Valdavalt tõhine põhiselt, et need on, see on nii-öelda jagamismajanduse põhimõttel, et meil on kas lapsevanemad, kes näevad ise seda täitmata kohta ja saavad siis ise appi hüpata. Meil näiteks ringis toimis väga hästi, et meil olid küll juhendad, mina ise olin ka muuseas siis lapsevanem. Aga, aga näiteks väga erialastes tundides me saime paluda siis erialased lapsevanemad appi, näiteks minu isiklik lemmik kõlariehitus, kus meil tuli siis raadiainsenerist lapsevanem appi ja saimegi kõlarid lõpuks valmis ja tööle ka. Ja ma saan aru, et paljudes koolides ja kohtades, kus need ringid toimusid, nii see oligi ja me tegelikult astuks siit veel samu tagasi, et seesama, millele Taavi viitas enne, et need igasugused STEM ringid, et see on tohutu nõudlus nende järele ja et nüüd ka, et sügisest, et ei jõua neid ära majandada, et tegelikult meil on. Mitmed uuringud viitavadki sellele, et, et eriti just siis tehnoloogia valdkonnas tegelikult see, mida koolides pakutakse meile, üha enam üritatakse ka riikliku õppekava seda kuidagi sisse integreerida. Et see on nagu nihuke eilne päev, et neid tehakse, neid õppekavasid tehakse nii pikka aega, et selle aja peale, kui nad lõpuks kooli jõuavad, on nad nagu aegunud, igavad, ei köida õpilasi ja siis kõik need asjad, mis tulevad väljastpoolt kooli, on üliägedad. Sest nad on nagu palju agiilsemad ja kaasaegsemad ja jällegi need nii-öelda välised inimesed tulevad, toovad sihukest uut värsket verd peale. Ja kõik uuringud näitavad, et lastele need meeldivad rohkem ja lapsevanematele siis järelikult ka.
See ilmselt see formaatide sissetöötamine toimib, et ma ise näen hüppeloo korraldajana, et ka kahel aastal me tegime seda ettevõtjate toetusest ja nüüd kolmandal aastal siis tulid ka riiklikud organisatsioonid toetajaks. Et tõenäoliselt seal nad vajavadki natuke seda aega selleks, et aru saada ja näha, et sellel asjal on mingisugune järjepidevust, aga et need tegijad on tõesti nagu tõsised. Ja teisest küljest ma arvan ka seesama vabatahtlikkuse aspekt, et ma ise näen hästi palju seda, et kui ma kellele tahes lähen sellest rääkima, kõik alati on ju, mitte keegi ei ütle, et see on üle halb või. Kuidagi keskpärane, mis sa teed, vaid kõik ütlevad, et see on üle äge. Ja siis, kui läheb see, on siis see kriitiline samm vaja astuda, et ise kuidagi panustada, siis nagu enamasti pooled inimesed või suurem osa kaabera. Et, et ma arvan, et see on ka natuke ühiskonnas ilmselt muutumas, et esiteks inimestel tekibki rohkem vaba aega. Ja ilmselt ka jõukuse tase kasvab ja üldse selline ühiskonna üldine küpsus viitab sellele, et inimesed tahavad nii-öelda rohkem tagasi anda. Tehnoloogiatavtted jõuavad meil niisugusesse küpsuseastmesse, et, et inimestel on aega ja tahtmist, ilmselt ka paljudel on siis omad lapsed, mis ma arvan, tekitab seda soovi. Ja kolmandaks, jälle seesama igikestev tööjõu põua probleem, et selle asemel, et lihtsalt kurta, et meil ei ole kedagi palgata, et siis see on ju selge hoob, mida me saame, et siin lihtsalt tuleb natukene ettepoole venitada seda.
Seda meelt, olles nüüd neli aastat üritanud MTÜ-na nii-öelda pakkuda seda alternatiivi riiklikule haridussüsteemile, jõudnud sinna, et tegelikult selleks, et saada just seda, mida sa siin küsid, David piinatas, et kuidas siis skaleerida seda, et tegelikult ikkagi võti on selles koolis. Mis meil on ju nagunii, et seesama, et need majad on olemas, seal on tohutult vahendeid seadmeid, et, et paljudes kohtades neid ei kasutata, et ikkagi inimesed on need, mis, kuhu me peame rohkem investeerima ja jõudma sinna, et need huvitavad asjad jõuavad ka kooliprogrammi. Et tegelikult see on see väljakutse koht, et ma arvan. Et see on nüüd ka meil siin nihuke tiigrihüpe kaks punkt null või ma ei tea, kolm punkt null juba, et, et see praegu tuleb lihtsalt erasektorisse, see initsiatiiv ja ma arvan, et ta jõuab tagasi koolidesse. Et see eesmärk
Ei saab, saab, et aga küsimus ei ole selles, et, et ongi see, et kui sa tahad teha, noh, sa näed viga, sa näed probleemi. Ja noh, alati võib ju võtta lähenemised, kui viga näed laita, siis tule aita viga laita, on ju, aga on ka teine lähenemine, et noh, aga proovime siis midagi, teeme siis midagi teistmoodi, teeme totaalselt teistmoodi nagu noh, kogu maailmas, teeme teistmoodi. Vaata, mis tuleb välja. Et siis see on see, meil kindlasti, kus erasektor saab aidata ja kui ta nagu töötab ja toimib, noh, siis saab edasi mõelda, et noh, et kas see jääbki erasektori initsiatiiviks või või kokkuvõttes oligi lihtsalt üks välgatus nagu mingis aja, aja, ajaraamis või sellest saab mingi riiklik programm, on ju, aga noh, mõtleme, saame siis otsustada, kui me tulemusi näeme. Ja täna me oleme ikka selgelt ikkagi noh, isegi mitte veel poole peal, sellepärast et et lõplikke järeldusi teha, noh, me peaksime nägema, mis neist. Unicornil see lõpuks siis saab, on ju, et kas nad lähevad üli, mis, mis vali, valikud nad, erialavalikud nad teevad ja nii edasi, on ju, et kas nad pärast ütlevad kümne aasta pärast, et näed, et oi, et see oli oluline, oluline nii-öelda periood minu elus, on ju, et või mitte, on ju.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]