No minu arust, ma olen väga nõus sellega, et numbreid tuleks vaadata ja, ja tegelikult on ju, et kui need numbrid jälle meelde tuletada, siis me räägime sektorist, kus on Eestis üks protsent töötajaid, kes annavad kolm protsenti GDP-st, mis on kasvanud viimased viis-kuus aastat kolmkümmend protsenti aastas ja kus see annab, annab tööd kuuele tuhandele inimesele. Ehk siis tegelikult, on ju, et selline emotsionaalne vaidlus, et kas start-up'ile peaks raha andma või mitte, on ju, et on ju start-up. No see on sellest nagu iseenesest mingi nurga alt nagu aru, on ju, et need start-up'i kutid on ju siin aastaid laianud, kuidas nad siin kasvavad ja kõvad mehed on, on ju, ja nüüd on siis häda käes, on ju. Et seal, seal on nagu teatavad sihukest nagu kahjurõu, nagu mõnu, et näed, need saavad ka lataka lõpuks, on ju. Aga, aga kui me nagu selle emotsiooni kõrvale jätame ja ratsionaalselt nagu vaadata, et siis sisuliselt on ju, me oleme trajektoori, kus aastaks kaks tuhat kolmkümmend võiks olla see kümme protsenti majandusest. Ja nüüd on nagu küsimus selles, et kas meil see, et tuli kuskilt üks pisike värdjas nimega Covid-19, on ju, et kui, kui nagu see tüüp tuli ja üleöö nagu see sektor ära kaob, on ju. Et, et kas see on meie jaoks okei, et kas me nagu tahame Eestit, kus kaks tuhat kolmkümmend ei oleks kümme, kümme protsenti eksportitööstus, tehnoloogiatööstus, vaid oleks näiteks üks protsent jätkuvalt. Ja, ja, ja et noh, et see on see, mida vaadata, et tegelikult ühegi ettevõtja seisukohast, eks mina, minu arust nagu kui rääkida ettevõtjatega, on see siis tehnoloogiasektoris ju väljaspool, siis kui sa ajad oma hävi nagu riigiturjal, siis pigem see on nagu häbiasi. Et, et see ei ole nagu küsimus selles, et nagu istuvad ettevõtjad ja mõtlevad, oh lõpuks saaks, ma pigem ütleks, et see on nagu põlvkonna vahetus on toimunud, et meil on üheksakümnendad ettevõtjad, kes elasid ja oskavad elada riigihangetest ja ma ei tea. Kolmekümne aastasest munitsipaallepingust koolide haldamiseks, et see oli nende ärimudel, et täna me räägime ikkagi ettevõtjatest, kes on uhked sellele, et nad on nullist oma kätega midagi ehitanud, tõstnud kapitaali erasektorist ja nii edasi. Aga nende äri, neist sõltumata, nende äriotsustest sõltumatutel põhjustel, nagu kõigil teistel, kukkus üheksakümmend protsenti üleöö. Ja, ja küsimus on selles, et kas on teada jälle. Ja, ja ma arvan, et teistpidi vaadata. Hästi nagu lihtne sellises analüüsis on vaadata, et mis juhtub, kui seda ei tee, mis, mis juhtub, kui ei sekku. Et kui meil on nähtamatu käsi ja vaba tuge ja vaatame, mis saab. Et noh, neid mõjusid on nagu üsna lühiajalisi, on ju, et kui nendest, samas Markus rääkis, et viissada viiskümmend töötajat on ju, siis riik võib teha arvutuse, et okei, et kas anda täna üks laenugarantii, mis ei vii raha välja või sul on kakssada inimest töötukassa reservide juures. Ja muide, meil start-up'i keskmine palk on tüüpiliselt kaks pool, kolm korda Eesti keskmisest kõrgem, ehk siis sul on nagu kakssada paari tuhande eurose kuuparga ka inimest, kes tahaksid saada paar kuud nagu oma välja teenitud töötuskindlustusmakse vastu nagu raha, on ju. Et see on nagu reaalne sularaha, mis tuleks kohe välja maksta versus see, et antakse garantii. Aga teistpidi on neid, neid nagu mõõt, nagu asju, mis võivad nagu valesti minna, on ka pikaajalised, noh jällegi vaadata seda rahvusvahelist pilti, et, et kui Prantsusmaa paneb nagu mõned miljardid kohe töösse.
on, vabandust, ma korra segan, aga see on üks hästi oluline fakt. Eesti idufirmad ja tehnoloogiasektori esimene kiri valitsusele oli kaks või kolm nädalat tagasi, kus me pakkusime abi. Idufirmad ei jooksnud, et, et andke meile raha, vaid me pakkusime abi ja me ei küsinud mitte midagi. Ja selle tasapisi liigub aga täpselt seesama, et saada need andmed, meil on need tehnoloogiad, meil on need oskused, teeme seda kriisi paremini, et see on tegelikult, on selle sektori esimene signaal.