E-riigiga käib tutvumas mitu delegatsiooni päevas

selline asi tekkis. Tean küll ja demokeskus oli osade, mitte kõikide IT-ettevõtte, osade IT-ettevõtete ühine initsiatiiv. Luua selline siis nii-öelda esitluskeskus, kuhu nad paneksid üles oma viimase aja nagu innovatsiooni. Ja siis tulevad kauged külalised kaugetest maadest ja näevad neid kihvte asju ja hakkavad räiget ostma. Noh, see on niisugune tüüpiline Eesti värk, et teeme, teeme sihukese koha. Salong. Jah, ja seda vedasid omal ajal Enn Saar ja Rain Laane. Et nemad kahekesi seda peamiselt vedasid, seal oli muidugi meeskonnas palju inimesi, aga, aga nemad olid nii-öelda kõneisikud ja. Ja mina näiteks olin teile veel Webmedia juht ja mina sinna ütlesin, mina sinna ei tule. Või, või, või mingi hetk me äkki tegime väikse toetuse või liitusime, aga ühesõnaga, see tundus kuidagi jabur, et noh, niimoodi ei saa asju nagu müüa. Ja ta oligi selline, et noh, nii-öelda MicroLink ja Microsoft tegid siis mõnes mõttes sellise demotoa, kus oli.

vot see ongi see, mida me nagu noh, meediat, tänapäeva meediat jälgitast, me ei saa aru, on ju, et noh, kui me näeme pilti, kus on. Valitsuse koosolekus, kõigil on mingid iPad'id käes ja istutakse ninapidi arvutisse, siis me mõtleme, et see arvuti on see innovatsioon. Ei ole. Eesti e-valitsuse innovatsioon on see, et Eesti valitsuse istungid ei kesta üldjuhul rohkem kui kolmkümmend minutit kuni tund. Tavaline valitsusistung kuskil, ma ei tea, Saksamaal või ma ei tea, Araabias, kestab neli-viis tundi. Noh, arutame ikkagi asja, on ju, et noh, et teeme nüüd selle siin selle maksusoodustuse idee, on ju, noh. Et on see, et see, mismoodi see protsess Eestis on ära disainitud, mismoodi esmaspäeva pärast on kogunenud kantslerid panevad ajakava paika, teisipäeva hommikul. Ministrid saavad sisendit anda, kolmapäeval on koalitsioon, neljapäeval on otsused. No põhimõtteliselt käibki ainult kinnitamine, tõtt-tõtt-tõtt-tõkk, on ju. Ma ütlen, ma olen jõudnud niimoodi, et ma olen Ansip, oli kunagi peaminister, siis ma pidin esitlema mingit Läksin kohale, kell kümme hakkab, neljapäeviti hakkab see valitsuskoosolek, ma läksin kümne-viieteistkümneks kohale, mõtlesin, et noh, et ma niikuinii pean selle ukse taga istuma, et ma siis noh, päris kümneks ei lähe, et nad seal ju arutavad enne, on ju. Ja ütlesin kümme-viisteist kohale ja Ansip tõstab pea selle iPad, ütleb, et kus sa olid, et me ootasime sind juba seitse minutit nagu, on ju, et noh. Ja vot, nad käivad seda vaatamas tegelikult, nad ei vaata neid arvuteid, vaid nad vaatavad seda, kuidas teha nagu see protsess kolmekümne minutiga. Ja see ongi seesama, millest me räägime, et see, millest ka showroom'is räägitakse või, mis esimesed tegelik, see digiühiskond ja see on see, kus saab see vau nagu välja, on ju, et ilmselt saavad aru, et, et oi, et kui me oma andmeid, et noh, et sakslased kõik mõtlevad, et noh, et, et kui andmed on paberite peal, siis on see kaitstud. Ja nüüd järsku saavad aru, et huu, aga kui see on paber ja peas, nii pole mitte mingit kontrollinud andmete üle, on ju, või erinevalt see, et meil on kõik süsteemis ja meil on kontroll, on ju. Noh, siis järsku saab see Fifani, on ju, et oi, humala, ah soo, privaatsus saab ka niipidi mõelda, on ju, et noh, et ühesõnaga nagu noh, seda, seda, seda vau-efekti, et seda nagu, nagu kokkuvõttes me