No ta on, ta on ütleme nii, et üsna sarnane nagu röntgen seade, põhimõte töötab ju sama, ütleme, füüsikaliselt on sama nähtusega tegemist, aga seal on muidugi nüansi erinevused, et juba see, et ütleme, lennujaamas me tahame võib-olla teha koridori kujulist seadet, kust inimene jalutab läbi. Jälle, kui me nüüd räägime meditsiinis, tahame tõenäoliselt teha seadet, kus inimene saab mõndusasti pikali lämada ja nii-öelda lebada seal. Jällegi, ma juba nüüd ühe, võib-olla, Hannes võib seda pikemalt seletada, aga noh, jällegi üks Ongi see, et see seadetehe modulaarne, et meie, me hakkame, meil juba Tartus nii-öelda ehitame esimest tehast, kus me hakkame neid paneele tootma ja mõte ongi selles, et need paneelid oleks standardiseeritud, et meil oleks. Ütleme umbes selline üks korda kaks meetrit paneel ja sellest me siis ehitame nagu legoklotsidest, võtame neid paneele ja muudkui ehitame, kas ehitame meditsiinilise skänneri. Noh, mille, mis on siis neljast sellisest paneelist, sinna paneb täpselt inimene sisse või siis võtame, ma ei tea, kolmkümmend sellist paneeli ja teeme sellise skänneri, millest saab sõiduauto läbi sõita või võtame, ma ei tea, viiskümmend paneeli ja teeme sellise, kus saab juba merekonteineri sisse panna ja nii edasi.
Täpselt nii. Tegelikult G-Scan ongi ju Cosewhtist välja kasvanud. Et see on väga huvitav lugu, kuidas see, kuidas G-Scan alguse sai, et selle peab kindlasti ära rääkima, et see oli siis Cosewhtis, Cosewht teeb siis piirijärjekorra lahendusi, eestipiir.ee, tahad autoga Venemaale minna. Tüüpiline optimeerimise ülesanne või see oli seal lahend, mingisuguse probleemi lahendamise ülesanne. Muidu on pikad järjekorrad, füüsilisest, füüsilisest sabad seal autodest. Et aga nüüd siis meie lahendusega EestiPiir.ee, paned aja kirja, lähed õigel ajal õige, õigesse kohta ja ületad piiri. Ja siis me tegime ühte, ühte tehnoloogia arendusprojekti, GoSyhtiga, mille Luhamaa piirpunkt, see oli see. Ja mille ülesanne oli siis. Teha biomeetriline piirületus ehk siis ilma, ilma, ilma piiri, ilma piirivalvule sekkumata piirületus sõidukiga reisijatele. Et noh, nii nagu see on lennujaamades, et lähed, lähed oma passi masinal ette ja, ja siis näitad oma näo ette ja, ja ületad selle, selle lennujaama selle piirikontrolli ilma, ilma piirivalvule sekkumata. Samamoodi siis me tahtsime teha maantee piiripunktis sõidukiga reisijatele. Nüüd selle juures siis tekkis meil praktiline või vajadus või, või, või soov siis kliendi poolt või, või, või siis piirivalve poolt, et noh, tegelikult oleks vaja kokku lugeda, mitu inimest on autos. Ja me hakkasime otsima tehnoloogiat, et kuidasmoodi siis lugeda kokku, mitu inimest on autos, eks ju, kui on deklareeritud kolm. Siis sinna biomeetrilisse kioskisse läheb kolm, aga võib-olla põhja, põhja all või, või pagasikus on veel keegi. Ja, ja, ja need, need, need tuleb ka üles otsida. Ja, ja siis noh, röntkest, röntkest kasutada ei saa, röntgen on teatavasti siis ohtlik elus, elus inimesele. Siis üks meie projektijuhtidest, praegune siis tehnoloogiajuht pakkus välja, et Märt Mägi pakkus välja, et, et vot äkki saab selleks kasutada miljone tomograafiat. Noh, mõtlesime, natuke naersime, aga, aga tegelikult mõtlesime, et hea küll, kontrollime. Ja tellisime Tartu Ülikooli füüsikaosakonnast siis täiesti ametlikult eeluuringu. Palusime vastata küsimusele, kas müüa tomograafiat saab selle osasarvel kasutada? Tartu Ülikoolis oli meil vastas selline tore teadlane, kelle nimi on Madis Kiisk, kes siis mõtles mõne kuu oma, oma tiimiga ja ütles, et saab küll. Siis me tegime teise uuringu, et, et kas siis teostatav ka on, et noh, hea küll, et saan aru, et saab, saab küll, aga kas see nagu praktiliselt on võimalik ka nagu mõistliku aja ja rahaga seda teostada? Maadis Kiisk mõtles veel mõne kuu, ütles, et saab küll. Ja siis hakkas, hakkas see asi nagu pihta, võtsime selle asja nagu korralikumalt ette. Ja, ja sealt, sealt saigi G-Scan alguse.