Mis meist edasi saab?

Enamik tavalisi inimesi ei kujuta ette, kui keerulised on lihtsate asjade tarneahel. Isegi seda, ma ei tea, rääkimata iPhone'ist või, või arvutist, et kui palju erikohti on, kust tooained ja komponendid peavad liikuma, et see asi valmistakse. Ma ei tea, isegi piimapakk, ma ei tea, kust tuleb tetsapaki sees olev mingisugune kiht alumiiniumil või ma ei tea, mis asi. Ja et need asjad said, kui ma vaatan näiteks oma investeeringuid, et siis, siis esimese põntsu said eelmisel nädalal, üle-eelmisel nädalal kohe ettevõtted, kes tootsid midagigi füüsilist. Ja mõlemat pidi, et on nagu neid, kes toodavad Eestis midagi, aga ootavad ühte juppi Aasiast või Saksamaalt ja oli ka täpselt vastupidi, et kõik need väikesed ägedad Eesti idufirmad, kes müüvad oma kaupa, füüsilist kaupa, välismaale on ju, et kui sul turg oli Hiina või, või Itaalia, siis üleöö oli su käive kadud. See läbipõimitus on tõesti nagu igas eluvaldkonnas jube, jube tihe ja see on ka nähavate täna riikide niisugust reageerimisest, et isegi kui inimeste liikumine pannakse plaksuga kinni ja väga isegi ei arutata. Siis kaupade liikumise kinnipanek on nagu palju valusam ja seal on nagu palju teravamad konfliktid, et, et ma arvan, et see, see vereringe. Jah, kindlasti on mõni asi, kust nagu otsitakse lokaalne partner asemele või, või et maandatakse natuke riski. Et, et seda juppi saaks lähemalt ka ja võib-olla see natuke niisugust nagu ma ei tea USA masstootmist Hiinas võib vähendada nagu pikkade ookeanitega ja nii edasi. Aga üldiselt ma arvan, et seda rongi nagu väga seisma ei pane enam, et seal pigem nagu mõeldakse jällegi tarneahelate turvalisuse peale, kui, kui selle peale, et nagu lõikaks nad läbi.