@ RESTART // 2019.03.02
KUUPÄEV
2019-03-02
PIKKUS
41m 48s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Restart/Ettemõte saates arutavad Henrik Roonemaa ja Teele Pehk, kuidas tehnoloogia ja internet võiksid muuta riikide valitsemist ning kodanike ja poliitikute suhteid. Keskendutakse varasematele e-kaasamise platvormidele Eestis, nagu TOM ja Osale.ee, mis on nende arvates ebaõnnestunud, ning vastandatakse neid edukamatele näidetele nagu rahvaalgatus.ee. Saates analüüsitakse kaasaegseid lahendusi, nagu kaasav eelarve ja avaandmed, ning arutatakse vajadust süsteemse kodanikuhariduse ning usalduse kasvatamise järele ühiskonnas.
KÜLALISED
SAATEJUHID
TEEMAD
ETTEVÕTTED
ORIGINAALKIRJELDUS
Restardis räägime sel nädalal teemast, millest Eestis on räägitud väga pikka aega, aga tulemustega on nagu on. Küsimus on selles, kas tehnoloogia ja interneti levik muudab siis ükskord täiesti põhimõtteliselt seda, kuidas riike valitsetakse ning milline on poliitikute ja kodanike suhe või mitte? Miks ei ole e-riik Eesti suutnud sel alal maailmas korraldada samasugust revolutsiooni, nagu me oleme teinud e-teenuste ja e-valitsemisega üldse? Stuudios on Teele Pehk, kes neid asju on uurinud ja teab. Saatejuht Henrik Roonemaa uudisteportaalist Geenius.ee .
Tegelikult on see avaliku sektori ülesanne, sellist avaliku huvi kaitsta, ehk kui sinu kodu lähedal ei ole piisavalt lähedal, siis noh, iga omavalitsuslinn saab selle raadiuse ise on ju määrata, aga on ka mingid standardid olemas. Ei ole, ma ei tea, bussipeatust, ei ole roheala, ei ole ka kodupiirkonnas võib-olla lasteaeda või, või kooli. Et siis see on nagu halb avalik haldus põhimõtteliselt, et see on tegelikult ju avaliku sektori ülesanne ja siin ei olegi. Noh, Tallinna puhul näiteks on kodanikuaktiivsusest tuleneb väga palju sellist, et kuulge, et noh, tegelikult linn ju vastutab selle eest, et miks te ei. Strateegiates on ühtemoodi, te teete hoopis risti-vastupidi, on ju, et, et ühistransport on eelisarendatud, tegelikult soositakse autoliiklust ja kõike. Et see on selline jah, tagurpidi loogika mõnes mõttes. Et sihukene rahvusvaheline initsiatiiv avatud valitsemise partnerlust, millega Eesti on liitunud, alates juba, mis ta nüüd oli, kaks tuhat kaksteist. See ütleb samamoodi, et enam ei hinnata demokraatiaid selle järgi, et kas on olemas kohtusüsteem, vaba ajakirjandus, noh, seda ka. See
See peab niikuinii olema, just, et aga et kui me oleme juba seal kõrgemal tasandil. Et siis vaadatakse pigem, et, et mida avalik sektor teeb selleks, et sellised otsustusprotsessid oleksid võimalikult avatud, läbipaistvad. Et otsused oleks ka andmepõhised, et andmed oleks üldse, on ju, vabad ja ristkasutatavad. Et oleks loodud igasuguseid platvorme ja nagu noh, keskkondi või üldse, et usaldust tekitada ka siis, kui on konfliktsed arvamused või mingid noh, poolused või selline polariseerimine. Et tegelikult avalik sektor vastutab selle eest ja, ja just siis see avatud valitsemise partnerlus ütleb, et noh, et tehnoloogiat saab kõige selle nimel ära kasutada väga hästi. Et nagu laske aga minna ja noh, Eesti poole vaadatakse kogu aeg, vaadataksegi, et te olete sihukene imeriik, on ju, kõik need valimised ja asjad. Hea-teenused, aga et selles kodaniku ja riigi suhtes ja noh, riigi all ma mõtlen ka, ma ei tea, linna või omavalitsust, kodanikule väga vahet ei ole, et kes, kes seal. Et vaadatakse, et oot-oot, aga noh, et seal teil ju väga ei ole midagi veel ette näidata, vähemalt kolm aastat tagasi olnud. Aga nüüd noh, tänu rahvaalgatuse veebile, mis on seal avatud valitsemise partnerluses sihukene üks staar, aga ta ei ole platvormina, vaid ta on ka nende kuu erinevate protsessidega, mis on, mis kasutavad seda õigust ja platvormi ära.
Ja, ei noh, see on ju pidev töö, see on igapäevane töö, see ei ole ainult nagu enne valimisi, et uhked lubadused programmides ja, ja nüüd me parandame kõike. Noh, nagu Leelo Tungal tõi Sirbi artiklis välja, et, et mis tal mureks on, tal on mureks see, et ta jääks püsti libedatel tänavatel. Siis ta vaatab valimisse neid, kui suuri plakateid, oo, me parandame kõik teie mured ja vead, on ju, et noh, see ei noh, kõik saavad aru, et see on mesimagus jutt. Et kuidas sellist, minu jaoks on see usalduse küsimus, et kuidas üldse ühiskonnas usaldust tekitada ja kui ma vaatan seda avaliku sektori vaatest, mis on mu lemmikteema viimastel aastatel. Siis see ongi selline avaliku sektori vastutavus, on see nagu võtmesõna ka. Et, et need teenused, mida kodanikele pakutakse, tegelikult ka vastaksid nagu vajadust või oleksid noh, jälle sõbralikud, et see. Ma ei tea, või keegi peaks minema saja ukse taha, et siis oma ravipakett kätte saada, vaid et see oleks võimalikult mugavaks ja piina vabaks tehtud talle. Ja samamoodi on see ka poliitilise kultuuri küsimus hästi palju, et, et kui noh. Kuivõrd palju sellist igapäevaselt üldse nähakse noh, kodanike muresid ja, ja kuivõrd palju siis rühitakse selle suurema ja pikemaajalisema. Aga need
Jah, ja siis saab ka erinevad tasandid, omavalitsused, riik, kõik, kõik seda saab niimoodi omavahel sünergiasse panna ja ma näen, et mis selle kasu on, kui sa enne küsisid, on ju. On see, et ma arvan, meil on inimesi vähem vaja avalikus sektoris ja niimoodi nagu mingil määral me saame selle riigireformiga nagu tehtud, sest noh, me kasutame tehnoloogiat selleks, et nagu tõhusamalt riiki üldse üleval pidada.