Kahekümne kuues oktoober on, Restarti saade alustab ja stuudios täna kaks inimest, saatejuht Henrik Roonemaa ja saatejuht Taavi Kotka, nii et head kuulamist kõigile, järgmised kolmveerand tundi. Me räägime sellest, kas ja miks ja millist inimest on Eesti Vabariigi valitsusel vaja, kes seda IT-asja lükkaks, kuidas need positsioonid on tekkinud, miks? Miks see nii on läinud või mismoodi ta peaks olema ja, ja lubama algatuseks siis küsin, Taavi, et kas sulle on tehtud ettepanek asuda, mis on IT- ja väliskaubandusministri kohale? Ei ole. Kas mitte kunagi ei ole või see nädal ei ole?
Aga, aga ministri tööl sisepoliitilised? On ju ka teine, teine mõõde, eks ole, et see, mida sa praegu räägid, on välispoliitiline ja, ja ma arvan ka, et see, et see täiesti niimoodi on, aga sisepoliitiliselt tahetakse näha, et minister teeb midagi ära. Riigi sees ja see nagu vastutus ka ikkagi valitaval, ametisse valitaval, Riigikokku valitaval poliitikul ju on, et ta tahab paista silma, et ta teeb midagi ära. Ja siis tegelikult oli ju Gert Kingo valitsusalas, toimus kas selle nädal, eelmisel nädalal veel üks oluline sündmus. Kas sa lugesid läbi need e-hääletamise töörühma ettepanekud ja järeldused? Ei, ta oli kakskümmend kaheksa
Noh, see ongi selles mõttes, keegi seda riigi müümist peab tegema. Ja siin on üks nüanss selle asja juures on see, et, et üks asi on see, mida meie tahame maailmas rahvale või inimestele rääkida, teine asi on see, mida inimesed maailmas kuulda tahavad. Ja noh, selle koha pealt on meie president väga ilusasti öelnud, et, et meil on küll ilusad metsad ja laulupidu, lätestel on ka. Ja meil ongi riigil on veel, aga meie koha pealt, meie ühesõnaga, keegi meiega räägib, siis küsitakse IT kohta, küsitakse, kuidas te olete oma digiühiskonna üles ehitanud, kuidas te saavutasite seda, ehk siis sa võid ükskõik millest tahta rääkida, kokkuvõttes jõuad ikka IT-ni. Ja teistpidi ka, et, et see IT avab nagu uksi, et, et see, mis me Anne Sullinguga kunagi nii-öelda alustasime, noh, üks hea näide oli meil Jaapan, et mingi vahe Jaapan ju muutus päris suureks, kus ma ütlen, nagu noh, niisugune. partneriigiks, Baruto tegi või Parto tegi head tööd, eks, aga, aga teistpidi me tegime IT-ga nii-öelda head tööd Jaapani turu jaoks, mistõttu, kui meil tekkis mingi piimakriis, siis Hanno Sulling läks ja müüs piimapulbrit Jaapanis. Ja ta sai neid kohtumisi just sellepärast, et noh, ametlik delegatsioon läks jälle Jaapanisse, põhiteema oli kontaktide vahetamine IT ja muuga sellega seotuvalt, on ju, ja muu selle raames, kuna nemad tahtsid kuulda IT-st. Meie delegaatsioon küsis vastu, aga palun, suuremad kokkuostjate numbrid meile, eks. Et noh, niimoodi see käibki, vorst-vorsti vastu.
No ma ütlengi, et me peaksime võrdlema korra veel seda, et mismoodi teised riigid seda asja teevad. Ja noh, markantsed näited on ikkagi noh, näiteks Hiina. Et kui sa vaatad seda, mismoodi Hiina oma majanduspoliitilise huvenaaga sätib, mismoodi nad annavad Sri Lankale laenu sadamate ja muu infra ehitamiseks, siis tuleb Hiina riiklik firma, ehitab selle sadama valmis ka, on ju. Hiina,
Ja, ja kui Sri Lankal pole raha tagasimaksimiseks, siis antakse pumm, sajaks aastaks rendile tasuta see nii-öelda Hiina riigile. Laksti, saime jälle endale hea sadama, natuke Euroopale vähemale, lähemale, on ju, et, et see nii-öelda oma riigi majanduse arendamine, selle võimendamine, et see on nagu ilmselgelt riiklik poliitika.
aga neid, neid delegatsioone, kes ministritega ühes, teises, kolmandas ja neljandas riigis käivad, neid on ju, neid on ju olnud väga palju ja, ja, ja pidevalt ja tihti, et, et sa ei saa öelda, et Eesti mitte kunagi midagi sellist ei tee.
No aga neid inimesi ka riigistruktuurides tegelikult ju töötab. Nende ametinimetus ei ole minister, aga meil on terved organisatsioonid selle jaoks, noh, kas või näiteks EAS, eks ole, kas või erinevad kõrged riigiametnikud sealtsamast MKM-ist, kes, kes käivad ja tegelevad selle müümisega, eks ole. Et ja noh,
See kindlasti on tähtis, sellepärast on olemas mingid kultuurid, kus sõna minister rabab ukse. Ehk kui sa võtad näiteks araabia kultuuri, võtad Lähis-Ida, võtad Aasia, lähed Indiasse näiteks. Noh, see, et tuleb minister, ma ei tea, oli kohtuma, et kui Urve Palo käis Indias. Et noh, see teadmine, et minister tuleb. Noh, see on piisav tase, et kui ma oleks öelnud, et tuleb aseminister, siis tõenäoliselt seda kohtumist poleks olnud. Ehk siis, et on mingid riigid, mingid kultuurid, kus see noh, nimekaart on väga tähtis. Ja seetõttu ongi vaja, et noh, et on olemas see valmisolek, et, et kes siis nagu noh, teeb selle lobitöö ette ära, aitab just need välja, ettevõtte välja ajada, mida vaja on. Jällegi, minister saab ministerile kirjutada, ta saab teha äripalveid, et ole hea, et minu ettevõtted eriti tunnevad huvi näiteks selle isiku või, või selle teema vastu ja nii edasi, kas me tahame teha eraldi agendas selle kohta nagu töölaua või, või ümarlaua, on ju, et, et, et see on kõik nagu ministri korraldada. Et selles mõttes ta on, peab olema minister, et põhtalt aseministrist ei aita.
ja kui on mingid teise valdkonna, noh, et kui siseminister näiteks läheb kuhugi kohtuma, siis või, või kaitseminister näiteks, meil on kõikides nendes valdkondades on innovaatilisi ettevõtteid. Et mõnes mõttes me, me ei, võib-olla see ei pea nii olema, et meil on nüüd üks minister, kes siis korjab neid kokku ja kuidagi läheb ja müüb seda Eestit ja teeb seda Eesti mainet, et see, see tegelikult peaks olema ju iga Eesti Vabariigi ministri töö.
ministrile? Aga teistpidi ma olen nõus, ka Sten Tammigi ütleb, et kes ütleb, et kui seda ei täida, siis parem ärgu olgu. Et las siis olla peaminister ja president, kes seda tööd teevad, eks, ja kui teistpidi huvitav fenomen, et näiteks Jüri Ratas oli enne peaministrist saamist väga suur e-riigi kritiseerija. No seda juttu, et e-valimised on saatanast ja nii edasi, seda me kuulsime ka tema suust, eks. Ja see metamorfoos toimuski nagu sellesse ametisse saamisega, kust saadi aru, et et ups, aga, aga need samad peaministrid, kellega ta seal Brüsselis kohtub, et need millegipärast küsivad digiühiskonna kohta.
Aa, nii ongi ja kokkuvõttes see asi taandubki sellelesamale võrdlusele, et kui su lepingupartner peab otsustama, et mis riigist, kell, millise riigiga ma nüüd siis sõlmin selle pikaajalise koostöölepingu või kuhu ma teen oma vabriku, kuhu ma teen oma investeeringu. See kõik kokkuvõttes taandub mingi üksikisiku või mingi grupiinimeste valikule. No vot, mingi maine pealt lisati otsust ära, davai, Eesti. Davai, Soome. Ja üldjuhul siin on vaja mingit, mingit isiklikku touch'i või isiklikku kokkupuudet, et noh, sa täna ma küsin üle, et millisesse Aafrika riiki sa paneksid tehase püsti, oletame sul raha olemas, sa ei võta ju kaarti ette, lihtsalt ei pane pastakad päriselt, keset kaarti. See peab olema riigil mingi maine, mingi usk, mingi kindlus, et, et seda eitada, et seda ei ole vaja, see ei ole tähtis, noh, see on
Nii, meil on üksteist ministeeriumit ja, ja natuke rohkem portfelle, eks, on ju, et nendest kümme tegelevad raha kulutamisega. Üks vähemalt nime poolest peaks tegelema raha teenimisega. Ehk siis ja me räägime noh, needsamad kümme, nad jaotavad mingit raha, mida siis nagu ülejäänud majandus nagu teeb. Et küsida, et noh, et, et kas juba ei ole küllalt, et peaminister ja president on ju, peaministri töö on juhtida kogu aparatuuri. Noh, mõnes mõttes, jah, ta ei tee seda, et noh, selles mõttes on, ma ei ütle, et Jüri Ratas ei tee, aga, aga, aga Jüri Raidla on väga hästi selle välja öelnud kunagi, et. Et ma ei taha sõnu suu panna, aga see oli võib selline, et kui vaadata nagu õigust, siis peaministri õigus on kutsuda kokku neljapäevast valitsuse istungit, on ju, et, et muidu sisuline töö käib ikkagi ministeeriumites, on ju. Aga jällegi, et noh, me mõtleme, et noh, kui peab riiki juhtima ja meie tänases süsteemis peaks olema nagu peaminister, siis kulutada teda nagu igakuiselt mööda maailma ringi tuuseldamise peale, noh, ei ole päris õige valik. Pluss on ka Euroopa Liidus mingid kohustused ja nii edasi, on ju. Et, et selles mõttes nagu ei saa öelda, et, et, et kas me juba küllalt ei panusta ettevõtlusesse, veel kord, see on ainuke koht, kust raha tuleb. Eks, et seda ei saa olla kunagi palju, et kui meil on noh, me peaksime nagu ikkagi veel, veel rohkem sinna investeerima. Ja seetõttu me ei saa seda positsiooni võtta ka niimoodi, et ah, panen selle, kes mul pingil on, noh, ei sobi noh. Ja just mitte sellepärast, et a la, et noh, et kas Urve-Palo oli parem, vale võrdlus. Me peame võrdlema ennast kogu aeg sellega, et kes on need teised riigid ja kes on nende teiste riikide esindajad, kellega me oleme päriselt konkurentsis. Puitmajadega me ei ole nagu ainus tegija Põhja-Euroopas. Kes on meie konkurentriigid, vaatame läbi, kes on need inimesed, kes nagu nüüd müüvad neid selles valdkonnas ja meil pole vähemalt sama hea inimene panna nagu lauda. Võtame järgmise, võtame toiduainetööstus, kes on meie peamised konkurendid, kes seda valdkonda müüvad. Niimoodi peab seda tööd tegema.
Olgu, me peame siia tegema pausi ja siis jätkame. Restart läheb edasi ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa otsivad Eestile uut IT- ja väliskaubandusministrit ja. Ja ma, ma seda sinu viimast monoloogi kuulata jäin mõtlema, et see. Kuigi ma põhimõtteliselt olen täiesti nõus sellega, mis sa räägid, siis mina ei kujuta päris täpselt ette, kuidas demokraatias sellise inimese valimise protsess käib, ehk. Et seal see sellise nagu poliitilise, ütleme ministri kui poliitilise, kui valitsusliikme, kui poliitiku roll ja, ja. Ministri kui, ma ei tea, müügimehe või mõnes mõttes võib-olla siis tippriigiametniku roll on kuidagi väga hägused ja võib-olla see. Inimene, keda sa sinna otsid, et seda ei saa niimoodi valida, et, et ta läheb ja kandideerib Raplamaal ja siis saab Riigikokku ja siis saab IT-ministriks. See, see ei ole loogiline, et ta kui, kui seda inimest otsida niimoodi, siis peaks tulema ta kuskilt väljaspoolt ja võib-olla me peaksime tegema siis mingisuguse veidra sellise konstruktsiooni, et ta on nimetatud ministriks, noh, ametinimetuse poolest, visiitkaardi peal on minister, aga tegelikult valitakse teda niimoodi nagu näiteks, ma ei tea, kantslerit või asekantslerit.
Ma ei tea, mida vabariigi valitsuse seadlus, seadus selle kohta ütleb täpselt. Kes neid seaduse
Nojah. Jällegi, me ei tea, kes selleks inimeseks saab, aga ma arvan, et kui, kui see inimene tuleb EKRE enda ridadest, siis on, on palju suurem tõenäosus, et me saame endale sellise kriitilise e-riigi ministri kui et noh, väliskaubandus- ja müügiministri, keda sina ootad.
Ja noh, eks loomulikult siis nüüd EKRE ministrina pead sa tõenäoliselt hakkama avalikkuses võtma seisukohti ka muude, muudes poliitilistes küsimustes, sul on ministrina väga raske öelda, et ma ei tea, ma olin ära, ma olin lennukis, ma olin Jaapanis või Tansaanias või, või kus iganes. Et, et sa oled ikkagi Eesti Vabariigi minister ja ma tulen tagasi selle juurde, et äkki ikkagi selline positsioon sellise ametinimetuse ja kogu selle protsessiga. See ei tundu kõige mõistlikum.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]