Kuidas Eesti digiedu kihva keerata?

Okei, teine asi, mida ma tahtsin nagu mõnes mõttes raamistada, et nüüd, kui meil on digiedu, on ju noh, ja ma mõtlen siin nii avalikku kui erasektorit. Kõiki, et siis keegi on nagu selle taga või noh, et kuskilt nagu keegi on selle teinud, eks ole, mingid inimesed või mingit moodi mõtlevad inimesed või mingid asutused või et kuskilt on see nagu tekkinud. Kas me võime selle ära raamistada, et noh, et kes selle digiedu meile siis toonud on?

Aga see on hästi lihtne, et Eesti digiedu taga või põhjus on ikkagi see, et meil on olnud, meil oli see nii-öelda inglise keeles niisugune vahva sõna nagu pain, nagu valu. Ehk siis meil oli motivatsioon paarkümmend aastat tagasi, kolmkümmend aastat tagasi, mis sundis terve ühiskonna liikuma digitaalseks. Ja see on seesama, et meil on hästi palju maad ja meil on hästi vähe inimesi. Ja kui sa tahad siin Paide-suguses linnas näiteks efektiivselt äri ajada kasvõi pangana, siis jah, mingil hetkel sa pead loobuma, ma ei tea, sularaha maksete või sularahast näiteks, onju. Sa pead loobuma võib-olla siin teeninduspunktist ja nii edasi, onju, sest see ei ole nagu majanduslikult efektiivne. Sa pead seda asendama millegagi, ainuke võimalus seda asendada on, sa lükata digitaalseks. Ehk siis siin on, siin on selle nii-öelda, ma ei saa öelda, et näed, et ma ei tea, see minister tegi või see asekantsler tegi või see ettevõte tegi, et me ei saa niimoodi öelda, et see on olnud nii-öelda üldine push. Ja noh, muidugi kindlasti meie start-up sektor on ka siin nagu. Oma, oma panuse andnud ja, ja see, et meie avalik sektor ja erasektor on olnud suht avatud nagu uude innovatsioonile vastuvõtmisel, proovimisel vähemalt. Et see kindlasti kiirendab seda digiedu, aga see põhjus on peaminikese valu, et ma olen, ma olen Šveitsis olnud sihukest asja, kus ma olen seletanud seda Eesti edu. Ja šveitslased vaatavad, et noh, ei ole lahe, aga. Samas meil on Šveitsis ka jumala hea elu ja, ja miks ma peaksin üldse tegema midagi digitaalselt, onju, et, et miks ma pean mingeid andmekogusid kokku hakkama panema, vahet pole, ma võin viia sinna ühte ministeeriumisse selle paberi ja teise ministeeriumisse sama paberi, onju, mis seal ikka.

Aga ma mõtlen, et siin reaalsus on ikkagi see, et me ei saa seda, et kui meie pealkiri on täna, et kuidas Eesti digiedu kehva keerata. Et isegi kui me ei hakkaks täna nagu võimu usaldama, siis kuna me oleme seda mugavust ja seda heaolu näinud. Siis näiteks seda, et me otsustame Eestis, et okei, et me teeme nüüd isikukoodi salajaseks, onju, ja seda võib kasutada ainult maksunduses ja näiteks tervishoius. Sama näide jälle, et noh, me saame haiglate vahel informatsiooni jagada ainult sellepärast saame, et kõik haiglad kasutavad sama isikukoodi. Et oleks nad erinevad, nagu on teistes riikides, ei saaks infot vahetada, eks. Et, et selles mõttes nagu me ei lähe sinna tagasi ja siin on üks hea näide. India tegi kümme aastat tagasi Aadhaari ja siin on Aadhar, Aadhar ongi nagu isikukood. Kaheteistnumbriline unikaalne kood, igale inimesele antud, biomeetria vastu, nii et inimesed käisid, panid oma sõrmejälje ja iirise, said vastu unikaalse numbri, nagu meil on see isikukood. Ja kaks tuhat kaheksateist sügis, me olime just Indiasse läinud. Supreme Court, see on siis ülemkohus. Ülemkohus otsustas, et neil on muide sama süsteem, et kõik võisid kasutada pangad, kõik võisid kasutada seda adar numbrit. Ja ülemkohus otsustas, et, et meie oleme ikkagi vaatame jätkuvalt veel brittidele nagu alt ülesse ja britimaal see ei ole lubatud ja seetõttu me ütleme, et A taar läheb ka salajaseks, läheb kinni. Ehk siis, et ei tohi, ei tohi kasutada mitte kuskil mujal, kui oli umbes a la. Indias on hästi palju selliseid noh, toetusi a la vaesustoetus, mingi asukohatoetus, rahvustoetus, usutoetus ja nii edasi, onju. Et siis, et noh, seal toetussüsteemis seal võime kasutada ja avalikus sektoris võime kasutada, aga kõik muu kinni. Ja see pani, muidu oli hinde, kes läks nagu nii-öelda nagu, nagu ronis ülesse oma digiarengu kiirusel meeletute hüpetega aasta-aasta haaval. Pani kogu selle riigi põhimõtteliselt digiarengu seisma, kõmaki. Sest enam ei saanud noh, tugineda andmevahetusele, enam ei saanud seda, et ma teen selle jupi ära, saade oma firmast see jupp ära ja me paneme kaks tükki kokku, me paneme juba kolmanda ennusetööle siit pealt või?

Jah, et ja nüüd sellepärast, et sõna otseses mõttes, et kuna meie pangandusturuga on noh, väliskapitali käes ja see pangandusturg ei ole motiveeritud tegema innovatsiooni väga väikse noh, rahvahulga peal, sellepärast ei tasu majanduslikult ära, eks, et siis me pigem jätame tegemata. Ja vot see on, need on need kohad, kus mina tunnetan, et, et saab nagu selle digiedu pekki keerata, et okei, maailmas on küll lahe innovatsioon olemas, aga kuna te olete nii väike, siis me sellega noh, me ei paku teile seda. Ja siit on väga üks samm edasi, on ainult, mida mina kutsun digitaalseks rassismiks. Ehk siis maailmas on igasugust rassismi, noh, black lives matter on väga suur teema täna Ameerika Ühendriikides, eks. Aga digitaalset rassismist me ei räägi ja noh, digitaalse rassismi lihtne näide on see, et ma ei tea, kui sa teed oma lapsele Playstationi account'i. Riik, mille, lähim riik, mis tahad valida, isegi ei ole olemas, on olemas Soome, eks ju, on ju, et kõiki kaupa näiteks siia riiki ei tooda, sellepärast et või ei tooda sama hinnaga, mis näiteks Soome läheb, sellepärast et te olete nii pisikesed ja nii edasi, see on rassism. See on see, et me eristame teid sellepärast, et te olete väikesed. Noh, see on, mis see poolest erineb, et me eristame teid või pakume teile vähem võimalusi, sest teil on teine nahavärv. Mis vahet on? Et selles mõttes nagu ja, aga ütleme, et täitsa nagu noh, mina näiteks kardan seda, näiteks Swedbankal laiskus täna, meil on viiskümmend protsenti finantsturust. Nende laiskus tegelikult uute toodete väljatoomisel kokkuvõttes pärsib meie pikaajalist digiedu. Kui nemad kaasa ei tule, siis väga suur osa, ma ütlen nii, et ega ID-kaart ei läinud meil lendu, sellepärast, et tavalik sektor või kirja ID-kaardi. ID-kaart läks lendu alles siis, kui pangandussektor tuli taha. Sest igapäevaselt me ei kasuta avaliku sektori suhtlemiseks noh, meil ei ole vaja suhelda igapäevaselt pluss meil ei ole vaja selleks ID-kaarte alati, onju. Et noh, see on sama teema, et mitu korda sa oma autojuhiluba uuendad või mitu korda sa oma ehitusluba taotled, onju elus. Ehk siis versus see, et saab noh, pangaülekannet teed paar korda ikka nädalas onju või maksad. Et kui meie finantssektor on passiivne, kui telekomi sektor on passiivne, siis on väga lihtne see digiedu, noh, nii-öelda tuleviku digiedu noh, mitte maha mängida, aga siis lihtsalt ei tule seda.

Ei nõus, aga mõtlengi, et ma ütlen ühe täpsustuse, et muide edetabelites saab tõusta ainult sellega, kui sa mängid nende reeglite järgi, mida see konkreetne edetabel mõõdab. Ehk siis oli näiteks sama teisi indeks, kus eestlased on väga kõrgel, on avalikus sektoris just. Me olime, ma ei tea, üks kümmekond aastat tagasi olime väga maas, sellepärast et edetabelis loeti kokku, kui palju on selliseid vorme, et lähed a la Eesti eesse, seal on mingi PDF, täidad selle PDFi ära, vajutad send. Et palju neid vorme on, et noh, see oli nagu Saksa nii-öelda digitaliseerimine, meil oli null. Millega me, sest noh, meil on automaatsed teenused või siis on juba ikkagi pole mingit PDF-i vormindust, onju. Ja kuna seda varianti valikus ei olnud, siis me kukkusime indeksit, sellepärast et noh. Ühesõnaga ma tahtsin öelda seda, et, et see, mis sa räägid, on õige, et kuskil ühel hetkel me läheme üle selle võlli selle võib-olla selle automatiseerimisega, aga sellega me ei keera seda kihva. Me võib-olla nagu pidurdame või peatame selle digiedu nagu arengu, aga me otsustada kihva ei keera, et kui sa vaatad meie teemat, siis me peame ikkagi nagu selle välja mõtlema.