Me oleme kõik, igaüks oma, oma kinnises ruumis ja, ja salvestame seda küll nüüd mõned päevad enne laupäeva ehk enne seda, kui saade on eetris, aga noh, eeldus on see, et ega midagi tõenäoliselt juhtunud ei ole meie isikuvabaduste piiramisega, vähemasti mitte paremuse poole. Ja, ja me istume siin veel mõnda aega. Keegi ei tea, kui kaua me istume, aga me arvasime, et me Katsuks tänase saate teha sellise natuke kaugema vaate, ehk me, me kujutame ennast ette sellesse kenasse päeva, kus see viirus puhtmeditsiinilisest vaatepunktist on, on kas alistatud või noh, enam-vähem maha surutud. Ja, ja küsime, et mis, mis sellest, mida me täna iga päev harjutame juurde, teeme raadiosaateid ja, ja tööd ja koole ja toidu tellimist ja no mida kõike, reisimist teeme üle interneti ja virtuaalselt. Kas see omab kõik mingit pikemaajalist sellist mõju inimkonnale ka, kas, kas nüüd jääbki nii või tegelikult oleme me väga rõõmsad ühel hetkel, kui me siit välja saame, ja keegi ei taha Zoomist ja Skype'ist ja, ja nendest muudest asjadest mitte midagi kuuldagi, vaid kõik tahavad kokku saada ja üksteise musi teha. Ja vot, selline saade veel siis tuleb, ma annan, Taavi, nüüd jutujärje sulle konkreetsemalt... Teemale lähenemiseks sulle üle.
Aga ma tahtsin konkreetsemaks natukene minna, kui me siit saame, et mis on need teenused, mis täna, noh Sten, sina ütlesid, et välismaalased kirjutavad, et Eestis on väga hästi kõik, et me noh, et see on nagu nohu meile, see kriis, on ju. Et mis on need teenused, mis on osutunud täna hästi töötavaks? Et ma omalt poolt võin öelda, et vähemasti Tallinnas elades kogu selline toidu- ja esmatarbekaupade infrastruktuur on, see, see on ikka noh, uskumatu tegelikult, kui hästi see ja kui kiiresti see on tööle saadud. Et okei, Selveril on väga pikad järjekorrad, on ju, ja isegi Coopist ma sain nädalaga, nädala aja peale sain selle delivery, aga see, kui kiiresti näiteks Bolt Foods suutis kokku leppida ja tekitada toidukaupluste nimekirjad, mingi esmatarbekaupade nimekirjad. Ja kuidas mulle vähemasti siin Tallinna kesklinnas, ütleme siis, Põhja-Tallinnas, tuuakse viieteist minutiga toidupoest kotitäis süüa. Ja eile ma maksin selle transpordi eest nelikümmend kaheksa senti. Või ma ei tea, kuidas see võimalik on, mis majandusmudel seal taga on. Aga see on täitsa uskumatu. Minu jaoks see pool töötab väga hästi.
noh. No muidugi, et piltlikult öeldes, ütleme, tehnoloogia idufirmad, tehnoloogiafirmad, kellel inimesed niikuinii istuvad digitaalsete kanalite tagant, neil ei ole nagu vahet. See inimene, noh, et kui ma sel nädalal rääkin toiduainete tootjatega, et kui sul ikkagi on. Keegi peab minema lehma lüpsuma, keegi peab minema kala rokkima olukorras, kus, kus Poola piiri peal on pargid kilti veoautosid sabas, ehk siis noh, süüa, süüa ei tule kuskilt peale, kust me seda teeme, et, et need probleemid on ikka hoopis teistsugused, et ma. Ma seal ka, et see on jälle üks koht, kus nagu see New Yorker võib-olla näeb asju nagu natuke liiga optimistlikult, kui öeldes sellega, mis veel tegelikult ka vaja ei ole.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]