Uus Eesti idufirma, kas lihtne pealekaebamine või maailma muutmine?

garantiiga trendikas Dacia Sandero kaheksa tuhande üheksasaja üheksakümne euro eest ja ruumikas Dacia Lõugane MCV üheksa tuhande üheksasaja euro eest. Päriselt ka, tule laagri või Tartu City Motorsisse ja sõida kas või kohe välja.

Laupäev on jälle käes ja see tähendab, et Restarti saade alustab. Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on endale leidnud järjekordse külalise ja selleks, selleks külaliseks on inimene, keda mina isiklikult olen küll Taavi käest küsinud, et kuule, et kas me ei saaks teda nüüd lõpuks ometi saatesse kutsuda ja, ja, ja see on kestnud väga pikalt, aastaid kindlasti on see jutt meil siin käinud. Ja kuidagi ei saa ja ei saa ja ei saa, aga Silver Keskküla on lõpuks ometi meil stuudios, nii et tere, Silver. Tervist. Ja nüüd on see koht jälle traditsiooniliselt, Taavi, kus ma annan jutu härra sulle üle ja, ja palun selgitada maailmale, kes on Silver Keskküla?

Noh, ta peab vist ise rääkima, aga kui ma eksi, siis jälle järjekordne saarlane on meil stuudios, et. Tõepoolest. Ja Silveri puhul kindlasti kõige huvitavam on see, et noh, nii vähe või palju, kui meil neid tipp.ai eksperte Eestis on, siis Silver kindlasti on üks nendest, eks, et aga ma arvan, et mis me ikka ise lobiseme, laseme ikka külalisele rääkida, et. Et ma ei tea, kahe sõnaga.

Ma alustan selle sellise binaarse küsimusega, mida me saame oma saatekülaliste käest küsida. Kas sa oled töötanud Swedbanki IT-s?

Ei ole.

Kas sa oled töötanud Skype'is? Olen. No näed, välistusmeetodiga jõuab Eestis väga kaugele. Mis sa tegid Skype'is?

Skype'ist ma tegelesin põhiliselt research'i poolega, et topoloogiaprobleemidega, et kuidas, kuidas üle Skype'i võrgu teha kõnesid selliselt, et kvaliteet oleks võimalikult hea.

Ja ühesõnaga siis see, et kas Skype'is kõned on selgelt puhtad ja ei krabise ja haki, et see oli kuidagi sinu, sinu laual see küsimus või?

Just, et see on põhimõtteliselt B2B võrgus on suhteliselt palju võimalusi üle miljonite arvutite, kust seda heli läbi saata ja neid valikuid saab teha suhteliselt lühikese aja jooksul, et sul on ikkagi paar sekundit ainult kõne ülesseadmiseks. Ja sellised põnevad, põnevad probleemid, et kuidas sa paned kokku selle kõige parema teekonna üle internetti, et see helikvaliteet oleks võimalikult mõistlik.

Nii et sa pidid siis minama sinna suhteliselt alguses

või? Ma ühinesin Skype'iga kahe tuhande viiendal aastal. Ma olin core tiimis esimene researcher ehk siis niisugune elu kõige parem amet, kus ei pidanud otseselt production koodi kirjutama ja sain alguses kohe mürad andmetega ja vaadata, et kuidas seda asja siis paremaks teha ja eriti lahe just sellepärast, et see Skype'i parane meeskond oli hästi niisugune. Vastuvõtlik igasuguste uute ideede ju suhtes täpselt nagu ka need närvivõrgud ja sellised ütleme nii, et mustagasti tehnoloogiad.

Aga sinu leidmist, Sten või Ott?

Täpsemalt leidis, leiti, leiti mind Saaremaalt saunast. Et nimelt Klassiõe elukaaslane Kristjan Jannsen saunas kuulis, et kus ma olen koolis käinud ja mis ma olen teinud ja mis mulle huvi pakub ja siis järgmine päev sain emaili Toivo Annuselt, kes ütles, et kuule, aga tule, tule meile tööle. Ma ütlesin neile küll, et ma ei tule, et ma lähen doktureerima Šveitsi riikliku tehnikaülikooli, aga. Aga Toivo üsna osavalt veenis, veenis mind tulema kontorisse ja, ja siis see, see, ma arvan, et see oligi nagu see, mis kõike muutis. Aga

kus sa oled siis koolis käinud ja, ja mida või oli, olid enne Skype'i ja, ja mis sa siis tegid või miks, miks see korraga Skype'ile nii huvitav tundus, et saunas on selline mees?

Ma arvan, et võib-olla lihtsalt sellepärast, et noh, nii, nii, kuidas ma olen tagantjärgi kuulnud seda, siis see võib-olla mingisuguse eklektikaga torkasin silma, et kuna ma olin selleks ajaks elanud, elanud Soomes, Rootsis ja Hiinas, siis ilmselt see Hiina osa oli kõige silmatorkavam. Ja, ja just see tehisintellekti taust pluss kui, kui sihuke võib-olla sihuke maailma ringi vaatav pilk.

Aga see stereotööbi küsimus peab ikka küsima, et noh, kuidas ikkagi üks Saaremaa poiss nüüd nagu sellise teema otsa koperdas nagu?

Ma arvan, et sellepärast, et ega seal Saaremaal polegi midagi muud teha, kui arvuti taga istuda, et ütleme nii, et varase teist mea ma ikkagi veetsin arvuti taga nuputuses kuidas, ma tegelikult ei tundnud isegi kedagi, kes programmeerida oskab, nii et see suhteliselt nagu valuline oli see teekond, et seda kõike õppida ja siis ei olnud veel internet ka, vähemalt mitte Eestis, hoos, nii et. Üle FTP'de sai mingisuguseid instruktsioone Soomest ja nõnda ta vaikselt hakkas tulema, et sealt see huvi alguse sai ja ma arvan, et bioloogia on tegelikult see, mis toimib teise intellekti algoritmide juurde, et just biomimeetilised algoritmid ja, ja looduses inspireeritud lihtsad, lihtsad lahendused.

Aga ütleme kaks tuhat, kaks tuhat viis, noh, kui me praegu. Jälgime tehnoloogia ajakirjandust ja seda, et mida startupid teevad ja millest selles maailmas räägitakse, et noh, siis närvivõrgud ja tehisintellekt on noh, iga teine sõna igas teises lauses sees, aga tol ajal see ju ei olnud nii või?

Ei, ta ei olnud jah, kindlasti nii silmatorku, kui ta praegu on, et algoritmid tegelikult, närvivõrgud ja Perseptroonid olid juba palju varem olemas, aga siin on nagu paar niisugust huvitavat muutust olnud, mis on teinud selle tehnoloogia jälle kõigi jaoks põnevaks, on esiteks arvutuslik võimsus on nii palju järele jõudnud, et, et nüüd suudavad väiksed seadmed teha igasuguseid põnevaid asju. Ja võib-olla teine. Teine aspekt on see, et, et konvolutsioonilised närvivõrgud on, on leiutised, mis on teinud visuaalse ruumi nii-öelda käega katsutavaks tehisintellekti algoritmile, masinate algoritmilele.

Täitsa nagu kõrvalepõige, aga ma mäletan TTÜ-st. Kui, kas esimesel või teisel kursusel, mina kuulsin korporatsioon Tehnolasse ja siis ikkagi vanemad vilistlased küsisid, et noh, et mis siis selle noore rebase noh, nii-öelda kutsumus on või millest nii-öelda lõputöö tuleb. Ja tollel ajal mina olen noh, küll klassikaline programmeerija on ju, ütlesin ka, et noh, et tõmbab ikka sinu närvivõrkude poole on ju ja siis vanad villid vangutasid peale, ütlesid, et kurat, me lootsime sinust ikkagi midagi enamat.

Mis aasta see oli?

See oli üheksakümmend üheksa, üheksakümmend kaheksa.

Aga et mõnikord, eks ole, need tehnoloogiad küpsevadki ju väga kaua ja, ja, ja sa võid mingis suunas panna ajama ja sina rääkisid tol ajal närvivõrkudest, et ilmselt ei olnud siis väga palju inimesi, kes oleks noh, võtnud mürki, et kuulge, et viieteist aasta pärast, see on nagu noh, maailma kõige tähtsam asi

IT-s. See oli mingi segane ajakirju, mingid kaalud on ju, no ühesõnaga niisugused mingid imelikud teemad on ju, et keegi nagu lõpuni aru ei saanud, aga said Skype'is ära, aga sai lihtsalt tagasi välismaale.

Ja ma tegelikult kolisin Skype'iga koos Californiasse, et selleks ajaks ma olin vist kuues riigis juba elanud ja siis ma kolisin ka Skype'i, Skype'i heaks töötades kolisin kõigepealt tagasi Kuressaarde ja lasin oma kodulina selle viis-kuus aastat. Et see oli niisugune nii-öelda back to the roots korra ja siis see ikka ikkagi see sügeles läks suureks ja otsustasin jälle välismaal minna, seekord siis Ameerikasse, Californiasse Silicon Valley'sse, et see tundus nagu suurepärane võimalus. See oli peale, peale eBay müüki vist.

Kusjuures täna, kui ma vaatan, sa nagu ei elagi kuskile, et sa elad nagu igal pool.

Nii ta kipub olema jah, et, et raske on sellele küsimusele alati vastata, et kus ma elan, et olen seal, kus on parajasti vaja olla.

Ja pärast Skype'i tuli Topia.

Skype'is ma olin tegelikult üheksa aastat, et seal vahepeal, eks ma proovisin igasuguseid ettevõtmisi, ettevõtjana toimetada ma proovisin kogu aeg siit ja sealt ja aga see üks üks tõsisemaks esimeseks asjaks peale Skype oli jah, Tobia, et kui me Steniga koos Palo Altos toimetasime, et siis leidsime, leidsime üksteist.

Et seal oli sinu rolliks siis aru saada, et milline on parim linn või, või riik elamiseks?

Noh, eks ma oma nahal olen seda teatud mõttes kogenud ja, ja, aga see on täpselt jälle, et see on noh, see ongi just täpselt, täpselt selline tarkvaraprobleem, et see sõltub, kes küsib ja millal küsib, et kahjuks selliseid lihtsaid vastuseid ei ole, et, et on viise, kuidas ma olen näiteks suutnud endale vastata sellele, et noh, mis oleks. Ainuke viis, et vastata sellele küsimusele, mis on kõige parem koht elamiseks. Minu jaoks on see, et kui keegi paneb sind küsimuse ette, et kui sa peaksid olema landlocked või ühes riigis kinni ülejäänud elu, et mis riigi sa siis valiksid ja see on nagu niisugune sundolukord, mis paneb sind vastama.

Põhimõtteliselt sinu teadmus on ikkagi see, et kui sul on tohutuses koguses andmestikku ja sul on nagu erinevad küsimused või probleemid, mis nagu vajavad vastamist, siis sa proovid nagu tõlkida sellest andmestikust välja või otsida sellest andmestikust välja seda küsimuse vastust, Mida vaja on?

Ei, kui ma otseselt vastust otsiks, see oleks võib-olla natukene ohtlik, et, et mingeid hüpoteesi püüavad pigem tõestada, et, et kas see peab paika või mitte, et kui lihtsalt vastust otsima lähed suurtest hulgast andmetest, siis ma arvan, et sa leiad täpselt selle vastuse, mis sa tahad, et see on natuke libe tee, aga, aga pigem, pigem jah, et hea oleks andmetest vaadata, et millega tasub tegeleda ja millega mitte.

Mis sul doopia juures oli kõige suurem selline nii-öelda üllatus või avastus?

Ma arvan, et kõik selles mõttes, et lihtsalt Silicon Valley startup'i tehes varasest, täiesti varajasest faasist, et, et see on väga raske on öelda, et mis, mis seal ei olnud erilist ja, ja vinget, et noh, siin, siin peab täpsemalt küsima, et.

Ei, ma just mõtlen, et okei, seal on veel niisugune kolmas asutaja oli Palatši, kes räägib niivõrd kiiresti, et ma just mõtlen, et kuidas Saaremaa mees kuulab Palatšit rääkimas, siis umbes pärast esimest lauset sa oled aru saanud, tema on juba jutu lõpus, on ju.

Palatši kusjuures on ainukene mees, keda ma ei kuula netis, tema Youtube'i ja asju ei kuula kiirendatult, et. Et täitsa normaalse tema kiirusega, et arusaamisega ei ole küll mingeid probleeme, aga ise sellise tempoga mõtteid esitada on päris vinge väljakutse.

Aga Topia ju tegutseb, eks ole, siiamaani. Kas sina oled ka seal või enam ei ole?

Ei, mina ei ole enam Topiaga, Topiaga seotud. Et peale müügitehingut ma jäin veel aastaks ajaks nõustama ja siis tõmbasin otsad kokku.

See on, et sa väga pikalt, ma saan aru, ei, ei taha projektide juures olla või, et Skype'i üheksa aastat oli, oli niigi väga.

No see üheksa aastat oli ka ikkagi selliste hüvede arvelt, et vahepeal Stanfordis õppida, et ega ma vist jah, väga pikalt ei püsi ühes kohas, et. Võib-olla, võib-olla niisugune rakenduslik, niisugune teaduslik-rakenduslik suund on see, mis mind kõige rohkem tõmbab, et kui on mingid hüpoteesid, et need ideed ära tõestada ja siis see viimane silumine ja viimane lihv, see ei ole võib-olla enam minu jaoks.

Me oleme siin saates varem ka nii-öelda näinud või kuulanud inimesi, kes on ise juba mingi startupi kogemusega, nad on midagi juba ära teinud, nad on midagi juba saavutanud ja siis nad hakkavad otsima endale uut väljakutset. Ja noh, a la noh, legendaarne Ott Kaukveri näide näiteks, mismoodi ta läks, käis kohtu Silicon Valley's, ma ei tea, sada kohtumist ja siis lõpuks nagu leid, leidis oma Twilio, eks, et. Või noh,

Sten ise ka, eks

ole. Või siis no meil on siin igasugused näited, on ju, et. Et kas sinul oli tegelikult selle uue väljakutse otsimine omaette teaduslik töö, et sa ei, noh, sa ei ütle, kui tormanud nagu kohe nagu uude teemasse, sa hakkasid kaardistama, et, et mis üldse võiks olla selline väljakutse, mis sind üldse paeluks. Räägi sellest.

Jah, et, et teatud mõttes oli seal küll selline süstemaatiline lähenemine, et ma esiteks ma püüdsin kindlaks teha, et, et mis, kus, kus mul mingid eelised on, et millega mul on mõtet tegeleda, et täiesti nullist kuskilt alustada on ilmselt raske või et see, see ei ole mõistlik, et. Et eriti, et kuna need huvid on tavaliselt ja eelised on seotud sellega, et sul on kirg mingi asja vastu ja siis sa oled pannud sinna rohkem aega alla ja siis sellest on, sellest on nagu kasu. Ja ma teatud mõttes niisuguse süstemaatilise tööga jõudsin selleni, et, et ma tahaksin toimetada visuaalses ruumis, et kuna mu lõputööd on ka kõik olnud seotud visuaalse infotöötlusega, siis ja nüüd eriti tänu sellele, et konvolutsioonilised närvivõrgud on teinud selle nii, nii, nii-öelda katsutavaks. Siis see tundub mulle nagu väga põnev ala, kus on, kus on hästi palju potentsiaale, et need väiksed seadmed igal pool, mis saavad nii-öelda näha inimese eest ja paari sekundiga masinõppe algoritmidega otsustada, et mis mingi mingisugust informatsiooni sellest visuaalsest pildist kätte saad. Mu lõputööd olid seotud liikumise-tabamise tehnoloogiaga ja siis ühe roboti juhtimisel Hiinas ülikoolis ma progesin pool aastat keldris ühte robotit, õpetasin teda liikuma nii-öelda ennast ise jälgides kaamerast, et, et selles visuaalses, et see on nagu, see on nagu see osa sellest, mis viis mind selle visuaalse infotöötluseni ja, ja, ja võib-olla üks valik veel oli see, et kas ma lähen krüptomaailma või jään tehisintellekti maailma. Et see, see oli ka pigem niisugune. Teatud mõttes see eelis ja huvi oli suurem selles tehisintellekti maailmas ja sellepärast ma jäin ikkagi sinna.

Aga sul oli ikka noh, nii-öelda teatavad ütleme siin nii-öelda ühiskondlikud väärtused, et üheks selline mõõdupuuks oli ka see, et et see, millega sa tegeled, kui suur mõju on see nii-öelda kogu nii-öelda ühiskonnale ja mitte ainult Eesti ühiskonnale, vaid nagu globaalselt.

Jah, kindlasti, et kuidagi. Võib-olla ei tunda, võib-olla peale Skype'i on nagu raskem valida midagi sellist, mis on lihtsalt lahendab niisuguse nurgataguse probleemi, just et noh, mingisugune Silicon Valley engineering inseneri probleemi, et ma ei tea, kuidas saab viis minutit kiiremini kuskilt Uberi peale või midagi sellist, et või kiiremini oma toiduga, et, et ja tarbimisega seotud probleemid mulle nii palju huvi ei paku, et. Et teatud mõttes ma vaatasin, et mis on suured probleemid maailmas ja sealt, sealt tuli lihtsalt see oli nagu selline informatsiooni kogumise viis, et, et ma lihtsalt tuvastasin, et kus on suured ja olulised probleemid ja millega tegeleda ja millega mina peaksin tegelema. Ja siis, siis tänu sellele hakkas igalt poolt silma torkama mingisuguseid asju, mis, mis andsid ideid selle kohta.

Sina hakkasid, üks nagu mõõdupuuks olid ühesõnaga põhjendamata surmad või ühesõnaga surmad, mida oleks võimalik vältida.

Jah, liiklussurmad, et see tundub lihtsalt täiesti uskumatu, et meil on maailmas, hukkub Eesti riigi jagu inimesi iga aasta ja inimesed on sellega leppinud, et davai, et sõidame siin veel paarkümmend aastat, kuni äkki isesõidutud autod hakkavad piisavalt mõju omama liikluses, et. Et kui lennuk alla kukub, siis on nagu igal pool uudistes ja, ja siis on nagu hästi selged ja suured tagajärjed, et mida, mida tööstus peab tegema selleks, et seda. vältida, aga liikluses igapäeva matsud käivad ja kõik on nagu sellega leppinud ja minu meelest ei, ei ole see päris normaalne.

Aga sa seda ei mõelnud, et noh, see, mis sa kirjeldasid, et mida sa otsisid ja mida sa nagu oskaks, et see kõlab väga lähedaselt sellesama isejuhtiva auto probleemile, et noh, et auto sõidab, ta peab nägema, masin nägemine inimeste maailm, et sinna pannakse täna miljardid sisse ja tundub piisavalt suur probleem küll.

Ja täiesti, et pigem on, see teeb selle veel, see veel huvitavamaks, et. Et kuna start, startupid ja selline startupidi testimine on ikkagi niisugune hüpoteesi testimine ja sa ei saa kindel olla, et kas seal, kas see töötab, siis kui sa satud seda tegema tehnoloogias, mis alal, kus on väga palju huvi ja hästi palju sarnaseid ja seotud probleeme, siis see on, see on, pigem on nagu kasulik.

Aga meil käis, mul just tuli meelde, kui Ahti Heinla, kes saates rääkis oma Starshipist, et, et siis, kui me, Taavik, hakkasime uurima, et miks ta teeb seda pisikest robotit, on ju, et, et miks ta väga sarnast asja ei tee nimega isejuhtiv auto, et siis tema vastus oli see, et ta on lihtsalt liiga väike selleks, et, et noh, et, et robotit sul on võimalik suhteliselt ohutult ja noh, siinsamas Mustamäel arendada, on ju, suhteliselt võib-olla väikese tiimiga, aga kui ma hakkan isejuhtivat autot tegema, et noh, siis, siis. Võimendus või see maht lihtsalt, mis sa sinna sisse paned, pead olema, peab olema niivõrd palju nagu suurem. Mis, mis sina sellest

arvad? Ma olen tõesti nõus sellega, et võib-olla selles liikluse kontekstis on ka just see, et, et selleks, et analüüsida, mis toimub liikluses, ei ole vaja ka otseselt reaalaja süsteeme, mis seda nagu murdosa sekundi jooksul teevad ja see teeb kõiki neid probleeme niivõrd palju lihtsamaks. Et võrreldes väljakutsega hakata ehitama autot, mis sõidaks ise, et kui nagu. Lõpuni aus olla, siis masin, mis suudab ikka adekvaatselt inimesega sarnaselt teha viimastki otsust liikluses, hakkab juba tõsiselt lähenema nii-öelda general artificial intelligence. Aga

samas sellest me oleme kaugel.

Jah, et just nimelt, et see, et pigem see võtab omajagu aega ja ma ei ole kindel, et ma olen see õige mees selleks väljakutseks.

Hüva, aga me läheme siit pausile ja siis räägime edasi.

Restart jätkub ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Silver Keskküla.

Eelmises plokis jõudsime põhimõtteliselt välja nüüd selle ukseni, kuhu me jõuda tahtsime, ehk siis me räägime siin uuest start-upist, Supervisor. Ja kahe sõnaga, millega see tegeleb ja juba sellest me rääkisime, et kuidas alguse sai, aga või kuidas see mõtteviisi alguse sai, aga aga juhata sisse, et, et mis asi on Supervisor?

Supervisor on teinud lihtsaks kodanikele selle, kuidas koguda infot liiklusrikkumiste kohta ja selle, selles nendes andmetes ja selles statistikas võiks olla väga palju väärtuspeidus, et praegu läheb kolm protsenti GDP-st läheb keskmiselt riikidel sinna liiklussurmade alla, et, et kui me suudame ära teha midagi selleks, et seda vähendada, siis ma arvan, et me oleme päris hästi hakkama saanud.

Oota, ma võtan sõnasabast nüüd praegu kinni, kas sa väidad, et ka Eesti kulutab liikluse, nii-öelda liiklussurmades, kaotab Eesti igal aastal rohkem raha kui meie riigikaitse eelarve on?

Ma arvan, et Eesti kohta peab see ka samuti paika, et see on, need on siiski kõik, need on tervishoiuga seotud kulud, kõik saamata jäänud maksud.

Just,

ja siis pluss veel see, et kui sa võtad kõik inimesed, kes on liikluskahjudega kuidagi seotud olnud ja nende psühholoogiline damage ja mismoodi see nende edaspidist tööturgu, karjääritööturul mõjutab ja et ilmselt me kõik teame kedagi, kes, kelle elud on nagu kokku puutunud, kelle, kelle eludes on mingisugused tõsised teemad liiklusega ja et. Et see osakaal on tegelikult päris märkimisväärne.

Minu ise, näiteks. Aga tõlgime selle ära, et põhimõtteliselt su idee on selles, et selleks, et liiklussurmasid vähendada, peaks muutuma liiklusturvalisemaks. Selleks, et liiklusturvaliseks muuta, ilma, et sa ehitaksid teid ja infrastruktuuri nii-öelda ohutumaks, peaksid inimesed muutma oma käitumist. Et see on selle asja nagu iva ja seda käitumist sa tahad muuta selle kaudu, et me, kus me ütleme, oleme ühtse suhtes rohkem kontrollivamad, jälgivamad ja kus ma ütlen siis, et, et enne kui gaasipedaali põhja vajutame, mõtleme selle peale, et kurat, äkki keegi filmib.

Ma arvan, et teatas, teatud mõttes esialgu on tegelikult huvitav isegi see, et mis üldse toimub liikluses, et kui vaadata praegu liikluskahjude statistikat, siis see kõik on selline tagantjärgi tarkus, et vaadatakse, et kus, kus toimus mingisugune liiklusõnnetus ja tagantjärgi võib-olla mingid inimesed nägid pealt, et seal, mis seal viimastel sekunditel juhtus, vaadatakse tee, tee pealt, et mingid. Mis jäljed siin õnnetuse järgsed on, et mis siin, mis siin toimus. Aga seda informatsiooni, et kõik, mis, kas see, kas see enne oli mingisuguseid signaale sellest, et võib-olla on, võib-olla on tegemist ristmikuga, kus sõidetakse kümme korda rohkem punase tulega üle võrreldes ülejäänud Tallinnaga, et kui võib-olla see signaal sellest, et seal midagi väga halvasti võib juhtuda, oli olemas juba enne. Ja äkki selles suhtes saaks nagu enne midagi ette võtta ja isegi seesama näide teekorralduse muutusest, et võib-olla seda saaks teha enne, kui keegi

Weise ja Karmin ja paljud teised ju iseenesest müüvad seda informatsiooni täna riikidele, et nad koguvad näiteks kiiruseinfot, et a la, et kas mingitel lõikudel autod sõidavad, lubatust tegelikkuses nagu oluliselt kiiremini, täna sellele, et kontrolli ei ole või nad kuidagi tunnevad ennast nagu teistmoodi. Mis sellest saanud on või mis see nagu, kuidas see sinu pilti nagu mahub?

Uisil läks hästi, et nad müüdi minu teada üheksasaja miljoniga Google'ile, et, et see, see on nagu teatud mõttes sarnase, et kus community kogub mingisuguseid andmeid ja, ja nendega ja community saab sealt ise väärtust tagasi, et täpselt samamoodi kui, kui me teeme lihtsaks liikumisrikkumiste info kogumise, siis see info on ju kodanikele endale kasulik, et. Alates sellest, et, et, et sul, et sul võibki olla rakendus, mis, mis sind hoiatab, et sa lähened ristmikule, kus on kaks, kakskümmend korda suurem oht sattuda liiklusõnnetusse. Kuni selleni, et, et võib-olla värvime üldse näiteks Tallinna kaarti ära selliselt, kus me, kus iga andme, andmepunkti all on tegelikult reaalne tõend, et, et see, see värv, et mis räägib sellest, et mis rikkumised, kus toimusid, et see, see agregaat, informatsioon on väga väärtuslik ja, ja tegemist on nagu massiivse statistika kogumisega, mis tegelikult toetub, toetub reaalsetele andmetele, mis, mida, mida on võimalik tõendada, et, et see ei ole nagu lihtsalt see, et inimeste arvamus, et, et kuskil, kus, kuskil on ristmikmäda.

VEIS annab tulemust ainult siis, kui on piisavalt palju kasutajaid, ehk siis noh, ala ütleme niimoodi, et kui sa mööda Pirita teed tuled, et kui pikk on ummik, kui seal on ainult peale minu veel võib-olla kaks kasutajat, onju, siis see informatsioon oleks täna suhteliselt poolik, aga tänu sellele, et nagu neid kasutada väga palju, kokkuvõttes on ta väga informatiivne ja kasulik. Kust maalt sinu nii-öelda maailm juba nii-öelda tööle hakkab või, või ütleme. Kui paljud, kui paljud tallinlased peavad oma autod või iseennast kaameratega varustama selleks, et sinu nii-öelda noh, info kogumine omaks juba mingit mõtet, mingit väärtust?

Ei, pigem pigem vähem, sest kui, kui, kui vaadata inimeste käitumist internetis, siis sarnased käitumised tunduvad, et on ka reaalses maailmas, et näiteks kui Twitteris on enamus inimesi, lihtsalt tarbivad seda meediat. See võib isegi

väiksem olla. Vikipeedias on see üldse väga-väga paigast ära suhe, näiteks.

Et täpselt samasugune power law on, on ka meil, et kui me vaatame oma kasutajat, siis kõige tublimad kasutajad annavad meile ikka kordades rohkem informatsiooni kui kõik teised kokku. Et, et selles mõttes ma praegu mu hüpotees on, et selleks ei ole üldse vaja mingisugust tohutut, selleks ei ole meil vaja seda, et nagu kaheksakümmend protsenti ühiskonnast arvaks, et Et, et see on hea mõte ja peab liikluses vaatama ringi, et sellest piisab oluliselt vähemast.

Aga ma, ma tuleks nüüd ikkagi sammu tagasi, sest mulle tundub, et erinevalt Taavist, mina ei ole sinuga väga pikalt rääkinud sellest, mis sa teed ja minu jaoks on praegu natuke segane see kõik. Taavi

jaoks on ka tegelikult veel

segane. Okei, ta teeb lihtsalt näo, et ta teab, võib-olla. Aga ühesõnaga, võtame sellesama Tallinna näite, kuna see on startup, siis ma arvan, et Tallinn ei ole number üks turg, aga, aga inimeste jaoks on lihtne, et meil on Kristina Ristmik, onju, näiteks noh, seal juhtub, inimesed sõidavad, pandi sinna mingid kaamerad, aga noh, ikka seal sõidetakse üle, võib-olla kiirustatakse. Mis siis nüüd saab, sina oled oma tootega olemas, kas see on mingi äpp või see on telefonis või see on pardakaameras või see on näiteks sellest Tallinna ristmikukaameras või mis asi see on?

See, mis, millega meie tegeleme, on liikuvad kaamerad, et neid on, maailmas on ikkagi mingi neli miljardit liikuvat kaamerat ja seitse, seitse miljardit inimest, kes ei taha surma saada, et mul meeldib just nende kombinatsioon ja seal ma näen. Mis asi on see

liikuv kaamera selles?

Mobiiltelefonid, millel on kaamera küljes.

Ühesõnaga, mul on telefon taskus, seisan seal Kristina ristmikul näiteks, mis siis saab?

No meil on erinevad rakendused, et see, mille, millest me praegu räägime, on jalakäijate rakendused, kui, mille sa saavad, või võtad taskust välja lihtsalt rakenduse, kui sa näed midagi mingit rikkumist, mis veel kestab, et noh, näiteks keegi on auto parkinud risti keset teed või, või keegi mingisugust kestvad rikkumised, võtad telefoni välja, filmid väikse klipi ja lihtsalt märgid juurde. Mis rikkumisega oli tegemist, et sisuliselt, mis, mis kodanikud aitavad meil teha, on ka andmete sildistamine või labelling, mis on sisendiks masinõppe algoritmidele, et hiljem treenida süsteeme, mis paremini suudavad iseseisvalt seda, seda, neid otsustusmehhanisme teha, et missuguse rikkumisega, kus täpselt oli.

Okei, aga kui nüüd sealt keegi ikkagi saja kahekümnega üle tuiskab, et ma ei jõua isegi oma kätt taskuni viia.

Ja just, et, et jalakäijate puhul on, on see. Omapära siis selline, et tegemist on rikkumistega, mis veel kestavad, et sa, millele sa jõuad reageerida ja, ja seal sellisteks rikkumisteks, mis on, mis toimuvad väga kiiresti, sobivad rohkem pardekaamera rakendused autodele, kus, kus siis rikkumine toimub ära ja siis sul on teatud aeg selleks, et reageerida, et anda signaale, et kuule, ma nägin nüüd praegu või, või viimase minuti jooksul midagi, mis torkas silma, kui ohtlik häitumine või, või midagi, mis ohustab näiteks teisi kodanikke.

Ja selle eeldus on, eks ole, et mul on selline nutitelefoni sarnane pardakaamera, mis on kuskil onlainis ja kus on mingi interface, et ma saan vajutada seda nuppu ja kõike teha.

Selle eelduseks on mitu, siin on mitu võimalust, et üks võimalus on pardakaameraga, mis on sul autos juba installeeritud ja lihtsalt mobiiltelefoni rakendus, mis siis sidestub selle seadmega. Ja teine võimalus on see, et sa kasutad lihtsalt mobiiltelefoni pardakaamerana. Et see on, see on veel tulevikumuusikat, see on, see on, need on asjad, mis me teeme järgmisena.

Meil on Tallinnas tõenäoliselt sadu ja sadu neid, ütleme, takso ja niinimetatud sõidujagamisäppide kasutajaid, eks ole, juhte, kes, kes sõidavad mööda rinna ringi ja kes täpselt seda teevadki, onju. Ja need

kindlasti professionaalid, kes on kogu aeg teel, et nad on kindlasti kõige huvitavam seltskond meil ja selle ja sellepärast, et nad on kogu aeg teel ja, ja nad näevad palju asju ja nad on ilmselt liikluses niivõrd vilunud, et neil on, neil jätkub silma kõige selle jaoks. Aga sõidujagajad on võib-olla selles mõttes niisugune huvitav kontekst, et siin on, vahest on võib-olla isegi selline huvide konflikt, et sul hüppab sisse klient, kes ütleb, et sõida kiiremini hoopis või midagi sellist, et, et ma selles ei, selles.

Jälgime aga nad kindlasti väga meeleldi jälgivad teiste inimestega.

Ja aga küsimus on võib-olla selles, et mis tüüpi inimestega on tegemist, et kas nad on tüüpilised sellised inimesed, kes, kellele läheb korda korralik liiklus ja ise liiklevad viisakalt või mitte, et, et seda me veel ei tea, et hea meelega uurima.

Aga räägime tehnoloogia arengust selles samas valdkonnas, et, et üks asi on see, kui ma ise nii-öelda võtan kaamera välja ja näen rikkumist, teen pildi, okei, siin ei ole mingit küsimust. Aga nüüd, kui sul on ikkagi see nii-öelda passiivne kaamera seal, mis aktiivselt kogu aeg filmib, onju, ümberringi. Kümme aastat tagasi me püüdsime lahendada seda probleemi, et kas on võimalik politseiautosid muuta nii-öelda nagu passiivseteks kiirusemõõtjateks, et politsei teeb oma igapäevatööd, aga samal ajal politseiauto, milles olev kaamera teeb. Samasuguseid trahve nagu meil on maanteede ääres, need seisvad kaamerad, onju. Ja me põrikasime Eestis selliste probleemide otsa nagu hämarus, pori ja, ja, ja, ja kiirus, ehk siis näiteks kui kaks autot, teine seal lähenenud, mõlemad sõidavad viiekümnega, siis summaarne kiirus on ikkagi sada, onju, ja, ja ütleme niimoodi, et tol hetkel jäi. Noh, ütleme nii, et see, see arvuti, mis on päris suur olev seal pagasnikus, selleks, et kõike seda nagu toimetada, mida see kaamera sealt siis nagu luges või tegi, on ju, et, et see vajas ometi energiat ja siis need akud ei pidanud vastu ja no ühesõnaga, see oli üks noh, ilge, ilge, ilge temp, me ei saanudki lõpuks sellega hakkama. Täna sa talle ütled, et piisab sellest samast väiksest telefonist, et.

Filmimiseks kindlasti ja üldiselt see, need on niisugused lahedad lõppseadmed, mis nagu iga kahe aasta tagant uuenevad ja see seal sees on chipid, mis. Suudavad närvivõrke suhteliselt kiiresti jooksutada ja need ka kogu aeg lähevad ajaga kaasa, et sisuliselt on meil niisugune konstantselt arenev sensorite võrk, et, et seal on nagu väga põnevaid võimalusi, et tegelikult mul, mis mul tuli meelde selle nii-öelda summaarkiiruse peale, on see, et ma suvel, eelmine suvi sõitsin Saaremaal ringi maanteel üheksakümnega ja auto tuleb vastu üheksakümnega, ma näen, et tegeletakse kõrvaltegevustega, et räägitakse mobiiltelefoniga, kuigi me läheneme sada kaheksakümmend kilomeetrit tunnis üksteisele, et. Et see oli üks hetk, kus, kus mul, kus mul hakkas see mõte jälle liikuma, et, et kui mina seda näen, siis miks ei peaks hea resolutsiooniga vardekaamera näiteks seda nägema, et.

Aga samas see, see praegu ikkagi nii-öelda äpp kogub kokku video ja järeltöötlus toimub kõik kuskil pilves või, või juba tehakse mingi töötlus ära ka sealsamas kaameras sees?

No praegu on järeltöötlus kõik pilves, et see on, kusjuures on oluline moment siin, et, et, et tegemist ei ole mingisuguse automaatjärel, järelevalvega, kus, kus automaatselt midagi töödeldakse, et. Siin ikkagi kodanikud peavad ise tegema selleks liigutuse, et meile midagi kohale jõuaks ja siis, siis me töötleme seda edasi.

Ja siin unistus muidugi, ma saan aru, võiks olla see, kui auto ise teeb seda kõike, on

ju? Sisuliselt jah, ma ei näe mingit takistust selleks, et miks, miks auto ei võiks kodaniku ees seda teha ja võib-olla kodanikule lihtsalt anda selle signaali, et näed, see on, see on see, mis meil silma torkas sinu sõidu ajal ja mis, mis, mis sa tahad sellega teha?

Aga siit me jõuame järgmise probleemini, onju, et tänane õigusruum kindlasti, kuidas ma ütlen, noh, kui palju see tõend on ikkagi tõend?

No see, see ongi nagu põhjus, et miks me alustame statistikast, et, et siin on selgelt on, on palju arenguid veel vajalikud, et, et üks ja, et seda nii-öelda avaliku sektori kontekstis midagi kasulikku teha ja üks põhjus võib-olla selleks, et me, miks me Eestis toimetame, ongi see, et, et ma olen kuulnud, et see on üks riik, kes liigutab ennast üsna hästi selles, selles kontekstis ja, ja proovime siis seda uuesti tõestada.

Sest on mingid kohad on selgelt noh, kus nii-öelda sõna otseses mõttes klassiviha toimub ikkagi hästi, et noh, näiteks bussirada on ju, et kui ülejäänud mass istub Pirita teel kenasti oma rajas ja siis sa vaatad, mismoodi nagu bussirada pidi lähevad.

Elektriautod.

Ei, mitte elektriautot mööda, elektriauto on okei, aga mitte elektriautot mööda, siis noh, ilmselgelt nagu kõigil kihvatakse, noh, ütleme need, need filmijaid seal oleks, sa saaks seda tõendit seal nagu ma arvan kümme-viisteist tükki nagu ühe auto kohta. See

on täpselt niisugune kontekst, kus et praegu on nagu mingisugune. Maanteeviha, mille, millega sa ei oska midagi peale hakata, võib-olla ropendada, võib-olla teed mingeid ohtlikke manöövreid, aga anname sellele kõigepealt mingi väljundi statistikasse, et vajutad nuppu, et äkki down the line kuskil sellest midagi paraneb ja, ja see bussiridade näide on hea selles mõttes, et, et nii bussis ise olles. Kui bussi ees sõidetakse, siis sa võid ju bussis, liik, bussis tavalise kodanikuna tulla bussi ees otsa ja filmida autot, kes, meie rakendusega autot, kes rikub seda bussirida ja, ja sõidab bussi ees ja takistab ühistranspordiliikumist. Ja samamoodi ka, kui sa autoga sõidad, siis võid ju anda rakenduse telefoniga oma lapse kätte kõrval, kes teeb meile selle, sellest klipi ja, ja, ja, ja selliselt see informatsioon, et kus kohas see tegelikult probleemiks on ja, ja see. Me siin ei ole üldse juttu sellest, et nagu see reaktsioon, õige reaktsioon sellele asjale peaks olema, et teeme kohe pauguga kõigile trahvi. Et kõigepealt peaks nagu aru saama, et kus üldse see teema on, et võib-olla on tegemist hoopis liikluskorralduse puudu, puudu, puudulikkusega, et võib-olla on selline probleem näiteks, et kuskil inimesed rikuvad bussirada sellepärast, et neil lihtsalt ei ole võimalik ohutult teha järgmised manöövrid, kui, kui, kui nad seda ei tee, kui nad rada ei riku. Et siin on jällegi, et, et see kõik algab ikkagi andmetest, et mis, mis me sealt näeme ja kas, kuidas me seda olukorra saaksime parandada.

Hüva, me teeme teise pausi ja siis jätkame oma juttu. Restart jätkub ja me räägime Silver Keskküla ka siis sellest, kuidas liiklust ohutumaks muuta. No hakkasin mõtlema, et kas sul on, ma saan aru, et sul on praegu mingi äpp juba olemas või mis, mis seisus see asi sul on, kas ma saan minna Androidi poodi või iOS-i poodi ja laadida alla midagi?

Ja selleks ajaks, kui see saade eetrisse läheb, saavad juba kõik minna. Meie veebilehele supervisor.com ja tõmmata sealt alla nii iOS-i kui Androidi rakendused, millega hakata siis raporteerima.

Supervisor on siis AI-ga keskelt, mitte Supervisor, vaid ongi nagu eesti keeles supervisor. Aga mis siis nüüd, ma näen seda, kotka sõidab oma limusiiniga kuskil väga ülbelt, tule Viimsist kiiresti, bussirada mööda, mina filmin, mina filmin, vajutan nüüd seda nuppu, okei, saadame selle Silverile, kotka on igavene siga, mis siis edasi saab?

Edasi saabki see, et me kõigepealt teeme kindlaks, et mis, kui palju ühiskonnast tegelikult arvab, et see on hea mõte ja sellega kaasa läheb, et, et seal me näeme seda, et kui

suur, esiteks.

Kõigepealt see klipp läheb meil läbi meie automaatsüsteemide, mis kõrvaldavad sealt igasuguse isikliku informatsioon, isikustatud informatsiooni.

Tema autonumbri ja kõik?

Ei, tema näo, et kui ta sealt suurelt välja naeratab ja tema nägu on näha, siis selle me kustutame kindlasti ära.

Aga autonumbrit ei kustuta?

Registrimärke me praegu aktiivselt ei kustuta.

Aga mis siis edasi saab sellega, ega see jääb kuskile sinu, ma ei tea, Amazoni bucket'isse see video ja, ja, ja on seal igavesti või, või läheb see otse politseisse või? Ei,

praegu see koguneb ikkagi meile lihtsalt, et me saaksime teha selle pealt analüüse, et mis, mis, mis me saame edasi teha.

Aga mis see plaan siis või noh, mida, mida te siis turutasid, saate sellega edasi teha, et sul ühel hetkel tekib mingi data, et sa saad minna linnavalitsusse öelda, et näete, et Pirita teel inimesed sõidavad mööda bussirada. Noh, tõenäoliselt nad teavad seda ise ka.

Just täpselt, et seal on nagu see avalikus sektoris on päris palju osalisi, kellele see informatsioon võiks huvi pakkuda, et alates kohalikest omavalitsustest, kes võib-olla tahavad ühistransport, noh, ühistranspordi näide on selles mõttes hea, et teatud mõttes see tuleb teiste kodanike arvelt see, et, et, et, et kas sa jõuad õigel ajal tööle või mitte. Et see on nagu kontekst, kus võib-olla seda informatsiooni saaks kasutada selleks, et seda olukorda parandada, et missugused need reaalsed lahendused on. Ma arvan, et see selgub nagu ajapikku, et mida, mida ühiskond toetab ja mida, mida kasutajad ise arvavad ja mis nad tahaksid selle informatsiooniga teha, et ütleme nii, et pole mõtet ette tormata sellest, kui me, kui me veel ei tea seda, et kui paljud info, inimesed on nagu valmis seda informatsiooni meile andma.

Ega kui nad annavad, et ma lihtsalt kujutan ette, et sa lähed linnavalitsusse ja ütled, kuulge, mul on suur paljastus, et näed, see sead sõidavad siin mööda ühistranspordirada ja nad ütlevad sulle, kuule, Silver, me teame seda, see ei ole uudis meie jaoks.

Seal võib-olla see vahe ongi, et kui, et kui sa võid praegu minna ja öelda neile, et kuule, et, et seal rikutakse mingisugust asja ja, aga seal on suur vahe, kui me läheme nende ukse aja näitama, et näe, meil on siin tuhat tõendit sellisest, sellisest, sellisest rikkumisest ja siin on värviline kaart ja siin on need, sellised, sellisene ja selline andmepilt. Ja et see probleem ei ole nagu mingisugune anekdoot, anekdotal evidents.

Ühesõnaga, kui me tuleme tagasi selle algpunkti juurde, siis kui sa mäletad, Henrik, siis jutt sai alguse sellest, et hetkel on tohutus koguses liiklus surmi ja ütleme niimoodi, et kõik on võtnud selle suhtes nagu attitude'i, et noh. Las on okei, et noh, et kuna auto on ikka jätkuvalt nagu liiga kiirem viis nagu jõudva punktist A, B, onju, ja enim kasutatav viis, onju, et siis me lepime sellega, et see on see no hind, mis on vaja maksta, et noh, natuke saab suurema ka, onju, ja, ja, ja väga hästi siin noh, alternatiivini oli see, et lennuõnnetuse puhul ei ole nii, et lennuõnnetuse puhul ikkagi. Noh, konkreetselt Boeing peab kõik oma lennukid maha tooma, ära parandama ja nii edasi, millest Silver rääkis siin. Ehk siis, küsimus ongi, et noh, mida Silver püüab nagu teha, on disruptida kogu seda mõtteviisi. Ehk siis, et kas see on ikkagi selline periood, probleem, mida me peame võtma nagu ära siis või on olemas mingi metoodika, mismoodi saaks seda nii-öelda oluliselt nii-öelda challange'ida? Noh, stiilis a la täna näiteks, kui mina muutuksin ka noh, nii-öelda liikluse järelevalve nii-öelda teostajaks. Ja oletame, et see oleks kuidagi mulle motiveeritud. Ma ei tea, näiteks, et ma näengi, et kuidas iga Henrik Roonemaa kihutab, räägib samal ajal telefoniga roolis. Et kui ma seda raporteerin ja sulle tehakse kokkuvõttes nagu trahv ära. Kümme protsenti kukub nagu mulle onju. Ja nüüd ongi see, et noh, et eks ta, eks ta natukene nüüd nagu niisugune nagu pealekaebamise ja. Mitte

natuke, vaid võib-olla mõni inimene, kes meie saadet kuulab, on Nõukogude Liidu ajal elanud ja mäletab neid.

Need inimesed on täna täitsa olemas. Minu teada Tartu linn toimib täpselt niimoodi, et ühesõnaga mina olen saanud, mina olen saanud politseist kõne, et palun koristage oma auto rohealalt ära.

Noh, see on teine asi.

Ei, aga noh, kuidas ta teda sai, oligi see, et valvas kodanik helistas politseisse, et näete, et, et minu kallist kassa oligi parkinud nagu nii-öelda kahe rattaga nagu noh, nii-öelda muruväära serva on ju, et, et seal toimub see pealekaebamine võib-olla aastaid väga hästi. Ilma üldse mingi motivatsioonita.

Selle pealtkaebamise kohta ka, et tegelikult noh, see on, küsimus on selles, et kuidas seda asja näed, et samamoodi sa võid seda asja vaadata kui naabrivalve liikluses. Et see sõltub kõik, noh, kui hakata nüüd vaatama neid startup'i teid, et kuule, teeme nii, et võrd inimesed tulevad ja hakkavad autoga sind sõidutama. Lapsi, lapsi. Sinu lapsi näiteks viimata kooli, et see tundus nagu täiesti hull või siis, et teeme, teeme nii, et võõrad inimesi, teeme, teeme ühe piraathotelliäpi ja teeme nii, et iga inimene tuleb sinu korterisse magama võõrad inimesi, et see, need kõik tunduvad alguses niisugused suhteliselt hullud ideed või teeme, teeme hoopis telekomi parasiitrakenduse, et see kõik sõltub sellest, et kuidas sa teda esitad, et. Eesmärk on siin ikkagi ühiskonnaga koos leida viis, kuidas väärtust luua ja elusid säästa.

Aga sul on plaan sealt otse nagu trahvini jõuda või selles mõttes, et me, ma arvan, me võime siin kolmekesi kokku leppida, et see toimiks. Kui ma tean, et üheksakümne viie protsendilise tõenäosusega, kui ma sinna bussirajale lähen, siis on mul tööle jõudes trahv on postkastis, siis see tõenäoliselt distsiplineeriks mind väga hästi.

Ütleme nii, et me arvestame sellega kui võimalusega, et kui ma arvan, et tegelikult see kõigepealt peaks küsima, et kas trahv on see kõige õigem viis üldse inimese käitumist muuta. Et näiteks praegu minu teada PPA arutab seda, et kuidas järgmine aasta teha, rääkida sellest punktisüsteemist üldse liikluses, et mehhanismid, mis pakuvad kodanikele võimalust nii-öelda oma käitumist parandada, et mitte, et sa saad kohe esimese pauguga karistada, vaid nii-öelda mingisugune tagasiside mehhanism, et ma arvan, et. Sorry, PPA-l

on ka teatav trahviraha, mis on kokku koruda, mis on riigieelarves nagu ette määratud.

Seitsesada protsenti suureneks tänu sellele Supervisorile, et noh, siis võib-olla nad leiavad seal väikse võimalusega ikkagi hoiatust teha enne. Ma arvan, et see kompromiss on nagu oluline, et mis on nagu ühiskonna seisukohast, et lihtsalt teha mingit trahvimasinat, see lihtsalt ei töötaks, et, et see on nagu. Meil teadlik valik, et meil on rakendus tehtud selliselt, et see sõltub kodanikest, et me ei saa kaugeneda kodanike väärtustest, et see lihtsalt ei töötaks muidu, et see on teatud mõttes niisugune sisse disainitud viis hoolitseda selle eest, et me loome midagi, millele, millest on ühiskonnale kasu ja kas see õige vastus on teha trahve või midagi muud, seda ma veel ei tea.

No seal on iseenesest, eks ole, kui sa autonumbrit ei udusta, kui oleks mingisugune API võimalus kuskil riiklikes andmebaasides, siis ma saaks teha häbipost.ee. Mis

täna

nagu toimib ja

kui sa ütleme ikkagi näed, et, et kas ka käitumist on muudetud, kes täna on ikkagi peamine kannataja, on Lux Express. Ja, aga ma mõtlen seda, et siis noh,

me ei jõuaks mingi, sina oled Hiinas elanud, et kindlasti sa tead seda süsteemi paremini, aga et me ei jõuaks mingi sellise peaaegu et tehnoloogilise kodaniku järelevalveni, et kui ma lähen, panen Kotka nime näiteks Google'isse või ma ei tea, krediidinfosse on ju, et siis ma saan tema maksekäitumise ja seal tegelikult prõmpt, ma saaks temaga liikluskäitumise ajaloo.

Ma arvan, et see oluline vahe on, ongi selles võib-olla, et kust kohta see informatsioon jõuab, et kui, kui me praegu vaatame seda, mis, mis liikluses toimub või kui keegi on nii-öelda käitub seal halvasti, siis tihti pannakse see inimene häbiposti, et pannakse see video või midagi kuskil üles ja see on just reaktsioon, selline reaktsioon, mis tegelikult võib-olla ei olegi kõige parem viis seda. Seda probleemi lahendada, et, et kui see informatsioon koguneks kuhugi, kust ta nii-öelda süstemaatiliselt ja, ja süstemaatiliselt jõuab mingi tulemuseni, mis reaalselt mõõdetult ja, ja tõestatult parandab liikluskäitumist, see oleks, oleks nagu ühiskonna edasiminek.

Siin on muidugi, Silver väga õigesti ütleb ja juhib tähelepanu sellele, et ükskõik, mida sa teed, mis tekstab maailma. Kui intelligentsed inimesed istuvad ümber laua mikrofonid ees, me kõik suudame kujundlikult välja mõelda, miks see kõik on ohtlik. Sama auto tegelikult on ju Killing Machine, igavene, iga auto võiks sõita suvelise bussijaama sisse, tappa kümneid inimesi, aga mille pärast me oleme selle probleemi nagu unustanud, et seda pole olemas.

Ei, ma olen täiesti nõus, ma olen, ma olen kogu aeg mõelnud, et kui me täna, täna meil autosid ja teid ei oleks, siis tänases poliitilises olukorras seda süsteemi nii-öelda turule tuua oleks võimatu.

Mistõttu seal ongi nagu ikkagi me jõuame selleni, et noh, et kui startup hakka, hakkab challange'ima midagi nagu ilmvõimatut, sellega lõpuks hakkama saab, siis ta on saavutanud midagi nagu totaalselt suurt ja siin ma tahan nagu saate lõpuks veel ühele asjale tähelepanu juhtida. Me oleme rääkinud ka startupidesse investeerimisse, investeerimisest oma saadetes väga palju ja Silver oma meeskonnaga kindlasti kuulub täna sellesse gruppi. Kuhu nii-öelda ingleid panevad raha, mitte sellepärast, et nad saaksid sellest ideest väga hästi aru või nad ei saaks üldse nagu

eriti,

et mina või see, et kuhu see lõpuks nagu välja jõuab. Et see polegi nagu tähtis, et sa saad nagu aru, et ahah, sellel meeskonnal on piisavalt hajupotentsiaali selleks, et viia see probleemi lahendus nagu kuhugi uuele tasemele ja sealt tasemelt kindlasti on neid huvilisi, kes on nagu võimelised sellest tegema veel midagi suuremat, eks. Ehk siis Silver on jah, üks ennest, kelle puhul ka mina näiteks investeerisin lihtsalt pimesi, sellepärast et vahet pole, mida ta teeb. Kindlasti on see väga nutikas ja väga vajalik maailma jaoks.

Ja ei, ma selle ja jutuga, ega ma oma küsimustega ei taha nagu öelda, et sa tegeled täitsa mõttetu asjaga, sa võiks kuhugi palgatööle minna, aga et see, see ongi täpselt selline hetk, kus sa kogu aeg võtad ja otsid neid nurki ja küsid, et oled sa ikka kindel?

See kusjuures on huvitav, et, et. Teatud mõttes on inimesed niisugused noh, nii-öelda primitiivsed ahvid, kes, kes selles niisuguses kahetonnises karbis käituvad täiesti teistmoodi, et kuidagi kaotavad selle side teiste inimestega ja, ja see meeldetuletus, et me tegelikult, et noh, et see, et kui sa varastad mingit punast tuld pidevalt kaks sekundit, kolm sekundit, neli sekundit, piisab ühest kärsitust lapsest ristmikul ja, ja, ja keegi tegelikult, need on lihtsalt väikese tõenäosusega sündmused. Ja, ja kui sa tead seda, et, et sellest võib jääda mingi signaal maha, siis äkki, äkki see muudab meie käitumist.

Selge, aga meie saateaeg on läbi, mulle tundub, et see on täpselt selline küsimus, et me võiksime siin kaks saadet praegu veel jutti teha ja, ja sellest kõigest rääkida, aga, aga mul on lootus, et sa, kas sa teed seda muide Eestis või kuskil välismaal?

Ja praegu ma, praegu me teeme seda just nimelt konkreetselt Eestist.

Nii et ja sa asud enamjaolt ka Eestis? Jah,

tiim on Eestis.

Okei, et siis meil on vähemasti siin võimalus, füüsiline võimalus sind siia stuudiosse tagasi tuua mingil hetkel ja küsida, et kuidas läheb. Suurepärane. Selge, aga kõig