pole üldse nii lihtne, sest seal noh, egod mängus. Igal samal ametnikel on tegelikult ju igapäevane töö, kus tuleb mingi uue teemaga, eriti veel keset aastat, on ju, et, et siis on umbes, et noh. Ei, no tore on, et te tahate teha, aga mul on praegu tähtsamat teha. Ja

ilma naljata, isegi mitte praegu, et mul on aastaks kaks tuhat kakskümmend kaheksakümmend strateegia paigas tegevustega, et räägime kaks tuhat kakskümmend kaheksa lõpp, ilma naljata, kohtumistel. Et kui tahate millegi vahele tulla.

Nagu

noh, avalikus sektoris massiliselt ses suhtes, et, et teemadega vahele tulla, jah. Siis tihti, väga tihti kahjuks õnnestus läbi negatiivsete sihukeste meetodite. Meil oli mingi

asi, mida me ei saanud tükk aega, ma ei tea, rahandusministeeriumit vist ei saanud, härra Sesterit ei saanud nagu mingi, mingi. Kas see oli käib, ma usun, kuskil mingi teema oli meil, mis meil ei õnnestunud üldse. Teie

tegitegi selle kuulsa Sesteri jõulukaardi, jah? Ja

siis ei teinud. Ja, ja noh, siis ongi nagu noh, kusjuures nagu mitte midagi muu ei, ei, ei mõju, kui see, et kui sa hakkad sellest probleemist nagu meedias rääkima. Ja siis järsku on oi-oi, kuule, meil on ammu tehtud see juba, mis on siin seletada, on ju, et No ala, et, et sa peadki nagu meedia kaudu nagu. Aga neid

meetodeid, ma sain aru, et, et teha ühte suurt projekti, noh, avalikus sektoris on üsna sellised Machiavellilikud meetodid või?

Ma arvan, et see ükspäev vastab selle ise, aga see paindlikkus on ju, mul ikkagi läks hinge see, mismoodi ära tapeti sellel suvel suur. Celluloosi, celluloosi projekt on ju, mis nagu ilmselgelt näitas seda, et Eesti riik on ikkagi juba niivõrd rikas ja niivõrd küps. Et kui sa tuled niimoodi rahva, et, et sul sõnum on ette valmistamata, siis sa võid nagu põhimõtteliselt noh. Ma ei tea, nimeta mingi suur asi, mis on Eestis ära tehtud viimase paari aasta jooksul või käima minemas või käima lükatud üldse. On midagi?

Ma ei tea, ma arvan, et siin tuleb siis defineerida, miks on suur asi, aga. No

mingi investeering, mis on rohkem kui ma ei tea, kakssada miljonit eurot näiteks.

Ma ei tea, peast muidugi ei oska öelda, aga nagunii, Ringvaated kogu aeg tehakse, maja Tallinnas, südalinnas on ka suur asi.

Ja, aga see ei ole riiklik, see on nagu selles mõttes nagu ikkagi ärasektori projekt, eks, et ühesõnaga järjest raskem tundub, et on üldse võimalik midagi ära teha, sest noh. Elu on hea, milleks nagu ennast liigutada, milleks võtta lisakoormused, miks võtta, hakata tegelema mingi riikliku start-up-projektiga, kui sa oled Jaapanis suursaadik. See on väga palju tugesid muide, tolleaegselt sujas aastikult, aga miks peaks? Kaspar, kas see on mingi osa põhjusest, miks, miks sa ära lähed?

Oi, otse vastupidi, et, et energiat on küll, et lihtsalt. Lihtsalt uute hingamiste vahel, ma arvan, et iga, iga organisatsioon peaks vahetama, juht peaks vahetama mingite perioodide tagant, et. Et, et uut hingamist tuleks ja seda energiat tuleks jälle, et. Ilmselgelt muidugi ta on võtnud ära, consume'inud mind nii palju nelja aastaga, et, et ma ei naudi enam avalikkuse esinemist ja noh, et. Vanasti ikka, kui telekasse sai, siis oli nagu uhke, aga nüüd on, et, et ei naudi enam, et see. Et mingi tsükli on täis ja mingid tegevused on tehtud, et, et sellepärast on hea, kui keegi kuust tuleks, nii et kui sa seda kuulad, tahad programmi juhtida, siis kirjuta mulle.

Aga ühesõnaga, sa räägid sellest samast meeskonnast, kokkuvõttes ju enamist tööd käibki ikkagi ametnike tasandil, ehk siis sa töötad kellegagi PPA-s, sa töötad kellegagi välisminnist ja nii edasi. Ja ühte peab ütlema, et noh, ma ei tea, okei, mina nägin ainult seda nõukogu elu nagu peamiselt, eks, aga. Noh, inimesed ikkagi need, kes päriselt oma ala nagu välja arendasid, nad olid ikkagi isuga asja kallal, et nad tegid nagu väga hingestada tööd.

Et jah, suuresti on tiim ikkagi kaheks, need, kes sisemist, ütleme, bürokraatiat ja jamaga tegelevad ja teine siis väljapoole. Näoga Eriseni poole, ehk kõik kommunikatsioon, äriarendus, müük. Ja seal tiimiga muidugi kergem, sest motivatsioon, miks me teeme siin, on kõik tulnud ühel samal põhjusel, see missioon. Ja, ja isegi kõige raskematel aegadel seda tiimi, see missioon jääb koos, et, et tõestada maailmale, et sihukene. Rahvusvaheline, avatud piiridega riik on kasulik nii endale, nii teistele, kui kõigile. Ja sihukene avatud demokraatia töötab meie tänapäeva maailma vastu. Ja, ja näidata, kuidas saab inimesi empow'ida, kuidas see inclusiveness töötab maailmas. Et see, see hoiab nii ühtseks, seda tiimi, nendel tegudel, et see tiimi motivatsioon on selles mõttes kergem, kindlasti. Kuidas sa oma

meeskonda üldse motiveerisid, sa erinevalt, ma ei tea, klassikalisest start-upist mingeid optsioone sa pakkuda ei saanud, boonused olid ka limiteeritud, ette kokku lepitud, et nad ei saa olla suuremad kui X, on ju, ja nii edasi, on ju, et, et seal ei olnud nagu see, et oh, et, et saad optsiooni ja ettevõtte väärtus kasvab mingil hetkel üle miljardi ja siis pomm, noh, müüda oma optsiooni, on ju.

Tõsi on see, et enamus inimest, kes välismaalt tulnud, üle poole on välismaalt. On üheksakümneprotsendilise palga katiga tulnud Eestisse, nii et kujuta ette, kui sa teenid Eestisse tuhat eurot kätte ja siis sa lähed Rumeeniasse sadat eurot teenima. Ja mis motiveeriks sind Rumeenias sadat eurot teenima?

Mis teid motiveeris, kas ikkagi see, et, et sa saad CV-sse panna mingi rea, mis ütleb, et ma olen teinud ühes riigis ühte asja ägedat. See

kindlasti mitte, sest noh, viimased, kes on tulnud, on olnud Prantsusmaa presidendi nõunik, nii et see kindlasti trumpab üle, kui e-residentsuses CV-s. Et, et CV-s ei ole, et see on ikkagi inimesed järjest rohkem, on sihukene heaolu tekkinud juba noorena, et midagi saavutada, et tahetakse tagasi anda, või tahetakse maailm tagasi anda. Ja Eesti on sihukene hea platvorm riigina, kellel saab maailmale mõju teha läbi digitaalsete lahenduste rohkem, võib-olla isegi kui arenenud riigid. Ja see on motivatsiooniks olnud, et Eesti on sihukene vinge koht, vinge platvorm, kus maailmast. Klišee, aga maailma paremaks teha.

Aga ma ütlengi, et see noh, tulles tagasi selle ühe nagu probleemi või etteheite juurde, et noh, et erisidentsus on liiga vähe olnud näoga nagu eestlaste, eestlaste poole, on ju, et. Sinu enda kogemus, ega sellesama nagu mõtte selgitamine, et, et okei, täna on see majanduslik kasu, noh, peaminil, mis erisidentsust saab, aga oma olemused on suurem, et. Et, mis su enda kogemus nagu on, et kui palju inimene peab selle teemaga tegelema, et ta nagu noh, üldse nagu tajuks ja saaks aru selle programmi nagu ulatusest

Huvitav on jah, huvitav on see, et meil oli näiteks sihukene tähtsate stakeholder'ite kogunemine siin suvel ja pool aastat kestis ja. Kui ma küsisin e-residentsuse kohta, kes igapäevaselt kuidagi puutuvad kokku, e-residente viimased neli aastat. Siis üks inimene kolmekümnest oli meie veebis kunagi käinud. Ehk et see huvi natukenegi nagu oma asjast välja tulla, vaadet kõrvalt, isegi ükskõik kuidas me seda meediat ette näitame või, et seda, seda on vähe ja, ja seal samamoodi motivatsiooni küsimused, et kuidas igaühega eraldi leida selle ametne ikkagi see motivatsioon, et miks ta peaks tahtma. Sa

intervjueerisid erinevaid ametnikke, Eesti mingeid arvamusliidreid ja, ja avastasid, et nad tegelikult väga palju programmist ei teagi.

Jah, et noh, väga-väga vähe. Et, et seal oligi nagu meie üks suuramaid vigasid jah, et, et, et Eesti eestlaste kaasamine on olnud väga, väga väike läbi, läbi aastate. Eri, eriperioodidel on see natuke mõistetu olnud, aga võib-olla ma oleks pidanud, ütleme poolteist, kaks aastat varem sellega tegelema hakanud.

Minu teooria, et see on, on praktiliselt iga Eesti start-up'i probleem ja viga. Osade jaoks see ei, ei, ei muutu reaalseks, osadel ei tekigi. Noh, e-residentsusele on erakordselt oluline, et, et selline Eesti ühiskonna ja mingi Eesti avalikkuse selline tugi oleks tal olemas. No väga palju start-upe, kelle jaoks ei ole oluline ja, ja ma arvan, et on enamus start-upe, kelle jaoks see pole praegu oluline. Aga neil on kaks asja, neil on tööandja maine, tööandja bränding, eks inimesed, et inimesed tahaksid sinna tööle tulla. Ja on teine asi, et kui neil täna ei ole seda tuge vaja, siis alati võib juhtuda mingi jama. See võib juhtuda Eestis, või see võib juhtuda maailmas. Sul võib üleöö, ühe tunniga põhimõtteliselt tekkida olukord, kus on seda ühiskonna tuge hästi vaja. Ja, ja siis sul ei ole seda, sest sa pole mitte kunagi selle ü

Ja suvel me tegime siis nelikümmend, viiskümmend intervjuud nende noh, tähtsate võtjame inimestega ja väga üllatavalt selgus, et peale selle arusaamatuse, mis on eelisentsus, on teisi huvitavaid põhjuseid. Miks ei ole tuge? Ja, ja kui see start-up'e mainisid, siis väga tugev muster on sellest, et inimestel on. Inimestel on kopp ees, kui nii võib öelda, kogu sellest e-värgist. Kogu sellest start-up endusest, sellest e-asjast, Taavi Kotka käib ja rämab mingis, konverentsil mingit kaarti jälle. Saab oma sära, eks ju, teenib raha, sellest saab rikkaks, eks ju, mina siin. Me ei saa mitte midagi, eks ju, ja minu teenus ikka ei tööta, ID-kaart ikka ei tööta, eks ju, noh. Et sellest on ka sihukene vastuolu, et jälle teeb räämata sellest e-residentsusest, eks ju, on üks, üks pool, huvitav pool. Ja teine huvitav pool, mis, mis mind kõige rohkem ületas, on see, et kui me rääkisime rahast. Ja tegelikult on rahanumber palju suuremat kasumit kui meie kümme miljonit, mis me räägime, sest, sest kümme miljonit on ainult üks osa maksutulust. Ja kui me rääkisime nendest suurtest numbritest, siis inimesed ei tahtnud, et me raha teenime. Ja see oli minu jaoks kõige suurem üllatus, inimesed ei tahtnud kuulda, et kuskilt tuleb sadu miljoneid eurosid riigi.

Sa mõtled inimesed, siis ametnikud?

Ametnikud ja, ja siis tavalised Eesti kodanikud.

Aga, no me räägime arvamusliidritest, kes on, kui sa mõtled, kes on täna, ükskõik mis teemal sõna võtavad, siis nendega tehti eraldi intervjuus.

Ja, ja, ja, ja tavakodanikega ka rääkides ja seal on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et kui riik teenib raha, siis seda lollimalt, seda riik seda raha kasutab. Ta nagunii ei oska seda rahaga mingi teha ja nüüd hakkab veel rohkem endale kaksma, mis minu jaoks väga huvitav üllatus. Et riigieelarve suurenemine ei tähenda nagu positiivset, oli selle sõnum nagu. See on küll, see

on ikka nii veider astunud.

Okei, jah, teine, teine asi on see, et kui suured numbrid, siis ma ei usu. Et valetate seal midagi. Jah, midagi susserdate nurgas ja nüüd ütlete,

et viiskümmend. Mina

tahaks kiita Kasparit, ma jutt, list jätkub kohe, aga ma varra segan vahele. Et need, kes on teema kursilised, teavad, et e-senduse statistika jookseb kogu aeg striimina laivis avalikult väljas, et mitte kunagi algusest peale alates. Ei ole seda varjatud, ehk siis noh, vaala, kui palju on meil taotlusi, kui palju on äraütlemisi ja nii edasi. Et see on kogu aeg, igaüks võib panna endale Google'isse märksõna, dashboard ja e-residentsi ja sa saad kohe endale nagu, nagu laivis, et noh, et kust riikidest, mis tüüpi, noh ühesõnaga. Kõik see info on alati enda avalikkuse, et kust tuleb see nagu maine üldse, et, et midagi nagu varjata tahame või midagi nagu noh. Ma arvan, et ükski start-up on oma numbrites nii läbipaistev Eestis, on ju, et aga mine oma listi juurde, listi ka edasi

Mul jah, läkski järg sassi, et põhimõtteliselt üllatus oli jah see, et, et eripõhjuseid, kui kokku võtta nüüd seda. Kuidas Eestis see maine nagu ujundus on, et, et läbi intervjuu tuli ka välja siis jah, et raha ja raha ei olegi, ei peakski võib-olla eesmärk olema. Pigem taheti, et ärge asju ära rikkuge. Hoidke mingit mainet. Aga, aga noh, ärge, ärge, ärge liiga, ärge liiga uljad olge ja ärge liiga ambitsioonikad olge. Seda ambitsiooni ei taheta, mis väga tihti me nuriseme riigi üle, et oo, et poliitikutel ei ole plaane ja ambitsioone. Ja läbi nende intervjuude ja arusaama minul on see, et tegelikult ei ole ootust inimestele, et riigi inimesed oleks ambitsioonikad.

No see on jällegi, nüüd ma arvan, et siin on kellele emakeele tütar, ehk siis ma jään sügavalt tegejärmusele. Ma arvan, et ikkagi peaksime raha teenima, aga räägime raha teenimisest, et üks nagu mure on, okei, jah, teine paus, teen pausi ära, siis räägime rahast.

Restart jätkub ja Kaspar Korjus meil külas. Saate alguses käis üks sõna läbi, mis, mida ma tahaks nüüd tuua ikkagi uuesti laua peale tagasi, seda sa ütlesid ise, Kaspar, et see sõna oli mull. Ja sa, sa kirjeldasid, kuidas sa seda mulli puhusid. Ja, ja ma arvan, et, et mull ja e-residentsus ka paljude inimeste peas on noh, suhteliselt sama asi või seal vahel on võrdusmärk, on ju. Võib-olla raske on tegelikult ehitada niimoodi toodet, mida ei ole, müüa midagi, mida, mis alles tekib, eks ole, mis nagu tänapäeval moes areneb iteratiivselt, kogu aeg tehakse natuke paremaks. Et sa müügiprotsessis, nii avalikkusele kui nendele klientidele, noh, see mulli teatud osakaal mulli on ju paratamatu. Sa pead ju seda asja rääkima ilusamaks natukene, kui, kui see reaalsus, sa ei saa öelda, et ma istun siin keldris praegu Tallinnas ja mul, meil on siin üks mõte, aga raha nagu eriti ei ole, no mis te arvate, võib-olla?

Seda peab mitmet, täpsemalt aru saama, et ei tohi valetada ja ei tohi valesid ootusi panna, mis asi ei ole. Mull ei tähenda seda, et sa räägid midagi halva heaks. Mis on e-residentsuse puld, on tähtis, on see suurem visioon ja mõte ja väärtused, mis seda veavad. Ja see on alati kaasas käinud sellele, näiteks kui me teeme Facebooki ad'i, ütleme, et asuta Eestisse ettevõte või teeme Facebooki ad'i, et liitu maailma esimese digitaalse ühiskonnaga. Sa e-kodanik, või mis iganes. Ja läbi selle me saame kümne korda parema conversion'iga ettevõtte, kui lihtsalt üritame ettevõtet müüa. Ehk, et see story ja kogu lugu ja visioon on see misjonärsentsus alati paremaid conversion'e toonud tulemusteks. Ja, ja seda ma mõtlesin selle mulje all, kuidas sa edasi liigunud.

Ma sain siuke vahele, et me ei ole start-up'i saade ka, et me selle saate kaudu õpetame noori start-up'e ja neid inimesi, kes maailmast väga palju ei tea. Selle valdkonna standard, mida on meil mitmed saatekülalised rääkinud ka, on see, et kui sa hakkad tegema toodet, hakka kohe rääkima kliendiga ja potentsiaalse kliendiga. Ei ole mõtet teha sahtlis midagi valmis, kolm aastat, siis tuled, oi, mul on niisugune asi ja siis avastad, teil polegi vaja seda või? Et noh, Dropbox tegi niimoodi, tegid mingi käki valmis, läksid klientidega rääkima, klient ütlesid, mis see üks asja oled teinud, seda pole kellelgi vaja, tehke varem Dropbox selline, nagu ta praegu on, on ju. Et siis oi, noh, et noh, mõistlik, on ju, et, et noh, see on Dropboxi lugu näiteks, on ju, et, et siin samamoodi, et kuna me tegime ikkagi seda nii-öelda õpiku järgi start-up'i, on ju, siis asi on, sa pead hakkama klientidega rääkima. Miks me läksime esimene detsembri kaks tuhat neliteist välja pooliku tootega, teades, et sa pead mitu korda Noh, okei, praegu on ebamugav, aga noh, kuhumaani see mugavus peaks olema, et sind hakkaks huvi pakkuma või milleks üldse ta tahaks seda kasutada ja nii edasi, on ju. Ega me ei teadnud ette, et mis tüüpi kliendid tulema hakkavad, kes saab, hakkab nagu kasutama midagi sellist. Et selles mõttes nagu. Noh, sa teedki seda, ütleme nii, et see, mida sa räägid, kui mullist on tegelikult start-upi maailmas by the book korrektne käitumine, nii peabki tegema asju, et nii on õige teha. Ühesõnaga, kõik muu variandid on valed, et noh, nii on õige teha, et kui sa nüüd ei kopeeri kedagi otseselt, on ju, siis see peakski hakkama lihtsalt otseselt kliendiga rääkima.

Aga sellest mullist tuleneb ka teine selline suur kriitika, mis on sellele projektile olnud ja, ja see on see, et. Teil on seal mingid Edward Lukase moodi tüübid, kes pole seda kaarti kunagi noh, rahakotist väljagi võtnud, on ju, et nad ei kasuta seda. Te olete nad lihtsalt tinistanud ära, rääkinud mingi muinasjutuga, et noh, jube kihvt asi, jou-jou, tule siia. Aga et noh, see näitab, on ju, et tegelikult neil ei ole seda vaja ja tegelikult see kedagi ei huvita.

E-residentsus on natuke laiem eesmärk muidugi, ainult rahaline eesmärk. E-residentsus on osa riigist ja, ja riigil on oma eesmärjed, üks riigi eesmärke on ka peale brändi ka näiteks rahvusvaheline julgeolek. Sõbrad, kolleegid, kes meid tunnevad, kes meid toetavad, kui vaja. Ja, ja läbi selle on väga tähtis, et Eestil on nüüd sihukene. Selle asemel me lihtsalt maale kingime rahvusvaheliselt tähtsatele inimestele, on meil midagi kinkida, mis on natukenegi sisukam. Ja natukenegi stoorim ja see on ühendanud rahvusvaheliselt kokku väga tähtsad inimesed Eestist rääkima ja osa saama Eestist. Ja, ja muidugi ei tohi neid niisama anda, ilma et inimene teab seda, nagu ükskord juhtus. Aga, aga. See oli

Bill Gatesiga või?

See oli Bill Gatesiga, jah.

Tead, isegi võtame ekstreemse näite,

isegi kõige ekstreemse

näite, Bill Gates, kes ei teadnud, et ta selle kaardi saab.

Kui järgmine kord teil Microsoftis nüüd tarkvara jamab, ID-kaart ei tööta. Siis Bill Gates on see, kellele helistada ja öelda, kellel kasutada, sa oled e-residents, sa ei saa oma kaart kasutada, ise kuidagi kasutada see kaart, mis vahet seal on. Jälle, ka konkreetne kasu, ise kui mingi jama juhtub, meil on laiem võrgustik Eesti sõpradest, Eesti inimestest, kes, kes natukenegi teavad, hoolivad või on osa meist. Ja, ja see on strateegiliselt riigile väga, äärmiselt tähtis.

Aga ma ütlen, et tuleme siia tagasi ikkagi, sa läksid, läksid kohe suure pildi juurde, aga tuleme selle Hendriki küsimusega juurde tagasi, et noh. Mis minu jaoks ongi kuidagi nagu kummastab olnud, et, et jah, sellel prograamil on suurem eesmärk, aga reaalsuses ta teenib raha. Ja see raha, mida ta teenib, ei ole mitte kümme tuhat või, või miljon. Me räägime täna juba ikkagi nagu noh, üle kümne miljonini eurotest, aastatuludest, riigi jaoks. Ja seda kusjuures kasumina, mitte enam niimoodi, et noh, et, et et noh, ma ei tea, start-upil rääkida neljanda aasta lõpus kasumist on natuke totter, et noh, mis on Transferwise'i kasum täna või Taxify kasum, on ju, et ei ole. Kõikid, mis nad saavad, kõikid, mis nad teenivad, lisaks investorraha, nad panevad oma äri laiendamisse. Täna nagu nelja-aastane e-residentsuse start-up tegeleb ikkagi sellega, et ta noh, juba sõna otseses mõttes kasumit võetakse välja, on ju, et noh, et, et riik saab raha kätte. Aga see on suur probleem, et ei ole olnud võimelised selgitama nagu, et kui suured need numbrid on, et, et kui suured nad siis on. Või miks ei ole võimelised selgitama seda?

Sest osa asju ei ole mõõdetavad, mõõdetavad on eks ju ainult otsene tulu, nii maksude, riigilõivude näol. Kuna me ei saa track'ida iga inimese ostujut, kui palju jäätist ta ostis Tallinnas olles või mitu, mitu pakki teenust ta ostis teenusepakke alt ja nii edasi. Siis, siis paratamatult tuleb mingi kvalitatiivne uuring sellest. Mis on parim, kvalitatiivne uuring tegi maailma üks kõige lugupidavamaid audiitoreid, Deloitte. Ja ütles, et kümne aasta e-residentsuse väärtus, ütleme siis, riigile. See on kaks koma kolm miljardit eurot.

Mis oli nii suur number, mida keegi ei usu, on ju, et noh, et, et see on utoopne. Aga sul on täna reaalne maksutulu ka. Ja siis,

ja siis me hakkasimegi rääkima maksudest. Asi, mis ma vihkasin, sest asi ei ole üldse maksudes, e-residentsuse programm ei ole maksunduse pärast tehtud. Aga kuna see on sihukene asi, mida saab nagu minna rikki ja välja tõmmata ja vaadata, siis, siis see oli lõpuks number. Seitseteist miljonit, miinus seitse miljonit kulu on kümme miljonit kasum, kõik on õnnelikud. Kümme miljonit, riik teenib, ise nutan, teenib palju rohkem, aga nüüd me kasutame meedias kümme miljoni numbrit.

Mõtlen üks number veel, mida inimesed ei taju, üks asi on kasuminumber, see on see, et nii-öelda maksukäive, miinuskulud, kümme milli alles, noh, kasu, saame aru, on ju. Aga mida me siin saates oleme tihti kasutanud, on see nii-öelda platvormikäive või kaup, kaupmehe käive. Et see number täpsustada, aga minu teada see number on ka juba aasta, aastane käibe, ületab täna juba kahesaja miljoni euro piiri, mis tähendab see seda, et. Et raha hulk, mis on nüüd siis Eesti majandusse juurde liitunud, käib siit läbi kuidagi. Ta võib, noh, võib tulla nii nagu Ericssoni eksport, et noh, tuleb suur import, tehakse natukene tööd ja suur eksport läheb sappa, on ju. Et siin ka, et ta käib siit läbi ja ei käi läbi mitte nagu Danskest, vaid ikkagi nii, et on ikka noh, lepingutega ja mõistlik, on ju. Et, et see number on täna üle kahesaja miljoni euro. Ma saan aru, et

ma olen nüüd tükk aega vaitunud ja kuulanud, kuidas te seda, selle, selle projekti vajalikkusest räägite, et see on ilmselt ikkagi, see on vist ülivalus teema või? Muidu te ei räägiks mulle siin kümme minutit sellest, põlevate silmadega, iga kord, kui ma Taavit näen, siis ta räägib seda ka igaks juhuks. Privaatselt, see järelikult ikkagi on, te tunnetate mingit probleemi?

Ei, ma nüüd ütleks, et ma probleemi, probleemid on selles mõttes, et on juba mujal. See on lihtsalt tegevus, millega peab järgmised kümme, kakskümmend aastat tegutsema kogu aeg, sest teadlikkust tõstma. Aga, aga ütleme, et viimaste kuudega võime, võime öelda, et sihukene baasarusaam on mitme inimeste poolt täiesti olemas, mis see on baasarusaam, et see on kasulik Eestile nii poliitikutelt, ministeeriumitelt. Et see ei ole teema, et pigem, pigem on juba uued probleemid.

Me, sellepärast, et mina ütlen lausest ära, minul on probleem, minul ei ole probleemi rahvusvahelise meediaga, mitte kunagi küsiti nihukeseid küsimusi nagu küsib mu käest Eesti meedia.

Aga see on ka paratamatu, rahvusvahelise meedia vaatab teistmoodi, kõrgemalt ja kaugemalt, on

ju. Aga kusjuures ta süveneb ka rohkem, et kui rahvusvaheline meedia tuleb tegema artiklit, ta tuleb, peab nädal aega siin, ta räägib erinevate osapooltega, ta võtab nagu aega selle ühe artikli kirjutamiseks. Et see inimene võib teha nagu viis päeva intervjuusid ja lõpus kirjut Lubasite kümme miljonit e-residenti, tõmbasime joone, ei ole kättesaadud, jobud.

Aga sinu probleem on, et, et sa oled, et, et see projekt on nagu prohvet, mis ei ole kuulus omal maal.

Ei, mitte seda, vaid et ma ei saa nagu, minu probleem on pigem nagu see, et kui asi teenib raha. Ja, ja teeb Eesti mainele, rahvahelise mainel nagu head. Et siis, miks me peaksime ta kinni panema, et miks, kust tuleb see nagu, nagu see vajadus, et, et noh, et, et paneme ta siis noh, tõmbame stepsli välja, on ju. Ei

keegi ei taha kinni panna. No

mina tsiteerin viimast Ekspressi, on ju, või eelviimast Ekspressi, on ju, et tõmbame stepsli välja, on ju, et noh, et. Kes ütles seda? Ütlesid Mikk Salu ja Erik Moor, et noh. Miks noh, mis oli, et noh, noh, on see muidugi paremat sellega teha siis või selle asemel teha või, et kui me midagi teeme, riigile raha, mis nüüd, kahju või? Halba ka ei tee midagi, kui teed midagi halba, sa tunnetad, sa oled ajakirjanik, tunnetad, teeb midagi halba.

Jaa, selles mõttes on palju asju, mis, mis võib-olla teevad halba ja võib-olla ei tee, mida üksik, üksik inimene ei tunneta asju niimoodi, et. Me tunnetamegi läbi, läbi meedia, läbi mingi pildi, läbi selle, mida inimesed, keda me usaldame ja usume selles asjas, ütlevad, on ju. Ja, ja ju siis on noh, nagu Kaspar ütles, et kuskil ikkagi mingisugune, mingi kass on kuskilt läbi jooksnud.

Ja aga, aga mõtlege nüüd, see ongi seesama, et, et kui me räägime sellisest projektist, siis siin ei ole tegemist ju mingi omakasuga. Siin on küsimus nagu selles, et sa teed midagi riigi jaoks, sa teed, teenid riigile mingit fame'i ja mingit raha, on ju. Ja nüüd ongi nagu see küsimus, et, et miks, kes peaks olema see järgmine loll, et võtma mingi sellise riski, ristirätke nagu rette ja, ja hakkama midagi sellist tegema, kus sul on. Ma ei tea, seitse erinevat ministeeriumi, kellega sa pead saama nagu noh, ühele laine, sa pead saama nagu projekti välja rollitud, on ju. Ühiskonna sinna taha ja nii edasi, on ju, et miks peaks üldse jändama, kui tegelikult nagu noh, tulemus on see, et isegi kui sa raha teenid, siis on ikka halvasti.

No Kaspar, see koht on tühi, miks peaks jändama,

kes on see loll?

No mina ei tea isiklikult midagi võimsamat, mida teha, kui ühe riigiga näidata teistele riikidele ette. Kuidas avatud ja, ja sihukese digitaalse riigina saab kõigil kasulik olla ja riigile raha teenida ja teisi aidata. Ja, ja see programm on selles mõttes võimas, et ta on nagu tänaseks tõestanud ennast. Mina, mina isiklikult nii ei solvu nagu üksikute argumentide, arvamuste suhtes, kui keegi räägib kinnipanekust, noh, las räägib, et. Arvamus ei võib ikka olla, et, et tegelikult võtmeosapooled on paadis ja, ja toetavad.

Uued

väljakutsed, teistsugused väljakutsed tulevad, et aga, aga ütleme, sihukesed täiesti beebi kasvu raskused on möödas. Ja, ja, ja nüüd on aeg maailma näidata kvalitatiivset ja sihukest rahvusvahelist koostööd ka juba rohkem.

Meie saate aeg on läbi, aitäh, Kaspar, sulle. Härra kohtust huvitav ülevaade,

sellest.

Aga me soovime sulle palju edu ja usun, et me kohtume siin mõnes, mõnel teisel põhjusel. Siin

uuestartupiga.

Jah, tulevikus.