Kas internet ja valijad on võimalik täiesti teistmoodi kokku panna?

Laupäeva pärastlõuna on käes ja Restarti saade alustab, tere pärastlõunat kõigile kuulajatele, Henrik Roonemaa on täna saatejuht ja mul on külast Heele Pehk, tere. No tere päevast. Sina oled üks, üks eksperte Eestis sellise moodsa demokraatia ja kaasamise ja, ja kõige selle ümber, et kuidas, kuidas internet rahvas ja riik omavahel kokku saavad? Sa oled endine Eesti Koostöökogu juht ja, ja, ja oled päris pikalt tegelenud nende teemadega ja ma tahtsin tänase saate teha, sellest meil on, homme on valimised, muide. E-hääletada vist ju enam ei saa, aga jaoskonnas ikka saab. Ja, ja sel puhul on, ma arvan, väga paslik küsida niimoodi, kord nelja aasta tagant vaadata otsa sellele, et kas. Kas see, mismoodi me seda riiki siin valitseme, on optimaalne, kas kuskil maailmas tehakse teistmoodi, kas internet ja tehnoloogia on midagi muutmas selles, kas meil peab olema riigikogu sellisel kujul, kas me peame käima kord nelja aasta tagant otsustamas, et kuhu me tahame, et riik läheb. Igasuguseid mudeleid ja mõtteid on ju hästi pikalt olnud üleval ja, ja ka küsimusi selle ümber, et noh, et. Et äkki me tahaksime kodanikena vahepeal ka midagi öelda, et kuidas üks või teine otsus läheb, aga näed, siis me ei saa, sellepärast et meie valitud saadik tuleb alles noh, Vot näe, jah, et, et teeme siis sellise saate, kus me katsuks peale vaadata sellele, et ja, ja ka tulevikku vaadata, et mismoodi siis asjad võiksid kujuneda. Aga ma olen üheksakümne, ma ei tea, üheksandast aastast tehnoloogia ajakirjandusega tegelenud ja. Ja sinna hulka käib ka e-riigindus ja, ja, ja e-riigi hulka käivad, on käinud ka terve hulk igasuguseid algatusi ja portaale. Kuidas on püütud rahvast siis läbi tehnoloogia tuua sinna riigi valitsemise juurde. Arvamust avaldama ja, ja ettepanekuid tegema riigikogule. No ja ma olen nagu. Mul on nagu tunne, et, et need on ikkagi suhteliselt läbikukkunud, üritused on need kogu aeg, võib-olla ma teen neile liiga, aga nad kuidagi tulevad ja siis on kära, et no vot nüüd saab, kallid inimesed, nüüd saate. Ja siis nad kuidagi jälle vajuvad ära või kas mul on õigus või see ei ole nii?

Sa vist räägid, on ju sellest Tomist, mis oli täna otsustanud mina, mis on juba nagu ammu ajalugu ja siis osale.ee-st ja sellistest. Platvormidest, mis siis peaksid kuidagi võimaldama kodanikel osaleda igapäevaselt või mingites konkreetsetes asjades, jah, need. Need ongi läbi kukkunud, sellepärast, et nad on lähtunud sellisest sihukene vanamoodsast arusaamast, võib-olla, et paneme mingi tehnoloogia, mingi platvormi või kodulehe kas või püsti. Ja uhh, kõik probleemid on lahendatud ja siis jätame sinna tiksuma, on ju. Et noh, praegu osaleja.ee on veel aktiivne ja selle kaudu saabki valitsusele esitada igasuguseid ettepanekuid või kommenteerida seaduseelnõusid, mida kõike. See on hästi rikkalik valik, mida sa kõike saad teha. Aga ta ei järgi tänapäevase noh, mõnes mõttes ka CivicTechi ehk sellise kodanikutehnoloogia või üldistes hüvedes tehnoloogia põhimõtteid. Ja ta on ikkagi selles vanas usus jah, et noh, et platvorm ja siis on kõik mured lahendatud.

Aga oota, aga mis sellel usul nagu viga on, kas see, kus see vale eeldus tehti, tehti seal, et inimestel on aega tahtmist ja viitsimist päevast päeva tegeleda sellega?

Pigem, et noh, tehnoloogia üksinda ei lahenda mitte mingeid probleeme, et seda ongi aeg näidanud ja sellele arusaamisele on tegelikult Eestis jõutud, mina tunnetan seda ka. Et ma sisenesin kolm aastat tagasi tegelikult sellisesse e-demokraatia valdkonda, kui me hakkasime rahvaalgatusveebi püsti panema. Et siis oli veel natukene tunda, et noh, et, et. Riigikantselei, kes selle osa ei ole eest vastutanud, et miks ta siis, miks keegi ei käi, seal ainult mingi käputäis inimesi käib, on ju, midagi ei toimu. Siis me küsisime, et kust seal kasutajatugi on, kust seal mingi statistika, noh, numbrid, kes üldse käib siin, kuidas te seda reklaamite, kuidas te seda teadlikkust üldse tõstate, et sihukesed võimalused on olemas ja näete, see on lihtsalt see. Noh, taristu, on ju, mis võimaldab igapäevaselt valitsuse poole pöörduda mingite ettepanekute või muredega. Ja noh, ei olnud mitte midagi sealt vastu tulla, on ju, et

Et me panime püsti ja inimesed, olge head, et siin on see uks ja hakake nüüd, hakake tulema, jah.

Just täpselt, et see, mis me rahvaalgatud veebiga tegime, et see on nagu täpselt vastupidine, et see. On sihuke tänapäevane, noh väle ehk agiilne arendus on ju, et, et sul on sihuke minimaalne toode on seal nagu üleval, on ju, et sihuke minimaalne funktsionaalsus. Ja siis hakkad sinna peale ehitama aina rohkem, rohkem, aga noh, tulenevalt siis kasutajate tagasisidest ja siis teavitjad ja, ja seovad erinevate protsessidega, igasuguste algatustega seda õigust. Siis rahvaalgatuse veebi taustal on see parlamendile kollektiivsete pöördumiste esitamise, on ju, seadus.

Tuhat

allkirja on nutt, ühele pöördumisele, pöördumist võib algatada üksikisik, organisatsioon, organisatsioonivõrgustik, see ei ole üldse reguleeritud. Ja allkirja võib siis anda iga vähemalt kuueteistaastane Eesti alaline elanik. Siis seda toetusallkirja ja seadus ütleb ka, et parlament peab ju kuuel erineval viisil või ka neid kombineerides siis vastama kuue kuu jooksul sellele pöördumisele. Ja neid on nüüd, see õigus tekkis tegelikult rahvakogust, kaks tuhat kolm, õigus tekkis kaks tuhat neliteist. Ja rahvaalgatusveeb siis see taristumist, ta võimaldab kaks aastat peale seda, et rahvaalgatusveebi ajaloos on neid pöördumisi riigikokku läinud mingi neljakümne ringis. Ja nii mõnigi on ka saanud lahendada või siis mingid olulised teemad on tõstatatud, noh, näiteks hoolduskindlustus või hoolduskoormuse vähendamine Eestis üldse, et. Et tänu, kui nendele pöördumistel on need teemad nagu võib-olla teisele tasemele tõusnud, kui nad oleksid noh, niisama võib-olla valitsuse või parlamendi poolt. Noh,

see küünik minus ütleks, et sellised, et sellised platvormid on toredad, et siis noh, et esimese asjana tekivad sinna kanepiseadustajad, eks ole. Möllavad, saavad oma tuhat allkirja kokku ja siis Riigikogu moe pärast vaatab peale ja saadab mingi sellise ümmarguse vastuse, et noh, et täname huvi eest antud hetkel ei ole kahjuks võimalik menetleda.

Ei, neid algatusi oli ka, aga vot see, selles mõttes see rahvaalgatuse kui seaduslik taust ütlebki, et sa ei saa päris niimoodi, no okei, saab, kui tahad olla küünik, on ju, parlamendis ja, ja saab ka nii vastata, jah. Aga vähemalt peab seal istungi või sellise arutelu korraldama, need siis pöördumise autorid kutsuma. Saab ise otsustada, kas see istung on avalik või, või suletud, protokoll niikuinii tuleb pärast, on ju. Ja siis peab seda nagu edasi seal menetlema, menetlema ja kuidagi millelegi jõudma. Ja mis praegu Rahvalgõttes veebis tegelikult käib, aktiivne töö, sellise nagu mõjumudeli kallal, et, et mis on need indikaatorid, mille kaudu me saame näidata, et näed, et sinu toetusallkirjal või sinu pöördumisel, sellel algatusele. Oli mingi mõju, et kas, kas see mingi algatatud probleem sai lahendatud? Vahet ei ole, valitsus, riigikogu, ükskõik kelle poolt, noh, kes nagu vastutab mingite asjade eest. Kas teema sai tõstatatud, sai, tekkis mingi suur avalik arutelu, kas mingi seadus sai muudetud või, või üldse uus seadus tehtud? See ei ole see kõige suurem eesmärk, et nagu seadusi toota niimoodi massiliselt. Et need komponendid ja siis, et see, see mõju. Nagu Ratas või see, see võiks koosneda ka nende algatajate enda, sellisest hinnangust riigikogu liikmete, ma ei tea, ajakirjanike hinnangust, kõik sellise. Kaasamisprotsessi läbipaistvusest ja, kui sisulisusest ja kõigest, et see töö eeldatavasti. Nagu annab veel nagu vunki juurde sellele õigusele, sest ikka, endiselt väga paljud veel ei tea, et meil on sihukene õigus olemas ja. Või üldse kodanikuõigustest teatakse vähe. Ja, ja noh, õigustega kaasnevad alati vastutused, on ju. Et selline kodanikuhariduse pool, noh, see vajab meil tugevast järeleaitamist Eestisse ja ma, ja ma ei mõtle ainult õpilasi või tudengeid, ma mõtlen poliitikuid ja endid ka.

Ja, aga kas see kõik nagu põhineb eeldusele või sellisel, et selle, selle alus, selline veendumus on see, et, et inimesed tahavad ja viitsivad. Et mis, mis peab juhtuma selleks, et keegi hakkaks sellise portaali kaudu mingit ettepanekut tegema, et kui ma mõtlen näiteks enda seisukohalt, noh, et. Siis see valu peab ikka väga suur olema, et ma viitsiks selle üles otsida ja kirjutada ja teha mingit kampaaniat ja noh, mul peab mingi õudselt hea põhjus olema selleks.

Ja see konkreetne õigus ongi võib-olla eeskätt mõeldud huvikaitseorganisatsioonidele, noh keskkonna organisatsioonid või, või mingi tervishoiuga tegelevad või sotsiaalteemadega tegelevad. Eeskätt neile just selline, et näete, et lennutage see nagu kõrgemale ja, ja saate. Et ta nagu

hooandja aga ideedele.

Mures mõttes küll ja noh, seal on see, just see nagu riigikogu vastutus, et noh, seda ei saa lihtsalt kuhugi sahtlisse panna või öelda, et aitäh, tulge jälle, nelja aasta pärast. Vaid sellega peab ka tegelema, tegelikult. Aga kui üldisemalt rääkida sellisest osalemisest, et või mis motiveerib, ega kõik ei peagi osalema, et see noh, see on utoopia või, või see, see ei ole mõttekas ka. Pigem, kuhu riigikorraldus sellistes arenenud demokraatiates maailmas tüürib, on, ongi sihukene võrgustikupõhisus, on ju, meil on meil ei ole nii palju hierarhiat enam ja meil on nagu rohkem sihukest koosloomet, koostööd, ma ei tea, kollektiivse tarkuse ärakasutamist. Kasutajakesksust või sellist kodaniku sõbralikust nii-öelda, näiteks avalikes teenustes. Inimene ei pea teadma seda, milline ametkond tegeleb selle probleemiga või selle, et. Kõik on vaja teha, kui inimesele hästi lihtsaks, et mingi ühe akna kaudu läheb ja saabki vastused. Paneb näiteks sisse, et nii, ma olen selles vanuses naine, elan siin ja mul on, vot ma tahan teada mingist, ma ei tea, lasteaedadest või koolidest või noh, et. Palun kuva mulle see info nüüd on ju ette, et kõik see liigub sinna suunas, et sinna jah, kasutajakesksus on see nagu üks oluline võtmesõna ja ka igasugused tagasiside süsteemid, et. Noh, nagu osales, osale eest rääkisime, on ju, et seal täiesti puuduvad, aga et. Et kogu aeg sa saad infot kasutajatelt, noh, võtame kas või, ma ei tea, ühistranspordisüsteemi. Imelihtne saada ju andmeid, juba need jooksevad iseenesest sisse, kas või Google Mapsi kaudu. Aga ka sellist noh, regulaarset tagasisidet, et inimestelt, kes kasutavadki mingeid bussiliine näiteks, ütlevad, et noh, et siin võiks. Just sellel kriitilisel, ma ei tea, koolimineku hetkel on siin mingi üks buss puudu vahelt, on ju, et noh, et. Et miks meil ei ole veel selliseid asju, et ma näen, noh, siin on veel mitte nii palju, aga on veel nagu arenguruumi küll.

Vaata, kas sa just bussidest rääkisid, on ju, väga hea, võtame näite, ma elan Kalamajas, et on noh, mitu olulist suunda, kuhu minu arvates sealt mingit ühiste transport ei lähe. Ja ma, kas ma, kas see on kuidagi minu probleem või see, et ma ei ole mõelnud selle peale, et ma nüüd peaks minema otsima mingi koha, et kus ma hakkan häält tegema ja noh, üleüldse kellelegi kirjutama ja noh, et selle teema kuidagi vedajaks. No ikka, ma ikka lihtsalt lähen nurutan, et jälle ma ei saa.

Saab, saab kirjutada Transpordiameti, siis Tallinna Transpordi. Mina olen üks nendest, kes kogu aeg tüütab, aga noh, see ongi, et Tallinn on nii eraldi juhtum, et siin peaksime eraldi saate vist tegema selle eest tööd. Mis süsteemid on olemas ja mis süsteem ei ole veel.

Ja, aga ma mõtlen, küsimus on üks nagu laiem, et, et kes need inimesed on või, et mis see on see, mis ajab neid päriselt ikkagi noh, mingit, mingit sellist ettepanekut tegema ja kas, kas see on pigem selline noh, ongi, et. Buss ei lähe, mul ei ole bussipeatus piisavalt lähedal, selline hästi lokaalne mure või, või need on mingid sellised suuremad riigi või maailmavaate küsimused?

Tegelikult on see avaliku sektori ülesanne, sellist avaliku huvi kaitsta, ehk kui sinu kodu lähedal ei ole piisavalt lähedal, siis noh, iga omavalitsuslinn saab selle raadiuse ise on ju määrata, aga on ka mingid standardid olemas. Ei ole, ma ei tea, bussipeatust, ei ole roheala, ei ole ka kodupiirkonnas võib-olla lasteaeda või, või kooli. Et siis see on nagu halb avalik haldus põhimõtteliselt, et see on tegelikult ju avaliku sektori ülesanne ja siin ei olegi. Noh, Tallinna puhul näiteks on kodanikuaktiivsusest tuleneb väga palju sellist, et kuulge, et noh, tegelikult linn ju vastutab selle eest, et miks te ei. Strateegiates on ühtemoodi, te teete hoopis risti-vastupidi, on ju, et, et ühistransport on eelisarendatud, tegelikult soositakse autoliiklust ja kõike. Et see on selline jah, tagurpidi loogika mõnes mõttes. Et sihukene rahvusvaheline initsiatiiv avatud valitsemise partnerlust, millega Eesti on liitunud, alates juba, mis ta nüüd oli, kaks tuhat kaksteist. See ütleb samamoodi, et enam ei hinnata demokraatiaid selle järgi, et kas on olemas kohtusüsteem, vaba ajakirjandus, noh, seda ka. See

peab niikuinii olema.

See peab niikuinii olema, just, et aga et kui me oleme juba seal kõrgemal tasandil. Et siis vaadatakse pigem, et, et mida avalik sektor teeb selleks, et sellised otsustusprotsessid oleksid võimalikult avatud, läbipaistvad. Et otsused oleks ka andmepõhised, et andmed oleks üldse, on ju, vabad ja ristkasutatavad. Et oleks loodud igasuguseid platvorme ja nagu noh, keskkondi või üldse, et usaldust tekitada ka siis, kui on konfliktsed arvamused või mingid noh, poolused või selline polariseerimine. Et tegelikult avalik sektor vastutab selle eest ja, ja just siis see avatud valitsemise partnerlus ütleb, et noh, et tehnoloogiat saab kõige selle nimel ära kasutada väga hästi. Et nagu laske aga minna ja noh, Eesti poole vaadatakse kogu aeg, vaadataksegi, et te olete sihukene imeriik, on ju, kõik need valimised ja asjad. Hea-teenused, aga et selles kodaniku ja riigi suhtes ja noh, riigi all ma mõtlen ka, ma ei tea, linna või omavalitsust, kodanikule väga vahet ei ole, et kes, kes seal. Et vaadatakse, et oot-oot, aga noh, et seal teil ju väga ei ole midagi veel ette näidata, vähemalt kolm aastat tagasi olnud. Aga nüüd noh, tänu rahvaalgatuse veebile, mis on seal avatud valitsemise partnerluses sihukene üks staar, aga ta ei ole platvormina, vaid ta on ka nende kuu erinevate protsessidega, mis on, mis kasutavad seda õigust ja platvormi ära.

Hea küll, me teeme siia kohta pausi ja siis jätkame varsti. Restart jätkub ja külas on Teele Pehke, me räägime sellest, kas riik, interneti inimesed on võimalik kokku panna, nii et kõik oleks rahul ja kõik oleks kaasatud ja otsused oleks head ja läbipaistvad. Mis see ideaal on selle puhul, et vaata, üks asi, mis mind segab praegu selle juures, kuidas me internetist räägime ja mõtleme, et me oleme hästi sellised totaalsed, et. Et kas kõik kasutavad või on mõttetu teenus. Noh, et võtame näite, et noh, Facebooki kasutavad kõik, on ju, paar miljardit inimest, vot see on noh, vinge teenus. Aga, et Twitter oma mingi tühise, ma ei tea, kolme-neljasaja miljoni inimesega noh, kellel nii pisikest teenust üldse vaja on. Ja, või kui me räägime meediast, et see on nagu samamoodi, et noh, et, et meil on nagu üks suurportaal ja teine, et, et noh, vot need on nagu õiged asjad, aga et siis, kui sul on mingisugune, ütleme väiksem mingisugune nišiväljaanne, et noh, kes seda loeb, seal ei määra midagi, on ju. Et me seda, seda kvaliteeti suhteliselt vähe nagu vaatame internetis ja hästi kõik on kvantiteedi peale ehitatud. Ja noh, põhjus on see, et me saame seda mõõta, me saame küsida, aga mitu inimest sul käis? Nii, ahah, mul käis, on ju kümme miljonit või kaks miljardit, okei, fine. Aga, et meil on väga raske vaadata numbritest selle taha, et, et noh, kas nad olid sellega rahul või mis nad sealt said või mis selle tulemus oli. Et see on palju rohkem selline tundeline ja noh, siis me taomegi kogu aeg seda numbrit ja, ja mulle tundub ka, et kui me, kui me sellisest. Kodanike kaasamisest räägime, et, et, et ka seal on nagu mingi ootus, võib-olla see minu enda probleem, et, et ma nagu tahaks, et kõik noh, et kui me teeme selle mingi teenuse, et vot see peab olema selline, et kõik teevad või muidu see on täielik jama. Et mõtetu ajaraisk, eks ole, sest et kolm hipit käib midagi tegemas seal. Et, aga mis, mis sinu, sina oled seal maailmas sellised, mis see ideaal on, kas sina tahad, et kõik käiks või sina tahad, et, et sada liitu käiks?

Kõik, et kõik oleksid aktiivsed kodanikud, kui ma nüüd õigesti sinust välja lugesin, see on, ongi, seda ei saavuta mitte kunagi. Kõik ei peagi sundima, kõik ei tahagi olla ju, et noh, et selle sõna kõik me võiksid üldse ära unustada, et pigem just see, mis ma enne ka ütlesin, et, et on ju kodaniku sõbralikkus ja. Jah, või üldse, kui laiendada seda, et, et millist riiki me tahame, et alustame näiteks sellest, et kas me tahame sellist riiki, kes austab inimõigusi, kaitseb neid, kes nagu vajavad rohkem tuge või kaitset, kes ei saa võib-olla iseendaga nii hästi hakkama. Nagu president ka oma aastapäeva kõnes selle välja tõi. Kas me tahame, et kodanikud oleksid aktiivsed, need siis, kes tahavad olla või need, kes vajavad nagu väikest tõuget või mingit nügimist. Kas me tahame, et asjad saaksid võimalikult nagu koosloomeliselt ja parima lahenduseni jõudes nagu tehtud ja mingid probleemid lahendatud või ennetatud. Et seal see tegelikult ju kõik algab. Ja siis pärast seda suurt eesmärki võiks nagu vaadata, et okei, kuidas me teeme, et milliseid mingeid meetodeid ja võtteid ja, ja ka platvorme me selleks kasutame. Et Betts Novak Obama-ändine tehnoloogianõunik ütleb ka, et, et tehnoloogia iseenesest ju ei, ei lahenda midagi ja, ja noh. Me ei saa iialgi sellist totaalset digivõimekust, noh, ega Eestis võib-olla. Ma ei tea, et siin teadlased peaksid vahele tulema, et võib-olla suudab saavutada seda, et, et seal ju noh, nii tohutuid lõhesid enam ei ole. Aga noh, pigem on probleem näiteks noortega, kes võib-olla on puutetundlike sõrmedega sündinud, aga nad ei oska siis väga sihipäraselt seda oskust kasutada, on ju, et oma mingi naabruskonna või kooli või, või oma riigi hüvanguks. Et seal on need probleemid pigem, aga noh, see on, kuna nad on juba digivõimekad, siis sealt on nagu lihtne edasi minna ju, et.

Aga kas kuskil see ideaal on või selles mõttes, et noh, et ka teistpidi, et noh, kui nüüd kümme inimest ikkagi ainult tegeleb, selline on kaasatud, et see on noh, nagu vähe, eks ole. Ja miljon on palju.

No vot, sinna ma tahtsingi jõuda, et see kõik ju kultuuri küsimus, et see kõik võtab aega ja see kõik vajabki sellist noh, süsteemset nügimist, aga ka võimaldamist, et selle rahvalgatusveebiga. Kui me alustasime, siis me nägime, mõtlesime, et hurraa, me läheme nüüd teavitama, et sihukene uus õigus on tekkinud, onju, te saate Ja, et kõik tulevad ja siis me sattusime sihukeses ohoo, et oi, et inimesed üldse ei tea oma kodanikuõigust, sest nad teavad, nad peavad käivad, et nad peavad käima valimas, on ju, et aga noh, see on ainult üks, üks fragment sellest plejaadist. Siis oli, et okei, et niimoodi me vist päris nagu ei saa läheneda, et võtame siis mingi teise taktika ja siis see teine taktika, mida me hakkasime kasutama, oli, et vaatasime sihukesed herilasepesad. Et kus on mingid nagu podisevad tõsised pöördumised või tõsised

mured. Kus on palju kurja inimesi.

Ai, ei, mina pigem mõtlen nüüd just, et kuhu on koondunud mingid inimesed, kellel on mingi, mingi noh, pädevus mingil teemal a la noorteühendused või, või ka arvamusfestival kui sihukene nagu kokkutooja, on ju, kus on hästi erinevaid arvamusi ja probleeme ja kõike. Ja et kuidas siis nendest herilasepesadest noh, anda neile see nagu tööriist põhimõtteliselt kätte ja siis öelda, et näete, et kui te jõuate oma osaluskohvikute või aruteludega sellele tõdemuse, et kurat ja vot seda, vabandust. Ja seda seadust on vaja muuta või, või toda, see manifest on vaja püsti panna või ma ei tea, see probleem on üldse vaja Eesti ühiskonnas tõstatada või, või mingis kogukonnas. Et siis noh, kasutage seda õigust ja seda platvormi, et, et selleks see ongi ju, on ju, et.

Aga ühesõnaga, et ikkagi, et selleks. Aga see

võib, kõik võtab aega.

Esiteks võtab aega, aga mulle tundub, et noh, teiseks, et see, et mingi struktuur peab seal juba all olema, et, et ei ole nii, et inimene lihtsalt ärkab ühel hommikul, ma ütlen, ma lähen n

Ja, või struktuurid või ka protsessid, et neid protsesse on vaja disainida, et noh, ükskõik kasvõi mingi ministeerium alustab mingi arengukava koostamist. Et väga tihti on sinnamaani kõik hästi ja läbimõeldud, kuni siis arengukava saab valmis, et on kollektiivsed. Me

teame, et ega sellega juhtumist pannakse erioolisse.

Täpselt. Aga see elluviimise pool, et, et tegelikult see protsessi disain peaks noh minema välja selle elluviimise, siis mingi vahe hindamise ja siis sihukeste järelduste tegemisel ja okei, õppetunnid ja nüüd okei, algab uus protsess kümme aastat hiljem või, või ükskõik kui palju hiljem. Et me oleme praegu Eestis hästi sellise noh. Kaasamise ja sihukese menetlemise ja seaduskuulega käitumise ära õppinud, aga just see elluviimise pool, et see usaldus nagu selle suhtes. Ongi jube madal, sellepärast et noh, ei ole liiga palju häid eeskujuprotsesse, et, et noh, nüüd. Nüüd tõesti, me leppisime selle kokku ja, ja nüüd see ju niimoodi lähebki, me ei pea ju surkima ega kontrollima. Aga samas meil on kõik võimalused ja digitööriistad kõik andekus olemas, et, et need ka niimoodi noh, kasvõi laivi panna, interaktiivselt kõik omavahel ära seostada, on ju, et mingid. Kestliku arengu mõõdikud ja siis praegu koostatakse Eestile uut strateegiate strateegiat, Eesti kaks tuhat kolmkümmend viis, et noh, seal on nagu eesmärkide seadmise faasis asi veel. Aga et kui see üks hetk saab kokku lepitud ja ta nüüd on valmis, siis täpselt samamoodi panema kõik ühte süsteemi või ühte vaatesse, et see on tegelikult imelihtne.

Aga näed, aga nüüd ma ikkagi tahan jälle öelda, et aga noh, tegelikult ju keegi, keegi ju ei tule, kedagi ju ei huvita, et.

Ei tule kuhu?

No ei tule seda sinna vaata, mingid strateegiat, protsessid, kõik, me oleme siin nii palju sõnu kasutanud viimase viie minuti jooksul, ma ei tea, üldse mõni kuulaja on. Üldse veel mõni kuulaja on järgi, et see on. Ma ei tea, see on lihtsalt provotseering, aga mul, et see on nagu talumatult igav, ma arvan, inimeste jaoks.

Tead, seal ongi, üks asi on see süsteemi panna, on ju selline skelett tekitada või noh, mingi tabel, ütleme lihtsalt. Teine asi on see kasutaja vaade ju, et need on nii erinevad, et ma näen, olles nüüd viimased ja neli-viis aastat olnud ka ministeeriumite ja, ja riigikantselei selle tasandiga kursis ja koostööd teinud, siis ametnikel on tohutult vaja sellist tööriista, et nad ise ka orienteeruksid. Noh, et mingid valdkonna ametnikud, nii haridusvaldkond, võrreldes. Kuidas see nagu suhestub selle mingi suurema pildiga, kuhu me liigume, mingite maailma trendide kõigega, need on olemas PDF-ides. Aga miks nad on PDF-ides siiamaani veel, nüüd see on küsimus?

No me räägime seda juttu siin laupäeval, eks ole, homme on valimised ja noh, kui erinevaid arvamusküsitusi vaadata, et noh, siis julgeks öelda, et kuskil vähemalt kakskümmend protsenti, võib-olla kakskümmend viis protsenti on Eestis inimesi, kes on pettunud, kes on täis mingit sellist noh, protestivaimu. Osad neist on tigedad, ma arvan, paljud neist tunnevad ennast kuidagi kõrvalejäetuna või mõnel muul moel kuidagi tõrjutuna. Kas sa, kas sinu arvates, kui me oleks neid kuidagi paremini kaasanud, kas läbi neti või ilma netita või kas neid probleeme oleks saanud lahendada seda, et me ei oleks täna sellises olukorras, kus nii suur osa elanikkonnast tunneb, et neil on halb?

See on globaalsem probleem ka, selles samas üleilmses avatud valitsemise võrgustikus on usalduse küsimus on nagu hästi noh, kõige suurem üldse, et kui usaldus kaob, siis hakkavadki igasugused hirmsad asjad toimuma. Minnakse tõrvikutega tänavale ja, ja tehakse igasuguseid muid asju, mis on selles mõttes demokraatlikus riigis, igaühe õigus ja vabadus muidugi. Aga, et kuidas, kuidas sellist, on ju kodanike pettumust vähendada, see oli see küsimus, või?

Nojaa, et kas me oleksime saanud, kas nad oleksid saanud juba kümme aastat, noh, see on pikk protsess on ju, nad ei muutunud selliseks ju ühe päevaga, et kas me oleks saanud viis aastat tagasi juba midagi teha. Neid, et nende hääl oleks olnud paremini kuulda, nende mured oleks olnud realistlikumad. Mina arvan, et meie. Ütleme, inimesed, kes siin ka Tallinnas elavad ja, ja hõljume siin mingites sfäärides, et, et ma arvan, et seda, et see niinimetatud eliit Eestis on päriselt ka natukene. Või päris palju mitte tähele pannud seda, et, et kusagil on inimesed, kellel on mured, et kas nad oleksid läbi kõikide need asjade, mis me siin räägime, pidanud või saanud või võinud enda häält kuldavaks teha.

Ja, ei noh, see on ju pidev töö, see on igapäevane töö, see ei ole ainult nagu enne valimisi, et uhked lubadused programmides ja, ja nüüd me parandame kõike. Noh, nagu Leelo Tungal tõi Sirbi artiklis välja, et, et mis tal mureks on, tal on mureks see, et ta jääks püsti libedatel tänavatel. Siis ta vaatab valimisse neid, kui suuri plakateid, oo, me parandame kõik teie mured ja vead, on ju, et noh, see ei noh, kõik saavad aru, et see on mesimagus jutt. Et kuidas sellist, minu jaoks on see usalduse küsimus, et kuidas üldse ühiskonnas usaldust tekitada ja kui ma vaatan seda avaliku sektori vaatest, mis on mu lemmikteema viimastel aastatel. Siis see ongi selline avaliku sektori vastutavus, on see nagu võtmesõna ka. Et, et need teenused, mida kodanikele pakutakse, tegelikult ka vastaksid nagu vajadust või oleksid noh, jälle sõbralikud, et see. Ma ei tea, või keegi peaks minema saja ukse taha, et siis oma ravipakett kätte saada, vaid et see oleks võimalikult mugavaks ja piina vabaks tehtud talle. Ja samamoodi on see ka poliitilise kultuuri küsimus hästi palju, et, et kui noh. Kuivõrd palju sellist igapäevaselt üldse nähakse noh, kodanike muresid ja, ja kuivõrd palju siis rühitakse selle suurema ja pikemaajalisema. Aga need

on mingid asjad, mida selle tehnoloogiaga vist ju on väga keeruline lahendada, et paneme veel ühe portaali püsti, et kõik õnnetud inimesed.

Ei, see oleks jälle see vana otsa mõtlemise kaudu, et portaal lahendab probleemid, ei pigem. Pigem jällegi noh, see nagu pikene eesmärk ja siis, et, et kuidas me tahame ja see tehnoloogia tuleb seal appi, ta tuleb ka, ma ei tea, andmetega, andmepõhise muutusjuhtimisega või selliste asjadega. Mis

asi see, mis see on?

No see, et kust sa tead ja kõik, on ju, et, et kas põhineb faktidel mingi otsus või, või poliitika kujundamise protsess või, või kellegi arvamus või põhineb mingil emotsioonil. Aga selles, mida ei ole nii suur spetsialist, aga lihtsalt ma näen, et kui me räägime sihukesest avatusest, läbipaistvusest, riigikorraldusest, siis see temaatika õnneks on nüüd hakanud viimase kahe aasta jooksul tänu. Sellisele eestvedavale huvikaitseorganisatsioonile Openknowledge Estonia, kuhu liikuma. Et, et tänu, tänu jumalale on ju, või noh, et lõpuks ometi, et, et see seal rahvusvahelises avatud valitsemise partnerluses me olime ka mõnes mõttes sihuke. Mitte vaeslaps, aga noh, vaadati natuke imelikult, et on ju, et ime e-Eesti, aga et siis nagu andmete poole pealt on teil nagu kõik veel täiesti korrast ära.

Aga mis see tulemus siis oleks, kui meil need avaandmetega oleks hästi sinu vaatest, et meil oleks otsused, mis põhineks Exceli tabelitel, paljukirutud Exceli tabelitel.

Ei, nad ei ole Exceli, nad on ju masinvaatavad.

Jaa, seda ka jah.

See-eest või head. Aga oleks, ma näen, kui meil on see riigireformi jutt siin, siis ma ühelt poolt näen, kui meil oleksid sihukesed pikaajalised eesmärgid ja valdkondlikud eesmärgid omavahel näiteks ristatud juba. See aitaks, see oleks tööriist. No kasvõi see Eesti kaks tuhat kolmkümmend viis strateegia ja siis paneme, no ma ei tea, haridusvaldkonna või kultuurivaldkonna, mis eesmärgid seal on ju, need, need peaksid ju omavahel nagu loogiliselt võttes olema seoses. Nad on praegu niimoodi, et nagu kopeeritakse ja, ja lõigatakse siis need tekstid niimoodi ühest dokumendist teise, aga tegelik selline. Kõikide nende asjade taga on ju kogu aeg ka mingid mõõdikud, et okei, aastaks see, me peame olema seal noh, näiteks.

Aga neid me ju kunagi ei saavuta, need on nagu mingi energiavaldkonnas, et me peame vähendama aastaks, ma ei tea, kaks tuhat kakskümmend, oh läks mööda see aeg, näete, ei tulnud välja.

Aastaks kaks tuhat viiskümmend põlevkivimine. See on muidugi jube kaugel, seda võiks palju varem teha, on isiklik arvamus, aga. Ei, aga noh, need ei tööta sellepärast, et see ei ole tehnoloogia võimalusi ära kasutatud. Et nad ongi PDF-id, kui nad on PDF-id, on kõigil jube lihtne.

Aga mismoodi me kasutaks, kas meil oleks mingi, mingisugune leht, kus ütleme, teeme mingi veebilehe, kus mingid protsendid jooksevad, et me oleme täna näiteks kolme protsendi peale jõudnud selle eesmärgiga. Täpselt. Üheksakümmend seitse minna.

Šoti tegi selle ära, Šotil on see olemas juba teist aastakümmet. Neil on sihukene kümne aastane raamistik, kuhu nad tahavad jõuda. Nad on sidunud kestliku arengu eesmärkidega, kus on nagu ka sihukesed indikaatorid, noh, ter Ja viie aasta tagant nad vaatavad seda siis eesmärkide kogumit kogu aeg üle ja vaata, oota, oota, kas me peaksime natuke kiirendama mingis valdkonnas või noh, et ohoo, siin läheb jube hästi juba, et noh, paneme võib-olla.

Nagu dashboard põhimõtteliselt

või? Täpselt. Ja sellega õnneks Statistikaamet juba vaikselt on selle käsile võtnud. Sellel kevadel vist, kui ma nüüd ajas ei eksi, nad tulevad välja täpselt nende töölaudadega, mis nad võtavad lihtsalt. Praegustes arengukavades olevat mõõdikud, noh, numbrilised näitajad ja siis panevadki nad nii omavahel elama, nii-öelda.

Siis me saame teha mingeid artikleid, helistada näiteks mingisse riigiasutuse X ja öelda, et kuulge. Meil on näha, et te peate olema järgmiseks aastaks saja protsendi peal, te olete praegu kolme või muide kümne peal, et mis värk on?

Jah, ja siis saab ka erinevad tasandid, omavalitsused, riik, kõik, kõik seda saab niimoodi omavahel sünergiasse panna ja ma näen, et mis selle kasu on, kui sa enne küsisid, on ju. On see, et ma arvan, meil on inimesi vähem vaja avalikus sektoris ja niimoodi nagu mingil määral me saame selle riigireformiga nagu tehtud, sest noh, me kasutame tehnoloogiat selleks, et nagu tõhusamalt riiki üldse üleval pidada.

Jah, ja see on ju ometi Eesti eesmärk olnud aegade algusest peale, sest meid on nii vähe. Hea küll, me teeme teise pausi ja siis läheme edasi.

Restart jätkub ja me räägime siin demokraatiast ja internetist. Mõned näited on Eestis, mis on suhteliselt sellised otsese, otseselt rahvast kaasavad, eks, ma tahaks rääkida nendest kaasavatest eelarvetest, ma tean, Tartu teeb siin. Tartu

teeb juba viis või kuus aastat ja, ja tegelikult üle viieteistkümne omavalitsuse lausa.

Ja kes ei tea, mis see on, et siis põhimõtteliselt see tähendab seda, et linnavalitsus võtab aasta eelarvest mingisuguse jupi, mingi osa ja ütleb, et. Kallis rahvas, et te saate siin kuidagi ise väga otse otsustada, et kuhu see läheb, nad tahavad mingid valida vist. Tavaliselt

võetakse investeeringute botist ja noh, mingi üks protsent on see nagu alguspunkt, et need. See

on ikka võimsalt vähe muidugi, jah.

See on aga, et see on see nihuke, alusta sellest ja siis ainuke suurenda seda potti põhimõtteliselt.

Ja siis vist on erinevad projektid või ma ei mäleta, kuidas, ma ei ole Tartu kodanik, ma ei ole seda läbi teinud, aga nii palju, kui ma mäletan, et siis saad vist valida inimestele ja siis saad hääletada või?

Ei, kõigepealt ongi ideekorje, et mida kõike te tahaksite ja siis on seal sihukene mingi vaheselektsioon ja siis hääletamine, ka avalik hääletamine, kes saab kõige rohkem hääli siis või noh, kes teab kõige julgemad kampaaniad oma ettepanekul, on ju. Siis see lähebki teostamisele, aga noh, mingeid kriteeriumid antakse ette ka, et noh, kõik maailma asju ei saa sinna panna.

Kas sina näed, et see on mingi asi, mis on päriselt hea ja õige ja, ja võib-olla töötab või, või tehakse seda sellepärast, et kuskil oli vaja teha linnuke, et meil on ka

See on hästi hea ja maailmas tohutult levinud just kohalikes omavalitsustes, avatuse kui tööriist või harjutus, ütleme pigem harjutus. Et tegelikult Maailmapanga poolt sai see leiutatud, et võidelda korruptsiooniga. Ja, ja eks ta vaikselt aitabki avada, et need linnad, kes on seda kasutanud, et need noh, aina suurendavad seda eelarvet, mis sinna pannakse. Ja nüüd ma kuulsin, et Portugal esimese riigina teeb seda riigi tasandil ka. Et ma, ma ei ole kursis, kas ta paneb, ma ei usu, et ta kogu eelarvet paneb, aga mingi osa, et noh, see on.

Kogu eelarve oleks päris. Pensionid ja,

ja tervishoid ja kõik sellised asjad. Aga jah, et noh, kas või Aasias on see hästi levinud, Aasia linnades, et noh, Hiina, mis muidu ei ole nagu niivõrd demokraatikaga kohalikul tasandil, nad siis nagu saavad rohkem eksperimenteerida ja vaata, et seal on väga Mongoolia pealinn Ulambatar teeb seda ka, et noh, panevad oma sihukese. Investeeringute nimekirja ja siis seal on võimalik, et sa ka prioriseerid neid, et, et noh, et annad ette mingi nimekirja ja siis inimesed hääletavad, et mida tegelikult on kõige rohkem vaja, et sul oligi. Linnavalitsused arvasid, et jaa, et metroo poolt hääletatakse, tegelikult hääletati selle poolt, et koolid saaksid köetud.

Okei, päris keeruline valik muidugi ka. Aga noh, siit läheme edasi, on ju, et suhteliselt kiiresti on võimalik jõuda mudeliteni, mis on ka Eestis ja üldse maailmas ju tehnoloogia ja internet või tehnoloogia ja demokraatia kokkupanekul alati olnud küsimuseks, et noh, et teeme siis otsedemokraatia. Meil on, Eestis on ka käinud ettepanekuid, et, et teeme näiteks Riigikogu liikmetele ka väljahääletamise süsteemi. Et mul on võimalik, kui ma saan piisavahulga all, allkirju kokku, vaatan, et see tüüp on ikka juba tükk aega mingit jama teinud, et, et tõstame enda sealt välja. Või et siis noh, et meil võiks olla mingi äpp näiteks kõigil kodanikel, et kuhu valitsus või ma ei tea, riigikogu saadab aeg-ajalt küsimusi ja noh, siis me ütleme yes või no. Roeline või punane oma äpis kõik töö juures, et noh, tehnoloogia ju võimaldab seda kõike, see tehnoloogiliselt on see ju triviaalne. Aga mis, mis sina sellest arvad?

Ei, see on ohtlik tee, ma ei ole otsedemokraatia asjatundja, aga ma näen, et jah, esindusdemokraatia selles mõttes hakkab vaikselt oma aega ära elama, et meil on vaja mingeid paremaid mudeleid. Ja Erki Karo, kes on Nurkse instituudi juht, tema ütleb ka, et noh, tegelikult oleks vaja sihukest digiajase demokraatia mudelit. Aga meil ei ole seda kuskilt nagu võtta.

Keegi maailmas ka ei tea, mis

see on. Ei teagi, et noh, Eestil oleks hea šanss siin jälle hiilata, on ju, et noh, me oleme sihuke digitaalne. Aga, aga

mis see teoreetiliselt või mis need sellised suunad või mõtted on või milline ta ideeliselt olema peaks?

No ta peakski vastama sihukestele võrgustikele või noh, võrgustikupõhisele, ma ei tea, elukorraldusele üldse, et. Sihuke kasutajakesksus, kollektiivse tarkuse ärakasutamine, samas ikkagi selline eksperdi teadmine või noh, ma ei tea, andmed, teaduslikult tõestatud mingid tulemused, seosed, kõik see.

Protsess on

vaja disainida ikkagi meie poolt ju jällegi, et kui me anname arvutile, siis noh, mina ei tea, kas see tehisintellekt suudaks, no pigem inimene peab ju selle algoritmi ikkagi kokku panema seal, et ütleme, et noh, jah, see. Süsteemi muutus või kuidas mingid institutsioonid toimivad, kellel mingid rollid, vastutused on, et see on vaja enne läbi mõelda, noh, sellest see mudeldada nii-öelda ja siis me saame panna ta seal tehnoloogiaga kuidagi. Filigraanselt toimima ja kusjuures Soomes innovatsioonifond Citra, nemad ongi selle käsile võtnud. Alles alustavad sellega, et, et siis sada aastat vanad institutsioonid ja ka poliitilised parteid ümber mõtestada või uuendada või noh, pakkuda sinna mingi uus lahendus, mingi mudel. Aga

mulle tundub näiteks üks selline täitsa sümptomaatiline häda, mis on sellel nii-öelda vanal demokraatial praegu kahekümne esimeses sajandis. On see, et, et inimestel ei ole enam ühte tööd. Väga palju noori inimesi teeb kuute asja. Ja, ja poliitika täna eeldab ikkagi, et kui sa nii-öelda noh, et keegi läheb poliitikasse, me ka ütleme, et näed, et kodanik X läks poliitikasse. Ja noh, see, see noh, see on nii nagu ta, ta oleks läinud nagu austraatiliselt. Et näed, läks ära, on ju, ja, ja nüüd ta ongi ainult seal ja ta tegelebki ainult sellega ja noh, sellest me isegi tegelikult keelame tal mõningatel juhtudel tegeleda üldse muude asjadega, sest ta on ju poliitikas. Ja mulle tundub, et ta hästi paljudel inimestele, kellel oleks oskusi ja tahtmist ja aega riigiasjades kaasa rääkida. No me ei saa elu sees neile maha müüa mõtet, et noh, et jäta kõik see, mis sa teed, eks, jäta oma kuus start-up'i ja, ja, ja viis muud projekti, on ju, ja nüüd mine poliitikasse. See ei ole võimalik tänapäeval, et ma ei tea, et noh, et tekib küsimus, kas parlament peab olema selline, kui ta meil on, et, et inimesed ongi seal ja, ja mitte midagi muud ei teegi.

Ei, ma arvan, selle esindusdemokraatia noh, muundumisega või selles mõttes meil on vaja sinna kõrvale mingeid täiendavaid elemente, mitte et me nagu hülgame nüüd esindusdemokraatia, ma ei tahtnud seda öelda. Et sinna saab võtta elemente näiteks sellisest valg või voogdemokraatiast, inglise keeles, liquid, democracy. Kus iga inimene ei peagi teadma. Kõikidest maailma valdkondadest, noh, alates keskkonnast kuni, ma ei tea, lastehoioni välja, et, et mis, mis on õiged lahendused, ma ei tea, Eesti riigile, temale endale või tema mingile suguseltsile. Vaid ta saab oma hääle delegeerida kellelegi, keda ta usaldab selles valdkonnas. Et tervise valdkonnas ma usaldan vot seda inimest, sellepärast, et ta töötab seal haiglas, ta tegeleb sellega iga päevas, et ta näeb süsteemi seestpoolt. Ma annan oma hääled alla, tema saab otsuseid teha või nagu panustada sellesse mingisse otsuste kujundamise protsessi, siis kahe häälega.

See on nagu korteriühistu koosolek, kes on käinud. Sul on naabrite hääled ka, sest ma arvan, et sa oled hea ja õiglane.

Ja see päris niimoodi ei ole, ta oleks, kui sa korteriühistu koosolekul võib-olla annaksid oma hääle, näed, et renoveerimisteemadel räägib see minu meest, aga vot. Jaa, aiandus või kõik see, et see hoopis tema, on ju, et noh, siis ta oleks mingil määral see mudel. Aga kõikide nende nagu uute mudelite või, või otsedemokraatia nõudmistega ka on see häda või millest väga vähe räägitakse, et. Sihuke kodanikuhariduse moment sealjuures, et, et mida see üldse tähendab, milliseid mingeid õigusi ja vastutusi see kaasa toob ja kuidas, mis on mingid tagajärjed, võimalikud tagajärjed või mis kaasneb mingi otsusega, mis nagu jääb siis saamata mingi teise otsusega. Ja kodanikuhariduse all ma mõtlen ka noh, sellise poliitilise kultuuri parandamist, et, et kodanikuharidus ei ole ainult koolides, on ju, ühiskonna õpetuses millegi olulise ülekäimine. Et absoluutselt kõikides eluvaldkondades ja sihukene nagu eluaegne kodanikuharidus, et seda on meil nagu Eestis vähe ja, ja noh. Enne kui me sinna otsedemokraatiasse tormame, mida ma arvan, et ei juhtu niikuinii, et, et vaataks nagu need vahevariandid ka veel läbi. Aga

samas ma hakkasin mõtlema, et see Likud-Demokrasi viiks tõenäoliselt ikkagi ju parteideni või et noh, ma näen seda tulevikku, et, et meil on mingid inimesed, kellel on usaldatud siis hääled teatud valdkondades. Noh, paratamatult osa nendest spetsialistidest arvab nii, osad arvavad naa, eks ole. Noh, need, kes arvavad nii, koonduvad kuhugi, ütlevad, me oleme üks grupp, need, kes arvavad naa, koonduv Aga võib-olla nad siis lihtsalt koosnevad, siis on nüüd nagu meditsiiniinimeste, Reformierakond ja meditsiiniinimeste sotsiaaldemokraadid

näiteks.

Ja nad on küll ühes valdkonnas, aga arvavad erinevalt.

Seda peab sealt nurkse instituudist küsima, et mida see tähendab, kuhu see võib välja viia, aga vot noh, selliseid arutelusid meil olekski tegelikult palju rohkem vaja. Et mis siis juhtub ja, ja kas me oleme selleks valmis ja mida meil on vaja just, kui inimeste sellises igapäevaelus selleks muuta või kuidas neid ette valmistada, milliste oskustega neid nagu varustada?

Kes maailmas kõige paremad täna, sel, sel, kogu selles temaatikas üldse on? Maailmas. Kes on teie rajajad? Me oleme alati mingeid briti näiteid, ma tean, toonud Eestis, et neil on juba idamast-aadamast olnud kõik online ja kõik väga kihvt, aga ma ei tea, kuidas tänapäevaga

on. Mina võtan sealt avatud valitsemise partnerlusest, kus on üle seitsmekümne maailma ja, vabandust, riigi ja üle kahekümne linna ka, et nad on kohalikule tasandile kahest saa laiendanud. Seal on sihukesed pioneerid, näiteks Hispaania või õigemini Madriidi linnavalitsus, kes pani püsti, decide.madrid.es, sellise portaali, mis alguses oligi ainult kaasavaks eelarveks, nüüd nad on laiendanud ka linnaplaneerimisele. Et tule, noh, panevad mingid plaanid, et vaadake mingid eskiisid, et noh, kuidas te tahate, et see keskväljak siin nagu kujuneks. Nad on pannud ka sihukesed kohalikud mingid eelnõud ja mingid määrused ja seadused sinna. Ja siis samamoodi see nagu rahvaalgatusõigus põhimõtteliselt, et sa saad ise mingeid ettepanekuid teha ja, ja, või-või probleeme tõstatada. Ja see on seda, siis seda tehnoloogiat, noh, avatud koodide ja sihukene kaasaegne, see on levinud väga paljudesse riikidesse üle maailma, et noh, see ongi tegelikult see. Hea näide, et sul on üks aken, kus sa saad, kus sa saad siis nii-öelda suhelda oma selle linnavalitsusega või linnaga ja ka teiste inimestega enda ümber. Et noh, ma arvan, et varsti see ongi umbes Madriidi linna koduleht, et seda kodulehte enam ei ole vaja, on

ju. Jaa, selles mõttes seda oleks isegi ilus ette kujutada, et kui mul on linnaga mingi värk, et siis ma ei pea teadma, et see on mingi selle osakonna, selle ameti, selle mingi valdkonna. Talituse asejuhataja.

Aga täna veel, vähemasti Eestis vist peab. Tallinna koduleht, ma kuulsin, on ümberkujundamisel, aga ma ei, vot see oleks tore nagu testida või vaadata seda, et mida nad seal teevad siis, et noh, muidu on jälle nagu riigikogu kodulehega ka läks, et taheti kõige paremat, aga välja kukkus nagu ikka, et, et keegi ikkagi ei saa sealt seda infot kätte, mida vaja on.

Aga me nüüd vist kõige hullemat ka maailmas ei ole, ma proovin nüüd optimistlikult lõpetada

saada. Ei, ma üritasin ka tegelikult saate jooksul sõnumit heppida, et, et asjad paranevad, et noh, võrreldes kolmeaastase, kolme aasta taguse ajaga on just see avaandmete valdkond ja ka selline teadlikkus sellest, et aa, et tegelikult meil on mingid võimalused siin olemas. Ja, ja ka sellest, et aa, et noh, et, et sihukene kodanikutehnoloogia, CVTech-iga saab nagu päris palju ära teha. Et see on tõusmas, tõusnud ja seda on ka, noh, selleks on ka nagu soodne keskkond loodud, ütleme nii.

Selge, aga selline saade tuli siis täna, vaatame, kas neli aasta pärast saame ka veel demokraatilist kõneleda, loodetavasti saame, ma usun, et saame, aitäh teile ja palju jõudu. Aitäh.