Kuidas Facebook meie ühiskonda lõhub ja mida sellega teha?

No just, ei noh, ja meediasse usaldus on madal, valitsusse usaldus on madal. Ja noh, ütleme siis optimistlikumad internetiuurijad on üritanud väita, et, et meie uus nagu või meie pääsetee on siis nii-öelda nagu. Kogukond või noh, selles mõttes, et teistsugune suhtumine ja suhestumine teineteisesse. Ehk siis nemad rõhutavad seda, et see, kuhu me oleme jõudnud, on olulisel määral sellise nagu individualismi kõrvalmõju. Mida siis muidugi on nagu võimendanud seesama tehnoloogia ja sotsiaalmeedia ja nii edasi ja nii edasi, aga et see, et me, me. Arvame ja meile on õpetatud, et me oleme põhimõtteliselt igas oma otsuses üksi, et me vastutame iseenda eest. Ja seda niisiis nagu selles mõttes, et ainult mina vastutan enda eest, kui ka selles mõttes, et kõik halvad asjad, mis minuga juhtuvad, on minu enda süü. Jah, selles mõttes, et tegelikult ütleme siis, õhuke riik, aga ka needsamad platvormid, keegi ju millegi eest vastutust ei taha võtta, kõik ütlevad, et ise panid selle pall ja pildi kuhugi üle, siis sa oled süüdi, on ju. Et kui tegelikult nagu vaadata neid suuri fenomene, mis toodavad neid halbu ja häid tundeid seal, näiteks privaatsus, on ju. Et kas mu privaatsust hoitakse või ei hoita, siis privaatsus on sotsiaalne norm, see on kokkulepe ja privaatsust üksinda kaitsta ei ole võimalik, sellepärast et kui sina võid kaitsta oma privaatsust, aga mina lähen ja räägin sinu kohta, siis sinu privaatsus on purunenud, on ju. See tähendab seda, et kõik asjad on suhtelised selle sõna kõige otsesemas mõttes. Mitte, et võib-olla nii, võib-olla naa, vaid sina ja mina oleme seotud ja mina ja see kolmas inimene on seotud. Et kui me suudame luua nagu mingi sellise ideoloogilise nihke enda peades, et me arvestame vähemalt mingil minimaalsel määral sellega. Et siis osad optimistid usuvad, et sellega võiks kaasneda oluline.

sa, sina ütled praegu kollektivism rohkem nagu sellise riigihaldusliku või, või, või majandusliku asjana, mida ma ei mõelnud, selles mõttes, et, et. Kogukondlikum või suhtelisem ideoloogiliselt võib-olla ka mitte siis ütleme, mingisuguses kollektivistlikus, poliitilises, autoritaarses riigis või, või kollektivistlikus majanduses. Et see on nagu sihukene, noh, ma tunnen ennast nüüd ühtäkki nagu mingi tohutu hipina, et ma ütlen, empaatia on oluline, aga empaatia on oluline. Ja tegelikult inimesed on hästi empaatilised, lihtsalt küsimus on selles, et, et me oleme hetkel jõudnud sellisesse olukorda, kus inimesed tegelikult nagu. Üsna karmilt keeravad oma empaatia kinni mingite inimeste suunas, jah. Mis on selline klassikaline teisestamine või, või nagu selline, et sina oled teistsugune kui mina ja võõras, seega sa