Miks edukas Eesti tarkvarafirma idufirmaks hakkas?

See on nagu selline tüüpiline, me just, me rääkisime, kas eelmisel või ülemises saates, rääkisime, kuidas peaministrid näiteks võtavad seda e-riigi teemat täpselt sama, et inimesed tahavad teada ja see on positiivne. See teil oli pangas samamoodi.

Ei, selles mõttes nagu kuidagi on jah, selles mõttes need hirmud, eriti suurte süsteemide puhul, nagu sa räägid täna näiteks, ma ei tea, mingi. Mis on Saksamaa või USA peamine probleem, tegiriigis muutumise, nad ütleb sulle ühe sõna, legacy. Ehk siis keegi ei julge näppida seda.

Ja alguses oligi niimoodi, et me riigist üldse ei mõelnud. Me isegi ei mõelnud, me hakkame kunagi riike tegema. No see loobunud ka, kui sa olid nii väike, sa ju ei hangetel, noh, sul puudub igasugune võimalus võita. Ja kuna me olime panka teinud ja meil oli ikkagi see backround, mis meil oli, see oli nagu nii tugev. Siis me käisime ja rääkisime, ehk tüüpiline management consulting. Rääkisime, kuidas tuleb asju teha. Ja siis needsamad kliendid, kellele me rääkisime, potentsiaalsed kliendid, ütlesid, et okei, et tehke siis. Ja nii me siis saime neid pankasid järjest, telkosid, et ärile, äri läks, ööjääks, läks, läks ülesmäge, endised kolleegid liitusid, võtsime ka ülikoolist noori inimesi juurde. Ja siis tuligi, me olime just lõpetanud Swedbanki Helsingi kontori tegemise, mis oli viieteist inimese firmagale tohutu projekt, konkureerisime Soome teeduga. Ja võitsime, tegime poole aastaga, panime panga käima. Siiamaani muideks töötab see tarkvara seal, vaatamata, vaatamata mitmele katsele see välja vahetada. Ja siis kaks tuhat seitse tuli Rutt Paade, tolleaegne Maksu-Tolliameti tulutasakonna juhataja. Ja siis rääkis oma murest, et neil on süsteem ajapikku väga sõlme kasvanud. Väga mitmeid asju ei saa enam teha. Ja, ja tundub, et mingid alustalad on väga valed, et kas me vaataksime peale, et noh, tema ei ole ehitaja nime, tema ei oska öelda. Vaataksime selle süsteemi natukene sisse. Tegime sellise kahenädalase konsultatsiooni. Konsultatsiooni neile, vaatasin sinna ise sisse, koos mõne kolleegiga ja, ja noh, oli suht selge, eks ole, mida saab teha, mida ei saa. Kirjutasime siis paberi, kolm varianti, nullist uus, osta toode ja kolmas siis see, et vahetada välja süsteemi süda. Jättes siis ümbritsevad rakendused, deklaratsioonid, kõik samaks. Ja soovitasime siis seda viimast, sest esimene tundus liiga suur, toodet vastavalt turule ei olnud. Maksuametile meeldis, tegime suure ettekande, kõik kuulasid, rääkisime, kuidas seda teha ja mis me arvame, kui kaua, ütlesime, et noh, meil oli kiire ka päris. Viisteist kuud oli aega, kaks tuhat üheksa, jõuludeks pidi valmis olema, uuest aastast laivi. Siis tuli välja hange. Hange selgus, oli veel palju, palju laiaulatuslikum, kui see, see väike, väike osa, mida meie vaatasime tookord. Tuli välja hange, tegime pakkumise, kaks pakkumist oli veel ja juhtus selline suhteliselt pretsedenditu lugu, et, et võitis kõige kallim pakkumine riigihanke. Kuna kaks teist pakkumist saitis klahvi, puhtalt, puhtalt sellepärast, et ta ei vastanud nendele sisulistele nõudmistele see lahendus. Ja siis alustasime peale, kaks tuhat seitse september, viisteist kuud ja viisteist inimest meie poolt. Ja, ja sama palju vähemalt Maksuameti poolt ja pean ütlema, et see. Siiamaani me töötame koos Maksuametiga, ma armastan neid inimesi. Ja, ja, ja mis, mispärast, just sellepärast, et, et see ratsionaalsus ja see tarkus. Nendel inimestes ka laua taga olnud, mitte kunagi ei öeldud, et oi, seadus ütleb niimoodi, me ei saa seda teha. Öeldi, et ahah, seadus, MKS, see lehekülg ütleb nii, see ütleb nii, me peaks muutma seda, tegema niimoodi juristidele. Ja niimoodi me töötasime.

Aga, aga ühesõnaga noh, nüüd oli siin Riigikontrolli raport ja nii edasi ja, ja ma loen neid raporteid ja ma meenutan siin härdumusega eelmist riigisekretäri ja nii edasi, Ja ma ei saa aru, kuidas ei saada aru, et see ei ole IT probleem, et need projektid ei saa valmis. Et ma ei tea, tahad sa seda kommenteerida?

Mina ei usu e-riigi karbistamisesse. Jah, sest et ma olen, miks ma ei usu, mul on täiesti isiklik kogemus. On meil veel aega, et ma. Mõni, mõni minut on. Viis nädalat tagasi. Sellel samal, kui tekkis, et okei, meie e-riik, lähme kõik välja, müüme kõik oma, oma, oma tooded välja. Me tegelikult, koos maksuametiga nende, nende, nende nõusolekule abi, pakendasime ära siis oma selle maksuarvestustoote niivõrd-kuivõrd. Ja, ja meil oli väga positiivne kontakt Eesti suursaadik Kanadas, Kitakalmet, ise tegi meile Kanadasse kontaktid, Eesti aukonsul Gebekis, ääretult selline soliidne härrasmees, väga heade kontaktidega, viis meid siis sinna, meil olid kohtumised Maksuametis. Ja noh, iga, igal pool, kus vähegi ja, ja nad, nad armastasid meid. Nad lihtsalt armastasid meid, niimoodi seal, Maksuametis. Issand, mille toode, kui tore me tahame. Käisime teinekord veel, tegime Poc'i juba, panime nende, nende kaks maksuliiki sinna sisse, näitasime, lugu, ikka armastasid meid. Siis, siis tuli, aga, aga seal on riigihanked. Samasugused avaliku sektori hanked nagu meil. Ja, ja noh, siis see peale hakkas. See protsess läks nii pikaks ja valulikuks. Siis me ütlesime, okei, meie vist ei ole finantsiliselt piisavalt tugevad, et seda protsessi toetada. Ja, ja noh, et sellele kindlust saada, mida üldse nagu teha selle maksutootega, mis meil siis oli nagu enam-vähem olemas. Läksime siis sellise suure tarkvara kandi nagu SAP, Saksamaal. Kontorisse, meil õnnestus kuidagi organiseerida seal kohtumine sealse maksunduse valdkonna juhiga. Ja ta ütles meile otse, ääretult jälle tore, soe kontakt, ütles otse, et teate, teil on väga hea toode. Aga, mina võin panna oma ühe account'iga, ühe kliendiga tööle sada müügimeest. Ja ma võin, võin teha seda protsessi kaks aastat. Teie ei saa seda endale lubada. Nii ongi.