Kuidas Eesti digiedu kihva keerata?

Taavi Kotka, Henrik Roonemaa alustavad siis oma tavapärase täna laupäev, tavapärase raadiosaatega, mis on laupäeviti kokku eetris nimega Restart. Meie tänane vestlus siin muide lähebki ka tänase Restardi saatena eetrisse, eetrisse läheb nii palju, kui mahub. Ja ülejäänud läheb täispikkus, läheb podcast'i, nii et mõnes mõttes on tegu ka avaliku salvestusega meil siin. Ja meie tänane teema on, ma ei tea, kas teie ka näete siin meie selja taga, kuidas Eesti digiedu kihva keerata. Ja noh, põhimõtteliselt me oleme Taaviga ise selle lahti mõtestanud umbes nii, et me veedame järgmised poolteist tundi tagurpidi majas. Et me räägime sellest, millest me ikka räägime, aga lihtsalt nagu tagurpidi. Et mitte, et kuidas me saaks Eesti paremaks teha, vaid et noh, et katsuge meiega siis kaasas pidada või? Kaasas püsida või vaatame, et kui kiiresti see majake ennast ikkagi õigetpidi pöörab, aga. Me võiks võib-olla alustada, Taavi, sellest, et kas seda digiedu on võimalik defineerida või? Et me kõik, no me ütleme digiedu on ju, iga eestlane teab, oujess, muidugi välismaalased ka teavad, et teil ei ole digiedu, aga mis see tähendab?

No selles mõttes, et mitte väga palju aega raisata selle peale, siis me peaksime tõmbama selle joone ruttu ära. Ja ma arvan, et selle joone võiks hetkel tõmmata sinna kohta, et. Et kui me võtame taustsüsteemiks muu maailma, ehk siis võrdleme teiste riikidega ennast, siis me võime öelda julgelt, et enamus nii-öelda mõistlikke asju on ära digitaliseeritud. On valdkondi, mis veel noh, kindlasti vajavad siin kõpitsemist ja järgitoomist, nagu näiteks põllumajandus ja nii edasi, eks, aga, aga suures pildis võrreldes just teiste riikidega väga kurta ei saa, saab alati paremaks teha veel, eks, kurta ei saa. Ehk siis mingi positsioon on aastatega kätte võidletud. Mingi edukus seesama, et me ei pea järjekordades seisma, et me saame enamus asju tehnoloogia abil tehtud ära.

Paide Vallimäel on kuuskümmend viis miljabitti alla.

Mingid, jah, elementaarsed kiirused on olemas, elementaarsed mugavusteenused, nagu ma ei tea, viipemaksed on olemas, on ju, et, et noh, isesõitud autot veel ei ole.

Aga, aga vot see on ikkagi selline nagu tundepõhine asi suuresti või noh, et kui kuskilt Brüsselist tuleb mingisugune uuring või indeks on ju, et noh, siis see on alati igavene häda, et me ei ole väga kõrgel kohal seal ja. Ja siis on mingi sada põhjust, miks me ei ole, et, et ma ei tea, kodudes on internet aeglane ja, ja siis need lollid seal ei oska tegelikult üldse lugeda õigesti seda meie digiedu, et panid meid valesti kirja sinna tabelisse. Et noh, numbriliselt on seda väga raske nagu väljendada seda, et me oleme mingi jube digiriik.

Ei, selles mõttes ikkagi püütakse, et ma arvan, et see ongi pigem ka tunnetuslik, et need, kes on käinud välismaal ja, ja see nii-öelda elanud seda elu seal igapäevaselt. Nemad ütlevad kohe, et, et noh, by far on Eesti digiriik, see on mitte mingi küsimus. Ehk siis jah, edetabelites meil ei lähe alati hästi, noh, mõtleme sama, sellesama näiteks internetikiiruse edetabeli, seal loetakse, kui palju on saja megabitiseid lepinguid. No meil enamus lepinguid, ma ei tea, me siin Telia punktis ka oleme praegu, onju, et ei ole saja megabitti seda, onju. Ja aga seda, et kas inimesed saavad ka sada megabitti alla, seda ei mõõdeta. Ehk siis mõeldakse, noh, Brüssel loeb kokku, et mitu lepingut on. See, kes on kõige vingem, see on võitja, selles arvestuses number üks on Rumeenia. Jah, nii, kas see on digiedu? Aga on, on käinud, kes on selle äri teinud või, või olnud? No ütleme nii, et me ikkagi tunda, ei pea väga palju tundma, et me oleme ikka eespool.

Aga nad on meist kiiremad, okei.

Ei noh, neil on rohkem neid lepinguid, kus on kirjas, et sada mega tuleks tulema alla.

Aga sa arvad, et nad tegelikult ei saa või tegelikult?

See oli, ma, seda oli juba, õppisin oma lätlastest naabrite pealt, kuidas, et ta ei olnud rääkinud, mismoodi nad müüvad Lätis internetti.

Okei, teine asi, mida ma tahtsin nagu mõnes mõttes raamistada, et nüüd, kui meil on digiedu, on ju noh, ja ma mõtlen siin nii avalikku kui erasektorit. Kõiki, et siis keegi on nagu selle taga või noh, et kuskilt nagu keegi on selle teinud, eks ole, mingid inimesed või mingit moodi mõtlevad inimesed või mingid asutused või et kuskilt on see nagu tekkinud. Kas me võime selle ära raamistada, et noh, et kes selle digiedu meile siis toonud on?

Aga see on hästi lihtne, et Eesti digiedu taga või põhjus on ikkagi see, et meil on olnud, meil oli see nii-öelda inglise keeles niisugune vahva sõna nagu pain, nagu valu. Ehk siis meil oli motivatsioon paarkümmend aastat tagasi, kolmkümmend aastat tagasi, mis sundis terve ühiskonna liikuma digitaalseks. Ja see on seesama, et meil on hästi palju maad ja meil on hästi vähe inimesi. Ja kui sa tahad siin Paide-suguses linnas näiteks efektiivselt äri ajada kasvõi pangana, siis jah, mingil hetkel sa pead loobuma, ma ei tea, sularaha maksete või sularahast näiteks, onju. Sa pead loobuma võib-olla siin teeninduspunktist ja nii edasi, onju, sest see ei ole nagu majanduslikult efektiivne. Sa pead seda asendama millegagi, ainuke võimalus seda asendada on, sa lükata digitaalseks. Ehk siis siin on, siin on selle nii-öelda, ma ei saa öelda, et näed, et ma ei tea, see minister tegi või see asekantsler tegi või see ettevõte tegi, et me ei saa niimoodi öelda, et see on olnud nii-öelda üldine push. Ja noh, muidugi kindlasti meie start-up sektor on ka siin nagu. Oma, oma panuse andnud ja, ja see, et meie avalik sektor ja erasektor on olnud suht avatud nagu uude innovatsioonile vastuvõtmisel, proovimisel vähemalt. Et see kindlasti kiirendab seda digiedu, aga see põhjus on peaminikese valu, et ma olen, ma olen Šveitsis olnud sihukest asja, kus ma olen seletanud seda Eesti edu. Ja šveitslased vaatavad, et noh, ei ole lahe, aga. Samas meil on Šveitsis ka jumala hea elu ja, ja miks ma peaksin üldse tegema midagi digitaalselt, onju, et, et miks ma pean mingeid andmekogusid kokku hakkama panema, vahet pole, ma võin viia sinna ühte ministeeriumisse selle paberi ja teise ministeeriumisse sama paberi, onju, mis seal ikka.

Süsteem on ja toimib.

Süsteem on ja toimib, et noh, et mis ma sellest lammutan, onju, et noh, ta ei ole nüüd nii valus ka, onju, et, et peab sinna järjevõras seisma näiteks, onju. Ma mõtlen, et noh, meie Eesti ühiskond, me ei saa aru, mis on järjekord. Et kui sa oled USA-s korra käinud, istunud kas või samas, ma ei tea, Kennedy lennuväljal migratsioonisabas juba sellest piisab tegelikult, et aru saada, et, et noh, et see on nagu järjekorra kultuur, seal lähevad inimesed selleks, et saada Superbowli mängule, lähevad hommikul, hakkavad seisma kümnest, mäng on kell kuus õhtul. Aga, aga mind on alati nagu paelanud see, et kas Eesti inimene, eestlane on

kuidagi tavaline keskmine eestlane, me kõik siin oleme kuidagi rohkem, ma ei tea, digi. Kujulised või digisõbralikud või, et kas me oleme mingi teistmoodi äravalitud nagu rahvas, et no vot, mujal on ka proovitud nagu teha, aga nemad ei ole eestlased, et vot nemad ikka seda ID-kaarti ei saa tehtud.

Ei, kindlasti me oleme valitud rahvas, see on siin küsimust, et.

Juba eile panid nähele, et kerge selline natsionalistlik element igas vestluses toob ikka

aplausi ka. Aga nüüd ma vastan seal teise poole ära, et. Et hästi kiiresti tekkis küll meil noh, kuna sama see kuvand kogu aeg meil käib kaasas, on ju, et noh, see on president Ilves on seda korduvalt toonud välja, et, et rahval peab olema mingi identiteet või millegi, millega nad ennast seovad. Ja, ja noh, sellest digist on saanud meil nagu mingi osa sellest identiteedist, mis tähendab seda, et. Ma olin kunagi Uus-Meremaal, õppisin pereäride mudeleid, et kuidas pereärisid kokku panna. Ja siis seal oli üks perekond, kes tegi tandemihüppeid, ehk siis noh, lähed, võtad selle inimese endale kõhu peale, hüppad välja,

onju. Nad tegid omavahel või klientidele?

Ei, klientidele ikkagi. Ja, ja selge on see, et nende ärimudel on hästi lihtne, et tandemihüpe on niisugune asi, mida sa teed korra elus. Ala, sulle üldse ei meeldinud, sa rohkem ei tee või hakkab meeldima, mis nad hüppad ise, eks, et sa ei tee kunagi kahte tandemhüpet, et see on nagu, mis tähendab seda, et noh, kui see klient tuleb, siis seda konkreetselt klienti tuleb nii-öelda noh, temalt tuleb kõik raha ära võtta, mis üldse võimalik on. Ja kuna see on nagu lifetime sündmus, siis oleks hea sellest teha video. Nii, nüüd teed sellest video. Aga noh, issand jumal, ta tuleb sealt taevast alla, tal on süda paha, pea käib ringi, ta saab, tahab sealt kohe minema saada, onju. Ma ei jõua seda videot talle valmis teha selleks, et seda üle anda, noh, et see on ikkagi lõikuma ja nii edasi, onju, et on vaja mingit nutikat lahendust, kuidas saada see asi nii-öelda digitaalseks hästi kiiresti. Ja nad olid selgelt teadsid seda, et nad peavad leidma ühe eestlase, sest need eestlased on kõik ju hullud, need oskavad kõik IT-d. Ja läksid, see on niisugune Otepää suurune linnake, läksid sinna linnakesse, läksid esimesse paari, küsisid siin mõni eestlane on. Ja oli üks Tallinna Ülikooli tüdruk, backbacker, just mina olen väga hea. Et kuule, et palkan, et teeme, tule meile selleks, meil on vaja selline nagu video teha valmis niimoodi, et, et kui see inimese maha potsatab, onju, siis kohe läheb plaat välja, eks, et koos selle filmiga. Ja tüdruk. Ta ei teadnud videotöötust mitte midagi, tegi kiire analüüsi, suhtlesin kohalike eestlastega, pani ilusti markerid püsti ja töötab. Ehk siis nagu ja oligi, täitsa jäigi siin elama üldse ja hakkaski seal nagu. Oota,

võib-olla see eestlaste tekkim ei ole nagu niivõrd nagu digiedu rahvas, aga et meil on see paljukiidetud talupoja tarkus ja teine see meie superrelv on vaata see, et iga teine eestlane on maksimaalselt kahe telefoni kuna kaugusel. Et seda nagu noh. Võib-olla suuremas riigis on nagu raske hoomata, on ju, kus on vaja jõuda inimeseni iks, on ju, Paide kopameheni näiteks.

Ja aga nüüd on meil vaja ikkagi rääkida sellest, kuidas see

kehvakeeramine. Vot, et aga seda juttu on ju seda kihvakeeramise juttu mõnes mõttes on ammu räägitud, et no mina isiklikult kirjutasin vist juba kakskümmend aastat tagasi Eesti Päevalehte artikli sellest, et kas tiiger magab või et kas tiiger on surnud. Ja ma mäletan, jube kihvt pilt oli, mul on see kahjuks ära kadunud, joonistati sinna juurde selline karikatuur. Olid meedikud, kanda ja raamiga jooksid kiirabiauto poole ja siis kanda raami peale oli see Internet Explorer'i sinine e-täht oli. Suuremas, jube lahe pilt oli. Ja, ja no minu meelest on surnud nagu kakskümmend aastat on see jutt käinud ja, ja no ikkagi päris nagu ära ei ole surnud, on ju. Et kogu aeg me noh, nagu lähme edasi ja leiame midagi uut ja nüüd on meil start-up'id, mida ei olnud ja. Et seda, see ei olegi võimalik, võib-olla tappa seda või ei olegi, äkki ei olegi võimalik kihva keerata.

Et selleks, et me saaksime aru, et kus see üldse Eesti on, me peaksime tegema väikseid õlke ja, ja ma valisin ka seda teemat, teades siia mõned näiteid, kus tegelikult on ikkagi saavutatud mingi edu ja siis mingi, kas poliitilise või, või, või kohtuotsusega on tehtud mingi liigutus, mis nagu selgelt noh, keerabki kihva. Et me saame nendest ka pärast võib-olla rääkida, aga, aga me peame aru saama, et noh, pisikestes detailides, meil kõigil on isikukood. Noh, minu oma on kolm seitse üheksa, null üks, kaks, üks, neli, üheksa, üks kuus, neli üheksa, sellepärast et mina sain oma esimese passi siit maakonnast ja neli üheksa on Järvamaa see kood, passikood oli. Ma ütlen selle avalikult välja, ma ei häbene seda, sellepärast et selle numbrit teadest ei saa mulle mitte mingit kahju teha. Ja kui te saaksite, siis tõenäoliselt oleks meile probleem, ma peaksin selle kohe ära lahendama, et, et selle peaks nagu noh, sellise võimaluse peaks kohe likvideerima. Midagi sellist on omane ainult Ida-Euroopale. Skandinaaviale, Hiinale, Singapurile. Vist ongi kõik. No Venemaa ka kindlasti, ehk siis.

Vastikud autoritaarsed

riigid. Vastikud autoritaarsed riigid on ju, Araabias on ka olemas. Ja seda isikukoodi kasutavad kõik, Telia teab seda, on kõik minu andmed riputanud selle isikukoodi külge. Pank teab seda, on kõik minu andmed riputanud sinna külge. Ja nüüd, kui on vaja näiteks teha sellist asja, et võrrelda, ma ei tea, inimese sissetulekuid tema haridusega või ma ei tea, kas või teha automaatne tulu, tulu deklareerimine, siis Maksuametiline on väga lihtne, ta tõmbab ühe juurest infot, teise juurest, kolmanda juurest, kõik on sama koodi küljes. Väga hea, plakstidel on nagu eeltäidetud tuludeklaratsioon valmis. Sellist asja UK-s Saksamaal USA-s teha ei saa, miks? Sest pankal on see kood ja riigil on kood.

Need ei ole sama.

Need ei ole samad. Ja see, et sa oled nagu John Smith ühes süsteemis, John Smith teises süsteemis, nime ja aadressi alusel kokku panna ei saa. Mis tähendab seda, et igasugune, näiteks ma ei tea, automaatne tuludeklareerimine, võimatu, eos. Nii, ja nüüd, kui nad hakkaksid seda välja andma homme näiteks, siis selleks, et nagu jõuda samale tasemele sama, samasugusele ühendatuse tasemele, nagu seda on põhjariigid Põhjamaal ja meie, neil läheb vähemalt viisteist aastat. Ehk siis kui isegi me mitte midagi ei tee, siis Saksamaa sellele leveli, kus meie täna oleme, mitte mingil juhul ei jõuaks isegi mitte viieteistkümne aastaga. Sellepärast nad on otsustanud ära, et seesama kood, mis ma siin lugesin kolm seitse üheksa ja nii edasi, et see on mingi salajane asi. Ja seda ei tule mitte kellelegi anda, sest see rikub inimese privaatsust. Noh, see on nagu äraspidine arusaam, vaat niimoodi saab kehva keerata digiedu, kui sa defineerid näiteks, et privaatsus on see, et ma ei ütle kellelegi oma digitaalset nime.

Restart. Ma arvan, et see on nagu sümptom, aga, aga ma olen ka mõelnud, et põhjus tõenäoliselt on mujal ja põhjus on selles, et ma arvan ja noh, tegelikult ka numbrid näitavad seda, on ju. Et eestlane väga, ütleme sellises suures plaanis usaldab oma riiki ja usaldab oma võimu, kui sa vaatad, et iga aasta ju tehakse neid riigiasutuste noh, usaldusväärsuse mingisugused protsendid on. Siis noh, tüüpiliselt Eestil on seal politsei ja kaitsevägi ja need on kõik nagu ülitipus, mingi üheksakümne protsendi juures.

Sa just ütlesid, et usaldame võimu, ei, ei, me usaldame ametniku ja ma praegu vaatasin teise lava peale, seal räägivad mingid poliitikud.

Aga, aga ka nende usaldusprotsent Eestis on kõrgem kui mõnes muus riigis, mis, mida loetakse täitsa suureks demokraatiaks. Et vaata, meil on nagu, meil ei teki seda küsimust, mis, mis, mis on, mulle tundub nagu ameeriklase näiteks, onju, on noh, kuskilt maast ja madalast istutatud, et mis asja. Mingi riik tahab minu kohta midagi teada või, ma pean mingile riigile midagi andma või unustage ära, riik on see, kellest tuleb varjata, nad on imelikud ja kurjad, on ju, meil ei ole seda.

USA pool sul on õigus, võta Kanada. Noh, ei ole nii nagu.

Okei, me mängime siit pingpongi, võta Saksamaa, väga kurvad näited sellest, kui andmebaasid tehakse, mis hiljem saab. Et paljudel riikidel on noh, selline nagu vastik noh, kas hirm või siis reaalne kogemus sellega.

Aga ma mõtlen, et siin reaalsus on ikkagi see, et me ei saa seda, et kui meie pealkiri on täna, et kuidas Eesti digiedu kehva keerata. Et isegi kui me ei hakkaks täna nagu võimu usaldama, siis kuna me oleme seda mugavust ja seda heaolu näinud. Siis näiteks seda, et me otsustame Eestis, et okei, et me teeme nüüd isikukoodi salajaseks, onju, ja seda võib kasutada ainult maksunduses ja näiteks tervishoius. Sama näide jälle, et noh, me saame haiglate vahel informatsiooni jagada ainult sellepärast saame, et kõik haiglad kasutavad sama isikukoodi. Et oleks nad erinevad, nagu on teistes riikides, ei saaks infot vahetada, eks. Et, et selles mõttes nagu me ei lähe sinna tagasi ja siin on üks hea näide. India tegi kümme aastat tagasi Aadhaari ja siin on Aadhar, Aadhar ongi nagu isikukood. Kaheteistnumbriline unikaalne kood, igale inimesele antud, biomeetria vastu, nii et inimesed käisid, panid oma sõrmejälje ja iirise, said vastu unikaalse numbri, nagu meil on see isikukood. Ja kaks tuhat kaheksateist sügis, me olime just Indiasse läinud. Supreme Court, see on siis ülemkohus. Ülemkohus otsustas, et neil on muide sama süsteem, et kõik võisid kasutada pangad, kõik võisid kasutada seda adar numbrit. Ja ülemkohus otsustas, et, et meie oleme ikkagi vaatame jätkuvalt veel brittidele nagu alt ülesse ja britimaal see ei ole lubatud ja seetõttu me ütleme, et A taar läheb ka salajaseks, läheb kinni. Ehk siis, et ei tohi, ei tohi kasutada mitte kuskil mujal, kui oli umbes a la. Indias on hästi palju selliseid noh, toetusi a la vaesustoetus, mingi asukohatoetus, rahvustoetus, usutoetus ja nii edasi, onju. Et siis, et noh, seal toetussüsteemis seal võime kasutada ja avalikus sektoris võime kasutada, aga kõik muu kinni. Ja see pani, muidu oli hinde, kes läks nagu nii-öelda nagu, nagu ronis ülesse oma digiarengu kiirusel meeletute hüpetega aasta-aasta haaval. Pani kogu selle riigi põhimõtteliselt digiarengu seisma, kõmaki. Sest enam ei saanud noh, tugineda andmevahetusele, enam ei saanud seda, et ma teen selle jupi ära, saade oma firmast see jupp ära ja me paneme kaks tükki kokku, me paneme juba kolmanda ennusetööle siit pealt või?

Ja aga vaata, aga siit me tuleme tagasi see sama, et Eesti seda e-riigi edu on proovitud nii-öelda eksportida noh, ma ei tea, kakskümmend aastat kindlasti, kui mitte rohkem, on ju. Igasugused erinevad organisatsioonid, firmad, inimesed on sellega tegelenud ja alati nad tulevad tagasi kuskilt mis iganes Stanist nad parasjagu proovivad seda müüa. Ja siis tulevad tagasi teadmisega, et ei, et noh, sellest ei piisa, et me anname teile koodi ja paneme serverid, on ju, et teil on tegelikult ühiskond, on vaja nagu järgi tuua. Ja, ja, ja kui me küsime, et kuidas seda kihvakeelata, siis ma arvan, et esimene koht või esimesed kihvakeelajad on meil siin vähem kui saja meetri kaugusel. Ehk et kui Eesti poliitiline võim hakkab tegema mingeid otsuseid, mille tulemusena kodanikud ei saa oma noh, ma ei tea, riigiaparatuuri, struktuure, ametkondi, kohtuid näiteks usaldada. Meile enam ei tundu see okei ja läbipaistev, et, et, et riik võibki nagu tõmmata tsak-tsak-tsaka andmed igalt poolt kokku, onju. Siis see on esimene koht, kus on nagu suur jama, sest siis oleme meie ka kohtus selle küsimusega.

Ja siis mõtlen, siis peaks ikkagi järgnema mingid repressioonid kohe, et, et siis sa ei hakka usaldama. Selles mõttes, et ma ikkagi kuidagi. Noh, me selles mõttes usaldame ennast kui rahvast, ma selle, sellepärast küll usun nii palju, et kui sul hakkavad repressioonid, repressioonid tekkima sellest, et seal on mingi data kokku tõmmatud, on ju, et siis nagu rahvas tuleb tänavatele ja, ja mässab. Aga neid ei pea olema ju. Viimane suur mäss üldse, mis oli, oli ju. ACTA või? ACTA jah, mis oli umbes kümme aastat tagasi või? Et kui eestlased üldse tulevad tänava peale märatsema, siis on see IT pärast noh.

Aga ega need ei pea olema ka mingisugused tohutult suured repressioonid, need tegelikult võivad olla ka ütleme, ametkondade. Kuidas ma siis ütlen, selline innukus seaduse täiel määral rakendamiseks, ehk et noh, ütleme kuskilt jookseb privaatsusreeglid vastu, onju, aga lihtsalt ma võin ühe näitena tuua, et ma ei tea, et kui mul on auto näiteks minu ettevõtte nimel ja ma võib-olla maksan seda eriseadustada, võib-olla ma ei maksa, onju, siis neid kohti. Kus mind saaks vahele võtta ja öelda, et kuule, mees, sul ei olnud töösõit, neid on nagu nii palju, kus su telefon asus, kus sa maksid firmakaardiga, isikliku kaardiga on ju, kus sa mingisse kaamerasse sõitsid, igal pool jääb neid maha. Ja, ja kui seda hakatakse noh, täiel määral nagu rakendama seda, ma saan, ma saan aru, et see minu müstiline isikukood teeb mingeid ringe ümber minu ja see lõpeb alati mingi trahviga. No siis ma ei ole enam väga õnnelik selle üle.

Selles mõttes üks reaalne koht näiteks kohe paugu ära sulle on see, et täna on seadusega ära reguleeritud. Kui see on, mismoodi informatsioon näiteks liigub maksuameti ja statistikaameti vahel. Ja see liigub alati ühes suunas ainult, see liigub maksuameti poolt statistikaametisse, teistpidi ei tohi liikuda, eks. Ja kui näiteks see ära muuta. Siis ma arvan, et väga paljudel inimestel on valus korraga, noh, aga näiteks sa oled seal kuidagi võtnud väikest üüritulukest kuskilt on ju tasakesi, et ei ole seda kõik ära deklareerinud, eks. Et noh, mingid niisugused asjad hakkavad nagu välja jooksma siis, et, et aga, aga ma ütlen, mina näiteks seda ei usu, et meie võim suudab keerata tuksi meie digiedu, sellepärast et jällegi. Me ise inimestena oleme noh, niivõrd harjunud selle mugavusega ja inimene mugavusest nagu täna väga loobuda ei tahaks. Toome mingi näite. See muide on üks järgmise ploki teema, ma arvan, üks koht, kus digiedu näiteks läheb tuksi, on see, kui olulist digitaalset jälge omavad ettevõtted, näiteks nagu Telia või pangandus, muutuvad passiivseks. Võtame näiteks viipemaksed, viipemaksed tulid Euroopas, Eestisse enam-vähem viimastena üldse.

Meie järgmine plokk on 5G-st.

Jah, et ja nüüd sellepärast, et sõna otseses mõttes, et kuna meie pangandusturuga on noh, väliskapitali käes ja see pangandusturg ei ole motiveeritud tegema innovatsiooni väga väikse noh, rahvahulga peal, sellepärast ei tasu majanduslikult ära, eks, et siis me pigem jätame tegemata. Ja vot see on, need on need kohad, kus mina tunnetan, et, et saab nagu selle digiedu pekki keerata, et okei, maailmas on küll lahe innovatsioon olemas, aga kuna te olete nii väike, siis me sellega noh, me ei paku teile seda. Ja siit on väga üks samm edasi, on ainult, mida mina kutsun digitaalseks rassismiks. Ehk siis maailmas on igasugust rassismi, noh, black lives matter on väga suur teema täna Ameerika Ühendriikides, eks. Aga digitaalset rassismist me ei räägi ja noh, digitaalse rassismi lihtne näide on see, et ma ei tea, kui sa teed oma lapsele Playstationi account'i. Riik, mille, lähim riik, mis tahad valida, isegi ei ole olemas, on olemas Soome, eks ju, on ju, et kõiki kaupa näiteks siia riiki ei tooda, sellepärast et või ei tooda sama hinnaga, mis näiteks Soome läheb, sellepärast et te olete nii pisikesed ja nii edasi, see on rassism. See on see, et me eristame teid sellepärast, et te olete väikesed. Noh, see on, mis see poolest erineb, et me eristame teid või pakume teile vähem võimalusi, sest teil on teine nahavärv. Mis vahet on? Et selles mõttes nagu ja, aga ütleme, et täitsa nagu noh, mina näiteks kardan seda, näiteks Swedbankal laiskus täna, meil on viiskümmend protsenti finantsturust. Nende laiskus tegelikult uute toodete väljatoomisel kokkuvõttes pärsib meie pikaajalist digiedu. Kui nemad kaasa ei tule, siis väga suur osa, ma ütlen nii, et ega ID-kaart ei läinud meil lendu, sellepärast, et tavalik sektor või kirja ID-kaardi. ID-kaart läks lendu alles siis, kui pangandussektor tuli taha. Sest igapäevaselt me ei kasuta avaliku sektori suhtlemiseks noh, meil ei ole vaja suhelda igapäevaselt pluss meil ei ole vaja selleks ID-kaarte alati, onju. Et noh, see on sama teema, et mitu korda sa oma autojuhiluba uuendad või mitu korda sa oma ehitusluba taotled, onju elus. Ehk siis versus see, et saab noh, pangaülekannet teed paar korda ikka nädalas onju või maksad. Et kui meie finantssektor on passiivne, kui telekomi sektor on passiivne, siis on väga lihtne see digiedu, noh, nii-öelda tuleviku digiedu noh, mitte maha mängida, aga siis lihtsalt ei tule seda.

Ma selle ametnike lõpetuseks, ma tahtsin öelda, et tegelikult mina arvan, et ma, ma kardan mingis mõttes ka just seda riigiaparatuuri sellist drive'i või, või suunda efektiivsuse poole. Ma tean, et sulle kohutavalt meeldib see, mis see maksuametise innovatsioon oli, mingi tuhandeeurost arvete asi, eks ole.

Jah,

ja, ja ütleme mingi maani ma saan sellega nõus olla, aga kui meil, aga meil on noh, tehnoloogia vaata pakub alati kiusatust ju need lahendused absoluutseks ajada, eks ole. Kuni selleni välja, et paneme igale ehitusplatsile, siis mingisugused maksuameti väravad on ju püsti, onju. Ja noh, ehitaja läheb hommikul läbi piiks, õhtul teistpidi läbi piiks. Paneme igasse kassaaparaati mingisuguse chip'i, mis saadab kogu aeg andmeid, onju, põhimõtteliselt võiks panna iga foori juurde.

On Portugalis olemas, et igas kassaaparaadis otsa läheb

kohe. Kuskil paar korda aastas reaalselt kohtun või näen inimesi, kes ütlevad, et ahaa, miks meil igas autos GPS-i ei ole, mis automaatselt nagu. See trahviring käib siis automaatselt ära, et ületad kiirust, politsei saab teada, sul on autos kohustuslik seade, on ju. Ja noh, võib-olla võetakse veel sul pangakondolt raha automaatselt maha ka, jube mugav e-teenus on, keegi ei kurda, jube efektiivne on, äkki jälle tõuseme mingis edetabelis. Aga et noh, niimoodi on võimalik, on ju, seda, seda e-riiki ja kõik neid isikukoodi ja digitaliseeritust, noh, see on võimalik ajada liiga heaks. Ja siis mina väidan, et kuskil on see murdepunkt, on ju, mis noh, mis meie sellised rõõmsad särasilmad teeb väga kurvaks. Kui me saame aru, et meie riik on niimoodi kogu aeg.

Ei nõus, aga mõtlengi, et ma ütlen ühe täpsustuse, et muide edetabelites saab tõusta ainult sellega, kui sa mängid nende reeglite järgi, mida see konkreetne edetabel mõõdab. Ehk siis oli näiteks sama teisi indeks, kus eestlased on väga kõrgel, on avalikus sektoris just. Me olime, ma ei tea, üks kümmekond aastat tagasi olime väga maas, sellepärast et edetabelis loeti kokku, kui palju on selliseid vorme, et lähed a la Eesti eesse, seal on mingi PDF, täidad selle PDFi ära, vajutad send. Et palju neid vorme on, et noh, see oli nagu Saksa nii-öelda digitaliseerimine, meil oli null. Millega me, sest noh, meil on automaatsed teenused või siis on juba ikkagi pole mingit PDF-i vormindust, onju. Ja kuna seda varianti valikus ei olnud, siis me kukkusime indeksit, sellepärast et noh. Ühesõnaga ma tahtsin öelda seda, et, et see, mis sa räägid, on õige, et kuskil ühel hetkel me läheme üle selle võlli selle võib-olla selle automatiseerimisega, aga sellega me ei keera seda kihva. Me võib-olla nagu pidurdame või peatame selle digiedu nagu arengu, aga me otsustada kihva ei keera, et kui sa vaatad meie teemat, siis me peame ikkagi nagu selle välja mõtlema.

Ei, aga ma kardan, ma kardan, me kaotame, me kaotame kodanike sellise heasooplikkuse nende projektide suhtes ja kui see on nagu kadunud, seda on jube raske tagasi saada.

Aga mina rohkem kardan näiteks seda, et meil saab mõnes mõttes ideed otsa. Et noh, ma ei tea, keegi oskab öelda mingi tohutu innovatsiooni, millega finantssektor on viimase kolme aasta jooksul välja tulnud või? Okei, nüüd tuli see, et sa saad, kontonumber on kohe selle inimese nime küljes, kus, mis sul telefonis on, eks. See oli päris hea uus innovatsioon.

Oota, aga seletame, ma ei saanud aru sellest, minu netipank ka ütles, et nüüd on jube kihvt asi, et nüüd saab midagi teha. Ma ei viitsinud süveleda, ma ei saanud, kuidas, mis asi see on?

Saab põhimõtteliselt, ma pean nüüd ei taha siit puusat panna, aga mõte, mõte on selles, et saate ära aktiveerida oma nime külge ühe kindla konto, see on muide Indias ka niimoodi.

Nii, aga kui sa oled Jaan, Jaan Tamm,

siis. Kirjutad, ei, ei, noh, sa pead, saad kirjutada, kui sa tahad Taavi Kotkule ülekannet teha, et siis ei pea minuga seda pikka Ibane numbrit kuhugi enam panema, vaid see on automaatselt minu nime küljes, et nüüd ütled, ma annan Taavi Kotkule raha saata ja noh, tuleb.

Ei, aga kui sul, kui sul nimekaim on, mis siis saab?

Ei, ei, selles mõttes sa on ikkagi, suudad seal vahet teha, et selles mõttes, kui sul on sinu telefoniraamides on kaks Taavi Kotkat, siis ta seda.

Okei, see on ikkagi telefoninumbriga ka kuidagi seotud või? Ja, ja. Okei.

Aga ühesõnaga, see on noh, ütleme nii, näed, innovatsioon on, aga näed, sa isegi ei tea.

Ei, ma ei saa aru sellest

päris. Aga ütleme, noh, tooge veel midagi noh välja, ongi viipemakse.

Ei, välkmakse ikkagi, aga see vist on.

Välkmakse.

No see on see, et ma kannan ühest pangast sulle teise raha, see tuleb kohe. See

tuli kogu aeg kohe, kui tuli Euroopa Liit ja ütles, et nüüd on meil Iban, siis läks kolme päeva peale, nüüd on tagasi välk ja noh, kohe on edu on ju.

Aga niimoodi sinust ei saa ikka head poliitikat. Esimene asi on see, et sa tekitad probleemi ja siis asud kangelaslikult seda lahendama.

Ei, selles mõttes välkmaksele, suudab keegi tunnetada veel mingit, publik on, keegi oskab öelda mingi tohutu edu, mis on pangandus teinud meile? Mis Telia viimane edu on, mis väärib märkimist? Okei, teil on televisiooni värk, mis areneb kogu aeg, onju, salvestamine ja nii edasi, onju.

Tead, mõnes mõttes, kui sa nüüd lähed sinna nende niinimetatud toru, toruettevõtete juurde, kus Telia, ma tean ja Elisa nemad ei taha üldse olla, aga noh, eks nad ikka natuke. Et siis minu meelest kõige suurem innovatsioon on see, et, et see asi on püsti ja toimib ja ei kuku maha. See, see on nagu minu meelest see on kohutavalt oluline.

Me peaksime selle eest plaksutama, plaksutame.

Ja kui see võib-olla innovatsioon on see, et ta on veel rohkem püsti.

See on muidugi huvitav, et sa kiidad inimest selle eest, et ta teeb lihtsalt oma tööd nagu, et, et ta ei tee midagi, mitte selle eest ei plaksuta, ta teeks midagi ekstra.

Aga minu arust siin eile, üleeile oli just ajakirjanduses oli uudis, et ühe olulise Eesti avalik-õigusliku asutusejuhid said kõva preemia, mitu, mitme kuu, mitme kuu palga ulatuses, et see on tonaalne.

Selles mõttes,

et sa teed oma tööd hästi.

Ja vot selles mõttes, et mina ikkagi, no me peame natuke ka üks samuti sügavamale minema, et Haigekassa tegelikult tegi ju tohutu innovatsiooni see aasta. Okei, see oli covidist tingitud, aga Haigekassa, liiteralli, legaliseeris sellel aastal tervishoiu e-teenuse, et sa võid ravida üle internetti, et see sai lubatuks alles sellel aastal. Et perearst saab teha päringu näiteks meestearstile nagu kohe, mitte niimoodi, et sa oled istunud paar kuud näiteks Tartu Ülikooli meestearsti nagu eriarsti sabas, eks. Et selles mõttes noh, tohutu innovatsioon ja sellega on ka kõvasti rahakindlasti kokku hoitud ja jumal naised, ilmselt nagu teevad oma tööd hästi, võivad raha kokku või teenivad juurde, siis oma mõttes poonust maksma.

Okei, aga lähme sinu erasektori juurde tegelikult, et see on mõnes mõttes loogiline teine plokk meil siia, et hästi palju sellest noh, Eesti riigi digiedust põhineb ju sellel kuulsal troikal, mis olid vanasti olid siis pangad, telkod ja riik. Jah. Et kõik nad push'isid seda ID-kaart ja igasuguseid muid teenuseid ja kõigil oli huvi ja.

Täpsustame, pangad alguses push'isid ja siis, kui ta oli välja teenus, siis tegid viis aastat nagu. Ei, no ega me väga ei tahagi, et kasutage ikkagi seda panga kaudu logimist ja makske meile väikest kõbinat.

No ja, aga et nad olid ikkagi seal pundis, on ju, ilma nendeta oleksid need asjad palju raskemad, kindlasti. Aga noh, et see on nüüd nagu valmis, on ju, et, et mis, et kuhu sa nagu, kuhu me peaksime vaatama siis nüüd Eestis, et millised asutused täna, ma ei tea, ei tee midagi ja see ähvardab siin. Eesti digiedu kihva keerata. Noh, mõnes lihtsa tarbijana ma ütleks, et Eesti e-kaubanduse seis on väga veider ja kohati väga kurb ja näiteks, aga no ma ei tea, kas see noh, see on lihtsalt kuidagi kurb, et kas see meie digiedu nüüd kuidagi. Ma ei tea, see ei tundu nii suur asi. Ja

ma ütlengi, et noh, jällegi asjad, millest sa ei oska unistada, on, on see teema, et, et noh, asi, mida meil ei ole, mis on täiesti nauditav sealsamas näiteks UK-s või USA-s, ongi see, et, et ma tahan, mul on täna vaja midagi. Noh, me tegime ühte saadet Taavet Hinrikusega, Restart saadet, tal oli vaja mikrofoni. Et kvaliteetseb mikrofoni, et teha üle netisaadet. Ta pani selle e-poest tellimuse sisse ja see oli tunni aja pärast nagu ukse taga olemas. Noh, meil neid teenuseid, kus sa oled ükskõik mis kohas Eestis, tunni ajaga on sul kaup ukse taga, on ju, noh, Selver nüüd siin ja muud natuke on parandanud seda pilti, eks, aga, aga noh, ikkagi ei saa.

Ei no Eesti, see on muide reaalselt, see on üks asi, teine asi on see, et mida rohkem kaubandus kolib netti sulgudes on seal väga halb ja aeglane, seda vähem on neid kaupu füüsilises poes ehk et mitte, et ma ei saa netist tellides tunni ajaga kätte, vaid Eestis on pahatihti olukord, et ma ka ise poodi minnes ei saa tunni ajaga kätte, sest poes ei ole midagi, kõik asjad on Poola laos. Aga ma mõtlengi,

kui sa võtad seda, siis selle koha pealt näiteks on, kui nüüd võrrelda, siis UK on oma digieduga ütleme saja punktisüsteemis üheksakümne

pealt.

Meie oleme, ma arvan, ma ei tea, kakskümmend viis või kolmkümmend.

Aga noh, selles mõttes, et looduse tühja kohta ei sali, on ju, et noh, sa siin kurjustad Swedbanki peale, noh. LHV on pool sammukest ees nendes asjades, Apple Pay on noh, tuli enne ja nii edasi, ehk et mina, ma väidan, et, et erasektori mõttes keerab Eesti digidu kehva, kehva see, kui turul ei ole võimalik tulla uutel tegijatel, kes tahavad asju teha paremini. Kes alguses on väiksed, mis iga nad põhjusel ei ole, on need regulatsioonid või on see, et ma ei tea, rahastust ei saa või, aga ma ei tea, kas meil on praegu päris see olukord, noh, et telkoturul on keeruline tulla. Nagu me näeme, aga noh.

No 5G litsentse antakse välja kokku vist kas neli tükki või? Jah. Et või kolm, kolm?

Ei, no see on ju

see. ei saa praegu, kolm on. Saab, saab. Saab jah?

No nüüd konkurss tehakse nela peale ümber.

Tehakse, aa okei, ja vaatame jälle sinna teise sellesse tõlki. Et no näed, siis saab on ju, et põhimõtteliselt viiendat enam ei saaks tulla on ju, et selles mõttes nagu teate, et piiranguid on. Aga kuskil see mõistlik, see brigaad, igaühel ei peagi andma nagu. Aga selles

mõttes, et kui sa näed, eks ole, et mida nagu erasektor saaks nagu teha, et kui turul on mingisugune selline probleemne koht, et kas, et mõnes mõttes läheb ka võib-olla korruptsiooni noh, maile juba, et. Kui mina olen mingi suur tegija, istun täna siin turu peal ees ja nüüd mingi pagana kärbes tahab tulla siin minust paremini äri ajama. Ei, ma tõmban ministeeriumisse praegu ühe kõne ja midagi ta ei aja. Ise

istume siin patupesas praegu, onju, me istume Telia telgis, onju. Enamus võrku on Telia käes, Telia rendib, peab rentima seda või andma selle kasutusele ka teistele pakkujatele. Küll aga saab määratada selle hinna, eks, et millega nagu seda teenust pakutakse, eks, et, et selles mõttes no näed, ikkagi on nagu teatavad, teatavad piirangud olemas ikkagi.

Ja võib-olla, aga valdkondi on Eestis veel.

Otse ma küll praegu ei tohiks, ei oska nagu öelda, kust nagu see

piirab. Aga ei ole, minu

meelest ongi see hea. Me oleme nii väiksed, et, et selles mõttes, et turg ise piirab, et võiks mõelda, noh, vaatasin oli OpenData oli vahepeal suur teema, et teeme kõik andmed avalikuks ja. Küll sellega läheb, hakkab majandus käima minema ja siis avastad, et ups, et isegi kui ma teen mingi teenuse, on ju, et siis on seal mõned tarbijad, on ju, see on see kuulus näide, et sommidel ka kõige. Kõvem avaandmete projekt on müksapõtra. Ehk siis avaandmetes on niimoodi, et on ära kaardistatud põtrade, loomade, mitte soomlaste, loomade, need käiguajad ja käigurajad. Ja siis, kui sa sõidad, eriti nagu Põhja-Soomes, siis on spetsiaalne äpp, mis nagu hakkab seda hoiatama, et kuule, päris suur tõenäosus on, et sa võid põtre müksata, onju. Et, et võta kiirus maha või nii edasi, onju. Et see on kõige noh, kõige, kõige populaarsem avaandmete äpp siiamaani Soomes vist.

Kust see, kust see äpp andmeid saab, kas põdral on Nokia küljes või?

Ära küsi, ühesõnaga, õuned kuidagi jälgivad neid seal.

Okei, aga ei, mulle, minule isiklikult tundub, et selle erasektoriga, noh, et Eestis ei ole nagu asjad hästi, sest need probleemid, mis välja tõid, et noh, et mingid suured istuvad ees, on ju. Ja, ja rohkem on nad võib-olla dividendi peal väljas kui, kui arengu peale. See probleem on olemas, aga ma ei näe otseselt seda, et meil oleks kohutavalt raske peale selle, et turg on väike, aga kui keegi tõesti tahab, siis ta

Okei, aga ma ütlen, et seal me vaatame praegu väga kitsast lõiku, et see on nagu põhimõtteliselt nagu meie igapäevaelu mõjutavad teenused ja nende tarbimine. Et kus me tegelikult oleme maas ja kus ikkagi ütleme nii, et kui me investeerima ei hakka rohkem ja läheb ikka asi päris kihva. On, kui me läheme nüüd sinna ettevõtlusesse sisse, ehk siis a la võtame meie põllumajanduse näiteks, et kui palju meie põllumajandus on automatiseeritud. Et näiteks see, et palju sa laotad väetist ruutkilomeetri kohta, et kui tarku otsuseid sa teed, kui palju sa vaatad, et konkreetselt ma ei tea Lõuna-Eestis just selle pinnasega just see väetis oleks nagu õige. Ja seal tegelikult noh, niisugused digitaliseerimisega sa saaksid saavutada ikkagi nagu kümneid tuhande eurosid või tuhande eurosid talu kohta nagu kokkuhoidu, eks. Et seal me ei ole nagu väga head, kui sa vaatad mehhaniseerimist, vaatad seda, kui palju meie tootmised on automatiseeritud mingite robotitega. Noh, ütleme niimoodi, et enamus meie ettevõtlustest ikka tundub, et jah, peale nagu eelmises sajanduses võrreldes näiteks noh, Jaapani või Saksamaaga, noh mahud on ka muidugi teised, onju. Ja vot siin on see küsimus, et kui me siia nüüd raha ei pane, pluss kui me ei pane ka sinna juurde seda teadusarendust seda raha, siis see, selle koha pealt kindlasti nagu see digiedu. Aga

seda, see on ka mingi vana jutt, eks ole, sa siis olid ITL-i, mis juhatuse president, kes sa oled president lausa, et see oli ka see aeg, kui otsiti kogu aeg need võimalused, noh, et me oleme siin jube ägedad IT-ettevõtted, me oskame nii hästi progeda, no näed, sul on muide diivanitehas, et noh, lubame progema, progema sulle midagi, onju, me õudselt tahaks sulle midagi progeda. Ja diivanitehase ütles, et ma ei tea, et ma teen siin diivaneid, et midagi nagu pole vaja eriti progeda, et need kaks poolt ei saa kokku omavahel, onju. Ja see on ju vana jutt, seesama põllumajanduse noh, jutt, mis sa ka räägid, et see mõnes mõttes ju praegu see, et ega keegi ei takista aktiivselt Eestis ühelgi põllumehel oma väetist mingisuguse koodi järgi laotamast.

Ja, ja ei takista ju, aga küsimus on ikkagi see, et kes on see jõud, kes suudab selle investeeringu ära kanda, et noh, ütleme mingi klassikaline näide. Ma mööblitehaste kohta ei oska öelda, aga võtame mingi, mingi, mingi hoopis teise näite, võtame haigla infosüsteemi. Et noh, haigla infosüsteem maksab ikkagi tänapäeval juba kümneid miljoneid eurosid, noh vähemalt kakskümmend. Et haigla suudab sellist investeeringut teha, noh mööbliteostuse ettevõte kindlasti noh. Kaugelt mitte, sest noh, pole selliseid mahtusidki, eks, onju. Sealsamas kui näiteks USA haiglad suudavad maksta, kui sa teed täisinstallatsiooni, ostad Epicut Helsingi haiglusest ostis, nelisada miljonit eurot. Haigla infosüsteem, kulub noh, tundub nagu tõesti nagu ära joonda ennast, see ei ole võimalik, inimesed makstate nii palju sellise asja eest. Et, et selles mõttes see ongi see koht, et meie enda ettevõtted seda. Investeeringut ei jõua teha, mis tähendab seda, et nad ikka toetavad sellele, mis siis mujalt maailmast tuleb, on ju, et noh, et või mis see nagu robotisüsteemiga peale pannakse või, või tootmist, tootmisliin on ju.

Okei, ma olen siia ühe märksõna enda peale pannud, enda paberi peale, mille, mille peale ma olen viimasel ajal tükk aega mõelnud erinevates kontekstides ja. Ja mis minu arvates on ohtlik mõtteviis ja see, see mõtteviis on see, et kui me midagi noh, näiteks riigi asjades e-ga teeme. Et siis me üritame seda disainida nagu saja protsendi use case'ide peale. Et me võiksime teha jube kihvti asja, on ju, aga siis on koosolek, keegi tõstab käed püstilte peal. Aga, et mis siis, kui keegi teeb hoopis nii sellega, et nii ei saa ikka teha?

Sellest me oleme hakanud üle saama vaikselt. Et selle esimene positiivne näide oli, mida ma arvan, mis oli suuremalt tuntav, oli, oli Maanteeamet. Aivo Adamson ja Lauri Lugna. Ehk siis nad tegid, Maanteeamet oli eesmärk selles, et saada rahvas ARK büroodest välja. Noh, auto ümbervormistamine võttis mõned tunnid tavaliselt, et noh, sa pidid sabas seisma. Nad tahtsid kokku hoida, nad tahtsid neid büroosid ka koonduda, eks, ja, ja efektiivsemaks muuta. Ja esimene küsimus oli, et kuidas me saame inimesed ise noh, ostumüügi sepinguid sõlmima ja mitte tulema sinna büroosse. Noh, selleks ei ole seadust muuta, et tehniline pass on võimalik postigi saada ja nii edasi. Aga nad tegid ka esi, sinna iseenesest, iseenesest keskkondi ja esimesed keskkonnad fail'isid kõik sellesama põhjuse pärast, mis sa rääkisid, nad proovisid sinna toppida kõik võimalikud, ma ei tea, paadimüügid, paadi ümbervormistamised. Eestlane müüb poolakale, eestlane müüb taallasele, ma ei tea, kaks poolakat müüvad, ostavad Eesti sees onju ja nii edasi, et noh, tohutu variante. Ja, ja nad ei saanud neid kasutusnumbreid ülesse või nad tegid selle otsuse ära, et kuulge, et üheksakümmend protsenti case'idest eestlane võib eestlasele B-kategooria sõidukit. Mis on see M1 või mis on see klass on ju, et teeme selle ära, et see on nagu ideaalne ja kõik ülejäänud lähevad füüsiliselt kohale. Ja kui nad tegid selle kitsenduse, siis oli noh, noh, see ongi selline, kui lähed täna vaatama, väga ilus, on väga lihtne. Next, next, next ja valmis ostetud.

Aga ma olen sa kindel, et no üks, no ütleme näiteks seesama identiteedi on ju, millest me alustasime, sellepärast et kõik need e-riigi jutud algavad sellest, et meil on ID, see isikukood. See on maailma kõige kihvtim asi, ilma sealeta mitte midagi teha ei saa ja kõik need, kellel seda ei ole, on täis laljakad, on ju. Õige. Et. Muide, ma vaatasin kella, et meie eetriaeg on läbi, me ütleme aitäh kõigile eetrikuulajatele, jutt siin jätkub ja kes meid podcast'is kuulab, siis saab ka edasi kuulata.