Eesti firma elektroonika maailma tõukeratastes

Tulin siia Tartu stuudiosse jalgrattaga, et oli küll natuke külm, aga sai linn väga kiiresti. Ma tahaksin öelda seda, et minu meelest linnad mõtlevad totaalselt üle. Et räägitakse hästi poolel, et mis peab muutuma ja mis peab tegema ja kuidas peab jalgratta teid looma ja kuidas peab infrastruktuuri muutma ja. Ja siis räägitakse, et jube kole on, et tõukerattad igal pool tänaval vedelevad ja. Mida saaks nagu linn teha, on see, et ta lihtsalt võtaks kaks auto parkimiskohta ja joonistaks need roheliseks ja paneks need tõukerattamärgi peale. Ühe auto parkimiskoha peal saab parkida noh, ütleme umbes viisteist tõukeratast, noh, kümme-viisteist. Et kui see kaks kohta ära, nad on kolmkümmend tõukeratast kohta, ma arvan, Tallinnas ei ole ühtegi kohta. Kus siis ütleme saja meetraadist pargitakse rohkem kui kolmkümmend tõukeratast, et. Kui sa annaksid ühe parkimiskoha, ütleme, Balti jaama kõrvalt ära, siis sul oleks kohe nagu see probleem lahendatud, et nad on vale koha peal. Ja noh, maailma praktika näitab, et inimesed tõesti pargivad neid vastutustundlikult, vähemalt kaheksakümmend protsenti, et kui sul on koht, siis sa paned ta sinna kohta. Ja sellest, et mis peaks nagu muutuma, minu arust olen suurt midagi ei pea muutuma, et linnad võiksid lihtsalt ehitada nagu linnu vastikumaks autodele, et ma ise elan Tallinnas Kalamajas ja. Ja kui ma lähen tõukerattaga vana linna, siis ma saan igatpidi kiiremini, vahet pole, kas on tipptund või ei ole tipptundi. Ja kui on tipptund, ma saan jalgsi kiiremini kui autoga, sest Kalamaja on lihtsalt nii nõmedalt ehitatud, et sealt on nagu kaks kohta, kus sa välja saad sealt linnast, eks. Ja ongi kõik, noh, ei olegi vaja midagi keerulisemaks teha. Et, et kui sa lihtsalt natukene rohkem annad maad inimestele ja tõukeratastele, siis see nagu ja jalgratastele, siis see muutub nagu automaatselt. Et seda ei pea minu meelest nagu üle mõtlema.