E-riigiga käib tutvumas mitu delegatsiooni päevas

eelistab maasturit, on ka põhjust, sest kaheliitrise bensiinimootori, automaatkäigukasti ja lakserivarustustasemega uue RAM nelja hind on kakskümmend viis tuhat viissada eurot. Vaata kõiki põhjuseid, Toyota.ee.

Laupäeva pärastlõuna on käes ja see tähendab, et Restarti saade alustab, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ütlevad tere oma tänasele külalisele, kelleks on Liina-Maria Lepik, e-Estonia showroomi uus juht, tere. Tervist. E-stonia showroom on üks tuba ülemistel.

Vot see ongi nüüd, et miks me seda saadet üldse teeme, et, et miks me peaksime rääkima üldse showroomist, et ei ole enam või noh, nii-öelda. Me teate juhatame sisse, et showroom teeb läbi ühe suure uuenduskuuri. Et uuest nädalast on tegemist uue asutusega. Ja me isegi ei tohi sind kutsuda enam Sourumi juhiks, me peame hakkama sind kutsuma mingi peenema nimega.

Jah, see on nüüd viimast korda, kui ma seda nimetust tolereerin. Edaspidi eesti keeles oleme siis e-Eesti esitluskeskus ja inglise keeles siis e-Estonia Briefing Center.

Selle eestilise AT on see nali, et, et kokkuvõttes peamiselt käivad ju välismaalased, eks, aga. Keeleinspektsioon nõudis, et tuleb kõrvaldada igasugused välised kirjad, mis on inglisekeelsed, mis on nagu jabur, on ju, sa teed midagi, mis on välismaalast, on täpselt samamoodi nagu sa. Eks sa oled tähele pannud, kui te olete lennuki pealt, tulete läbi piiritsooni, no see on, algul Londonist tulete või väljapool Schengenit, eks, et siis. Seal üleval pärast koriduse jalutades on suured kirjad, noh. Tere tulemast, Eesti vabariigi sajandale aastapäevale ja nii edasi, on ju. Kõik need kirjad välja arvavad peale ühe. On eesti keeles ja siis ma alati mõtlen, et noh, et, et noh, et a la, et miks me teavitame kedagi nagu eesti keeles asjast noh, me ise teame niikuinii, et on sada, on ju, et me oleks inglise keeles olema, aga näed, ei tohi. Aga see selleks.

Aga ma mõtlesin, et tegelikult seal on huvitavaid workaround'e, mul tuli meelde üks, võib-olla on isegi siin saates seda meenutanud, aga üks saade, mida me kunagi tegime Peeter Marvetiga. Üks tehnokraati episood oli, kui mõnedel Eesti poliitikutel, kellest. Vist isegi väga paljud on veel täna ka poliitikas, tekkis mõte, vist oli see keeleseadus, kirjutada see sinna sisse paragrahv, et kõikide Eestis registreeritud ettevõtete kodulehed peavad avanema eesti keel, eestikeelsena. Nii, ja noh, kui te tahate, et siis pange see inglise lipp sinna nurka, on ju, selline eesti keele ja kultuuri kaitsmise paragrahv oli. Ja noh, praktiliselt meil täna, ühesõnaga, on väga palju ettevõtteid, mis täna Eestis tegutsevad, kes ei saaks Eestis tegutseda. Et kui sa oled suunatud rahvusvahelule, rahvusvahelute turule, me küsime, et miks meil ei ole näiteks ka võib-olla mõne eduka start-up'i peakontor Eestis, sellisel juhul, kui see punkt oleks sinna jäänud, siis nad ei saakski olla. Nii et jah, aga võib-olla on seal mingi workaround, et sa registreerid selle nagu ettevõttena ja Läti. Ja siis sa avad selle esinduse nagu Eestis ja siis see on sinu nimi. Näiteks nagu ma ei tea, Cisco Technologies või midagi. Coca-Cola. Coca-Cola jah, et sa ei ole sunnitud oma kaubamärki nagu tõlkima, et võib-olla saab häkkida, aga nüüd on liiga hilja, ma saan aru, et otsus on vastu võetud. Olete esitluskeskus?

Ei, esitluskeskus.

Esitluskeskus nimega me jääme sellepärast, et, et ega Eesti ei olegi meie sihtturg ja sihtrühm, nii et tegelikult eestlased meie juurde jõuavadki vähe. Nii et oluline on see, kuidas me inglise keeles kõlama.

Aga ühesõnaga, terve saade, me räägime sellest, mismoodi on promotud Eesti IT-d, viimased siis peaaegu, et rohkem kui kümme aastat, isegi lausa.

No demokeskus avas ennast jaanuaris kaks tuhat üheksa, nii et kümme aastat.

Okei, jaa.

Sina kindlasti tead seda lugu, Taavi, miks

selline asi tekkis. Tean küll ja demokeskus oli osade, mitte kõikide IT-ettevõtte, osade IT-ettevõtete ühine initsiatiiv. Luua selline siis nii-öelda esitluskeskus, kuhu nad paneksid üles oma viimase aja nagu innovatsiooni. Ja siis tulevad kauged külalised kaugetest maadest ja näevad neid kihvte asju ja hakkavad räiget ostma. Noh, see on niisugune tüüpiline Eesti värk, et teeme, teeme sihukese koha. Salong. Jah, ja seda vedasid omal ajal Enn Saar ja Rain Laane. Et nemad kahekesi seda peamiselt vedasid, seal oli muidugi meeskonnas palju inimesi, aga, aga nemad olid nii-öelda kõneisikud ja. Ja mina näiteks olin teile veel Webmedia juht ja mina sinna ütlesin, mina sinna ei tule. Või, või, või mingi hetk me äkki tegime väikse toetuse või liitusime, aga ühesõnaga, see tundus kuidagi jabur, et noh, niimoodi ei saa asju nagu müüa. Ja ta oligi selline, et noh, nii-öelda MicroLink ja Microsoft tegid siis mõnes mõttes sellise demotoa, kus oli.

Ega mis seal siis oli, Windowsiga arvutid või?

No seal olid põhimõtteliselt nagu mingid targa kodusüsteemid ja noh, ma ei tea, kalarid olid ühendatud kuhugi iPad. Ütleme noh, et mingi niisugune. Kindlasti oli,

aga ma

ütlen, kui sa kunagi olid käinud Microsofti mingis demokeskuses kuskil välismaal, siis

põhimõtteliselt samasugune. Ja seal nad näitasid alati neid unistusi, mis, millest väga paljud ei ole praktilisekski realiseerunud veel, aga Kift oli jah.

Jah, ja, ja sel demokeskusel selles mõttes alguses noh, ma, ma isegi ei saanud aru, mis rolli täpselt täitis, aga, aga ta kokkuvõttes ei läinud käima. Ja mina läksin MKM-i kaks tuhat kolmteist. Ja siis oli see hetk, kuidas nad tahtsid seda demokeskust kinni panna. Aga kuna tema keskuse sellel ajal ka juba ikkagi rääkis seda noh, Eesti lugu, seda nii-öelda, et mis asi on XD ja mis on ID-kaart ja nii edasi. Siis teatavad inimesed näiteks nagu Ilves, president Ilves ja, ja, ja noh, paljud teised. Olid sellest aru saanud, et, et jõle hea on, kui kõik milline välismaine grupp tuleb, et. Et kuskil mingis kohas nad saavad selle põhja alla. Et noh, et a la, mis asi see digiühiskond üldse tähendab, mis asi see digialdkiri on, on ju, et noh, meie jaoks tundub see kõik iseenesestmõistetav, aga kui sa mitte kunagi ei ole näinud kui katsu, noh, ühesõnaga kui keegi räägib sulle põlevate silmadega nagu lendavast autost, aga sa pole näinud. Noh, ma kujutan ette küll, noh, ei ole kihvt võiks olla, aga ma pole näinud, noh. Tegelt on olemas täiesti, nagu saab, on ju, aga ja noh, sama asi nagu ID-kaardiga, on ju, või, või digialdkirjaga, on ju, et üks koht on nagu vaja Ja, aga noh, ütleme kuna see oli puhas erakapitali asi, siis erakapital ütles, et noh, me enam ei jõua ja me ikka ei saa kasu ja ikka ei tule diile ja paneme ikka kinni ja nii edasi. Ja siis ma rääkisin sellest Ilvesele mingil õhtusöögil, tema juures Kadriorus. Ja Ilves ütles, et ei, ei, ei, see peab kindlal, iga luu peab jääma. Ja siis ma ütlesin, palusin, president, et ole hea, et kirjuta mulle kiri, millega ma saaksin minna ettevõtluse asekantsleri juurde. Et noh, kuna see on ettevõtluse edendamise teema, on ju, et ma lähen ettevõtluse asekantsleri juurde, et anna mulle üks kiri, et sihukest asja on vaja. Ja ütlesin, et näed, et sul on siin abi kõrval, et ole hea, abi ja revi sellest oma vihikust üks paber.

Blankett ka

on.

Presidendil on blankett, ma kujutan ette, et on mingi kolme lõviga vapiga, täiesti ametnik näeb välja.

Ei, ei, aga selles mõttes, et tal oli, seekord oli see, et ta rebiski vihikust

välja.

Joones vihikust, rebis välja ja kirjutas sinna siis sinise tint-painiga, et Sa tead aru, kokkuvõttes, sul on vaja rääkida noh, nende inimeste, kes saavad nagu muutuse esile kutsuda,

eks. Ja Ahti Kuningas oli tol hetkel ettevõtluse asekantsler MKM-is, tema asi on ettevõtluse edendada.

Ühesõnaga, kui keegi ütleb, et näed, niisugust asja on vaja. Noh, sellest, et mina ütlen, üksi ei piisa, aga noh, kui president ka ütleb ja veel on inimesi, kes ütlevad, on ju, et noh, siis äkki hakkab midagi liikuma, on ju, ja teine, kes selle asja nagu. Noh, sellest nagu asjast aru sai, et see on nagu meeletult vajalik, on ju, kui seda õigesti teha. Oli Kristi Tiivas, kes oli sel hetkel välisinvesteeringute meelitamise juht, nii-öelda põhimõtteliselt. Ja tema oli see, kes nagu nii-öelda hingega hakkas seda siis nii-öelda suruma või ajama EASi poole pealt, et kuulge, ei, ei, ei, et me peame tegema, peame toetama Ehk siis ma arvan, et ilma Ahtita, ilma Kristita ja ilma selle presidendipaberita oleks tegemata.

Aga oota, kuskil Lemka emiarhiivis on üks joonelisele, joonelisele, see on seal väljas või?

See paber on ilusti raamitud meie seina peal, et see on meie sihukene nurgakivi ja meie siis piibel.

Aga miks on nihuke näha, et see on nagu välja rebitud, et ma ei tea, kas sa seda oled.

Jaa, ilusti on jooneline vihik ja seal on, need augud on sees ja kõik, et noh. Nii händmeid kui händmeid.

Ja, ja naljakus ei ole, ei ole, kuigi demokeskust taheti kinni panna. Siis esimese hooga, kui me ütlesime, et okei, et aga nüüd, kui riik tuleb oma rahadega nagu appi või peale, on ju, et noh, et, et teeme siis, paneme kokku, on ju. Siis sellel kokkupanekul oli ikkagi nagu väga suur vastasseis ja kokkuvõttes. Ma ei tea, Henrik, sina äkki mäletad, sa olid ajakirjanik tollel ajal, nagu ikka sa oled, on ju, et, et seal oli, noh, meil tekkisid mingid alad. Kas demokeskuse nime tohib kasutada ja, ja ei tohti, me pidime uue nime mõtlema välja ja sealt tuli see showroom, on ju, mis on noh, oma olemuselt noh, ülikohmakas ja kole nimi tegelikult noh, täiesti ebaõnnestunud. Aga ma ütlen ausalt, meil ei tulnud mitte midagi paremat pähe, noh, noh.

Ma ei, ei, ma ei mäleta neid vaidluseid, aga mis, mis see nagu, kuidas sa seda vajadust siis põhjendad, et. Et Eestis käib, kas ta oli suunatud väliste delegatsioonidele, pigem poliitikutele, ametnikele, kes, kes käivad riigist riiki ja nüüd on vaja kuhugi viia

Noh, see oligi see koht, kus me tegime, ütleme, suurema nagu restardi, et sellele, kogu sellele asjale, et. Me saime aru, et see demokeskuse nii-öelda, tule meie koju, vaata, mismoodi meie kodu toimib, on ju, et, et see kontsept ei tööta, on ju. See, et päris niimoodi, et noh, et käid posti juures posti juurde, et see ka ei tööta, aga midagi peab väljas olema, noh, et midagi peab noh, saama kuidagi mingi pidepunkt peab olemas olema, sest. Ühe esitlusega ei suuda ära rääkida kõiki cartime'e ja. Ja, ja kes meil siin kõik on, on ju. Ja, aga et just see, et noh, et peab olema nagu, nagu tugev selline nii-öelda esitlusosa, et me räägime seda lugu, eks, et peab olema mingi saal, kus saab istuda, peab olema suur ekraan, noh, ma ütlen seda suurt ekraani, me hankisime üle poole aasta, on ju, et. Ja siis ta ei tulnud üldse päris see, mis tulema pidi ja noh, noh, see nagu ikka nende alguses need jamad on. Ja, ja, ja et ühesõnaga, et noh, see kogu see kontseptsioon sai tegelikult eristardi ja ma ütlengi, et kui me täna jääb räägime, et nagu, et kas showroom on nagu demokeskuse järeltulija, on ju, et siis ta pigem, pigem ütleks nii, et ta on demokeskusest inspireeritud. Aga ta oli ikkagi uus asi, et tollel ajal need inimesed, kes seal nii-öelda pukis olid. Osad neist muidugi vist tulid ka demokast üle, tegelikult on ju, nad ikkagi tegid päris uue asja, et me peame neile nagu selle kummarduse tegema, kes sellel ajal selle asja siis vedasid ja juhtisid. Aga

Liina-Maria, mis ta siis on täna, seda, sina nüüd pead vaatama, et inimesed oleks õnnelikud seal, keegi käiks ja midagi toimuks ja midagi liiguks, et kellele sa seda siis nüüd teed?

Jah, et inimesed käiks ja oi kuidas käivad, käivad ikkagi nii, et ei jõua peaaegu ära teenindadagi. Oota,

aga oleme konkreetsed, räägime numbrid ära.

Nii, võtame eelmise aasta näiteks, et siis eelmine aasta käis meil kaheksasada kakskümmend neli delegatsiooni, mis noh, ootasime umbes viitesadat, nii et ületasime seda ootust kõvasti. Ja umbes kakskümmend protsenti ta iga-aastaselt tõusebki ja, ja see oli umbes kaheksa tuhat kaheksasada inimest, mis on ka omajagu ikka suur mass.

Kui ma nüüd arvutan õigesti, otse-eetris arvutamine on alati väga lõbus, kas see on tähendab mingi kolm-neli delegatsiooni päevas põhimõtteliselt? No sul on suvekuulajad kuud, kus sul on tegelikult vaiksem, on ju.

Ei olnud midagi. Suvi oli väga aktiivne, väga aktiivne. Nii et iial me ei tea, et, et kust need, kust need meile lähenevad ja kõik ei saagi vastu võtta ja see on muidugi omajagu probleem, et, et see. Eesti sihuke e-riigi lugu ei tohiks olla selline, et kui sul õnnestub tulla Eestisse ja siia meie nelja seina vahele meie esitlejaga kohtume, et ainult siis kuuled, et, et eks me, see on ka üks muutus, mida me tahame muuta.

Tulevad

vist eelmine aasta, kui ma ei eksi, oli meil siis umbes saja kahekümnest eri riigist. Peamiselt tulevad hetkel Jaapanist ja Saksamaalt.

Ja on siis ametnikud või ärimehed

või. Enam tõuseb ka eraettevõtete arv, et varem oli see väga avalik sektor ikkagi ennekõike, aga praegu on avalik sektor ja eraettevõtlus on siis üpris võrdsel tasemel juba. Aga on ka meediat, on ka ülikooli, et kõike sellist, aga peamiselt on muidugi, meie huvi on avalik sektor.

Aga kelle kaudu nad sinna jõuavad, kas nad noh, et ilmselt on üle mingi organisatsioon Eestis, kes neid võõrustab? Ta, Davidest, sinu kaudu.

Ei no ma

arvan, et ministeeriumisse X tuleb delegatsioon, eks ole. Ei, ma

räägin selle asja korra nagu suuremalt lahti, võib-olla seal tausta poole. Ühesõnaga, riikide vahelised on, vahel on head suhted. Et, kratsime üksteise selga, aitame üksteist ja nii-öelda ametnikud käivad üksteisel külas, õpivad üksteise pealt. Sina laenad mulle privaatsuse seaduse põhja, mina laenan sulle seaduse põhja, on ju, noh, ühesõnaga, et head suhted on kogu aluseks, on ju. Ja kui nüüd mingi delegatsioon toob sulle siia külla tulla sulle, siis tegelikult on see ilge pain, sest okei, sul on, ma ei tea, tahab tulla Hollandi või Saksa delegatsioon, noh. Iseenesest tahaks nende korra kokku saada, tahaks korra üle käia, et mis teil seal kuumemad on, on ju, et räägid oma kuumad asjad ära. Omavahel noh, mingi paar tundi läheb meil that's it, on ju, aga see hooldane delegatsioon ei tule selle kahetunnise koosoleku pärast, tema tuleb ikkagi noh, terve päev ju vähemalt või juba kaks päeva isegi, on ju. Et tahaks ikka näha midagi rohkemat, on ju, et mis tal siin nagu turu peal müüa on ja nii edasi, on ju. Mis tähendab seda, et keegi seal ministeeriumis peab nüüd hakkama tegelema selle hollandlastega, noh, panema agenda kokku, onju, millisesse ministeeriumisse ma nüüd sind saadan. Millise start-up juurde ma sind saadan ja nii edasi, ilge peaaolu. Noh, ühesõnaga, sul inimesed teavad töö, et sul ei ole nagu, ma ei tea, nagu hollandi delegatsioonide nagu.

Ma arvan, iga kuulaja võiks ette kujutada, on ju, oma mingit organisatsiooni, oma tööd, et kui tal neli korda kümme inimest käib päevas, küsib, et kuule, tule, räägi meile korra, palju sul siis nagu päris ajaga üle

jäävad? Ma arvan, et kui näiteks Transferwise või, või Taxify lubaks, siis nüüd käiks ka muidugi neli kuni kümme päevas, no kuule. Vanasti oli nõukaajal, käidi leevakombinaate vaatamas, et selles mõttes, et ega seal midagi nüüd erilist ka ei ole, on ju, et noh, et ikka saab, on ju. Aga just seesama, et kuna me hakkasime seda kaks tuhat kolmteist üldse seda Eesti IT-lugu nagu kõvema häälega pasundama, on ju, et siis nüüd hakkas tõesti uksesti aknast foorima, on ju. Aga ta oligi põhimõtteliselt selline koht, kuhu alguses nagu riigisektor hakkas suunama, et kõik välisministeerium teadis. Rahmin teadis, Jumm teadis, et noh, meil ju ei ole, noh, ma jällegi. Keegi, ma saan pär Aga kui välistelegatsioon tuleb, siis neid asju, mis teda huvitab, noh, meid noh, IT on ikka, on üks asi nendest ja ei saa sellest üle, on ju. Isegi, kui ta tuleb justiitsministeeriumisse mingit asja tegema, ta peab seda IT-d saama, on ju. Ja siis, kui noh, ongi, et noh, lükka siis sinna ära, on ju, et noh, et nad käivad sealt läbi.

See on nagu ülikooli minek, et sissejuhatuse majanduses saad

sa niikuinii. Ja, ja Ilves tegi isegi ühel hetkel sellise reegli endaga, et, et tema ei võtnud delegatsiooni vastu või külalist vastu. Ja olen nõus rääkima IT-teemadel, juhul kui see inimene ei olnud enne käinud showroom'ist läbi. Sest kui ta ei tule, kui ta ei ole käinud, siis on täitsa mõtet, siis hakkad nullist seletama, mis asi on X-tee, mis asi on detsentraliseeritud arhitektuur, mis asi on digitaalidentiteet, digitaalidentiteet ei ole ID-kaart. Noh, ja nii edasi, on ju, et hakkad sa seda kõike seletama, on ju, ja siis on pups tund läinud, on ju, et.

Sealt see muster ilmselt natukene jah, hakkaski kooruma, et, et me oleme ju lennujaama kõrval ka, et, et tule otse meile, me juba tõmbame sulle selle digiriigi mütsi silmini.

Esimene peatus, jah, ja siis, siis alles võid alllinna minna.

Just, ja kui soovid veel ettevõtetega kohtuda, me kutsume nemad ka veel sinna, et, et me nii-öelda juba, juba oled kätest ja mõistuses seotud.

Muidugi, kui palju neid on, kes ei jõuagi teist kaugemale, maandub Hüva, kuule, me peame pausi tegema ja siis, siis me jätkame. Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil külas Liina-Maria Lepik, kes on siis e-Estonia, nii, mul juba läks asi, mis see on, Eesti, ütle

uuesti. Esitluskeskus ja e-Estonia briefing center.

Selge, selle juht. Teeks selle, mina ei ole üheski nii-öelda delegatsioonis olnud, kes on, kes on seda mantat seal saanud, räägi, kui tuleb nüüd kümme inimest liidumaalt, astuvad sealt uksed sisse. Mis see kogemus on või mida nad siis saavad, mida nendega tehakse?

No ütleme, et siin nüüd niimoodi korraks ajaloost veel nüüd tagasi tulles, kui varem Democenter oli see, kes näitas asju. Showroom oli see, kes rääkis juttu ja näitas asju, siis meie uus kontseptsioon siis on see, et me nüüd räägime, keskendume ka sellele jutule. Ja kui jutt haakub, siis me juhatame kuidas, kuidas neid lahendusi ka endal koju, nii-öelda koju viia, we can show you how. Aga nüüd uues keskuses ongi see, et tegelikult, kui puuksest sisse astub, siis hakkab juba jooksma seina peal see minevikutelg. Tulevikuplaanid, et näidata, et me ei ole sugugi valmis, et, et protsess jätkub. Ja kui nad on juba jõudnud meie keskusesse, siis. Seal ennekõike me siis ongi, et meil on kümne aasta jooksul timmitud üks väga spetsiaalne jutt sellest, et mis juhtus. Kus me oma arengutega oleme, kuidas maailm meid näeb, et räägime muudkui seda ja endiselt publikust tuleb.

Tuleb inimene, pannakse Powerpoint, istutatakse delegatsioon saali ja keegi lihtsalt räägib, ma ei tea, kolmveerand tundi sellest, et mis, mis meie see e-lugu on.

Loodame muidugi ka, et seal tekib üks põnev arutelu, aga seda ei saa alati lubada.

Noh, selles mõttes nagu me peame aru saama, et kust kohast nad tulevad, tulevad Saksamaalt või Jaapanist, eks siis noh, ma olen seda nii tuhat kord rääkinud, oli juba valus kuulata, eks, et. Nad ei saagi, ühesõnaga, sihukene asi, et ma ei tea, kaks ministeeriumi saadavad omavahel andmeid. Et kõlab triviaalne. Aga see on juba. Ja seda saab teha ainult, kui isikkood on ju, kui isikkoodi ei ole, me ei saa.

Ei, mu küsimuse alus oli see, et noh, tänapäeval noh, näiteks muuseumid, eks ole, on, nimetatakse juba elamuskeskusteks, ta ei ole enam muuseum. Ja, ja ta ei ole selline asutus, kus sul on seal klaaskapis on karutapis, nagu vanasti oli, vaid et noh, siin püütakse nagu väga sinna sisse panna, on ju, sinna ajastusse ja antakse sulle mingi viikingimüts pähe ja mõõk kätte. Et, et kas teil, kas te olete mõelnud või on teil ka seda, et olen jaapanlane, astun sisse, saan ID-kaardi ja et noh, siis teete, on väga interaktiivne kõik, et ma hakkan siis autot registreerima endale abielluma ja.

Kui ainult saaks niimoodi ID-kaarte jagada, õigus jagaks, et meie enda esitlejad on ikka need, kes nüüd siis oma ID-kaardiga seal näitavadki, logivadki sisse, näitavadki, kui muidugi ära ka kõigile delegatsioonidele, mis haigused neil on, mis retseptid on, kus nad elavad ja millist autot nad omavad. Et, et, et see on ka see, mis tegelikult on see eriti vau-efekt, et me ei saa neile endale anda, aga kui nad näevad seda, et päriselt logidki sisse ja näeb, kes tema andmeid on vaadanud ja saabki selliseid protsesse teha. Et see on võib-olla see, mida me praegu nagu päriselt näitame ja see on ka see, mis kõige enam nagu tegelikult seda vaut tekitab.

No see on, ütleme jälle üks challange'i koht. Ma olin ju mingi aeg selle e-showroom'i nõukogu esimees, on ju, ja sa pead ikkagi kinnitama eelarveid ja aitama kaasa mõelda, et mis siis eesmärkideks paneme ja nii edasi, on ju. Ja noh, kui sa küsid, et noh, et, et mis noh, et mis te siis näitate või räägite, on ju, et või noh, kuidas sa ajastusse paned, on ju. Digiühiskonna mõte, noh, mida me siin saatesse kogu aeg räägime, on see, et sul võetakse mingid valud ära, et noh, sa ei pea enam sebima, sa ei pea tegema muidugi, kõik Kuidas sa näitad seda? Asja, mis juhtub, noh, ilma, et sa midagi tegema peaksid, kuidas sa nüüd siis näitad seda?

Ei noh, sa võid põhimõtteliselt, sa saad rolli mängu sellest

teha. Ei, ei, ei nagu teevadki seda ja mängivadki seda, on ju, aga ma ütlengi, et, et see tundub nagu noh, õudselt riviaalne, kui see pole üldse nüüd riviaalne. Ja teine asi muidugi, mis on, mis on, ma loodan, et tuleb selle uue briefik center'iga, tuleb, tuleb, tuleb rohkem mängu, on see, et. Et kaks tuhat kolmteist kuni ma ei tea, kaks tuhat kuusteist, me rääkisime peamiselt e-riist, noh ala, noh, mismoodi X-töö töötab ja ministeeriumid suhtlevad ja nii edasi, on ju. Aga see ei ole digiühiskond, digiühiskond on ikkagi see, mismoodi nagu noh, erasektor ja avalik sektor eraldi ja koos noh, kus nad toimetavad, eks. Et seda pilti saada rohkem sinna mängu ja, ja seda andmete liikumist ja noh, et ma loodan, et see nüüd tuleb, on ju, et.

Jah, et me oleme isegi, no ikkagi me ei saa sellest üle ega ümber, et midagi katsuda ikkagi tahetakse. Et, et siis me oleme teinud paar interaktiivset mängu, mis, millest üks ongi täpselt see, et näidata seda, mida sa ei näe. Ehk siis on Bürokraatia labürunt, kus ongi mäng, kus nagu siis vanasti, et sa pead seda kooli juhtima läbi erinevate siis seinte, et jõuda lõppeesmärki. Mis meie juhul on siis see, et sa esitad oma maksudeklaratsiooni. Et, et on nii-öelda see vana süsteem, kus seda ikka seda annab, annab seda kooli seal juhtida, et läbi erinevate ametiasutuste sa korjad oma dokumente ja pabereid, et viia need maksuametisse. Ja siis, kui nupule vajutad, siis need seinad kukuvad maha, ehk siis nüüd on see e-maksuamet ja sa lükkad oma kooli, plups.

Aa, väga fancy. Ma käisin sellel nädalal India IT-ministeeriumis. Ja käisin rääkima nagu regulaatoritega, et, et mismoodi oma seal teatavaid asju võiks nagu täiendada ja nii edasi ja. Ja siis ma liikusin nende koridorides ja need on nagu nõuka ajal, selles mõttes madalate lagedega ja noh, lähegi nagu labürindis, nagu käidki ja otsid seda, et on tuba kolmsada kuus, on ju. Kust sa siis lähed ja siis on suur koosolekulaud ja kus uhke ülemus istub nagu otsas, on ju, et, et see on täitsa vale seal.

Ja me saame ka sellise lahenduse sinna juurde mõelda.

Ma kogu aeg imestasin, aastaid imestasin ja võib-olla käib see tegevus siiamaani, kuidas neid väliste delegatsioone tassiti sinna valitsuse nõupidamise ruumi. Kuhu, ma ei tea, aastal, mis iganes see aasta võis olla, üheksakümmend viis, kuus, seitse, kaheksa, mina ei tea, on ju, pandi need arvutid. Ja siis käidi noh, ka mingitele noh, isegi ajakirjanikele, suurtele väljaannete ajakirjanikele näidati, et näete, et meil on e-Eesti, et, et siin töötab valitsus, neil on arvutid ja noh, siis, no siis kirjutati lugusid ja. Ja ma kogu aeg mõtlesin ühe aasta, et kunas see pull ära lõpeb, et kunas väsib välismaailm imestamast selle üle, et Eesti ministritele on arvutid. Ja, ja

vot see ongi see, mida me nagu noh, meediat, tänapäeva meediat jälgitast, me ei saa aru, on ju, et noh, kui me näeme pilti, kus on. Valitsuse koosolekus, kõigil on mingid iPad'id käes ja istutakse ninapidi arvutisse, siis me mõtleme, et see arvuti on see innovatsioon. Ei ole. Eesti e-valitsuse innovatsioon on see, et Eesti valitsuse istungid ei kesta üldjuhul rohkem kui kolmkümmend minutit kuni tund. Tavaline valitsusistung kuskil, ma ei tea, Saksamaal või ma ei tea, Araabias, kestab neli-viis tundi. Noh, arutame ikkagi asja, on ju, et noh, et teeme nüüd selle siin selle maksusoodustuse idee, on ju, noh. Et on see, et see, mismoodi see protsess Eestis on ära disainitud, mismoodi esmaspäeva pärast on kogunenud kantslerid panevad ajakava paika, teisipäeva hommikul. Ministrid saavad sisendit anda, kolmapäeval on koalitsioon, neljapäeval on otsused. No põhimõtteliselt käibki ainult kinnitamine, tõtt-tõtt-tõtt-tõkk, on ju. Ma ütlen, ma olen jõudnud niimoodi, et ma olen Ansip, oli kunagi peaminister, siis ma pidin esitlema mingit Läksin kohale, kell kümme hakkab, neljapäeviti hakkab see valitsuskoosolek, ma läksin kümne-viieteistkümneks kohale, mõtlesin, et noh, et ma niikuinii pean selle ukse taga istuma, et ma siis noh, päris kümneks ei lähe, et nad seal ju arutavad enne, on ju. Ja ütlesin kümme-viisteist kohale ja Ansip tõstab pea selle iPad, ütleb, et kus sa olid, et me ootasime sind juba seitse minutit nagu, on ju, et noh. Ja vot, nad käivad seda vaatamas tegelikult, nad ei vaata neid arvuteid, vaid nad vaatavad seda, kuidas teha nagu see protsess kolmekümne minutiga. Ja see ongi seesama, millest me räägime, et see, millest ka showroom'is räägitakse või, mis esimesed tegelik, see digiühiskond ja see on see, kus saab see vau nagu välja, on ju, et ilmselt saavad aru, et, et oi, et kui me oma andmeid, et noh, et sakslased kõik mõtlevad, et noh, et, et kui andmed on paberite peal, siis on see kaitstud. Ja nüüd järsku saavad aru, et huu, aga kui see on paber ja peas, nii pole mitte mingit kontrollinud andmete üle, on ju, või erinevalt see, et meil on kõik süsteemis ja meil on kontroll, on ju. Noh, siis järsku saab see Fifani, on ju, et oi, humala, ah soo, privaatsus saab ka niipidi mõelda, on ju, et noh, et ühesõnaga nagu noh, seda, seda, seda vau-efekti, et seda nagu, nagu kokkuvõttes me

räägime. Sina näed seda tõenäoliselt päris tihti seal.

Me näeme seda väga palju.

Inimesed minestavad nagu biitlite kontserdil vanasti.

Ja täiesti ja siis muidugi tuleb ka skepsis, et ah, et see tegelikult ei ole ju võimalik, et no teil ja muidugi ja üheksakümnendate alguses ja kõike sellist, aga meil ei ole see kunagi võimalik, et eks me üritame nüüd seda natukene seda hirmu ka murda, et, et, et see on võimalik, et see ei ole sellisel kujul ja täpselt sellisel. Sellises mastaabis kohe võimalik, aga need vähehaaval ikkagi, et, et teile tuleb eraldi, eraldi lahendust teha, meil on ettevõtted, keda me saame, viime teid nendega kokku, et kes teile teile ära teevad. Et hakake vähehaaval pihta, et nüüd me üritame nag Et ei käiks ainult see ahhetamine, ohhetamine, vaid nüüd ikkagi jõuaks see lahendusi juba kuskile mujale ka.

Üks asi, mis on hästi huvitav, see käib siiamaani, see, et. Oh, te tegite üheksakümnendatest nagu from scratch, on ju, mis on tegelikult minu meelest juba vale jutt, et nagu nõukaaegu oleks olnud mingi kiviaeg, on ju, et nõukaaed olid ka arvutid, on ju, et, et. Ja palju registrid sündisid juba nii-öelda vene ajal, mitte üldse Eesti ajal, on ju. Ja ma ei tea, kui sa sellele jutu hakkad niimoodi rääkima, siis ma küsin, et sorry, aga Hiina ja India Ja kui Hindia tebigi oma Aadhaari ühe koma kolmele miljardile, siis sina, saksamaakene oma kaheksakümne miljoniga oled suhteliselt nagu köömes võrreldes selle riigi. Ja kui nemad said hakkama ja said tehtud, siis kuidas sina, suur tööstusriik, nüüd siin selle asja väikse asjaga hakkama ei saa, et okei, kui sa meie sulle näiteks ei kõlba, siis vaata hinnat või vaata hindat, on ju, tee nende järgi.

Kes need inimesed on, kes teil seda juttu räägivad, et kui, kui delegatsioon sisse tuleb, kas nad küsivad vähemalt asekantslerit või, või on seal mingi spetsiifiline elukutse, Eesti e-riigi

rääkija? Jaa, meil ongi kolm esitlejat, kes ongi, nende ülesanne ongi rääkida e-riigi lugu. Ja praegu on muidugi niisugune huvitav olukord, kus meie kaks esitlejat, kes üks, üks inimene meil vahetab, aga meie kaks esitlejad praegu on kaks sakslast. Nii et e-Eesti digilugu promovatsi hoopis kaks sakslast, kes toovad tegelikult hoopis selle, selle, selle ägeduse perspektiivi paremini esile, sest nemad teavad, mis neil oli. Eesti inimene on ju kohati selles suhtes juba nagu, kas siis laisk või nii harjunud, et, et seda erilisust tema enam nii hästi ei tunneta. Aga noh, näiteks minul endal oli täna see, see vau-efekt mul endal, kui need, e-maksuamet nüüd avas oma selle deklareerimise. Eile õhtul sai juba avada ja sada kakskümmend tuhat inimest oli täna hommikul küll seitse selle juba ära teinud. Et, et siis on jälle tuleb meelde, et vau, et, et inimesed entusiastlikult juba ootavad nagu pühasid, et, et saaks oma maksuametile deklaratsiooni esitada.

Tead, miks nad ootavad, jah?

Nadavad raha tagasi, ei saada, jah.

Noh, see arvama alati töötab ju.

Kumb peab lõpus olema.

Kust need esitlejaid lehitakse või mis see protsess on, kas? Kas sa

võid rääkida väikse loo vahele? Noh. Siis, kui me tegime seda showroom'i ja esimesed esitlejad tulid, siis see jutt, mis nad rääkisid, noh, mina olen nihukene insener ja nii mõnigi nendes süsteemides, millal tehakse, et olen ka oma käe siin külge pannud ja nii edasi, on ju. Ja meil olid tohutult häiris, nad rääkisid nii valesti. Ühesõnaga, mul oli kogu aeg nii hirm, et issand jumal, mida te ajate, on ju, et, et noh, et, et noh, et, et. Me ei tohi rääkida IT-st niimoodi, me noh, ühesõnaga, see oli kohutav aeg. Aga kas sa siis

said aru, et need, kes kuulasid?

Ei, ma olin ise tegemast mingid tohutus koguses neid seal umbes, et noh, et, et üldse usaldust ei olnud, on ju, siis ma sain aru, et, et jumala eest, et. Täiesti vale hirm, et need inimesed on väga tublid ja väga hästi räägivad kokkuvõttes.

Mis, mis see taust peab olema, et sa sinna või? Sellist haridust Eestis ülikoolis ei jätta?

Ei ole, väga raske profiil on, arvestades, et me just praegu seda otsisime, siis tõesti raske. Et üks asi peab olema see, et see, see digiühiskond peab su silmad särama lööma, et, et me ju tegelikult üritame inspireerida. Et ja noh, kolm-neli korda päevas inspireerida on omaette raskusaste. Aga et nad tegelikult olekski šarmantsed, säravad entusiastid, laitmatu inglise keele oskusega.

Jaa, ja ma ütlengi, et see tuleb päris juttu, et EASil oli näiteks välisesindaja Jaapanis Kosaku, kuulus Kosaku. Ja Kosaku, meie koos siis nende delegatsioonidega kaasas käies, õppis selle Eesti e-riigi loo niimoodi ära. Et mingil hetkel ma panin tähele, et kui noh, Jaapanis käib kõik läbi tõlgigi, sellepärast et keegi inglise keelt ei räägi, eks. Et siis, kui meie inimene rääkis midagi, siis Kosaku rääkis selgelt pikemalt, seletas tegelikult tausta lahti, sellepärast et ta oli juba ära omandanud selle, et see tuleb perioodatuse, et sa oskad, oskad rääkida seda lugu, jah. Ja muide, see on hea uudis, et nii initsieerivsedentsusel kui ka showroom'ile, et, et see on õige, et me ei pea nagu, me räägime ju nii välismaalastele, et, et. Et noh, kutsume siis need inimesed, kes oskavad just sellele sihtgrupile rääkida, võtame nemad meeskonda, et väga õige, õige nagu lähenemine.

Hüva, teeme siia pausi ja siis jätkame. Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja külas meil Lina-Maria Lepik, kes on Estonia. Läks sellepärast ära, ma tahan showroom kogu aeg öelda, see on mul nii sees, esitluskeskuse.

Ei, ma arvan, see paljus inglisekeelne termine meeldib rohkem, et see prefiksenter on selles mõttes nagu hästi täpne, et ongi just see, mida ta nagu temalt oodatakse, et ta ei ole müügikoht. Ta on see koht, et ta seeb sulle selle tausta selgeks, et vahet pole, mis taustaga sa tuled, sa võid olla nagu ultra, mingi AI-vend. Okei, nad teevad sulle siis selle AI-pildi, on ju, sa võid olla mingi meditsiinivend, nad teavad sulle tervishoiupildi, eks, eks, et selles mõttes, et see preefiksenter vastavalt sinu profiilile ta valib ja noh, teeb siis selle sulle selle esitluse, on ju. Aga ma tahtsin just sinu käest küsida seda, Liina, et, et meil omal ajal, kui me tegime showroom'i. Siis me hakkasime kohe mõõtma, et me panime, me mõtlesime, tegime, teeme korraliku ikkagi riigiasutuse, kus on selgelt mõõdikud, kus on KPI-d, kus tuleb kogu tegevuskava, eelarve, kõik on suunatud nende eesmärki täitmisele. Praegu ikkagi jätkuvalt on eesmärgid püsti.

On, et, aga nad on mõnevõrra nüüd muutunud, et kui muidu olid meie eesmärgid oligi see, et me lugesime päid, kes meie juures käisid, et päid ja delegatsioone ja kust riigist nad tulevad. Siis nüüd me natukene tahame seda ikkagi viia nii-öelda kvantiteedilt kvaliteedi poole, et kuna me tegelikult ju lisaks sellele, et räägime selle loo. Ja tahame ka kutsuda üles neid delegatsioone implementeerima, ehk siis tahame neid ettevõtetega kokku viia ja olemegi täitsa eraldi digitaalse ekspositsiooni selleks teinud. Et sa saad nüüd puutetundliku ekraani taga juba, et mis teema sind huvitab ja me viime sind selle ettevõtte, ettevõtete lehele juba, sa saad ettevõtetega ühendust võtta. Sa saad oma visiitkaardi üles pildistada ja lasta ettevõttel sinuga ühendust võtta. Et, et me tegelikult tahame, et see nagu sealtpoolt edasi areneks, et me üritame nüüd siis nii-öelda kvaliteetseid liide loo ettevõtetele, et nende ekspordi sellega siis soodustada paremini.

Muide, me jõuame ühte inimest tunnustama, tunnustama.

Väga paljusid, aga millises?

Ei, ei ole ühte Gert Andi showroomil omal ajal tasuta ruumid ülemistesse. Okei, ta oli muidugi kaval ka, noh, selles mõttes ta saab endale hea kliendi nii-öelda oma sellesse campusesse, on ju. Aga see, kui ruttu, ma ei pidanud isegi veenma, ta oli kohe nõus, ta kohe leidis, et noh, et näed, palun, see korrus, võtke.

Absoluutselt, Tehnopolis täname selle eest, et me saime olla ja nüüd saame juba Mainor Ülemistet tänada, sest seal uutes Öpiku maja ruumides on meil samamoodi jälle tasuta ruumid käes ja suurepärane koostöö, nii et, et. Ootavad nemad juba teisipäeval avamisele presidenti ja, ja kes seal punased vaevalt veel kõiki ju tulla võib. Et me tekitame sinna kindlasti elevast, aga Ülemiste City sobib sellest siis hästi, et kuna seal käib igapäevaselt kümme tuhat inimest tööl, kes enamasti ongi IT-ettevõtted. Et, et meie, kes me ka korraldame sihukeseid eriprogramme delegatsioonidele, et nad tulevad Eestisse ja saavad mitu päeva erinevate ettevõtetega kohtuda ja juba süvendatult rääkida ärist ja, ja võimalustest implementeerida. Siis need ettevõtted enamasti tulevad meilt kõrvalt majadest, et, et see on väga hea linnaks. Aga kui

palju ta on ikkagi nagu Eesti. Noh, riigi tutvustamise ja nende riigi lahenduste kohta, kuidas sa neid ettevõtteid, eraettevõtteid sinna sisse tood?

Me tegelikult olemegi, et meil on nagu kõigepealt kolm ülesannet, üks on muidugi see põhiline läbi ajaloo see, et me, me räägime seda e-Eesti lugu. Teine meie ülesanne on jah see, et me sellest loost liigume edasi ka ettevõtete tutvustamisele, et jah, me enam tõesti ei tekita seda sihukest Microsofti kodu elutuba sinna. Aga nüüd me juba räägime sellest, et kuidas see lahendus võiks inimestele sobida. Ja kolmas asi, mis me veel meiega liitus eelmisel aastal või siis nüüd juba üleeelmisel, on. EE Eestimaine kujundus, kui selline, et see on eraldi riiklik tegevuskava selleks, et, et kõik avalikud organisatsioonid ja ettevõtetega koostöös, nagu ikka. Et kuidas ühtsed sõnumid, mis me väljapoole siis räägime maailma, et, et mitte ainult siin ja, ja praegu ja nelja seina vahel. Vaid ka, et tegelikult globaalselt see sõnum leviks, et tekiks see e-Eesti digimaine tugevneks, sellega seoses tugevneks ka ettevõtetel võimalus eksportida, nende tuntus. Ja no, ja tuntus on ka alati ka julgeolek, nii et, et see on ka üks väga oluline asi, millega me tegeleme.

See on, ma olen ainult imestunud ja eriti viimasel ajal mulle tundub, et soomlastel vist on riiklik tegevuskava õunida halba ilma teemana. Sest kui noh, kas või see festival, mille nimi on Slush ja, ja, ja alati, kui on mingisugused jää ja lume mingid pildid, meemid liiguvad ringi, Twitteris, soomlased, mingid Soome võtmeisikud ise retweet'ivad neid ja noh, kõik, kogu see selline pime, külm, porine, lumine koht. Et mulle tundub, et nad nagu täiega proovivad seda noh, absurdi, absurdil mõttes nagu enda teemaks keerata ja, ja mulle paistab sealt mingi täiesti mõtestatud, et ma ei tea, kas see on riiklik mõtestatud.

Jõuluvana on ka nende oma, on ju.

No jaa, seda, seda on nagunii jaa, aga et ma ei tea, kas see on üks selline tegevus, mis on neil nii-öelda riiklik, et kuskil noh, on strateegiline eesmärk, et, et Soome on halva ilmaga kohta, aga see on lahe. Või on see pigem selline noh, gerilja, et inimesed on omaks kuidagi lihtsalt võtnud, et ta elab oma elu, aga ma arvan, et see on mõlemat.

Ei, see on muidugi üks asi veel, et soomlased saavad ikkagi väga palju paremini sellest aru, et majanduse edukust ja käekäiku peamiselt mõjutab ikkagi nagu eksport. Ja noh, me peame kõik müüma, me peame kõik müüma oma riiki, me peame kõik müüma oma erinevaid valdkondi. Täna ka, kui me IT-st räägime, noh, me ei räägi ainult IT-st, me räägime Fintechist, me räägime meditsiinist, on ju, me räägime. Sõjatööstusest, on ju, et, et selles mõttes, et me peame kõik, kõiki aitama ja see jumala eest, noh, kui täna aitab sul IT uksi lahti teha või ma ei tea, mis oli see kuulus näide, kus. Keegi pani oma lumesahkade, sahkkade nimeks, et nemad, lühid lauseks, nemad on lumesahkade Skype, on ju, jumala eest, kui sul aitab müüa see, no võta ja kasuta, on ju, et noh, et, et. Et või seesama kuulus näide, kui Jaapooli delegatsioon käis Eestis ja oli pettunud, kui nõudsid selle Anne Sullingu käest, et me tahame näha e-piima. Et, et me oleme lugenud, teil on e-piim ja jumala pettunud, kui avastati, see on täiesti tavaline piimatööstus. Nad

viisid selle peale sinna kuhugi

kogu. Nõudsid, siis tuleb viia, on ju, aga nad olid väga pettunud sellega, et seal ei olegi mingit tehhivärki, et ongi tavaline piimatööstus, on ju, et noh, et, et noh, ühesõnaga noh, jumala eest, et kui see aitab müüa, las müüvad, on ju.

Ja samamoodi ka, et ega meie ka enam ei räägi ainult nendest e-riigi lahendustest, et tegelikult see kogu see keskkond ju soosib ka igasugust IT arengut. Et me räägime tegelikult ka teistest ettevõtetest, kes on teinud ägedaid digitaalseid lahendusi. Ja no me räägime ju e-residentsusest, me räägime sellest startup keskkonnast, me räägime oma unicorn'idest, et, et see on sellest öeldes laiem pilt, et. Et ettevõte, kes on teinud näiteks Eesti Energia oma ja nende digitaalsete jaotusvõrkudega, et see on juba midagi sellist, et miks me seda ei peaks rääkima mujal maailmas?

Jah, ma praegu, ma hakkasin mõtlema, et meil, minu meelest on antud aeg-ajalt mingeid voldikuid välja, et kuidas käituda sõjakorral või midagi sellist, on ju. Et ma tunnen, et põhimõtteliselt võiks anda igale eestlasele välja ka voldiku, et kuidas käituda väliskülalise korral. Ja noh, ka inimesed, kes mul käivad välismaalt külas, et nad ikka ütlevad, et kuule, et ma olen kuulnud, et Eesti on jube kõva start-upi riik, et noh, et räägi, et kes teil need kõvemad start-upid on. Ja mingil hetkel, see oli nüüd mõned aastad tagasi, oli väga keeruline ausalt öeldes midagi rääkida, sest et noh, Transferwise ei olnud unicorn'i jõudnud, Skype ei olnud enam, mingi selline täitsa nagu tühimik oli. Et põhimõtteliselt võiks kuskil olla Need on

ju, need materjalid on kõik üleval, võta ja downloadi. Üks asi on

jah,

et mis on siis EAS-i enda poolt ja kogu see Brand Estonia ju tegelikult töötas välja need toolkit'id, et kuidas. Aga seal õnneks on, õnneks on see taga ka sisu ja on erinevad presentatsioonid ja täpselt samamoodi ka meie esitlus on kõigile kättesaadav ja, ja üks asi, mis me selle mainekujunduse raames veel teeme, et me. Koolitamegi kõneisikuid, neid eestlasi, kes peavad minema ise välja ja rääkima õiget juttu ja rääkima korrektselt ja, ja, ja silmade särades, et tuletame ka neile meelde, et ei, see kõik on ikka väga kihvt, mis siin on. Ja no ühe nagu lisasuunana, mida me nüüd tahame ka teha, on see, et me võtaksime ka seda nooremat põlvkonda ette, sest et nemad, kes nad selle digitaalse lühi ajastul sündinud on. Ja, ja seda erilisust ei tunnetagi, et, et me hakkaksime ka tootma selliseid. Materjal ja videopresentatsioonid on meie selle aasta eesmärk, mida me saame kas või koolidesse panna, õppeprogrammidesse, kõike seda, et, et nad saaksid aru. Kui välja lähed, hakka seda juttu rääkima, sest sellega saad endale palju suur, palju sõpru. Ja mis need inimesed, kes tahavad, et sa nende arvuti ära parandad, sellepärast sa oled ju Eestist.

Kusjuures, ma mõtlen, et noh, sellest tihti jääb nagu eestlastele tavainimestel nagu sihuke mulje, et. Et see käib mingi ilge ülemüümine, et noh, kindlasti räägivad, et meil on kõik siin, sihuke kasahhaa jookseb ja. Ja vaadake, tegelikult ma pean ikkagi mingi väikse liigutuse kuskil tegema, tegelikult pole üldse nii ilus, on ju, et siin oli alles hiljuti oli, keegi pahandas internetis, et. Et miks me kõik, kõik räägime sellest, et meil esimeses klassis kõik lapsed programmeerivad? Ükski eestlane pole seda mitte kunagi rääkinud, see oli kas Washington Postis või New York Timesis mingi kadu, tõlkes kaduma läinud lause, on ju. Kus nad tegid selle lause, et vaata Obama, et eestlased seal kõik esimeses klassis progevad, et miks meil ei võiks olla, on ju, ja sealt läks see meem liikuma, on ju. No ja vabandust tõesti, me ei tormanud embrasuurile, et, et kuulge, et ei, ei, see on vale, ei ole nii. Et noh, et, et, et, et aga kui küsitakse selle kohta näiteks ja seda küsitakse, siis saab vastata ausalt ära, et ei, see ei ole õige, et see on vabatahtlik. Kui vastaval koolil on huviring olemas, siis ta läheb sinna ja kui ei ole, siis ta ei lähe, on ju. Aga see, et kõik saavad nüüd nagu kohustuslikus korras nagu progemist nagu algklassidest saadik, on ju, esimese, esimese klassi saadik, et sihukest asja pole olemas, on ju. Et selles mõttes ta teed on nagu väga aus ja, ja ma ütlengi, et ma soovitan, et kellel on õigesti huvi, mingi, mingi kuulake ära, mõni.

Ja selle roosamanna osas ka, et, et kohe enam meie ei taha rääkida, et no lihtsalt nii, see ongi muinasjutt, et meil on siin Eestis nii muinasjutt, aga noh, et, et teil on väga pikk maa sinna. Et me ikkagi räägime ka nendest, et õppekohtadest, mis on olnud, kus on asjad valesti läinud ja kuidas see ei ole kohustanud kogu meie süsteemi vaid, et tänu sellele kavalasti üles ehitatud sellele hajusale, nii-öelda siis arhitektuurile. Et süsteem ei kuku maha, meil on õppekohad, me lahendame need ära, me oleme tugevamad, et meil just seda ka nagu s Sest, sest

näiteks nagu see legend, teine legend, mis on, on see, et kahe tuhande seitsmenda aasta küber sõda surus Eesti põlvili. Seda on isegi, noh, oleme videosid näinud, kuidas nagu Eestilt täiesti.

Me oleme ka ise natukene ikkagi

lükanud. Ma ei tea, selles mõttes ma ei tea, kas seda lükkavad on, selle peaks natukene nagu võib-olla koputama kuhugi, aga, aga noh, teed, sa ei vasta tõed. Et reaalselt, kui me siis küsime, et noh, et palju süsteeme maas oli, siis nagu minu meelest oli, Swedbank oli tund aega ja kakskümmend minutit, on ju, vähemalt Jaan Priisalu ütleb niimoodi.

Kui ma kuulan ka mingisuguseid välispoliitika või ma ei tea, kaitse teema podcast'e, et noh, seal see teadmine, et kaks tuhat seitse. Esimest korda ajaloos võeti üks riik täiesti pumm maha, noh, et joosti pikali, on ju, kõik oli väga õudne. See elab nendes ringkondades väga tugevalt sees. Me võime nagu arutada, et kas see on hea või halb, aga, aga nii on. Liina, räägi saate lõpuks ära, täiesti puhtpraktiline pool. Kui nüüd mina ei ole ametnik X, on ju, aga ma olen ettevõtja X. Kellel tuleb mingi delegatsioon, tulevad äripartnerid, kas ma saan tulla teie juurde, kuidas see käib, kust ma teid leian?

Käib lihtsalt kodulehekülg eestonia.com ja seal on kohe visitus.

Eestonia on kriipsuga või?

Ja seal saab broneerida, et vastavalt siis meie kalendrite võimalikkusele, mis uues keskuses on oluliselt parem, sest meil on rohkem ruumi, me saame rohkem vastu võtta. Ja, ja Excel käib sihukene screening küll, et, et kui, kui oluline sina ja sinu delegatsioon olete, et, et kui see on natukene, millega me praegu showroom'i nime all väga palju saame ka huvisid, on, et. Tulin siit Soome laeva pealt, meil on vaba aega, et tulge, tehke meile nalja. Et, et selles, see on ka üks põhjus, miks me showroom'ist, sellest valest tähendusest tahame loobuda. Et, et eks seal natuke see screening käib. Kirjutan,

mingi väli on seal, ma kujutan ette

või, et. Ja, ja mis on su eesmärk ja, ja kes sinuga kaasas on ja kõike sellist.

Kas siis see on tasuta, kui te jah, ütlete?

See on tasuta.

Alati on tasuta.

On tasuta. Ja, ja natukene just see, et kui sa tegelikult tahadki, ütleme siis järgmine aasta, kui sa tahadki lihtsalt sõpradega tulla seda kuulama. Siis selleks, et oleme oma videopresentatsioonid ka valmis saanud, kus me oma esitlejad panemegi sinna digitaalsesse kihti. Et ja sa saad tulla kuulata, kas omale huvitavaid teemasid või tervet seda presentatsiooni. Ja siis me ei ütle enam kellelegi ei, sest siis me ei pea enam panema seda inimtööjõudu sinna vastu, vastu särava silmaga rääkima. Vaid siis me saamegi kõikidele huvilistele, kes ei ole võib-olla nii prioriteetsed, panna selle nii-öelda selle video jooksma. Saab vaadata meie digiekspositsiooni, meie interaktiivseid mängu, meie virtuaalreaalsuse videosid. Et seda kõike saab, aga, aga ilma siis inimtööjõudu.

Okei, ja kui ma nüüd olen ettevõtja üks ja, ja ma pean ise rääkima Eesti e-saavutustest, et sa midagi mainisid, et kui kuskil on midagi üleval.

Just, sellel samal kodulehekell on ka toolkit, ehk siis on need presentatsioonid koos ka nende jutupunktidega, mida rääkida ja mis on need faktid seal taustal. Samamoodi on ka fact sheet, ehk siis, mis on need Eesti, Eestit üldiselt ja meie seda IT arengut puudutavad faktid. Et tegelikult saab inimene ise tutvuda või siis, kui ta saab aru, et tal on seda juttu sagedasti vaja rääkida, võtku meiega ühendust, me kaasame oma kõneisikute koolitusele. Ja nad saavad siis kaks korda aastas värsket infot, millest rääkida, kuidas rääkida, mis toimub.

Sellest on nii palju kasu, muidu oli ikka niimoodi, et mõni minister helistas sulle, et kuule, mul on Brüsselis, ma pean homme tegema, Eesti IT-st rääkima, et kuule, anna mulle midagi, on sul mingeid punkte või midagi, et, et. Mida ma räägin teile seal, on ju, see oli nii kohutav, et. Et siis, kui need materjalid kunagi tehti, et siis oli nagu.

Ei, mul tuleb endal ka üsna varsti, ongi mingi delegatsioon noh, kellele on vaja, täitsa tüüpiline küsimus, et kuule, räägi, et mis teil siin toimub. Ja noh, ma ju enam-vähem tean, mis toimub, aga mul ei ole neid numbreid, fakte ja Et kui nad on üheskoos olemas, siis kindlasti, ja hoiate, ma usun, neid äkki kaasajastatuna.

Täiesti, nüüd siin eile läks värske asi ülesse, nii et, et jaa, hoiame absoluutselt, meil on täitsa inimene, kes eraldi selle eest vastutavad kõik andmed ja kõik see data on seal asjakohane, nii et minge vaatama ja, ja.

Ma viskas siit ühe kondi muidugi veel, mitte nüüd kellegi kapsa, ei kapsad ei viskan kondi, aga mitte nüüd meie briefing room'i kapsaaeda. Meil on häbiväärselt vähe numbreid. Et me tegelikult ei tea digiühiskonna mõjust siiamaani ikkagi mitte midagi, mis kasu on ID-kaardist. Või digiallkirjast on ju, selles mõttes meie ülikoolid on jätkuvalt ikkagi maganud maha selle tohutu võimaluse. Meil on midagi, mis on maailmas unikaalne, midagi, mida kõik tahaksid saada. Midagi, mida nad ise testida ja mõõta ei saa, sest neil ei ole, meil on, meil on data, meil on datat rohkem kui kakskümmend aastat, on ju. Ja teadustöid, mis tooks välja, noh, alati kõigi uurib ära nüüd, et mingi valdkonna põhiselt, näiteks sedasama nagu. Digimaailma nagu kasu selle konkreetsele valdkonnale või teenusele või selle teenuse enda kasu, mis iganes. See on kõik uurimata, seal on nagu näpuotsaga nagu noh, mingit sihukest pudi, on ju. Ja siis käib tohutu, ma ei tea, kuhu neid. Pannakse neid miljoneid ja öeldakse, teadus on vaha raha ja nii edasi, on ju. Noh, et noh, ongi, aga, aga mõtlengi, et kasutage rohkem seda ka, et, et meil on omal kuldmuna aias olemas. See töötab, noh, kui ta mainel töötab, noh, me ei suuda noh, lepp, leppida, ma ei tea, kolme aastaga uut, mingit maine asja kokku, endale hakkame õlut panema, noh, õlu on Tšehhi, Tšehhi ja Saksamaanias, on ju, et noh,

et.

Jah, võtame selle kihvti asja ja teeme tast veel kihvtima asja koos numbritega. Selge,

meie saateaeg on muide läbi, ütlevad numbrid ja aitäh kõigile kuulajatele, aitäh, Lina ja edu siis Estonia Briefing Centeri juhtimisel. Aitäh.