Pakiautomaat igasse Eesti külasse?

Laupäeva pärastlõuna ja Restarti saateaeg on käes, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on järjekordselt virtuaalstuudios, mis hakkab juba tõsiselt ära tüütama, aga samas me järjest professionaaliseerume iga nädal sellega ja meil on külaline, kelleks on Cleveroni asutaja juht Arno Kütt, tere, Arno. Nii, noh, me asja juurde, meil on täna selline mitmeosaline Cleveroni teemaline saade, ma peaks ütlema, ja me kavatseme rääkida sellest, kuidas Eesti majanduse ühel huvitavamal ja olulisemal tehnoloogiaettevõttel läheb. Millised on tagasilöögid ja millised on plaanid ja, ja kas me võiksime terve Eesti katta pisikeste Cleveroni pakiautomaatidega, mille te väga mugavalt muide ka nüüd just välja tõite, ma ei teagi, kas reaalse toote või kontsepti kujul, aga, aga küllap me sinna jõuame. Ma küsiks siis algatuseks, Arno, et kuidas, kas ja kuidas Cleveroni see praegune kriis on mõjutanud?

Noh, eks ta ole mõjutanud nii nagu kõiki ettevõtteid, et jah, et kui meil eelmine aasta siin aprill-mai olid sellised viie ja kuue miljonilised käibed, siis praegu on selline ainult mingi kaughooldus ja mingi kakssada, kolmsada tuhat teeme müüki. Et selline on see hetkeolukord.

Aga miks see niisugune pauk on, et miks siis? Vastupidi ju, praegu igasuguseid kappe oleks meeletult vaja üle maailma, sellepärast et kontaktivaba ja paha.

Noh, nii paradoksaalne kui see ka ei ole, et päringuid tuleb sisse palju rohkem, kohe oluliselt rohkem kui enne kriisi, nii Eestist kui rahvusvaheliselt. Aga ütleme, et meie, noh, meie kliendid on suured jaekaupmehed, noh. Kõik, mis ei ole toidupoed, on kinni, noh, Saral on kõik poed kinni. Walmart, neil on, nad ise ütlesid, neil on kolm prioriteeti, et tervis, tervis ja tervis ja kõik, mis on muuga seotud, sellele täna ei keskenduta. Kõik on kodukontorites. Aga inimesed, kellega me räägime ja, ja teeme plaane, et siis tänaseks ei ole. Mitte ühtegi tellimust meil ei ole tühistatud, aga praegu on kõik edasi lükatud. Ja noh, kus me, viimane info oli siin alles alles eile, et kus Itaalias, mis on väga raskes olukorras küll, aga, aga juba lepime kokku, et maikuus lähevad juba paigaldused Itaaliast lahti. Kuigi mitte meie inimesed ei saa sinna minna, aga siis üle, üle seal. Mis

see probleem on, et põhiline ongi see, et kuna ka kaupa vedada ei saa, lennukid ei lenda, siis ei saa lihtsalt minnagi kruvikeerjaga paigaldama, jah?

No kaupa isegi saaks liigutada, aga, aga meie põhimüügistrateegia siin viimane aasta on olnud see, et. Et lisaks Ameerikale, me oleme otsinud üle maailma omale partnereid ja edasi müüa. Praegu on läbirääkimised seal neljakümne erineva firmaga eri riikides ja kõik nad vajavad koolitusi, kas nad tulevad siia või läheme meie sinna või, või see kõik katkes, et nagu see, kui see eriolukord tuli, me üle maailma tõime kõik inimesed koju tagasi ja, ja hetkel oleme nii-öelda hangunud seisus, et ootame, ootame, millal, millal see, need piirid uuesti lahti lähevad ja, ja haigus taandub.

Aga mõte see võib ju kesta siin veel. Ma ei tea, pool aastat või nii edasi, et kui hästi Cleveron üldse täna kapitaliseeritud on, et kui hästi te vastu peate, et siin tehti uuring start-upide seas, keskmine rahavaru oli seal umbes neli-viis kuud. Noh, Cleveron muidugi täna midagi muud kui start-up, ta on ikkagi väga suur ettevõte ja nii edasi, aga, aga kuidas teie üldse vastu peate?

No meil oli eelmine aasta väga hea aasta, meil oli kusagil peaaegu seitsekümmend miljonit müüki, kasum, puhaskasum oli ka üle kümne miljoni. Meil ei ole täna mitte ühtegi pangalaenu. Et igal juhul me peame ka sel aastal, kui see kestab aasta lõpuni, meie igal juhul peame vastu, et, et noh, loomulikult me ei saa nii palju arendustegevusse investeerida, kui, kui oli plaanis. Aga seda hirmu nagu ei ole, et, et me nüüd kuu-kahe pärast kuidagi kokku hakkaks kukkuma.

Aga töötajad olete ikkagi saatnud koju, sest ma saan aru, et teil oli tehases ka väike, väike intsident juba.

Me panime esimese, me panime tegelikult teha, kogu ettevõtte, saatsime koju kohe päev peale selle eriolukorra välja kuulutamist, kuna meil oli, meil oli aasta üritus, kus oli üle kolmesaja inimese koos Ugalas ja paljud meie inimesed, kes tulid Itaaliast, Zilist, Aasiast. Ja siis mõtlesime, et kui nüüd keegi on seal haige ja, ja sellest üritusest nagu mingi meie maja sees pandeemia lahti läheb, et siis panime päevapealt, saatsime kõik kaheks nädalaks koju. Õnneks seda ei juhtunud, jah, kuigi meil üks juhus on, on olnud, aga see oli ka väga kergelt ja, ja, ja see noormees saab juba varsti tööle tagasi tulla.

Aga ma ütlen, kas te olete praegu kodust või ikkagi olete kõik tööl, et kuidas see nagu praegu on, et teil on ikkagi, ikkagi füüsiliste asjade ehitamine, mis tähendab seda, et keegi peab olema sõna otseses mõttes pingi taga.

Jah, ma olen ka praegu oma kontoris tegelikult, et meil on siin Viljandis on jah, kusagil kakskümmend, kolmkümmend inimest käib ikka sellised. Eksperimentaaltööd ja tootearendused, mis on füüsilise sellega seotud, siis me ikkagi käime, aga kõik, mis võimalik, katsume kodukontorist ära teha.

No internet ütleb, et teil oli pealt kahesaja töötaja või, või on või kas, kas neid on, kas te olete kedagi koondanud, kas te olete teinud mingi palgavähenduse või midagigi või, või on kõik nii, nagu, nagu esimesel veebruaril veel oli?

Praegu on kõik nii, et kes on, kes on kodus, kes saab kodus tööd teha, loomulikult osad inimesed ei saa midagi teha, tootmisele inimesed, et praegu me oleme kõigile täismahus palka maksnud, kedagi koondanud praegu ei ole, et. Natuke vaatame, kuidas aeg selgineb, teeme plaane, kuidas, kuidas see aasta ära, ära elada.

Aga sa oled ka selle filosoofia esindaja ikkagi, et kokkuvõttes halvadel aegadel tööandja peab oma töötajat hoidma. Noh, kiire palga alandamine, et võib kaasa tuua selle, et mõni konkurent või teine inimene või teine ettevõte ostab mu hea inimese üle, et ma pigem kannatan ise omanikuna kasumi arvelt seda, et, et ma ei, ei, ei lähe palka ärpima.

Noh, loomulikult inimesed on ettevõtte kõige suurem varandus, et inimesi tuleb hoida, mingi hetk lihtsalt tuleb kärpida, siin ei ole mitte midagi teha, et. Et kui ikkagi on, on näha, et see kriis läheb väga pikaks ja, ja siis tuleb see samm ette võtta, aga me praegu noh, töötame erinevate variantide kallal ja praegu vaatame, olemegi oma nii-öelda fookuse ka siseturule suunanud, et. Et ehk annab siin midagi ära teha, et ka Eestist on hästi palju tulnud päringuid, et tahetakse siin pakiautomaat osta, et kuidas, et paljud need väiksed poed, kõik, kes on kinni, et kuidas nemad saaks uuesti oma müügi käima, siis paljud näevadki just pakiautomaadis selles lahenduses.

Aga selles mõttes, kui te nüüd vaatate oma, oma seda noh, nii-öelda tegutsemist ja seda, et olete ikkagi maailmatasemel kompanii ja et oma valdkonnas selge nagu maailma liider, et ei ole olnud seda kiusatust, et nagu Boltil oli, et. Et miks mitte võtta sellist, üks mõte, soodsat laenu sisse, noh, suures mahus näiteks viiskümmend miljonit.

Sellega peab olema midagi väga, väga tarka teha, et me oleme kõik. Me oleme oma juba pikalt ette näinud, me oleme kaksteist aastat tagasi, oli meil, oligi see esimene põhiline investeering, rohkem meil, me ei ole raha nagu juurde, juurde võtnud. Me oma käibest iga aasta seal seitse kuni kümme protsenti investeerime arengusse, arendustegevusse ja see on see võimekus, mida me täna teha suudame tootearenduse osas, et, et kui me siia nagu tohutu summa peale valaks, noh. Ega me võib-olla ei oskakski midagi väga, väga tarka sellega teha, et me kasvame pigem orgaaniliselt. Ja noh, täna on meil nagu selles suhtes noh, see kogutud rasvakiht annab täna tunda, et me ei pea paanitsema, meil ei ole mingit paanikat, et, et mis, mis saab kuu aja pärast, mis saab kahe kuu pärast, kuu pärast, et me saame noh, väga rahulikult võtta, väga selgeid plaane teha, kuidas kohaneda. Uue maailmaga ja, ja siis edasi minna, et noh, minul on see kolmas, kolmas kriis üle elada, et, et igast on midagi õpitud, õpitud.

Aga seda, kui sa praegu nüüd vaatad, need kapid, mis teil juba väljas on, mis teil on Ameerikas ja nii edasi. Kas sealt statistikat jookseb teile ka, et kas sõna otseses mõttes kapid huugavad või, või mis pilt teil avaneb?

Jaa, näiteks. Ameerika statistika on see, et kui see koroona hakkas Ameerikasse jõudma, siis iga nädal on viie protsendilised mahukasvud nädala kaupa olnud, nii et saavad järjest rohkem vatti seal, et ja järjest rohkem neid kasutatakse. No kuna Ameerikas on meie robotitel täiesti puutevaba paki üleandmine, et klient ei pea üldse masinat katsuma, kui ta läheb masina ette, siis see lähedusandur aktiveerib skänneri, klient näitab oma telefonist seda koodi. Ja siis tuuakse pak ja uks läheb lahti, klient lihtsalt puudub, võtab oma paki ja läheb minema ja, ja roboti uks läheb kinni, et, et see on jah, praegu seda kasutatakse järjest rohkem.

Aga teoorias, eks ole, see kõik, mis meil siin praegu toimub, Arno, et see, see peaks olema ju esitäie äriveskile, et, et isegi kui me kõik ütleme, et maailm on igaveseks muutunud ja, ja me, ma ei tea, vähemalt mitu aastat igasugu inimkontakte on vähem ja, ja ma olen näinud neid erinevaid numbreid erinevatest riikidest, et kui palju inimesi ütleb, et nad üldse esimest korda näiteks kasutasid e-kaubandust teatud riikidest, see on väga kõrge protsent, et, et sul on nagu, mida oodata, kas pole?

Et me oleme tegelikult ju kogu aeg rõhku pannud, et meie tooted toetavad e-kaubanduse arengut ja on suunatud e-kaubandusele ja, ja noh, midagi ei ole teha jah, et. Võib-olla ei ole ilus nii öelda, aga, aga see, see kriis muudab inimeste harjumisi palju kiiremini kui, kui võib-olla ilma selle kriisita, et, et tulevikus on küll jah, et. On needsamad päringudki, mis praegu sisse tulevad, neid on palju rohkem kui siin oli enne kriisi, et.

Aga teie turg on jätkuvalt ikkagi, need päringud ka nüüd tulevad ikkagi jätkuvalt Euroopast ja Ameerika Ühendriksest või Põhja-Ameerikast, et Aasia ikkagi läheb oma teed ja teeb omad kapid või, või, või on ka Aasia need täna ukse taga?

Me ka Jaapaniga, Jaapanis on meil juba, juba koostööpartner olemas. Aga neid tuleb tegelikult päri, tõesti igalt poolt, ka, ma ütlen, ka Eestis on, iga nädal tuleb ikka kümneid päringuid, et, et tahaks, tahaks endale kappi panna ja.

Aga me teeme siia esimese pausi ja siis oleme varsti tagasi. Restart on eetris tagasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Arno Kütt Cleveronist ja, ja me räägime sellest, kuidas Cleveronil läheb ja, ja millised need võiksid tuleviku väljavaated olla, nagu Taavi ütles eelmise lõigu lõpus, siis me pöörame nüüd oma pilgud Eestisse ja, ja Cleveronil väga sobivalt on valmis selline prototüüp kogu maa elektrifitseerimiseks või kapifitseerimiseks, me võime siis öelda. Et, et te olete välja töötanud sellise bussiootepaviljoni moodi. lahenduse, kus on ka üks, kaks, kolm neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, kaksteist kappi, ehk siis on selline varjualune pink ja kaksteist oranži kapikest seal kõik üheskoos ja elektrit saab päiksepaneemidelt. Ma saan aru, et isegi elektrikaablit ei ole külge vaja ja, ja ühtlasi ma saan aru, et inimesed saaksid sealt näiteks bussiga linnast tulles oma kaubad kätte ja teistpidi ka bussiga, sellesama liinibussiga saaks mingit sorti kaupu sinna saata. Ehk selline täiesti kompleksne lahendus, kas, kas see on nüüd midagi, mis on täna olemas ja valmis või on see kontseptsioon ja pilt lihtsalt valmis?

Päris valmis sellist toodet täna ei ole, see kontseptsioon on nüüd uuesti lauale tulnud, tegelikult see, seda kontseptsiooni oleme arutanud ka kuus-seitse aastat tagasi. Aga siis oli näha, et turul veel ei olnud sellist valmisolekut ja et seda, seda vastu võtta, aga täna. Kus just kogu see ühistransport on, on noh, ei ole enam nii head ühistransporti, arvestades kõike seda koroonat ja, ja siis leidsime, et praegu on õige aeg see asi kapist, see mõte kapist välja tuua ja kaasa ajastada ja, ja välja pakkuda see lahendus, jah.

No selles mõttes see oli geniaalne idee, mille siis ka Sten Tamgi uuesti üles äratas, et, et olukorras, kus praegu on meie maailma üks edumeelsemal ettevõttel selline nii-öelda vaikperiood, et noh, et miks mitte seda ära kasutada ja, ja kogu see võrgustik siis pakiautomaatide võrgustik üle Eesti valmis ehitada ja, ja selles mõttes, noh, mulle see bussipaviljoni idee selle kohta meeldis, et ta on ikka geniaalne, onju, et sa saad sinna raamatut tellida raamatukogust, See ei pea olema ainult mingi Omniva või Delloma, et ongi, kui nüüd on bussipeatus, siis kui üldse mingi transport sinna liigub, siis järelikult liigub sinna ka Cargo buss, mis tähendab seda, et sellel samal juhil seal kiiresti nüüd see pakk sinna kappi visata ei ole mitte mingi probleem, on ju, et, et ei pea ka liikuma alati reisi ja noh, nii-öelda me saame ühest. Transpordiseidust saame nii-öelda rohkem kätte, et ühesõnaga noh, ta tundus nagu väga, väga efektne nagu lahendus ja selge on see, et ega seal suuremat sellist nii-öelda majanduslikku efekti kogu Eesti jaoks ma võib-olla ei näegi, aga mis seal see suur efekt ongi, on see, et, et elukvaliteet maal, teenuste kättesaadavus maal, kaubakätetaotluse maal, et see kindlasti paraneks hüppeliselt ja, ja seetõttu nagu noh, minul läksid kohe silmad sõrama.

Jah, Eestis on ju üle, üle nelja tuhande kuuesaja küla ja aleviku ja kus elab suurusjärk nelisada kolmkümmend tuhat inimest, kellel täna puudub ligipääs pakiautomaatidele. Ja noh, kõik sugu uuringud näitavad, et, et kõige esimene valik, kus pakkiga kätte saada, inimestel ongi just pakiautomaat ja, ja, ja praegu annaks, see oleks. Üks lahendus, et meie, jah, Cleveron tõesti ei tahaks nagu küsida toetust ja selle eest lihtsalt hoida inimesi kodus ja maksta neile palka, et, et kui nüüd panna sellist võrku ülesse, siis meie inimesed saaks tööd ja, ja oleks ka tegelik kasu ka Eesti inimestele sellesse.

Kusjuures me arutasime siinsamas igal, igaks juhuks Excelis üle ka, et see pakirobot kaheteist kapikondil olemas, mida ei ole olemas, praegu on see paviljoni pool, okei, noh, selles mõttes, et seda me saame, noh, iga omavalitsus peab selle ise mõelda juurde või, või, või saab seda kuidagi, noh, ega küsimus on, et kuhu me seda nüüd paigaldame, et see võib olla ka mingit vastu, mingit, ma ei tea, vallavalitsioonet, kui see vallavalitsioone on vastu bussipeatusteks, et vahet selles mõttes ei ole, aga, aga ühe sellise pakiroboti hind oli umbes Ja kui me korrutame läbi selle nüüd nelitada tuhande kuuesaja kolmekümne külaga, siis tuleb kogusummaks umbes kakskümmend miljonit eurot. Ja kakskümmend miljonit praeguses situatsioonis, kus noh, me räägime siin sadadest miljonitest toetustest ja me saaksime nagu kogu infrastruktuuri välja ehitatud, tundub mulle üle mõistuse soodne hind, et nagu põhimõtteliselt nagu null, low-brainer, et noh, et, et tuld, teeme ära. Et kuidas teil praegu on, et olete oma pakkumise majandusministeeriumisse saatnud või, või on see pigem nüüd õhus?

Jah, kui Sten Tamkivi selle mõtte välja käis, siis jah, me tegime, tegimegi kiire kalkulatsiooni, et kui, kui sellises koguses pakiautomaate panna, siis jah, meie oleksime võimelised selle kahekümne miljoniga valmis tegema. Saavad meie inimesed tööd, paljud meie allhankijad saavad miljonite eest tellimusi, kes ka täna tegelikult kannatavad selle all, et meil asi seisab. Ja ministeeriumisse saatsime oma nägemuse sellest küll, et andsime mõista, et meie oleme valmis sellega edasi minema. Okei, me

loodame, loodame, et uus minister siis teema kohe ülesse võtab ja, ja kuigi see on infrastruktuuri element, mistõttu see võib isegi alluda Taavi Aasale. Et meil on ju teatavasti ettevõtluse minister ja infrastruktuuriminister, ehk siis energia teed ja kõik see on ju Taavi Aas. Oota,

ma, ma räägiks sellest nii-öelda pakiveatusest veel, et, et te kirjutate, et selle elektrienergiat rohkem pole vaja kui see, mis see päiksepaneel toodab. Elektrienergia, ma saan aru, ajab siis andmeside ja põhimõtteliselt selle kapi, ma ei tea, nupustiku üleval hoidmise peale või seal muud eriti ei ole ju? Külm, külmkappi ei ole sees.

Ei, külmkapi ei ole, aga lisaks ka veel valgustus, et pimedal ajal, kui sa tuled, et see bussipeatus ja, ja see ala oleks ka valgustus, LED-valgustus on ka sees, mida see väikse patarei ja akud üleval peavad hoidma.

Ja andmeside oleks siis ilmselt üle, üle mingi G?

Jah, andmeside oleks, jah, üle mobiilse, mobiilse andmeside, et.

Ja Eesti selle pideva kehva susailmaga, see päikesepaneel seal, ühesõnaga sellest piisaks või?

Ja no meie kodupake automaaditel on üldse niisugune kümme korda kakskümmend sentimeetrit päiksepaneel, mis selle talve ütleme enam-vähem elas üle ja aga seal on ikkagi päris suured paneelid, need elavad Eesti talve üle kindlasti.

Ja kuidas see logistika pool seal on, et, et kas see, et neid kappe on seal just kaksteist, kas see on lihtsalt sellepärast, et disainis tuli nii välja või on see number mingi analüüsi tulemusena saadud, et just see on õige?

Seal on arvestatud nii ergonoomikat, et noh, suuremad kapid alla väikest panna ei saa, on halb kummardada, kõrgemale ka ise panna, siis ei saa inimesed kätte seda ja ta on nagu ergonoomika. Ja noh, kui on nagu tihedama asustusega, kus on rohkem inimesi, siis saab sinna panna ju neid mooduleid juurte, on kaksteist või kakskümmend neli või, või, või nelikümmend kaheksa, nii et neid saab nagu samu, sammuga järjest, järjest suurendada.

Aga räägi, sina kindlasti tead seda poolt, et noh, mina tean seda, et kui ma elan Tallinna kesklinnas, eks ole, ja, ja, ja noh, nüüd tellin netist juba tõesti väga palju asju, sest katsun poes vähe käia. Seda poolt ma tean, kui ma elan täna maal ja ma tellin internetipoest midagi, kuhu see asi mulle tuleb ja kuidas ta tuleb üldse?

Paljud tellivadki ka kuhugi oma lähimasse, suuremasse asulasse siis pakiautomaati ja siis nagu täitsa pidi Facebook. Pukigrupid olema, kus arutatakse, kes läheb linna, toob minu pakid ära ja kellegi teise omad ja, ja praegu on see veel eriti keeruliseks läinud, kui ühistransport on ka nagu palju harvemini sõidab, et. Et jah, me näeme kogu aeg neid probleeme tegelikult, et kullerid ei leia, leia talusid üles, on, on üks probleem.

See on, siin on selgelt kindlasti mingit, mingit muudatust vaja, sellepärast et isegi meil omavalitsuse volikogus tekkis küsimus viimasel korral, et kas saaks kuidagi motiveerida, et neid kappe oleks siin vallas rohkem, sellepärast et üks probleem on see, et inimesed tellivad kappi ära ja siis nad ei lähe mitu päeva järgi. Ja noh, kuigi seal võiks olla lihtne lahendus, et näiteks see, et sul on. alates teisest tööst hakkab olema mingi lisatasu, et noh, mis tiksub, et, et alati, kui sa nagu ei lähe oma pakil järgi, onju, et siis tekib mingi lisahoojustamistasu, tekib lisamotivatsioon selle järgi käia. Et isegi siin, noh, viimsuguses asulas nagu on probleem, et meil ei ole piisavalt kappe.

Kas see, ma, ma tahtsin jõuda oma aruteluga sinna, et kui palju see on täna see, noh, selline tehniline lahendus, et, et ostame need neli tuhat midagi kapi, on ju, paneme püsti ja kõik on hästi. Et kas see, see tagumine infra on seal olemas, on ju? Et kas kullerid on valmis need neli tuhat külakest läbi sõitma selle, selle kraamiga? Ja kui see kapp on täis, et kuhu ta siis läheb või, või kas bussifirmad reaalselt on valmis ja noh, võimelised seda logistikat niimoodi korraldama, et, et kuue paki kaupa kuskilt noh, oma liinidena neid kaasa võtta ja nii edasi, nii edasi, et. Ma ei tea, kas see on üldse teie mure, kuskil on operaator ja tema teeb.

Noh, eks see on niisugune muna ja kana asi, et kui on infra olemas, eks siis hakatakse sinna ka pakke viima, kuna ilmselgelt on nõudlus, nõudlus olemas ja. Ja kui nüüd, ega kui riik investeerib, ega siis nagu riik ise seda opereerima ei hakka, et just ma olen tegelikult ka nagu Omnivaga rääkinud, et meil on ju riiklik postivõrgustik olemas ja, ja Omnivana on, on ka selle valmisoleku välja käinud, et kui see võrk teha, siis ka avada ta teistele, et seda saavad mitte ainult Omnivaid, seda saavad kasutada ka teised. Logistikaettevõtteid ja miks mitte mõni e-kaupmees viib ise need asjad laiali ja saab ka seda kasutada ja, ja miks mitte sinna ka juba nagu ajakirjad, ajalehed, et neid järjest vähem tellitakse, et võib ka seda siis kasutada.

Meil on muide analoog täitsa olemas, et kui me võtame täna baasvõrgu, internetivõrgu Eestis, siis see on ju jagatud ressurss. Et ta toimib sellele põhimõttele, et, et kui sa kasutad nüüd seda riigi poolt ehitatud või toetatud baasvõrgu, noh, siis nii-öelda kiudu, siis sa maksadki selle pealt, kui palju sa kasutad. Ehk siis need, kes kasutavad rohkem ala Telia, need maksavad rohkem ja kui sa oled mingi pisem tegija, siis see maksab vähem. Aga kokkuvõttes käib nagu läbi sama kaabli. Et, et selles mõttes nagu siit seda mudelit leida oleks, oleks ikkagi päris lihtne. Aga mul on see küsimus ikkagi, et näiteks meil on ka oma küla ja omas külas on kolmkümmend majapidamist ja, ja me mõtlesime ka, et me teeme endale selle, noh, toome nii-öelda oma külakapid kas siis iga maja juurde või, või ühe niisuguse tsentraalse kapi võrgustiku. Ja toon esile seda taha, et hästi vähe oli ikkagi neid vedajaid, kes seda kappi nii-öelda aktsepteerisid. Ma ei mäleta, kas oli TPD ainult vist, või oli, kes, kes suutis nagu, nagu, nagu sinna kappi ka, asju tuua. Ja Omniva ei suutnud näiteks ja nii edasi. Et kuidas seis sellega praegu on, et kas see pilt on paremaks läinud, kui ma nüüd endale kodu juurde selle Cleveroni kapi võtan, see Q maksis tuli umbes, kas kakskümmend Eurot äkki või? Et, et, et kas siis kõik toovad mulle sinna kappi asjad ära, sealhulgas Selver, või on see ikkagi ainult üksikute tegijate toetatud veel?

Ta muutub järjest paremaks, seda nagu praegu juba näha, et noh, põhiprobleem oli ikkagi seal selles, et need kullerid on, nad vahetuvad, see on selline töökoht, kus, kus tõesti oled pool aastat tööl ja siis tuleb jälle uus või isegi kiiremini. Ja see koolitus ja see on olnud nagu. Puudulik, et need kullerid ei ole endale seda selgeks teinud. Aga praegu, kuna see nõudlus on nii suur selle e-kaubanduse järgi ja ma arvan, et nüüd ei ole lihtsalt muud varianti, et nad peavad selle, peavad selle ära õppima ja, ja noh, ma olen ka tagasiteed saanud, et see on läinud paremaks.

Aga ma just mõtlen seda, et samal nagu kulleril endal ju motivatsiooni inimesele koju pakki tuua ei ole, sellepärast et see on oluliselt kulukam võrreldes sellega, et noh, oletame näiteks, kui mul on vaja laiali jagada kuuskümmend pakki Viimsis, kui ma peaksin need viima kõik, igaüks oma majapidamisse, siis mul läheks terve tööpäev. Versus see, et ma laon täis nagu kahe tunni jooksul või ühe tunni jooksul ühe kuuekümne kastiga noh, pakiautomaadi on ju. Et selles mõttes, kuidas seda siin näha on, et, et kas siin on ka mingi trend muutumas, kas eestlased hakkavad rohkem mugavust nagu armastama ja tahavad ikkagi ukse juurde saada? Või piisab sellest täitsa, et kui meil on keskuses piisavalt kapp, et siis see lahendab meie järgmise aasta, järgmise kümne aasta mured ära?

No minu arust oli see Emori uuring, kus, kus tehtigi pakiautomaatide kohta uuring siin mõned aastad tagasi ja siis küsiti, et kuhu, kuhu soovitakse pakiautomaati, siis oli kas tööle, töö juurde, et ta oleks ju töökoha lähedal või kaupluse lähedal või kodu lähedal, siis, siis üle kaheksakümne protsendi soovis kodu lähedale. Et see on ikkagi see suund, et lõppkokkuvõttes ikkagi tahetakse seda, seda pakki kätte saada kodu lähedal. Noh, kortermajade juures võib siis olla selline kapp, mis on jagatud või, või üks kapp, mis on mõeldud või kümnele, kahekümnele inimesele, aga eramaade puhul on ikkagi tõenäoliselt tuleb selline, et igal perel on, nii nagu on praegu postkast, nii on nii-öelda nutikam see postkast ja sinna saab ka pakke panna ja, ja ka toidukaupasid tuua seal termokastidega sinna.

Mäletan, see oli nõukaajal, minu vanavanemad elasid Türil ja Vambola tänava, kõik postkastid olid tänava alguses sellise nii-öelda ühe seinana siis paigaldatud ja iga päev oli siis laste, lapselaste roll, joosta sinna. täna valgusse oleva postkasti juurde ja tuua ära rahva ajal, eks, et või Järva Teate või mis seal iganes oli. Et selles mõttes nagu tundus väga võõras tollel ajal, et, et mis mõttes, et miks ei võiks tulla leht kohe nagu otse sinu koduses olevasse postkasti, aga noh, eks ta oli ka samal ajal, omal ajal nii-öelda see mugavuse või, või, või nii-öelda, et oleks vedajal mugavam, mitte et kliendil oleks mugavam.

Eks siin on üks tahk veel, eks ole, mida me tegelikult ei ole arutanud, et, et riigi raha on ju meie kõigi raha, eks ole, ja me teame, et, et noh, teatud asutustes isegi pastakat ja märkmea paberit ei saa osta, ilma et sa võtaksid kolm pakkumist ja siis sa teed hanke ja siis see hange on kohtus ja noh, ühesõnaga kogu see jama. Et kuidas me üldse saame, ma ei tea, praegu noh, puhttehniliselt näiteks ja, ja, ja võime küsida, et kas see on ka sisuliselt, oleks õige selline kakskümmend miljonit lihtsalt anda Arnole ja öelda, et noh, me teame, et te neid See, see tundub on natuke keeruline konstruktsioon.

Ma võin siin nüüd vahele segada, et no esmõtteks, mis mõttes kõigi raha, et Eesti riigi. No see

maksumaksu ära, Taavi.

No selles mõttes, kui kuulsid just rahandusministeerit, ministrit sellel nädalal, et kui, kui avaliku sektori palkasid ei saa vähendada, sellepärast et nad on suurimad maksumaksjad hetkel, on ju. Et, et see on see naerukoht, aga, aga ühesõnaga, sul on eriolukord. Sa võid eriolukorras teha esiteks, ikka, mis tahad. Noh, okei, seal mingid teatavad piirid on, eks, aga ütleme näiteks sellise otsuse tegemine noh, ütleme nii, et on kindlasti nagu lihtsam, kui ta oleks tavasituatsioonis. Teiseks on see, et noh, aga võta kolm pakkumist. Teise kiire hange ära, et millest küsimus on ju, ta on küll rahvusvaheline hange, eks, aga et aga noh, pane töösse, et noh, me nagu kipume üle nagu tähtsustama seda ametnike, kuidas ma ütlen siis. Ma ei taha öelda laiskust, aga morsust, et nende võimet nagu venitada mingite teemadega ja kui sa pärast küsid, et kuhu siis aeg läks, siis nagu keegi aru ei saa, et ma tuletan meelde, et kui omal ajal oli vaja käibemaksu tõsta kaheksateistkümne pealt kahekümne peale, kui palju aega kulus? Noh, see on nagu asi, mille pärast nagu ühiskonnas mingi debatt olema või äkki midagi sellist, onju. Kulus vähem kui kaks neli tundi. Et noh, ühesõnaga, see on küsimus-tahte küsimus, kui sa tahad saada, sa saad selle asja tehtud, kui sa ei taha, tahad mõjutada, noh, küll sa leiad vabandusi, onju, et noh, vaadake Briti seriali ja jah, härra minister, et saate aru, et miks asjad ei edene või miks neid ei liigu või miks neid ei lähe kuskile, et see on, väga hästi peegeldab seda situatsiooni, ma arvan, kõikides riikides, mis toimub nagu nii-öelda ametkonnas, et, et selle koha pealt on EKREl õigus, onju, et kui ametkond tahab asja venitada, küll ta siis venib.

Kas meil oleks Eestist üldse kellegi teise käest neid kappe osta?

Tõenäoliselt mitte, et mina võtan siit, siin natuke nagu talupoja loogikaga, et kui, kui praegu kõigile makstakse toetusi sellest, et inimesed istuks, või istuvad kodus ja makstakse see palkini, siis. Ma leian, et nii-öelda mõistlikum oleks, et mitte inimesed ei istu koos, vaid teeks midagi kasulikku ja kui need. Toodetakse valmis need kapid ja nad pannakse Eesti riiga hüvanguks ülesse, siis, siis ma leian, et see on nagu parem mõte kui lihtsalt kinni maksta seda, et inimesed kodus istuks. Kuidas see

teeniliselt

on, mina ei oska seda öelda.

Jah, saada inimesed hõivatuks, saada inimestele töö, millel on väärtus, mitte lihtsalt nagu naljatöö. See on kindlasti, kindlasti parem kui helikopteriraha. Et mul oli noh, sama teema on sellega, et noh, et kas me peaksime oma. Oma näiteks need pasid, mida Eesti Kaitsevägi on ostnud endale, et miks neid kokku monteeritakse Soomes, et miks me ei tee seda Eestis, et see oleks ka nagu hoobilt nagu seitsekümmend, kaheksakümmend miljonit tööd Eestisse.

Aga nüüd on küll see kaht, kus me teeme oma teise pausi ja siis jätkame. Restart jätkub ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Arno Kütt Cleveronist.

Me vaatame, mis maailmas toimub, Amazon just tegi oma läbi aegade kõrgema aktsia tulemuse ja noh, ütleme niimoodi, et see aktsia hind paneb ikkagi nagu pea ees ülespoole, et suur osa sellest kindlasti on Amazoni pilvebusiness, millel on nüüd rohkem klientuur ja ka. Noh, nad ka hiljuti teatasid, et on just jälle palganud sada tuhat ja sada tuhat ja sada tuhat, et oleks rohkem pakkijaid, komplekteerijaid ja nii edasi, et. Sealsamas Hiinas tellimine, see tõenäoliselt mingil määral need ikkagi need tarneahalad muutuvad, tuleb see tootmist sealt Hiina poolt ka tagasi, noh, ütleme Euroopasse ja USA-sse. Aga just Arno, mis sinu vaade siin on, et, et seesama, et me oleme nüüd näinud sellist pauku, et me oleme aru saanud sellest, et A-la, kui tuleb sügisel uus laine, siis on täitsa normaalne, me jälle läheme kõik pahinal kaheks nädalaks koju näiteks, onju, et see muutub nii-öelda normaalseks eluosaks. Et kui Selver esimest korda proovis toiduainet kojuveoga, ma arvan, et see oli üks viisteist aastat tagasi või see ei ole kakskümmend aastat tagasi, see kukkus haledalt läbi. Seal ei ole mitte mingit noh, see oli mahavisatud raha. Et isegi ma olen hoidnud äriprojekti käes, kus Statoil mõtles sama asja näiteks, et noh, tuleb pereisa, võtab kütust ja siis võtab toiduainet kaasa ja ma mõtlesin, et noh, et enam lollim ei saa olla, et noh, et niisugust businessit ei ole võimalik teha, täna Oleraks pakub sulle nagu asju kaasa, nii et vähe ei ole. Et kuidas sina, Arno, seda näed, et, et millise see käitumine ikkagi saab olema sellel? Post-Covid ajastul, et, et ongi ikkagi nii, et kaheksakümmend protsenti toidust tuleb e-Selverist või noh, mingist e-kanalist ja, ja see, et. Poes pole mõtet käia, sest netis on kõik nähtud ja kõik kokkuvõttes kaup tuleb koju kätte.

No ma, ma olen seda näidet enne ka toonud selle e-kaubanduse koha pealt. See on see televiisori näide, et kunagi oli, kunagi oli televiisor selline asi, mis näitas mustvalget pilti ja. Ja siis mingi hetk hakkas ta näitama värvilist pilti, siis nimetati seda värvi televiisoriks. Aga täna ei nimeta keegi värvi televiisoriks, täna ta lihtsalt televiisor. Ja kaubandusega nad saab olema samamoodi, et oli tavakaubandus, nüüd pandi see e-täht ette, et on e-kaubandus, tegelikult see e-kaob seal lihtsalt ära. Kaubandus muutubki teistsuguseks, et ja, ja neid kanaleid, kuidas sa seda tellid ja kuidas sa selle kätte saad, neid tuleb väga palju. Tellid auto pakiruumi, selle oma. Oma toidu või asja või tuuakse ta selle koju või pakki automaati või lähed ise järgi, et lihtsalt kaubandus muutubki. Et ma arvan, see on see reaalsus, ei ole, et kas üks või teine, vaid neid jääb hästi palju erinevaid, erinevaid kanaleid.

Aga kaubanduskeskus kui nähtus? Mina näiteks enam aru ei saanud, et, et miks Tallinnasse T1-te vaja on, eriti selle ajajärgul, kus nagu noh, ostlemine liigubki pigem nagu rohkem netti ja nii edasi, et.

Muide, ma võin, segan korra vahele, ma käisin täna T1-s. Ja ma käisin sellepärast, et ma otsisin vaikset toidupoodi. No tead, kust saab seda kahemeetrist vahet inimestega hoida. Ja sõitsin tee ühest mööda, mõtlesin, no kui kusagil, siis see Selver peaks küll olema see koht. Ja mul oli täiesti õigus, seal sisuliselt noh, oli ikkagi väga vähe tavainimestest ostjaid, aga tead, mis seal toimus. Seal oli kümnete kaupa ja ma ei liialda, ma arvan, kümnete kaupa punaste vestidega Selveri töötajaid. Kes kõik panid kärud käes mööda ostusaali ringi ja, ja ma pidin nendest kogu aeg eibale hüppama, et oma sotsiaalset distantsi suuta hoida. Eks see e-kaubandus on materialiseerunud sinna, sinna kokku, aga see oli lihtsalt minu, minu vahelepõige. Minu meelest nad võiks seda kuskil laos teha, mitte tee ühes väga kalli pinna pealt.

Jah, kui, kui siiani oli niimoodi, et kaubanduskeskustes või ütleme, niisugune Selveris käisidki toitu ostmas ja siis võtsid sealt pakiautomaadist oma muud asjad, ma ei tea, riided, kingad, asjad võtsid kaasa. Aga kui nüüd hakkab toit ka igapäevaselt sulle koju tulema ja siis sa tahad ju koju ka saada kõik oma muud pakid ja, ja see tõenäoliselt teeb tänasel kujul nende tavaliste kaubanduskeskuste olukorra, ma usun, oluliselt keerulisemaks, et eks nad peavad üle vaatama oma ärimudelid ja, ja seal ümber mängima, et kuidas uue reaalsusega hakkama saada.

Aga mis sellel ikkagi tänase peamine takistus on, et kõik tundub nagu loogiline, et ja noh, siin on selgelt nagu Ameerika Ühendriigil meist kaugel ees ja seda ka sellepärast, et seal on ikkagi nõudlus oluliselt suurem, et seal on täiesti normaalne see, et ma saan oma tulemise kätte või tulemi kätte kahe tunniga, noh. Maksimumpäevaga väga halb on, siis on kahe päevaga. Eestis pigem on nii, et isikui ma Eesti siseselt tellin, noh, seitse kuni kümme päeva läheb praegu, vaatan siin. Selverist saab üldse järgmise nädala neljapäevaks võib-olla midagi, on ju, et.

Aga välismaalt muide Amazonist tuleb väga kiiresti, paari päevaga, paari päevaga endiselt.

Et, et mis siis täna see ikkagi see peamine selles samas tarneahelas, mis see peamine puudujääk meil on, et kuhu taha praegu kinni jääb, kas see jääb? Selle taha, et pakiautomaadid on täis, kas see jääb selle taha, et vedajad on, kuidas ma ütlen, ebaefektiivsed. Kas see jääb komplekteerimise taha selle koha pealt, et kõigepealt tuleb see kaup sealt samast Saksamaalt ära tuua siia Eestisse ja siis saadetakse see mulle. Et kui teie vaatate seda oma business'i mätta otsast, et kuhu taha see praegu, kus see nagu see nii-öelda, see peamine, kuidas ma ütlen siis, pudelikael on?

Seal ongi just üks hästi suur pudelikael ja see on just selle. Sinu tellimuse komplekteerimine siis seal, ütleme siis Selveri või Coop'i laos, kuidas need kiiresti kokku panna ja, ja see on noh, tõesti seal läheb. Teinekord läheb ühe inimese ostukorvi kokkupanekuks ühel inimesel seal pool tundi näiteks ja see on päris suur, päris suur aeg. Et. Noh, meil on omal Viljandis, me tegime ju Cleveronil oma interneti toidupoe, mis on tegelikult juba eelmise aasta novembrist meie oma töötajatele avatud ja me siin ka katsetame seda, kuidas kiirendada ja automatiseerida seda nende toodete komplekteerimist seal erinevate valguslahendustega ja et, et seda kiiremaks saada, et kui praegu on nagu selline. Noh, üle maailma on niimoodi, et nelikümmend kuni kuuskümmend sekundit on see, et üks sinu rida, noh, on sul seal siis ma ei tea, küpsised või, või piim või mis iganes. Nelikümmend kuni kuuskümmend sekundit läheb aega, et see üks rida kokku korjata, et me tahame, otsime lahendust, kuidas seda ikkagi viia sinna alla kümne sekundi.

No see on samamoodi, et kui sul on ladu täis teie enda nii-öelda teist tüüpi kappe, mis siis munevad sõna otseses mõttes noh, küpsüsipakki või piimapakki ja see, kes jookseb mööda siine, on teist, teist tüüpi robotid, eks, et noh, ma ei tea, komplekteerimine peaks olema minutmaks.

Ja no sinna suunas kõik, no see on koht, mida praegu arendatakse, aga seal on väga palju keerukaid asju, et noh, et. Kuidas see seal, ma ei tea, apelsina või banaane või, või kõrval on seal hoopis mõned teised tooted, et kuidas neid nagu kõiki korraga komplekteerida, et see on päris kõva väljakutse. Seda, selle kallal töötavad väga paljud ettevõtted.

No seal on alati see, kus see Eesti IT-maastikku toimub, see Epifani, kui nad said aru, et ükskõik mis lahendust sa pead tegema, et sa ei tohi kunagi mõelda saja protsendi võtmes, et et pane kaheksakümmend protsenti efektiivselt tööle ja kakskümmend protsenti las lahendavad ikkagi inimesed käsitsi, on ju, et tuleb kokkuvõttes kiirem ja parem tulemus, on ju. Aga okei, arusaadav, et aga nüüd ongi, et kui nüüd kriis läbi saab, kui nüüd Eesti riik ei otsusta ära siin lähima, ma ei tea, Q2 jooksul, et teeme selle võrgu valmis Eestis. Teil läheb uuesti business lahti, teil polegi aega ju, et hakata üldse tegelema mingi Eesti riigiga. Et mõnes mõttes ka teistpidi on kiire, et kui praegu kohe ei otsusta, siis läheb see momentum mööda ja siis meil ei olegi seda võimalust seda võrgustikku teha siia enam.

Uued tooted, mille vastu on kõige, kõige suurem huvi praegu, et mis on, mis ongi praegu, on testimises siin Taanis ja Ameerikas, Inglismaal, nüüd Itaaliasse läheb maikuus ülesse. Et kui sealt maud peale tulevad, siis võib minna, minna keeruliseks küll.

Noh, samas see kakskümmend miljonit on seal, ma ei tea, circa, ma ei tea, neljandik teie aastakäibest, et noh, võib-olla selle väikse aja ikka leiaks, et kakskümmend viis protsenti käibest nagu ära teenindada.

Jah, noh, kui ta selle aasta tuleb, see oleks meil, see oleks nagu kõigilt kõige varem, seda, seda muidugi. Aga no kui ta läheb järgmisesse, ei, me oleme lubanud seda ja, ja seda lubatud ka tagasi ei võta.

Kas sul on mingigi ettekujutus? Lihtsalt mitte lootus, vaid, vaid tõesti nagu ettekujutus või siin educated guess, et kaua võtab enne see, kui teie äri taastub normaalkujul?

Ma arvan, et see on kas siis selle aasta neljas kvartal või järgmise aasta esimene kvartal, kui hakkavad reaalselt kaubad ka liikuma ja, ja, ja tekib selline taastumine. Et ma arvan, siin kolmandas kvartalis juba, aga noh, ma loodan, et me saame hakata rääkima konkreetsetest plaanidest juba. Aga reaalselt, kus juba on mingid tootmismahud uuesti ülesse saanud, et see on ikkagi neljas kvartal või järgmine aasta algul.

Ja te olete valmis selle praktiliselt ikkagi noh, kuni aasta istuma kaks kätt taskus ja, ja ootama paremaid aegu?

Noh, kindlasti me ei jää ootama kätt taskus, et tootearendus käib ju, noh, et meil on ju kahesaja kolmekümnest inimesest tootmisega tegeleb noh, viiskümmend, ülejäänud on tegelikult ikkagi siin müük ja, ja üle saja inimese tegeleb arendustegevusega ja. Ja eks me kohandame praegu just neid tooteid ka, ka selliseks, et tõesti sa ei peaks käega masinat katsuma ja, ja, ja teha, teeme uuendusi ja, ja. Töötame uusi tooteid välja, et kindlasti me ei istu siin lihtsalt aasta aega, käed rüppes ja ei oota paremaid aegu.

Kusjuures ma ütlen, et ikkagi noh, kui me teeme nüüd väga lihtsa arvutuse, et riik saab võtta täna laenu olematu intressiga. Ja olgem ausad, laenude põhiosase tagasimakset Euroopa Liidus, mina ei usu, et juhtub selle, selle sajandi jooksul enam, sellepärast et riikide võlad on ikkagi nii suured, et kustkohast see tagasimakse maht peaks tulema. Kui me võtame näiteks ühe miljardi praegu selliste andekate projektide peale, nagu seesama Cleveron näide on. Okei, Cleveroni peal läheks kakskümmend, noh, me suudaksime viiskümmend sellist projekti veel teha, eks. Meil pole ideid nii palju. häid ideidile nii palju, ehk siis noh, tegelikult selles mõttes nagu praeguses situatsioonis, praeguses kriisis tekitada selline innovatsioonifond laenu peale, lähebki osa asju lörri, mis siis? Et see on kokkuvõttes noh, me saame inimesed hõivatud hoida, me saame olema nutikad inimesed hoida tegevuses ja kokkuvõttes terve riik võidaks, nii et, et mina ei saa aru, mida me siin mõjutame, et hakkame pihta ja, ja Cleveroni kapid ja mis iganes muud ideed meil siin on, et teeme ära, praegu on see momentum, kasutame hetke.

No antud hetkel on ausalt öeldes ka ikkagi natuke küsitav, et kas riigi arvates nutikaid inimesi on üldse vaja siia või kas, kas nendele on vaja tähelepanu pöörata, aga hea uudis on see, et meie saade on läbi ja me ei saa siin kauem edasi nukutseda. Nii et.

Olge positiivsed.

Ja aitäh, Arno, jõudu, edu Cleveronile ja meie kohtume kuulajatega jälle nädala aja pärast.

Ja loodame, et lastakse projekt ikka ära teha.