Kuidas kriisiajal uus ärisuund leida

Laupäeva pärastlõuna on käes ja Restarti saate alustab, imeilusat laupäeva kõigile kuulajatele, kes te tõenäoliselt olete kodus, me vähemasti loodame, või siis mõnes oma maakohas või autos või eemal teistest inimestest. Meie, Taavi Kotkaga, oleme ka teistest inimestest eemal ja isegi üksteisest eemal, üks on oma kontoris arvuti taga, teine oma kodus arvuti taga ja meil on kaks külalist, kes on ka eemal teineteisest ja meist. Ning need külalised on Tõnu Runnel ja Marko Kropets sellisest kuulsast Eesti idufirmast nagu Sixfold, tervist teile, külalised.

Tere päevast. Tere.

Tõnu, sina kirjutasid mitte väga ammu Facebooki sellest, kuidas te hakkasite paari nädala eest kolleegidega väikest karantiini häkatoni pidama ja te saite nelikümmend kaheksa tundi hiljem valmis ühe. Juba rahvusvaheliselt kuulsaks saanud kaardi. Mäletame, et see, see oli see kaart, kui veoautod vajalik. Toiduainete ja, ja kõige muuga jäid kuhugi sinna Saksa, Poola ja vist ka Poola, Leedu piirile kinni ja, ja poolakad meile sel hetkel üldse enam ei meeldinud. Siis teie kaardite oli sisuliselt reaalajas näha, et, et kui suur see järjekord on ja mis seal toimub, mis ei toimu. Ja me otsustasime tänase saate teiega teha, sellepärast et peale selle, et see, see kaart sai rahvusvaheliselt kuulsaks, tegelikult mingis mõttes nagu komistasite täitsa. Uue asja ots, et sa kirjutad, et nüüd, kümme tööpäeva hiljem, kasutavad Amazon, Tesco ja terve rida teisi hiiglased meie rakendust kas otse või on mitmetel juhtudel sealt andmed ka juba nende süsteemidesse integreeritud. Ning täiesti uue segmendina on, on teie teenuse külge ennast haakinud valitsused, Euroopa Komisjon, ülikool ja keskpangad, ehk. Ja inimestel on niikuinii tuju halb ja mõtlesime Taaviga, et äkki tuleb siit välja selline saade, et, et isegi kui kõik ümberringi tundub halvasti ja, ja väljast tormab ja sajab lund, siis tegelikult on võimalik teha uusi asju küll, et ei ole ainult niimoodi, et, et istu oma toas ja noh, oota, kuni see kõik üle läheb.

Ja täpselt nii, et me, me mõnes mõttes ei, ei ole seal kuidagi erinevad väga paljudest teistest, et nagu me pärast lugesime, siis samamoodi sellel esimesel karantiini nädalavahetusel toimus meil ju. Märksa rohkem häkatone kui meie enda oma, et me ei olnud jõudnud neid kohapealseid uudiseid lugeda. Ja hakkasime lihtsalt koju jäänutena aega surnuks lööma ja vaatasime, et mida meie. Kahe poole aasta jooksul tasapisi ehitatud süsteem oskab öelda meie klientidele, kes tundsid huvi, et, et paistab, et Euroopas hakkavad suur, üha suuremad tarnejamad sellest koroonakriisist, et, et vaadake, mis te saate meile öelda nende erakordsete olude kohta, et. Kas piiridel või kuskil tehaste juures seisakud või et kui palju on, kui, kui palju on neid haigestunud veokijuhte või kõrval, tööst kõrvale andnud veokeid. Ja, ja me, me lihtsalt hakkasime sellega pihta, ilma et me oleksime jõudnud tähele panna, et tegelikult teised ka tegid ja häkkisid. Igaüks püüdis kuidagi siin Eestis leida midagi, millega aidata kas teisi või iseennast selle uudse olukorra sees. Nii, küsi.

Et, et räägime numbritest, et mis te siin nagu näete või mis te leidnud olete, et ma saan aru, et neid kaarte joonistab Euroopa Komisjon ka juba tänu teile, et aga, aga mis on sellised esimesed järeldused üldse?

Esimene järeldus on see, et meie läksime ja võtsime oma klientide jaoks. Ette oma kuuekohalise numbri veokite asukoha andmeid ja tegime valmis kaardi, kust ilmusid nähtavale sellise valgusfoori põhimõttel Euroopa Schengeni piirid, mis varem olid kõik rohelised, kogu aeg võid läbi sõita. Ja nüüd järsku, sel hetkel, kui me selle asja laivi lasime, olles ise arvanud, et. Mõnes kohas võib-olla natukene mingisuguseid jamasid, aga kõik peaks olema, vaatame andmete pealt jooksvat, et kõik on hästi. Siis esmaspäeva lõunaks oli Poola ennast täiesti kinni pannud ja tekkisid siis roheliste kõrvale oranžid, punased ja lausa mustad täpid, kust lihtsalt kaubad on läbi liikunud ja selgus. Et sellist andmestikku ei eksisteeri, sest Euroopa on olnud kogu aeg vaba. Keegi ei jälgi neid piiripunkte, kedagi pole see huvitanud aastakümneid

ja. Ma mõtlengi, et te nägite ainult Poolat või hakkasite nägema juba, ma ei tea, Itaalia ümber, Hispaanias, Prantsusmaalt?

Kohaline hulk veokeid on üle terve Euroopa, kõige rohkem on Saksamaa ümber. Saksa piirid joonistasid paremini välja näiteks Balkanil, Serbia ja Bosnia vahel, me ei näinud midagi. Nii et, et see vaade oli parim, mis on võtta. Kellelgi teisel sellist andmestikku ei ole, aga meiegi nägemine polnud absoluutne.

Aga siin nagu klassikaline mingi Google Maps ei aita, et vaata, ma põhimõtteliselt panen täna nagu umbes, et tahan sõita autoga Ateenasse, on ju, et siis noh, loogiliselt Google Maps ju treisib mind ära, nii palju, kui tal infot on, on ju. Kuigi selle vahega ta ei tea, et ma olen, kas ma olen veoauto või ma olen tavaline sõiduauto, eks, et sealt tuleb suur vahe kindlasti sisse juba, eks, aga. Aga jah, rääkis lisandväärtusest, et mille poolest see on nagu erilisem või parem kui Waze või, või Google

Maps? Jah, tõepoolest, Google Mapsi. Google Mapsi pakkumine selleks on, on mõeldud sõiduautodele ja ta ei saa, ta ei saa, ta ei küsi sult, kes sa oled. Ja isegi sõiduautode puhul on tegelikult nende, need estimate'id praegu või vähemalt kõige hullematel aegadel väga mööda. Sest need süsteemid lihtsalt ei ole ehitatud selleks, et arvestada kaheksa tunnisuumikuga. Need arvestavad, et siinkohas läheb viis minutit kauem ja siin läheb viis minutit kauem. Et me ehitasime oma süsteemi algusest peale üles just selle eriolukorra jaoks ja sellepärast toimib see paremini pluss kogu meie andmestik on Rekkade spetsiifiline.

Just, et kui vaadata näiteks Waze või Google Mapsi, siis need annavad sulle info, et kui sa kohe hakkaksid sõitma ja teeksid kõik endast oleneva ja ühtegi pissepeatust ei tee, kui kiiresti sa siis jõuad kohale, kui sa väga palju kiirust ei ületa. Siis meie süsteem püüab arvesse võtta seda, et mis tegelikult toimub, vaadates ajalugu, vaadates nende veokijuhtide regulatsioone, et kui palju nad võivad sõita ja peavad pärast seda puhkama. Ja niimoodi on meie andmed radikaalselt erinevad sellest, mida Waze saaks anda. Et kõik need kaks pool aastat tööd on, kaks pool aastat, mis me tööd oleme teinud, ongi selle timmimiseks, et, et meie klientidest suurtootjad saaksid täpselt näha, et näed, need kümme vedu nendest kahesajast, mis täna toimuvad. Nendega on probleem, need ei jõua selleks ajaks kliendini, kui kliendi juures oli see aken, et ta peab jõudma sellesse aknasse ja siis meie süsteemi.

Teie andmed pärinevad siis. Need teie andmed, millest me räägime, need pärinevad kust kohast, kuidas te neid andmeid

saate? Et meie kliendid on suurtootjad, kellel endal ei ole veokeid ja kes, kelle mahud on nii suured, näiteks Coca-Cola sajad veokitäijad iga päev sõidavad. Et nii, nii suured mahud on, et nad ei saa DHL-ile öelda, et tegelege logistikaga meie eest ise, sest see. Suhkruvee müümisest see marginaal ei, ei ole selline, et sinna mahuks veel logistika sisse, logistika on hästi suur osa nende, nende kuludest. Ja nad teevad siis logistikat ise maja sees ja ise võtavad endale üle Euroopa sajad ja sajad veofirmad täitma. See veofirma teeb sellisel päeval selliseid vedusid, see teeb sellisel päeval teistsuguseid, see on alternatiiv sellele teisele firmale ja niimoodi neil on selline võrgustik. Veofirmadest, kes nende tellimusi täidavad ja süsteem, mis automaatselt annab siis ette. See vedu läheb sellele firmale, see vedu läheb teisele ja kõik toimub niimoodi automaatselt ja meie võtame siis kahelt poolt, ühelt poolt. Nende suurtootjate Nestle, Coca-Cola vedude andmed, mis vedu tuleb teha, mis päeval, kust kohast kuhu ja teiselt poolt nende, neile tööd tegevate veofirmade. Veokite andmed, mis on ühendatud meie süsteemi ja veofirma siis määrab, see veoauto teeb seda tellimust, see veoauto teeb seda tellimust ja ongi kõik. Ülejäänu teeb siis meie süsteem, näitab ära, et see veok jõuab sellel kellaajal, teine jõuab teisel kellaajal. See jääb hiljaks, kõik teised jõuavad, jõuavad õigel ajal. Et me ühendame lihtsalt kaks hästi suurt andmepanka. Aga

mõtlengi, et nüüd selle häkiga te saite endale päris uued kliendid või nad ei ole kliendid, et selles mõttes nad kasutavad teie andmed, see on nii-öelda teie panus viiruse vastu võitlemiseks ja majanduse üleval hoidmiseks. Või on ikkagi päris business juba, et nad ikkagi maksavad, ma ei tea, kas Amazon maksab teile otse või ei maksa?

Ei, nemad ei maksa, Amazon liitus selle. Meiega selle asja käigus ja neile, neil on teised süsteemid, millega nemad samasugust infot saavad. Ja noh, eks sellest tekib koostöö, neil on põhjust kasutada erinevaid pakkujaid, teiste kõrval nüüd ka meid, aga selle kaardirakendusest me. Hetkel veel ei võta kelleltki raha, küll aga me teeme selliseid andmevahetuse kokkuleppeid, et. Anonümiseeritud, agregeeritud andmeid saame juurde, et oma, oma kaardirakendust kvaliteetsemaks saada ja nii edasi.

Aga sa jätsid muidugi Henriku küsimuse vastamata, oota, ma küsin korra ära, et sa jätsid vastamata Henriku küsimuse selle koha pealt, et. Et sa andmeid loed, kas teil on autode pealt seade, kust andmeid loetakse või on andmetes või on juhiläpp taskus, mille pealt te loete, et mis see nii-öelda reaalne, see sisendallikas

on? Kõik need variandid, ehk siis kõige suurem osa meie rekkadest omavahetest ja GPS nende peal, mis on mingite kolmande osapoolte poolt tehtud, näiteks Tom-Tomi. Või siis ka näiteks Volvo enda maad ja me integreerime nende süsteemidega otse. Lisaks on veel meil ka mobiiliäpp, millega saab Rekkajuht oma Rekka asukohta track'ida ja siis on veel erinevad võimalused, kuidas saata meile manuaalseid, selliseid status update. Ehk siis millal, millal juht pisile läheb. Jah.

Mis see autode hulk on, mis teil praegu nii-öelda online'is Euroopas on üldse? Ta

ütles kuuekohaline.

Jah, täpsemaks ei saa minna. Aga, aga, aga mis on see arv üldse, palju Euroopas sellist tüüpi rekkasid üldse ringi vurab, mida te võiksite, mida teil oleks põhjust jälgida?

Ütleme kaks miljonit selleks numbriks, keegi pole üle lugenud, öeldakse kaks kuni kolm miljonit selliseid suuri veokeid. Aga paljud neist ei ole enam kasutuses ja nii edasi ja nii edasi, et kaks miljonit aktiivset veokit tundub olevat teedel.

Samas muidugi, kui teil on sellest, kui kahest miljonist teil on umbes sada tuhat, siis see on mingi viis protsenti, et, et noh, iseenesest andmeanalüüsi koha pealt piisav hulk selleks, et järeldusi tegema hakata.

Täpselt, et kõik sattus õigele ajale. Oleks, oleks me, ma ei mäleta, ma ei mäleta neid numbreid täpselt, aga laias laastus, et oleks me aasta tagasi samasuguses olukorras olnud, siis oleks neid punkte olnud kaardil palju vähem, sest siis meil oli veokeid, ma ei tea, kas meil oli kümme tuhat või kakskümmend tuhat, mul ei ole need numbrid enam meeles. Aga nüüd on statistiliselt oluline hulk, kuigi Balkani ja taga-Ida-Euroopa veofirmad kirjutavad meile siiani, et kuulge, et me tahaks ka näha enda piiride kohta ja siis me kirjutame neile vastu, et näete, liituge meie süsteemiga, integreerige andmed. Ja need täpid ilmuvad siis peale, sõitke. Olgu,

me teeme siia oma esimese pausi ja siis varsti jätkame.

Restart.

Restart on eetris tagasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Sixfold, Tõnu Runnel ja Marko Klopets. Me räägime sellest, kuidas karantiinitingimustes kahe nädalaga püsti panna midagi, mis on, mis on täiesti uut ja, ja leida võib-olla isegi uued kliendid sinna tulevikuks. Ma, ma ei tea, Marko ja Tõnu, kas te arvate, usute? Me näete juba praegu, et, et kui see olukord meil siin ühel hetkel läbi saab, mida me kõik loodame, et siis see, mis te tegite, need nii-öelda uued kliendid ja, ja kogu see edulugu, et see jääb püsima või on see selline ajutine, ajutine vajadus, on ju, et nüüd kõik korraga vaatavad, oh kihvt asi. Ja tegelikult see äriks praktiliselt ei konverteeru.

Jääb püsima. Nende piiride kõrval, mida me kõik loodame, et muutuvad ilusti roheliseks tagasi, on sellesama lähenemisega. Oleme me juba lisanud sinna ka esimesed praamisadamad, kaubasadamad Inglismaa, Brexitisse jõudva Inglismaa Euroopa vahel. Ja tuleb neid juurde ja see sama mudel töötab tegelikult veel põnevamalt ka raudteekaubaterminalide jälgimiseks ja suuremate. Ladude, näiteks me suudame tänu sellele ka ennustada, kui kiiresti saad sa Amazonis oma kaubad maha panna, ilma et Amazon oleks tegelikult päriselt veel meie klient. Ja nii edasi, ühesõnaga, et see asi osutus paremaks, kasulikumaks, kui me ise oleks osanud oodata juba nüüd.

Aga ma saan aru, et te olete, oletegi nüüd saanud tänu sellele, et on uus häkk, saitegi nagu klienti juurde või olete hakanud saama klienti juurde, et Marko, kas tahtis sellest rääkida?

Tegelikult huvitav on see, et kuidas me saame reikafirmasid juurde oma platvormile. Nagu Tõnu rääkis enne, siis me tegeleme niimoodi kahe poolega ja muidu tulevad reikafirmad liituvad Sixfoldiga lihtsalt sellepärast, et nende kaubade tootja käsed neil. Coca-Cola tuleb ja ütleb, et kui te Sixfoldiga ei registreeru, oma GPS-i ei ühenda, siis järgmine aasta äri ei tee. Aga nüüd oleme me isegi hakanud saama rekafirmasid oma platvormile juurde juba sellepärast, et nad lihtsalt tahavad aidata kogu seda logistika kommuuni Euroopas. Lihtsalt ühendavad oma Tom Tomi ära kahe klikiga ja ise ei saa sellest otseselt midagi. Peale selle, et kogu välja tulev andmestik on nüüd, ma ei tea, pool protsenti parem.

Ja, nad saavad seda datat, et kui nemad ise peavad sõitma kuhugi, siis noh, märgitavad adekvaatsem kui mingi Google Maps või, või, või Waze, on ju, sellepärast nagu väärtus küll.

Et kui täpselt, et kui mingisugune Bulgaaria veofirma vaatab, et neil on ainult kaks piiripunkti lahti, aga nemad sõidavad kohe ka Rumeenia vahet. Siis helistab oma kahele Bulgaaria sõbrale, kellel ka on oma veofirmad, panevad kolmekesi andmed sisse. Ilmuvadki Bulgaaria ja Rumeenia vahel punktid nähtavale, sest on juba piisav kogus, et statistilisi järeldusi teha automaatselt.

On üks selline piirid ja sadamad ja kõik see pool, eks, aga ütleme niimoodi, et. Et juhtide und te juba mõõdate, teie ei ütle neile, et kuulge, et aeg on magama jääda, et see on ikkagi seesama nii-öelda. Mis selle meetrika nimi on seal masinas, mis, mis mõõdab neid kiirusi ja unetunde, on ju. Et aga ma ütlengi, et palavikku te ka ei mõõda veel vist, on ju.

Mis sõidumeerik on vist selle asja nimi? Mul on endiselt raskusi selle terminiga, et ja meie ei ükle neile ette, millal nad peavad magama, me teeme ainult statistilisi arvutusi, et tundub, et tõenäoliselt ta peab magama, enne kui ta jõuab kauba ära viia, seetõttu nihutame kogu seda asja kümme tundi edasi. Ja enamasti saame pihta, et me oleme sellised vaiksed arvutajad, mitte, mitte ei õpeta inimesi elama. Et me ei ole Waze, et me, me oleme pigem see, kes võidujooksust stopperiga kõrval vaatab. Ja teeme arvutusi selle pealt.

See, kogu see lugu on minu jaoks, Taavi, natukene huvitav selle, selle poole pealt, et kui ma loen lehti ja vaatan, et mis toimub selles noh, nii-öelda vanas majanduses või nii-öelda traditsioonilistes ettevõtetes, et. Et seal on ikkagi päris palju on näha just sellist, noh, et istume, on ju, katame kõrvad kätega kinni ja noh, ootame, kuni see mööda läheb, et. Ilmselt peame koondama, on ju, tõmbame kokku, katsume ellu jääda. Kas, kas sina näed ka teistes, ma ei tea, oma portfelli start-up'ides näiteks seda, et, et tegelikult selle asemel, et istuda ja oodata, et kui nii mööda läheb, et, et hakatakse vastupidi nagu jooksma ja siblima ja vaatama, et mis me nüüd saaksime kähku teha?

Siin on ikkagi väga palju, sõltub sellest, et mis su konkreetne, kui tugev sa oled nii-öelda noh, kasvõi oma cash flow'lt, eks, et no ma ei tea, Starship tegi. Panin ennast on hold'i, hiberneeris ennast põhimõtteliselt sellepärast, et noh, näha on, et ega campustesse inimesed enne tagasi ei tule kui sügisel on ju, et. Mistõttu noh, loogiline otsus, et paneme asja pausile, aga me praegu raha rohkem kuluta väga palju ja, ja jätkame mingit nii-öelda noh. Arendust läinud, eks ole, et selles mõttes ma ütleks nii ja naa, et, et noh, Veriff otsib siin uusi ärisuundi, on juba leidnud, eks on ju, Starship teeb, teeb vanamoodi, et see on niisugune case by case. Kuid ühe loo ma tahtsin rääkida, ma vist avastasin siin, keegi ütles, et peaks töötajatest hoolima ja ei tohi nagu töötajaid kohe vallandada ja nii edasi, ma olen kusjuures väga nõus sellega. Rain Rannu ja, ja siin oli veel neid, kes, kes mainisid seda ja, ja siis tuli meelde, et omal ajal, kui oli kaks tuhat kaheksa kriis. Siis veeb meid ja tänan Nortal, et meil oli Eestis ka teemaks, et kärbime palku või noh, kuna kõik ümberringi kärpisid, noh, kümme, viisteist, kakskümmend protsenti, et see oli täiesti loogiline, et, et. Vastu pidada ja konkurentsid olla, et tuleb, tuleb alla, alla võtta palkades. Ja me mõtlesime, et ei, nui neljaks, me oleme ikkagi inimeste ettevõte, me ei võta. Ja jätsime palgad nii, nagu nad olid. Ei teinud mingit, mingit allaandmist. Ja aasta pärast, kui see asi hakkas üle minema, siis kõik konkurendid tõstsid palka ja tõstsid umbes tagasi samal leveli, kus nad siis enne olid. Aga meil veel nii palju rammu ei olnud või rasva, et, et noh, et, et me olime hoidnud neid palkasid ja nüüd veel tõstma hakata, et seda, seda rasva ei olnud. Ja ma mäletan, et ma mõtlesin selle peale, et, et tegelikult inimesel emotsionaalselt tollel ajal. See, et mul vähendati ja nüüd tõstetakse, kokkuvõttes andis nagu parema emotsiooni, kui see, et oi, et mul oli tööandja, kes hoidis mul nagu palga nagu nui neljaks nagu, nagu sellel levelil, mis ta oli, et, et selles mõttes nagu selline huvitav järeldus nagu eelmisest kriisist.

Sa tahad öelda, et inimestel selle aastaajaga jõudis meelest ära minna, et neid paika vähendati või?

Ei, selles mõttes nagu jah, et on nagu see umbes nagu noh, kõik saavad aru, et kriis on, et tuleb kokku tõmmata ja siis tuleb nagu noh, palgatõus on alati ju tore vaadata, on ju, et, et see, et sa. Et seda nii-öelda hoitaks, et inimene nagu võtab seda, kui noh, jumal jaa, noh, et tööandja peab ka hoidma mind, on ju, et nad ei näe sellest nagu, nagu väärtust. Et selles mõttes nende sõnumitega peab olema hästi ettevaatlik, et. Aga kindlasti jah, ma soovitan ka, et mitte tormata kohe koondama, et, et mõni aasta võib olla väikse, vähe kehvema kasumimärgidiga ka, et.

Eelmine kriis eelmises ettevõttes, Voo veebiplatvormil. Me tegime kohe, ammu enne kui teised, tegime väga karmid liigutused, sest me ei saanud enam riskikapitali, mida me olime planeerinud. Jäigi raund tõstmata. Pooled inimesed saatsime poolte kokkuleppel minema, ülejäänutel oli see, et kui te tahate madala palgaga edasi töötada, siis anname teile osalused kätte selle optsiooni asemel, mis te alla kirjutasite. Ja enda palgad võtsime kaks asutajat nulli. Nendel olid väiksed lapsed sündinud ja siis. Kolm kuud kuidagi, ma ei tea, kuidas me seal ära elasime, siis suutsime teiste palgalangetuse hetkeks juba palgad tagasi saada, et mina pigem arvan, et väga vara ja väga jõuliselt, kui, kui numbrid seda näitavad. Seekord me tegime seda, et me tõmbasime koheselt palkamised, palkamised kinni. Panime kõik plaanid seisma, tegime eelarve, mis, mis on märksa kitsam kui, kui see, mis meil plaanis oli ja, ja ootame, et. Et on, oleme lootusrikkad, et, et sellest piisab, aga keegi ju ei tea.

Jah, aga kuidas te selleni jõudsite, et. Noh, selle asemel, et praegu ka inimesed koju saata või lihtsalt üldse mitte midagi teha ja öelda, et tulevad paremad ajad, on ju, et tuleme sügisel tööle tagasi, et katsume nii kaua hakkama saada. Et, et, et sealt, et ma ei tea, mingisugust hackathoni ettevõtte sees üldse korraldate.

See, me ise ei ole nii kohutavalt nutikad, vaid, vaid elu õpetab, et meie kliendid hakkasid nägema, Nestle hakkas nägema, et asjadega lähevad, asjadega läheb järjest kehvemaks ja nad võtsid ise proaktiivselt ühendust meiega, et. Mida te saaksite veel, me ei kujuta täpselt ette, aga mida te saaksite veel oma andmetest meile anda, et rääkisid meile probleemidest ja siis me tegimegi kaks töörühma. Igaüks sai valida, et kas nad tahavad oma kodus istumisnädalavahetusel tööd teha, mingit. Mingit klientidele kasulikku asja teha, et üks töörühm teeb otseselt kliendi rakendusse, oli ports ideid, hüpoteese, mida teha. Ja teine oli, et proovime teha oma esimese avaliku tööriista, kuigi me ei tea, mis see veel on, et kas me näitame mingit heat map'i Euroopa kohta. See, see mõtlemine käis, käis kuni laupäeva, reede õhtust kuni laupäeva hommikuni, kus me leidsime lõpuks selle idee. Marko, sa mäletad täpsemalt või mis me seal läbisime veel, enne kui me selle? Et

tegelikult me isegi ei mõelnud alguses sellele, et teeme nüüd mingi tööriista inimestele, vaid me lihtsalt üritasime välja mõelda, kuidas me saame oma andmetega olla mitte klientidele üldse kasulikud. Ja alguses me mõtlesime panna lihtsalt kokku mingi blogipostituse põhimõtteliselt ja meil oli tegelikult hüpotees, et Euroopia transport toimib ikkagi enam-vähem samamoodi edasi. Ja me lootsime, et me saame selle hüpoteesi ära tõestada, paneme mingi blogiposti välja ja nädalavahetus finito ja kuidagi lihtsalt sujuvalt tundus, et mingi kaardirakenduse tegemine on kõige optimaalsem viis, noh, kõige parem viis, kuidas me saame kedagi aidata ja. Ja niimoodi ta hakkas kasvama, täiesti ööd ja päevad läbi, et nädalavahetus tegime tööd ja, ja viimase vormi peale me tulime tegelikult umbes kaks tundi enne lansseerimist esmaspäeva hommikul.

Oli jah nii, et. Aga kui seda küsisid kliendid teie käest, et kas. Et kuidas see asi, miks te selle avalikuks tegite, kas oli ka variant?

Klientidele tegime natukene spetsiifilisemaid rakendusi samal nädalavahetusel. Need kaks tiimi töötasid ja see, see oli kantud klientide järelpärimisest, aga. Aga miks me ta avalikuks tegime, oli see, et, et kuna me niikuinii juba kliendi konkreetsete küsimustega tegelesime, siis see kuidagi inspireeris meid vaatama oma andmeid uuesti, et kuulge, meil on nii palju veokeid, me saame ju midagi, midagi öelda, kuidagi. Esmaspäeval tulla välja blogipostiga, millele me saame äkki isegi paar tuhat logistikavaldkonna lugejat. Ja see oleks ju väga tore, sest me oleme muidu väga nurgatagune ettevõte. Mis siis, et Eestis meid teatakse, tööandja turul me oleme tuntud, siis me oleme ikkagi selline enterprise tarkvara ettevõte ja. Ja väga nurgatagune nähtus, kuni selle kaardirakenduse välja tulemiseni. Et seda edu ei osanud me muidugi oodata, absoluutselt mitte. Et me ju ei teadnud, et Poola paneb oma piirid kinni, me ju ei teadnud, et kuskil ei ole andmestikku, et seda monitoorida. See oli väga huvitav, kuidas, kuidas see täiesti meie käest ära läks, me veel mõtlesime, et kuidas sõnastada seda blogiposti, nii et, et natukene rohkem inimesi viitsiks seda lõpuni lugeda, võib-olla mõni veel saadaks oma logistikust vanaisale. Siis kõik oli täiesti ebaoluline, et see läks levima, blogipost ununes ja kõik vaatasid seda kaarti. Õnneks panime sinna logo.

Aga selles mõttes noh, ega järeldus ongi lihtne, et ükskõik millisel hetkel, eriti just kriisihetkel, et räägi oma klientidega, et ka nende pilti muutub ja nende maailm muutub, mis tähendab seda, et neil on uued vajadused, neil ei ole enam. Rahuaja vajadused, neil on sõjaaja vajadused ja, ja kui sa nendega ei räägi, siis ega sa ju ei tea, et mida üldse nagu paremaks või teistmoodi peaks tegema, eks, et. Et jah, ma arvan, et sellega tõmbame sellele plokile ka joone alla ja lähme järgmisse ploki.

Restart läheb edasi, meil on viimane komandik saates käes ja, ja me räägime Sixfoldiga, Marko Klopets ja Tõnu Runnel sellest ettevõttest räägivad, kuidas nad. Tegid koroonakaarti, koroonatranspordiga.

Et aga räägime sellest edasi selle, selle vaatenurgaga, et okei, noh, nüüd esimesed nädalad on möödas, esimesed pildid on ees. Aga me kõik saame aru, et see maailm enam ei ole endine, ehk siis kogu see valdkond muutub. Kasvõi selle koha pealt, et juba klientide hulk, kes noh, nii-öelda töötavad, distantsilt, tarnivad distantsilt, et, et, et see kindlasti teeb läbi nagu mingi, mingi olulise muutuse nüüd siin. Lähima poole aasta, aasta, kahe aasta jooksul. Et kui te nüüd vaatate see kõik ja vaatate seda olukorda, vaatate seda, kuidas ma ütlen, et. Hügieeni, kaks meetrit vahet ja kõiki muid asju, on ju, siis milline teie vaates see maailm välja hakkab nägema, et kas ta läheb rohkem kinnisemaks niimoodi, et. Et iga riik, noh, täna me saame aru juba, et noh, ainult Hiina peale lootma jääda. Noh, kindlasti ei ole võimalik, eriti veel mingites seatavates valdkondades nagu tervishoid ja, ja, ja kaitsevahendid ja kõik muud asjad, eks. Et mis see teie nägemus on, et mismoodi see, seesama nii-öelda. Rahvuslik, rahvusvaheline pandeemia, siis millise jälle ta meile jätab?

Vot see on alles pähkel küsimus. Logistika mõttes Euroopa riigid tundub, et teevad. Piisavalt koostööd, et, et vormiliselt läheks kõik samasuguseks, et kaubavood saavad samamoodi liikuda, lahendatakse kindlasti ka Brexitist tulenevad hädad ära, mis pidid olema ainsad hädad, mis meid kaks tuhat kakskümmend üldse segavad. Aga mõned sellised vihjed on, on antud siiski ka logistikale otsa, millesse ma ise ei ole piisav valdkonnatund ja ei oska väga palju kaasa öelda, aga need on need, et. Et ilmselt kasvab veelgi selline intermodaalne vedude tegemine, mis tähendab siis seda, et ühest transpordi mode'ist või viiakse kaupu tarnimise ajal teise, et kõik ei toimu enam puhtalt ainult veokitega. Sest oli näha, millised riskid on, need, kes raudteed mööda vedasid, neile jõudsid kaubad kiiremini kohale. Et see ilmselt. Täiendavalt sunnib natukene keerulisemaid tarneahelaid püsti panema, mis oli juba niikuinii tarvidus, sellepärast jällegi, Brexiti kõrval oli meil üks probleem veel, see oli kliima soojenemine, inimkonna elu lõpp lähisajanditel. Et, et vähendada maanteedel heidet, viia rohkem asju efektiivsemalt rongidega, vähemate ümberlaadimistega, efektiivistada kogu seda tarneahelat CO2 tõttu. Et siis nüüd on üks põhjus veel leitud, et, et riskid on ühe kaardi peale kõike pannes kõrgemad. Et see taaskama logistika poolelt.

Tahtsin põrgatada sulle selle sama küsimuse tagasi, et kui me nüüd siin täna, on ju, istume, neljas aprill on käes, et. Ja, ja noh, loeme uudiseid, siis üsna selge tundub olevat, et me istume siin vähemalt esimese maini. Ja võib-olla isegi pikemalt

veel.

Ja, ja noh, sealt edasi tundub nagu üsna selge, nagu siin juba jutust läbi käid, noh, et enne sügist suurt midagi ei juhtu, on ju. Et mis, mis, kui hulluks nagu sina seda. Seda sellist poole aasta olukorda hindad ja, ja võib-olla ka eelkõige idufirmadele, et võib juhtuda.

Et meil on ikka täna nagu logistikasaade, aga ma ütlen mingi huvitava fakti. Mul oli üks õhtune sessioon nädala sees, teisipäeval Silicon Valley. Hästi informeeritud inimestega tegime üks pooleteist tunnise Zoomi kõne ja, ja seal päris julgelt käidi välja juba selliseid mõtteid, et, et kas ameeriklased näevad ära ka Ameerika Ühendriikide lagunemise. Ehk siis selle, kuidas tekivad ikkagi väga sügavad piirid, et kes tuleb meile osariiki sisse, kes ei tule meile sisse, mis paberitega, mis garantiidega. Kas on süstid tehtud, kas on antikehad olemas, kas on desinfitseeritud õigesti ja nii edasi ja seda nii linde kui, kui osariikide tasemel, eks, et. Et sellest räägiti juba nagu väga julgelt, kuigi noh, ütleme nii, et kõik pööritasid silmi nagu noh, Zoomis oli näha, eks, et. Aga et see, et üldse niukesed mõtted on hakatud välja käima, et, et see on omaette märk.

Selle mõtte võib kindlasti kanda Euroopasse üle, USA-s on seda natuke raske ette kujutada. Aga noh, julged mõtted on, on julged mõtted. Aga Euroopas on see juba enam kui kindel, et isegi kui me saame sisemaiselt lubada inimesi natukene rohkem tänavatele. Ja võtta mingisuguseid piiranguid maha, siis raske on ette kujutada seda turismi sama kiiresti taastumas. Nii turu poolelt kui ka ikkagi regulatsioonide poolelt, et see asi võtab veel rohkem aega kui, kui kõik meie karantiinist väljapääsemise lootused.

Ma pean küll ütlema siia vastu, et tänapäeva selle väga paljude piirangute üheks probleemiks on see, et. Et on see nii-öelda ebamäärasus, et noh, juhul kui sa nüüd oled nakatunud, et on ebamäärane see, et mis sinust saab. Ehk siis noh, selge on see, et kui sa oled üle kaheksakümne noh, või kohe nagu surnumalt ja arve ära maksta, on ju, et.

Tervelt viieteist protsendilise

tõenäosusega. Isegi vist on hullem mõnes kohas, seal on, kui sa meesterahvas oled, see on hullem, on ju, et keskmine on see viisteist seal, on ju. Et aga, aga selles mõttes, kui me tuleme sellega ikkagi nii palju toime, et noh, et me saame aru, et okei, et, et on suur tõenäosus nakatuda või võimalus nakatuda. Aga et isegi kui sa nakatud, et, et juhul, kui sa käitud, noh, ma ei tea, mingite kindlate reeglite järgi, saad mingit kindlat ravi, sul on olemas ligipääs mingile hapnikule ja nii edasi, on ju. Et siis sa tuled sellest välja, et noh, et sa ei lõppe alati nagu surmaga, et see viiakse nii-öelda, see nii-öelda surmaga lõppemine viiakse nii-öelda oluliselt nagu vä Et siis me ikkagi õpime sellega elama ja mul on tunne, et, et see inimeste näll elada seda vanaelu, noh minna ka reibidele puhkama või ütleme meie siin oma, istume siin lumesajus on ju ja mõtleme, et tahaks, tahaks päikest näha, eks, et,

et. Ma tahaks su ka lihtsalt Taavi stuudiost nagu.

Aga, aga see, see katkestus, mis on, võrreldes sellega, kuidas sa sõidad, võtad Bolti, lendad lennujaama ja sealt ükskõik kuhu maailmas, et see saab mingisuguse katkestuse sisse, täiesti kindlasti ju.

Ei saa, aga ma just mõtlen, mu hirm on see, et sellest taastumine võtab meil vähema, ühesõnaga sajab kiiremini, kui me nii-öelda täna nagu isegi eeldame, et, et me oleme lihtsalt isegi inimestel nii süüdimatud, on ju, et, et see on see probleem. Aga, aga, aga, aga see selleks, ma tooks ikkagi selle logistika juurde tagasi, et, et arvestades, kui head ja väärtuslikud külalised meil on, et, et põhimõtteliselt nüüd see, mis te nüüd leidsite, kas see ei ole ju pivot, see on ikkagi oma asja edasitegemine, see on täiendav ärisuund.

Just, see on põhimõtteliselt meie hetke põhipakkumisele, ehk siis see info, et kas asjad jõuavad õigel kohal õigesse kohta, õigel ajal õigesse kohta, et see on sellele lihtsalt lisakiht sisendiks. Ja see hakkab nüüd erinevatel aegadel, näiteks Brexitiga hakkab olema tähtsam, millalgi on vähem tähtis. Aga ma arvan, et see on, see on toote osa, mis hakkab püsima ja me näeme, et ka teised sama valdkonnaga tegelevad. Selle,

sellega

on hea lihtne vastus, et Nestle on maailma suurim toiduainete tootja, võtsid meid kasutusele Euroopas, kus on nende peakorter. Kas nad tahavad Ameerikas mingisuguse teise asjaga kõike otsast läbi tegema hakata, ilmselt mitte. Küsimus on, mis on meie enda võimekus, et me kaks tuhat kakskümmend tegeleme nagu kõik teised kellujäämisega, küll paremast positsioonist võib-olla kui mitmed teised, aga ikkagi samad küsimused. Ja me ei ehita oma tiimi kolm korda suuremaks, et minna teistesse, teistele kontinentidele. Aga tulevikus Ameerikasse ühel või teisel moel me peame oma klientide jaoks minema. Tõenäoliselt mitte suurele turule, sest seal on väga-väga võimsad pakkujad, nad on kaks-kolm aastat ees meist. Nad lihtsalt ei suuda Euroopasse hüpet teha, sest Euroopa on nii teistsugune logistika mõttes.

Aga ma seda võtangi, et kui me vaatame seda Euroopat olemas teistsugune, et küsime seda Eesti vaatenurgast, et. Et kui hästi üldse täna Eesti tootja või ettevõtja tunnetab neid võimalusi, et, et noh, päriselt su toiduaine võiks olla noh, kuulus näide, et kui. Londoni nurgapoel hakkab porgand otsa saama, siis ta saab sama, sama päeva jooksul saab Hollandi peenri pealt võetud porgandi enda letile, eks, et. Et see on nii hästi ära timmitud, see logistikaahel, et, et kui teie vaatest, kui hästi üldse eestlased tunnevad, Eesti kaupmehed ja, ja tootjad tunnevad nende logistikat, optimaalsete logistikaahelate võimalusi, et minu võib-olla kõige huvitavam kogemus on see, et ma olen käinud. Zürichis sellises nurgataguses restoranis, mis oli väga hinnatud just nii-öelda sealsete valgraade poolt ja menüüs. Eesti kala, täitsa Eesti nimega, on ju, mis tähendab seda, et see pidi olema väga optimaalne tarneahel, mis suudab Zürichis noh, Eesti kala toimetada,

et. Meie, meie tegutseme tarneahela natukene sellises robustsemas otsas, et kui vaadata selliseid täppistarneid või, või mingisuguste kallimate kaupade tarneid. Või, või viimast kümmet kilomeetrit, siis seal on süsteemid ju suurepärased. Kasvõi nüüd samas kriisiajalisandus Bolt, kes pakub tootjatele ja kaupmeestele teenust teha see viimane lõik nendega, et seal on digitaliseerumine ammu, kõik on tip-top. Meie tegeleme selles osas, kus digitaliseerimine ei jõudnud järele, ehk et väga suures mahus veod. Alati oli tunne, et neid saab ju faksiga ka track'ida, kõik enam-vähem ju kuidagi toimib ja siis lihtsalt selgub, et see on mõned protsendid kaotatakse marginaalis. Ja, ja see on see sisenemise koht, kust me tuleme. Kuna me teisest küljest me tuleme küll hästi robustse suuna pealt, kus on, kus pole digitaliseerimist olnud, sest saab ilma hakkama, siis teisest küljest me oleme. Erakordselt andmetele orienteeritud ja proovime asju lahendada automaatselt. Ja see tähendab seda, et, et me ei, me ei lisa sinna inimkihte, et me, me tegeleme suurte arvutuslike algoritmiliste lähenemistega. Ja, ja, ja seda ei saa panna sellisele viimasele viiesaja meetri. Minu küsimus

pigem on just selles kohas, et, et noh, täna Eesti tootja, Eesti ettevõtja, kui me vaatame ka oma peamisi ekspordipartnereid, nii edasi, näeb oma turgudena noh, Soome, Rootsi, Baltikum. Ja ütleme nii, et ega kaugemale kui Saksamaa või Slovakkki väga ei vaadata, on ju, et noh, kui me vaatame päris nagu partnereid. Et teie näete seda ikkagi, kui ruttu, kui kiiresti on võimalik kaupa ikkagi ühest otsast Euroopas teise nagu lihutada. Ja mu küsimus ongi pigem see, et, et kui suur see teadlikkus on üldse meil täna, et kui me ütleme, et. Oi, et kriisi tõttu peab ennast ümber orienteeruma, et näed, Soome või Rootsi ei võta ennast kaupa, noh, kaupa, kaupa nii palju vastu. Ja noh, Hispaania või ma ei tea, Itaalias on nii kaugel, et, et, et kas me saame, ühesõnaga, kas, kas see on nagu päriselt probleem, et meie kaupmehed ei tunneta neid võimalusi. Või tootjad ei tunneta neid võimalusi või tegelikult see ei ole probleeme, et, et, et see teab kõik meie ühiskonnas olemas.

Kuigi me, kuigi me ei tegutse Eestis, meil ei ole Eesti kliente. Ja väga vähe on ka Eesti vedajaid, siis siin on minu, mul mingisugused teadmised on ja, ja need ütlevad, et ei, ei jää kellelgi teadmiste või julguse taha, et. Et klassikaliselt, nii nagu start-up'ides oleme julged, nii on ka Eesti tootjad julged, pigem on kapitaliseerituse küsimus, et, et me oleme nii väiksed, meie ettevõtted on ka väiksed, et me lihtsalt ei jõua igale poole. Tasapisi, ma, ma ei, ma ei näe seal probleeme, et nende väikeste, väikeste kogustega, mida Euroopa, Eesti tootjad teevad ja Euroopasse tarnivad, et nendega suudetakse ka ilma selliste meie tüüpi lahendusteta asjad ära ajada. Ja nii palju, kui ma suhelnud olen Eesti kaubavedajatega, siis on täitsa muljetavaldavaid ja väga kiireid lahendusi. Tohutu tempoga jõuavad lilled Euroopast siia, tohutu tempoga jõuab kala siit Euroopasse. Aga ma detaile ei tea, selleks helistage Kaselale, küsige temalt.

Muide, võib-olla järgmine saade siit, saigi endale külalise, vaatame kuidas sellega läheks, aga see saade on läbi, aitäh Tõnu ja Marko. Aitäh kõigile kuulajatele ja jääme lootma, et ühel nädalal õnnestub meil teha saade, kus me ei pea üksteist vaatama pisikeste ruuduliste piltidena, vaid saame kätt suruda ja võib-olla isegi samast tassist kohvi juua, kui me eriti julged olema, aga seniks kuulmiseni.