KYCer, eCMR ja Moderan

ma saan aru, kasutatest see KYC on kõigile nagu selge ja meil on väga heame, kes sellega peamiselt tegelema peavad ja see on nagu finantssektor suur mure. Aga mind ikkagi huvitab see, et mis andmed nende, nendest nii-öelda jõudma hakkavad, sest ühte asja ma tean, siiamaani see blacklisti teha ei ole lubatud Eesti riigis. Et kui sul on nagu mingid noh, nii-öelda pättidest no tõesti sahkerdajad, on ju, siis pangad omavahel ei või teha nagu kokkuleppel, et teeme ühe niisuguse nagu koha, kus me kõik neid pätid kirja paneme. Et see on millegipärast keelatud, ma ei tea miks, aga see on nagu seda ei tohi teha. Et räägime siis nagu, mida teie täpselt nagu vahendate.

Tegelikult, miks ma hakkasin rääkima isikutest, on see, et neid profiil on erinev, sõltuvalt isiku tüübist, sest kõik ei näe sama palju andmeid, aga ma toon siit ühe näite, et mis need andmed on, et tegelikult on siis valdavalt andmed, mis on olemas riigil, sest see ongi selle mõte. Ehk, et mitte küsida andmeid uuesti iga kord isikult, vaid tegelikult andmeid anda, mis on olemas riigid ja mis on selles mõttes ka verifitseeritud. Lihtsalt näiteks, kui me võtame füüsisiku, siis tema elukoha andmed, tema. Töökoha andmed, ehk kas ta töötab, kas tal on töökoht olemas, kui ta on kasusaaja, siis kust on kasusaaja, kui ta on PEP, siis kas ta on PEP. Kui ta on seotud ettevõttega, siis mis ettevõttega, ehk ta annab sulle tegelikult siis olemasolevatest riiklikest registritest selle dataset'e andmed, mida täna küsitakse isiku enda käest. Küsitakse üle, mida isik peab tegelikult igal tüüpilisel juhul, kui see KYC tekib, peab uuesti esitama ja täitma. Ja tegelikult tulevikus on ka selle idee vahetada teatud andmeid, siis näiteks kohustusobjektide vahel. Aga muidugi loomulikult mitte blackly, sest selles mõttes on sul õigus, niisuguseid andmeid vahetada ei tohi. Aga vahetada näiteks neid andmeid, et kui sa oled andnud ühele kohustusobjektile juba, oletame üks kohustusobjekt, ära määratlenud sinu kasusaajad. Võtame näiteks mingi pank või notar, siis tegelikult teine kohustatud isik ei peaks hakkama uuesti kasusaajaid ära määratlema, vaid ta saab kasutada neid andmeid juba, mis on ette määratud, ta näeb näiteks, et see isik on määratlenud need andmed ja ta kas usaldab neid või siis teeb üle kontrolli. Sest kasusaadate puhul, eks ole, kui me räägime Eestist, me saame kõik andmed kätte, kui me räägime kuhugi soojade maapiirkondades, eks ole, siis seal meil ei pruugi andmeid kätte saada ja seal tuleb füüsiliselt tegelikult väga palju vaeva näha, et kontrollida andmeid.

Riik, ütleme see on olnud ka üks meie läbiv soov ja eesmärk sinna jõuda, aga see ei ole üldiselt mitte lihtne. Ja lihtne selle tõttu, et, et need rahad, mis liiguvad läbi äriregistri, näiteks kinnistusraamat, on tegelikult Justiitsministeeriumi eelarve üks oluline osa. Ja ikkagi riigikasutustega on see lugu, et kui, kui ühest kohast midagi ära võtta, siis ta tahab teisest kohast juurde tagasi saada, nii et see on teema, millega tegelikult me oleme tegelenud ja seal on küll üks teine kommentaar mul sulle siia juurde, et järgmine aasta peab tegelikult Eesti ülevõtmine direktiivi. Mis üsna selgelt ütleb Eestis ka sellist asja, et riiklikud andmed ja avalikud andmed peavad olema tasuta kättesaadavad ja masinloetavad. Nii et kui Eesti selle direktiivi omale üle võtaks, siis tegelikult sellist küsimust üldiselt üsna varsti tekkida ei tohiks.

Aga mõtlengi, et kas KYCer ei peaks üldse seal olemagi päriselt nagu, ma ei tea, riigi poolt doteeritud tasuta.

See võiks olla riiklik teenus üldse, või oota, ma tundub, et Rainer lahendab mingit juppi, mida riik pole viitsinud nagu, ta teeb nagu riigi, seda UX-i nagu riigi eest erasektoris ära.

Kusjuures, kui me sellega projektiga pihta hakkasime, kaalusime kõikvõimalikke erinevaid, siis turule toomise teenuse variante, üks oli ka see, et riik toob teenuse turule. Aga riigi puhul on üks suur probleem, esiteks riigil läheb kõik väga pikalt, pika ajavinnaga. Ehk et tegelikult, kui see rahapesuvaldkond on selline, mis muutub kiiresti, siis kui peaks hakkama riik midagi muutma, siis kogu bürokraatiaga ühel hetkel riik jõuab sinna kolme aasta pärast, kui näiteks süsteemis tehakse mingi uuendus, parandus, täiendus. Ja see on selle asja kõige suurem probleem, kui me hakkasime kaaluma riske, kui ruttu võib midagi muuta, olla vaja, siis me saime aru, et tegelikult ilmselt see süsteem esimene aasta toimiks. Ja pärast langesid kasutajad tagant ära, sellepärast nad ei saa seda, mida nad soovivad.

Aga Taavi, see oleks ju, ma mõtlesin, Taavit, see oleks huvitav variant, kas sina oma, oma pikast karjäärist mäletad midagi sellist, et, et start-up teeb exiti riigile?

Ma olen küll näinud, kuidas tehakse riigile start-up'i ja me ka eilasin näiteks, eks, et. Okei, okei, aga see on midagi muud. Aga selles mõttes tegelikult Eesti riigi IT on väga võimekas, kui nad tahavad olla võimekad, et seal ei ole üldse küsimust, et. Ja mis puudutab seda, et see maailm muutub, noh, KYCerR jääb ju ikkagi sõltuvuses sellest samast riigist ehk siis KYCerR ise ei tee registrile ju API-t, on ju, et ta kokkuvõttes ikkagi vajab, et. On see siis, ma ei tea, Keskkonnaministeerium või Rahandusministeerium või Justiitsministeerium, et tema ikkagi oma otsa nii-öelda valmisprogeks, on ju, et, et selles mõttes see sõltuvus nagu ei vähene sealt. Ja, ja selles mõttes muidugi nagu noh, kindlasti on seda teenust vaja, et KYCerit on kindlasti vaja, seda keegi ei vaidle selle koha pealt üldse. Aga jah, selles mõttes huvitav, et, et just see sama, sama direktiiv ka ütleb, et, et me ikkagi. See teenus peaks olema tasuta ja riigi poolt, mitte nagu erasektori poolt tehtud, et päris huvitav.

Just, ja tegelikult me oleme nendega arutanud nagu seda varianti, et seesama portaal võiks olla ka selleks kanaliks, mis lõpuks aitab vahetada neid andmeid, siis selle konto ava- ja taotleja ja panga aval, tegelikult me oleme jõudnud sinna faasi, et näiteks kui see isik tahab oma kontot avada, teeb ära selle eelankeedi. See eelankeet jõuab panka enne, kui inimene ise. Ehk mõte ongi selles, et tänasel hetkel inimene peab tulema panka sisuliselt kaks korda, tuleb Eestisse, läheb panka, saab teada, et ta ei saa seda kontot avada või tal ei ole dokumente või ta peab midagi veel tooma, läheb tagasi, tuleb uuesti ehk tegelikult võtta neid faase ära, kiirendada siis mingisuguseid protsesse. Võib-olla teha siis ka seda mugavaks, et inimene, kui ta oma keelduva otsuse saab, ta ei tuleks, ei oleks Eestisse kohale ja saab siit pangakontorisse leivastuse, vaid ta saab selle teada juba varema põhjuseid. Pluss või näiteks selline variant, et Et ka tegelikult näiteks Maksu-Tolliametil ei ole oma nõusoleku teenust vahepeal olemas, ehk teatud toimingud Maksu-Tolliamet võimaldaks teha ka andmeid, Maksu-Tolliamet käitleb näiteks kõiki oma neid andmeid sisuliselt isiku enda andmetena, ta ütleb, et isikul on õigus neid andmeid seada ja saada isegi vajaliselt ka jagada. Aga neil puudub see nõusoleku teenus sinna vahele tehtuna. Meie, meie see nõusoleku teenuse teeme tegelikult sinna, eks ole, me tegelikult olemegi rääkinud erinevate osapooltega seda, et me saame pakkuda ka mingisuguseid lisa, lisafunktsioone juurde, mida tegelikult tänasel hetkel üks või teine osapool pole teinud. Näiteks see RIA nõusoleku teenus, mida nad juba eelmine aasta esimest korda natuke näitasid, saab valmis alles kaks tuhat kakskümmend üks, äkki sügis. Ehk tegelikult kahe aastaga, kaks aastat võtab selline pikk protsess riigil aega, kui tegelikult nõusoleku teenus iseenesest erasektoris on võimalik mõne kuuga üles ehitada.

Ma arvan, et siin küsimus ei olegi niivõrd konkurentsihirmus, vaid, vaid, vaid noh, see paber on nagu, nagu harjumuspärane ja. Ja, ja veofirmadele see paber on mõneti ka mugav, et noh, paber kannatab ju kõike. Ja kui paberit nõutakse, kui riigid aktsepteerivad täna ainult paberit, noh, siis võib sinna paberi peale kirjutadagi midagi, et, et selle paberi roll. Võib-olla nagu noh, pärises, päriselt kaubaveos või selle kaubavahetuse andmest, andmete vahetamises ei olegi nimega suur. Aga, aga ta on täna see alusdokument ja, ja, ja midagi teha pole, ehk siis see paber tuleb sinna kaasa panna. Ja enne, kui see paber ei ole kohale jõudnud, noh, enne tegelikult ka midagi nagu enne neid järgmiseid samme ka teha ei saa.

võib-olla need, kui nüüd jagada need imed kaheks, siis ühelt poolt on see, et tõesti see seadusandlus ja, ja riigid suudavad ühtlustada need reeglid. Mille järgi siis kogu see. Kogu see protsess käima peaks, et täna on küll aktsepteeritud eCMR kui, kui dokument, aga, aga mis asi see siis, mis loom see tegelikult on, kuskil väga nagu välja öeldud ei ole. Et, et sellepärast me olemegi siin aidanud ka seda nii-öelda määruse poolt ja, ja seadusandlusele muud, muudatusi siis välja töötada ja. Ja, ja, ja et see siis tekiks, aga, aga et ta tekiks ka siis üle Euroopa ja, ja üle, üle erinevate riikide. Ja noh, loomulikult teine pool on siis see, et needsamad tarkvara arendajad ja, ja kogu see IT pool teeks koostööd. Ehk logistikasektor ja need suured vedajad iseenesest, nii üllatav kui see ka ei ole, nemad on, on väga nagu ootusvalmis ja, ja nemad tahavad seda, seda saada. Aga, aga, aga just, et need, need arendajad, IT-ettevõtted, nemad tunnetavad siin mingisugust võib-olla konkurentsi ja, ja, ja noh, see on võib-olla see ime, mis peaks juhtuma, et, et tõesti IT-ettevõtted oskaksid koostööd teha.