Kuidas Eesti digiedu kihva keerata?

Aga see on hästi lihtne, et Eesti digiedu taga või põhjus on ikkagi see, et meil on olnud, meil oli see nii-öelda inglise keeles niisugune vahva sõna nagu pain, nagu valu. Ehk siis meil oli motivatsioon paarkümmend aastat tagasi, kolmkümmend aastat tagasi, mis sundis terve ühiskonna liikuma digitaalseks. Ja see on seesama, et meil on hästi palju maad ja meil on hästi vähe inimesi. Ja kui sa tahad siin Paide-suguses linnas näiteks efektiivselt äri ajada kasvõi pangana, siis jah, mingil hetkel sa pead loobuma, ma ei tea, sularaha maksete või sularahast näiteks, onju. Sa pead loobuma võib-olla siin teeninduspunktist ja nii edasi, onju, sest see ei ole nagu majanduslikult efektiivne. Sa pead seda asendama millegagi, ainuke võimalus seda asendada on, sa lükata digitaalseks. Ehk siis siin on, siin on selle nii-öelda, ma ei saa öelda, et näed, et ma ei tea, see minister tegi või see asekantsler tegi või see ettevõte tegi, et me ei saa niimoodi öelda, et see on olnud nii-öelda üldine push. Ja noh, muidugi kindlasti meie start-up sektor on ka siin nagu. Oma, oma panuse andnud ja, ja see, et meie avalik sektor ja erasektor on olnud suht avatud nagu uude innovatsioonile vastuvõtmisel, proovimisel vähemalt. Et see kindlasti kiirendab seda digiedu, aga see põhjus on peaminikese valu, et ma olen, ma olen Šveitsis olnud sihukest asja, kus ma olen seletanud seda Eesti edu. Ja šveitslased vaatavad, et noh, ei ole lahe, aga. Samas meil on Šveitsis ka jumala hea elu ja, ja miks ma peaksin üldse tegema midagi digitaalselt, onju, et, et miks ma pean mingeid andmekogusid kokku hakkama panema, vahet pole, ma võin viia sinna ühte ministeeriumisse selle paberi ja teise ministeeriumisse sama paberi, onju, mis seal ikka.

Jah, et ja nüüd sellepärast, et sõna otseses mõttes, et kuna meie pangandusturuga on noh, väliskapitali käes ja see pangandusturg ei ole motiveeritud tegema innovatsiooni väga väikse noh, rahvahulga peal, sellepärast ei tasu majanduslikult ära, eks, et siis me pigem jätame tegemata. Ja vot see on, need on need kohad, kus mina tunnetan, et, et saab nagu selle digiedu pekki keerata, et okei, maailmas on küll lahe innovatsioon olemas, aga kuna te olete nii väike, siis me sellega noh, me ei paku teile seda. Ja siit on väga üks samm edasi, on ainult, mida mina kutsun digitaalseks rassismiks. Ehk siis maailmas on igasugust rassismi, noh, black lives matter on väga suur teema täna Ameerika Ühendriikides, eks. Aga digitaalset rassismist me ei räägi ja noh, digitaalse rassismi lihtne näide on see, et ma ei tea, kui sa teed oma lapsele Playstationi account'i. Riik, mille, lähim riik, mis tahad valida, isegi ei ole olemas, on olemas Soome, eks ju, on ju, et kõiki kaupa näiteks siia riiki ei tooda, sellepärast et või ei tooda sama hinnaga, mis näiteks Soome läheb, sellepärast et te olete nii pisikesed ja nii edasi, see on rassism. See on see, et me eristame teid sellepärast, et te olete väikesed. Noh, see on, mis see poolest erineb, et me eristame teid või pakume teile vähem võimalusi, sest teil on teine nahavärv. Mis vahet on? Et selles mõttes nagu ja, aga ütleme, et täitsa nagu noh, mina näiteks kardan seda, näiteks Swedbankal laiskus täna, meil on viiskümmend protsenti finantsturust. Nende laiskus tegelikult uute toodete väljatoomisel kokkuvõttes pärsib meie pikaajalist digiedu. Kui nemad kaasa ei tule, siis väga suur osa, ma ütlen nii, et ega ID-kaart ei läinud meil lendu, sellepärast, et tavalik sektor või kirja ID-kaardi. ID-kaart läks lendu alles siis, kui pangandussektor tuli taha. Sest igapäevaselt me ei kasuta avaliku sektori suhtlemiseks noh, meil ei ole vaja suhelda igapäevaselt pluss meil ei ole vaja selleks ID-kaarte alati, onju. Et noh, see on sama teema, et mitu korda sa oma autojuhiluba uuendad või mitu korda sa oma ehitusluba taotled, onju elus. Ehk siis versus see, et saab noh, pangaülekannet teed paar korda ikka nädalas onju või maksad. Et kui meie finantssektor on passiivne, kui telekomi sektor on passiivne, siis on väga lihtne see digiedu, noh, nii-öelda tuleviku digiedu noh, mitte maha mängida, aga siis lihtsalt ei tule seda.

Ma selle ametnike lõpetuseks, ma tahtsin öelda, et tegelikult mina arvan, et ma, ma kardan mingis mõttes ka just seda riigiaparatuuri sellist drive'i või, või suunda efektiivsuse poole. Ma tean, et sulle kohutavalt meeldib see, mis see maksuametise innovatsioon oli, mingi tuhandeeurost arvete asi, eks ole.

Aga mina rohkem kardan näiteks seda, et meil saab mõnes mõttes ideed otsa. Et noh, ma ei tea, keegi oskab öelda mingi tohutu innovatsiooni, millega finantssektor on viimase kolme aasta jooksul välja tulnud või? Okei, nüüd tuli see, et sa saad, kontonumber on kohe selle inimese nime küljes, kus, mis sul telefonis on, eks. See oli päris hea uus innovatsioon.

Aga ühesõnaga, see on noh, ütleme nii, näed, innovatsioon on, aga näed, sa isegi ei tea.

Tead, mõnes mõttes, kui sa nüüd lähed sinna nende niinimetatud toru, toruettevõtete juurde, kus Telia, ma tean ja Elisa nemad ei taha üldse olla, aga noh, eks nad ikka natuke. Et siis minu meelest kõige suurem innovatsioon on see, et, et see asi on püsti ja toimib ja ei kuku maha. See, see on nagu minu meelest see on kohutavalt oluline.

Ja kui see võib-olla innovatsioon on see, et ta on veel rohkem püsti.

Ja vot selles mõttes, et mina ikkagi, no me peame natuke ka üks samuti sügavamale minema, et Haigekassa tegelikult tegi ju tohutu innovatsiooni see aasta. Okei, see oli covidist tingitud, aga Haigekassa, liiteralli, legaliseeris sellel aastal tervishoiu e-teenuse, et sa võid ravida üle internetti, et see sai lubatuks alles sellel aastal. Et perearst saab teha päringu näiteks meestearstile nagu kohe, mitte niimoodi, et sa oled istunud paar kuud näiteks Tartu Ülikooli meestearsti nagu eriarsti sabas, eks. Et selles mõttes noh, tohutu innovatsioon ja sellega on ka kõvasti rahakindlasti kokku hoitud ja jumal naised, ilmselt nagu teevad oma tööd hästi, võivad raha kokku või teenivad juurde, siis oma mõttes poonust maksma.