Eesti riigi varjatud armee

Laupäev on käes ja Restarti saade alustab Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on saatejuhid ja täna meil kaks külalist. Meil on külas Ott Vatter, kes on e-residentsuse tegevjuht ja on otsustanud oma ameti maha panna. Ja meil on külas Elis Kaljuvee, kes on rakendusliku antropoloogia keskuse antropoloogia. Nemad on teinud uuringuid selle kohta, et kes või mis on e-resident, e-residentsus ja, ja mis ta olla võiks ja mis sealt välja tuleb. Nii et täna on siis selline saade, kus. Kus me vaatame, kuidas meie armastatud projektil läheb või ei lähe ja, ja mulle tundub, et minu rolliks on juba saamas igas saates küsida Ott lahkujate käest, meil on siin ridamisi olnud neid inimesi eelmistes saadetes ka, kes on lahkunud, et alustada midagi uut. Ja siis mina saan küsida, et Ott, kas sa, kas sa lähed ise või sul paluti ära minna?

Koha asja juurde, väga hea.

Noh, sellel inimestel on alati vaata, kui on see uudis, et keegi lahkub, on ju, siis on alati on see küsimus, ei tea, kas sa ei kinga.

No tead, seda projekti on siin nüüd tehtud varsti juba pea kuus, kuus aastat ja, ja eks neid lahkumismõtteid on ka varem olnud erinevatel aegadel, aga. Aga ma arvan, et täna on tiim ja programm niisuguses kohas, et, et on kõikidest halbadest aegadest parim aeg, on ta see teatavalt küle, et täitsa minu otsus.

Nõukogu esimehena ma pean kinnitama, et, et tõesti Ott läheb ise, et. Ta andis sellest soovist meile juba ammu teada, et tõmbaks joone, et Ott oli meil tööte number kaks, kui ma õigesti mäletan pärast Kasparit, on nii? Ja see võid tulema alguses minu meelest kaheks kuuks. Ja jäid kuueks aastaks, et selles mõttes, et see soov oli meil teada, aga jah, silmsikuti ka oleme olnud veenvad ja, ja suutsime pikendada seda lahkumist ikkagi, ma arvan, päris mitme aasta võrra, et, et päris hea veenmistöö ikkagi.

Kas see on selline amet, Ott, kus noh, kui sa, kui sa ehitad midagi ikkagi suhteliselt nullist, on ju, või, või noh, kindlasti toodet, mis või, või teenust, mis ei ole valmis ja. Ja mis ei tea väga täpselt, mis ta võib-olla olla tahab ja kõik see noh, ja ümberringi ka nii-öelda investorid, kes sul on ka, võib-olla ei tea päris täpselt, et kas see nüüd on ikka see, kuhu me koguma jõu peame panema, et see, see vist võtab läbi nagu mingiks hetkeks või? No

investorid, investorid maksumaksjate näol on kindlasti ka sellise valvsama pilguga ja, ja sa oled ju kogu aeg avaliku tähelepanu all, ükskõik mida sa teed. Et loomulikult on see, on see väsitav, aga samas on see ka midagi, mida ei kujutaks ette, et väga palju elust teha saab. Et suurepärane võimalus.

Suurest, see on selles mõttes ikkagi tänamatu töö, et. Noh, me oleme siin selles saates ka ikkagi idealiseerinud seda startup ja kultuuri ja startup elu, et noh, et vaata ikkagi teed siin, muudad maailma ja. Ja kokkuvõttes, kui hästi läheb, siis noh, ikkagi miljonid ju sajavad, on ju. Küll millegipärast ainult üksikutele inimestele, aga no siiski, on ju, et kui läheb ikka väga hästi, noh, vana siin. Mingid unicorn'i näited, et siis, siis kokkuvõttes saab tiim ka, aga. Ja, ja siis kõik tahaksid sinna tööle minna, et kes tahaks Transferwise'is töötada Pipedrive'is ja nii edasi, eks. Ja siis, kui sa räägid pärisena sisu inimestega ja, ja kuulad nende lugusid, et kui raske tegelikult oli, et noh, nad hakkasid oodet tegema, toode oli katki kogu aeg. Mingid asjad töötasid, mingid asjad ei töötanud pidev, mingi tulekarstide kustutada, kustutamine ühest kohast teise. Siis see vaene start-upper tegelikult noh, ainuke sinna, mis ta lohutab, tihti ongi see, et. Et a la ma muudan maailma ja B on see, et aga kokkuvõttes, kui ikkagi valmis saab, siis ma saan puru rikkaks on ju. Et, et Otil on selles mõttes nagu pisut kehvasti, et ainult ühe asjaga saab nagu ennast rõõmustada, et, et muudab maailma. Puru rikkaks kindlasti ei saa, sellepärast et tegemist on ikkagi riikliku start-up'iga, ehk siis sellisel juhul nagu mingid optsioonid või mingid boonused nagu ei kehti, et.

Aga samas CV-s näeb see ka hea välja, ma ei tea, teie on nüüd mõlemad olete seal kahekesi on ju riigis töötanud, et kas see on argument, miks. Noh, miks minna riiki tööle, et kui sa seal mõned aastad oled ja midagi teed ära, et siis see avab nagu uusi uksi.

Ma käisin eelmine aasta oma vanas koolis rääkimas siis avaliku sektori tööst ja, ja sellest nagu võlust ja võimalusest võrreldes erasektoriga, ma arvan, et sa saad. Kui sa tahad ära teha midagi ja sul on seda drive, siis sul on, need võimalused on ikkagi tohutud. Mitte ainult nüüd, noh, e-residentsuses, aga Taavi võib lisada ministeeriumist tegelikult, kui sa, kui sul on ambitsiooni, siis need võimalused riigis midagi ära teha, ma arvan, et Eestis, kuna see aparaat on õhuke, on, on harukordsed. Ja see kogemus erasektori jaoks, ma arvan, et on, on päris asjalik, et tasuks mõlemat teha, on minu arvamus. Proovida.

No minu motivatsioon on hoopis mujal, et mul oli ikkagi see motivatsioon, et, et küljest saada võimalikult keerukine, keerukas probleeme endale lahendamiseks ja võimalikult palju neid keerukaid probleeme, ehk siis. Noh, kui sa võtad nagu erasektori ja siis noh, väga paljud nendest sektori nii-öelda siis distsipliinidest on välja kujunenud, ehk siis neid radikaalselt muuta, no ma ei tea. Ma ei ole, et keeran taksonduse pea peale, teen Uberi on ju, näiteks mingi sellist, et ega neid võimalusi väga palju ei ole. Ja palju rohkem on neid võimalusi just nagu avalikus sektoris, kus sa saad noh, nii-öelda ühiskonda muuta või, või, või mingit protsessi toimimist või. Või, või, või mingit pettustaruvaid või mis iganes, et selle läbi nagu riigile rohkem tulusid teenida, et kui sa tahad otsida nagu keerulist probleemi. Mis võiks riigile teenida, noh, sadu miljardeid või sadu miljoneid eurosid, et, et siis erasektoris sellist probleemi leida on, on, on keerulisem.

Aga erasektoris on ka, ma just tuletan meelde, ma sel nädalal rääkisin Alvar Lumbergiga, ma ei mäleta, Taavi, kas tema on meil siin restardis käinud, äkki isegi on. Tema oli Transferwise'i noh, ehitamise juures suhteliselt algusest peale, tehnilise poole peale, on ju. Ja tema ka teads, et ta nüüd lahkub Transferwise'ist pärast, ma ei tea, seitset aastat vist seal olemist. Ja, ja ta tõi põhjenduseks millegi, mida on ju ka varem meil siin saates käinud inimesed toonud, et, et vot, et see asi kasvas nii suureks, et noh, et ma ei tundnud enam, et ma tahaksin töötada sellises väiksemas keskkonnas, kus saab kiiremini midagi ära teha, kus on kogu aeg mingi jama, eks ole, mingi risk. Tahad tööle, teed kohe midagi paremaks, et, et mingil hetkel noh. Organisatsioonid jõuavadki täitsa teise faasi ja, ja siin ongi vaja teistsuguseid inimesi, keda meil õnneks ka Eestis nüüd juba ju on, aga et erinevad asjad vist sobivad nagu väga erinevatele inimestele, et kisub tagasi sinna ulgumerele nii-öelda. Ma ei tea, kas see Ott, me räägime nüüd sinu, sa oled küll meil saates, aga me räägime sinust, nii et sa ei saa rääkida. Sa võid ise öelda, et kas kisub tagasi ulgumerele või, või kisub edasi või?

Jällegi, ma arvan, et tasuks proovida erinevaid asju, et see nõu, mis ma, mis ma vanas koolis ka andsin noortele, oli see, et, et mina vaatan mõlemale poole, avalikus sektoris on neid võimalusi ja seda vastutust, ma arvan, nagu kui short time antakse sulle rohkem. Aga ERAS on sul jälle omad nii-öelda rahalised motivatsioonid ilmselt paremad, et tasuks tšekata mõlemale poole. Tagasi ERAS see minu puhul see kehtib muidugi jah, et peaaegu kuus aastat avalikus sektoris. Ma olen muideks seda ka New Yorkerile andnud intervjuus, kus tsiteerite seda siis öelnud, et kui keegi oleks küsinud mu käest. Umbes mingi kuus aastat tagasi, et kas ma kujutaks ennast avalikus sektoris ette, siis ma ütlesin fuck no. Ja siis see läks New Yorkerisse sisse niimoodi suure rasvase tsitaadina. Aga no tõesti, ma ei kujutanud seda, seda kunagi ette, täna vaatan tagasi, et ei, ei kahetse otseselt midagi, et palju on tehtud.

Aga mõtlengi, et Ott Otiks ja Ott tegelikult vääriks omaette saadet. Me täna leppisime kokku ikkagi, kuna meil on Elis ka, et me räägime e-residentsusest. Et, aga enne kui me Elisa juurde jõuame, et kui sa Ott praegu vaatad, noh nüüd kuust aastat. Et noh, nii-öelda kuulaja teha mingi vahekokkuvõtte väike, et kuhu me praeguseks hetkeks oleme jõudnud, kus see projekt praegu on?

No lühidalt alguses me ikkagi keskendusime e-residendile kui üldse kliendi otsimisele ja, ja sealt me jõudsime ju selleni, et see klient on olemas, aga see klient võiks meile ka mingit väärtust tekitada, siis ettevõtte luua ja see ettevõte võiks hakata ka raha teenima ja, ja Eestile makse maksma, et. Täna me oleme siis nagu start-up'induse faasis leidnud oma, oma toote kliendi ja, ja nii-öelda product market fit'i. Ja on aeg nagu skaleerumiseks, et, et meie põhimure täna on ikkagi dokumendi väljaandmine ja kui seda suudaks kuidagi kiirendada ja teha see nii-öelda füüsilisest kohtumisest sõltumatuks, siis ma arvan, et e-residentsusel oleks juba kümme miljonit, oleks, oleks käes.

Ühesõnaga, praegu me jälle peame numbreid andma kuulajale, et meil tuleb kuu, kuus. Nädalas umbes kuskil kakssada seitsekümmend, kakssada kaheksakümmend uut e-residenti, on mul õigus? Ja nüüd, kui sa ütled, et selleks, et see ei oleks mitte kakssada seitsekümmend või kakssada kaheksakümmend nädalas, vaid oleks ütleme tuhat nädalas. See puhtalt on selle taga kinni praegu, et, et ikkagi selle nii-öelda. Nii-öelda selle taotlemine, see protsess on liiga kohmakas ja võtab liiga palju aega ja nii-öelda tänapäeva standarditele ei ole vastav.

Sa pead minema füüsiliselt Eesti riigi siis saatkonda või, või välise teenusepakku juurde ja andma oma sõrmejäljed. Ja meil on ju saatkonnas täna ikkagi maailmas nii-öelda diplomaatiliste suhete aastatepikkuse töö asukoha tõttu, mitte see, kui see e-residentsuse tiim ütleb, et meil saatkond peaks olema. Et kui selle saaks kuidagi nüüd teha asukohast sõltumatuks, tuvastuse siis veebiteel, milleks meil ju tehnoloogia on tegelikult olemas. Siis ma arvan, et see märgatavalt tõstaks jah, taotlusi.

Kas see sõrmejälg on noh, vajalik just sõrmejäljena või kas ta ka nagu, kas ta kannab mingit funktsiooni, mida võiks teha ka teisiti või on just kindlasti vaja sõrmejälge, sest see läheb kuhugi dokumendile X ja nii on seaduses kirjas?

Biomeetria jah, ikkagi sõrmejälje näol on, on vajalik, aga tehnoloogia selleks on ka olemas, et sa saaksid seda anda läbi oma nutitelefoni või, või mingit teist teed pidi, kui selleks saatkonda kohale minna.

Põhimõte on ikkagi see, et mis eristab tänast erisenduse toodet, noh, ma ei tea, mingist suvalisest Google'i autendist ongi see, et Eesti riik ütleb, et meie kinnitame, et seadme taga on see isik. Ja ainuke viissada kinnitada on see, et me teame, et me suudame selle identiteedi kokku viia mingi biomeetriaga. Mida sul Google ja Facebook ei suuda, on ju. Ehk siis see on see, mille pärast seda nagu ei taheta alla, allapoole lasta seda alati, eks, et. Ja ma arvan, et see on õige, et ei tulekski, ei tulekski allapoole lasta seda alati.

Aga siis see on ju justkui nagu lahendamatu probleem ju, et kui inimene peab minema füüsiliselt kohale ja endast mingi nii-öelda füüsilise tükikese kuhugi andma. Siis seda ongi väga keeruline noh, kodus teha, et oled sa Indias, Pakistanis või Taanis või kus iganes.

No siin see nii-öelda potentsiaalne lahendus, mille poole me praegu pürgime, ongi erinevad. Ka Eesti ettevõtteid, kes isikutuvastust kaugelt teevad ja, ja sõrmejälgi saaks anda mingi teise tehnoloogia abil kui päriselt ühte kohta minna, vaid sa saaksid seda ise teha kuskilt mujalt.

No sa võid mõtle, Henrik, laiemalt, et äkki seesama, kes sulle selle paki toob sinna ukse taga, et mis siis, kui ta võtaks sõrmejälja sinu käest, on ju. Et siin neid võimalusi on, on nagu küll ja küll, sest küsimus on see, et milline on vastuvõetav Euroopale, et see ära auditeerida, eks, et.

Ja hiljuti võeti mingi narkoärikas niimoodi kinni, kas kuskil seal peidetud internetiturul müüs, müüs mingeid kraami ja siis ta võeti kinni selle järgi, et ta oli vist postitanud kas sinna või sotsmeediasse või kuhugi foto endast. Kus tal peopesa peal oli siis, ma ei tea, kanep või noh, mingi puru on ju. Ja kindlasti käest ja seal fotol olid sõrmehääled näha. Ja väide on see, et ta lihtsalt puhtalt nende sõrmejälgede järgi võeti kinni, nii et tundub, et võib-olla piisab siin ka tavalisest telefonikaamerast lihtsalt selleks, et oma sõrmejälge ära anda.

Nii, aga, aga Ott veel, kus projekt täna on? Palju te meie residentidest teate üldse, kes nad on nüüd sellised? Või sellepärast üldse Elis rääkima hakkama?

No me oleme nüüd selle kuue aasta jooksul siin ikkagi nii mõnda, mõnda avastanud, aga ma arvan, et Elise roll täna siin on selles mõttes nagu põnevam, et meie oleme e-residente rohkem vaadanud nagu numbrite poole pealt ja, ja kodakondsuse ja, ja mis ettevõtlusvaldkonnaga nad tegelevad. Aga Elise ja, ja selle rakendusliku antropoloogiakeskuse fookus, ma saan aru, et on olnud ikkagi rohkem e-residentide nii-öelda süvitsi mõistmisel ja, ja hingeelus, et mis, mis neid päriselt nagu e-residentsuse poole ajab, et meie vaade on väga lihtne ja numbriline.

Aga mis see number ütleb, et neist enamus on ühest, kahest maailma riigist või jaotub see väga ühtlaselt?

Teate, jaotub täna meil peamiselt ikkagi selle järgi, et top kolm on meil naabruses olevad riigid, kellel on juba varasem mingi seos Eestiga, kas siis isiklikus või ärilises plaanis. Ja, ja siis ka tugevalt topis on Euroopa nii-öelda konservatiivsed riigid, kus sul on väga keeruline bürokraatlik ettevõtlusega tegeleda. Ja see majanduslik mõju siis, mida meie viimastel aastatel oleme tugevalt taga ajanud, tuleb peamiselt ikkagi Euroopa Liidu riikidest. Ja siis on huvitav kategooria nagu fännid või meie ütleme siis kogukonna liikmed, kes, kes otseselt mingit majanduslikku tegevust ei tee, aga elavad meile jubedalt kaasa ja rohkem kui Eesti kodanikud üldse kunagi.

Kuule, kui ma vaatan Facebookis seda, seal on üks grupp, kus Eesti e-residendid on. Et kui ma vaatan neid inimesi, ütleme nende nimesid, kes seal küsimusi esitavad või ütlevad, et jess, ma sain e-residendiks, et vähemasti niimoodi pealiskaudsel vaatlusel neil otseselt Euroopa Liiduga mingisugust väga sellist seost ei ole.

Isikupärad mängu, et kes tahavad teavitada sellest rohkem ja, ja kes, kes tahavad tahaplaanile jääda ja tegutseda nagu nii-öelda ettevõtjatena, me ise oleme kategoriseerinud neid praktiliste ettevõtjatena, kes ei taha üldse nagu e-residentsuse. Sellest elustiilist ja nii-öelda vabakutselise elustiilist väga midagi kuulda, aga tahavad tööriista ja siis on need nii-öelda vabakutselised, kes siis tegelikult on rohkem. Elustiili inimesed, reisivad palju ringi ja nemad tahavad oma e-residendi kaarti igal pool kõigile kogu aeg näidata. Palju Euroopa

Liidust on e-residente

kui mitu protsenti?

Tead, ma peast niimoodi ei oska öelda praegu, aga ikkagi tugevalt üle poole, ma ütleks.

Aga teeme siia pausi ja siis laseme Edisel rääkida, mida, milline nende e-residentide hingeelu siis on ja kuidas neid kategoriseerida. Restart läheb edasi, meil on täna külas e-residentsuse ametist lahkuv tegevjuht Ott Vatter ja, ja Elis Kaljuvee, kes on Rakendusliku Antropoloogiakeskuse antropoloog. Ja teie, Elis, olete uurinud mitut satsi seda e-residentide sellist olemust ja, ja nende soove ja mõtteid ja probleeme. Mis Ott natuke kirjeldas, et kuidas see numbriliselt välja paistab ja nüüd, kuidas teie neid liigitate või kuidas sina kirjeldaksid, et kes see e-resident on?

Ott tegelikult väga hästi juba võttis kokku selle üldise pildi või see, millest, millest te ka meie uuringust ilmselt kinni hakkasite, et eelmisel aastal sai tehtud uuring, mis vaatas natuke laiemalt sellist kaugettevõtja profiili. Ja sealt tuli täpselt välja see pragmaatik, ehk siis, kes otsib täpselt oma konkreetsele probleemile lahendust, see sõltub natuke asukohast. Näiteks on tal siis vajadus siseneda Euroopa Liidu turule või siis ajada lihtsalt Euroopa Liidu partneritega asju. Ja tema enda koduriigis ei ole see ettevõtlusvorm siis nii tuntud, nii et ta ei saa nendele teenustele ligi, et see on üks hästi-hästi konkreetne profiil. Ja samamoodi need fännid. Hästi tuli välja minu meelest Aasia kogukond eelmise aasta uuringust, kus nad siis kõik olid jube, jube entusiastlikud ja, ja hullult neile meeldis see, see programm, aga et tegelikult nad väga ei kasutanud seda, et see jäigi sellise fännluse ja justkui millestki nagu uuest ja innovaatilisest osaks olemisse, et. Et just see, et ükski teine riik maailmas ei tee sellist asja, et see on justkui osa tulevikust, et see oli selline hästi põnev, põnev vaatepunkt. Ja eelmise aasta uuringust siis veel muidugi tuli välja ka neid, kes, kes siis arvasid, et tegelikult sellel e-residentsusel ei ole mõtet, kui sa oled start-upper, sest et siis on ikkagi nii sisse juurdunud USA igasugused reeglid, et Eesti ei anna esialgu veel start-up'i maailmale midagi juurde, selles mõttes. Et see oli nüüd niisugune konkreetsem, võib-olla kriitiline pool, et inimesed, kes seda ei vaja. Aga nüüd, kui selle aasta uuringust ka natuke paralleele tuua, siis järjest enam minu meelest joonistub välja see, et ikkagi e-residendiks hakatakse mingil põhjusel, mingil vajaduse tõttu. Ja enamasti selleks vajaduseks on ettevõtlusega alustamine või sellega jätkamine mingil, mingil viisil, mingis vormis. Et see siis võib-olla põhjuseks see, et sa ei saa oma riigis asutada ettevõtet, sa liigud liiga, liiga palju, et neid erinevaid variante on väga palju. Aga see ettevõtlus hästi selgelt joonistub välja. Siis tahaks kindlasti ära mainida selle, et. Et kõikidest nendest intervjuudest jookseb läbi, kui suur on usaldus tegelikult selle Eesti riigi vastu, et kui me mõtleme nüüd näiteks seda, et miks ei, miks ei kasutata näiteks Iirimaa võimalust. Või laiemalt seda UK-s äriregistreerimise võimalust, siis kohe-kohe tuleb siia taha see, et see on riik, Eesti on riik, Eesti valitsus on äge, toetab sellist asja, et. Et jah, ühest intervjuust tuli ka täiesti välja, et täiesti uskumatu, et selline, selline riik on olemas, kes sellist asja teeb ja et kui ajalooõpikud ei ole muutunud, siis peaks muutuma, et valitsus saab asju teha ka teistmoodi. Et pragmaatilised vajadused, ma ütleks ja, ja just see Eesti riigi tugi on hästi-hästi suur ja seda ka väga väärtustatakse.

Aga mismoodi te seda uuringut teete üldse, et põhimõtteliselt võtate kontakti, panete videokõne püsti. Küsimustik on ees ja, ja annate minna või mis, mismoodi see käib üldse?

Jaa, selles mõttes, et nüüd see, see aasta me oleme fookuseks võtnud rohkem Saksamaa. Saksamaa oli siis täiesti ka e-residentsuse tiimi enda huvipunkti, sest ma saan aru, et Saksamaa peaks olema üks nendest suurtest vanadest, kes, kust siis tuleb päris palju neid. Neid huvilisi ja koos e-residentsuse tiimiga sai siis paika pandud see, et keda nad täpsemalt tahaks sealt vaadata, et kas need on ainult sakslased, kas nad on Saksamaal elavad ka välismaalased, mis see profiil on, nemad natukene annavad seda ette. Aga meie siis tõesti vaatame sügavamale, et me saame kontaktid nende käest, kes siis võiksid olla sinna potentsiaalsesse sihtrühma minna. Ja meie paneme siis kokku selle intervjuu, mille alusel küsimusi küsida, aga meie kindlasti ei jää sinna, et noh, et mis on su probleemkohad ja, ja mis on, mis on võib-olla ainult halvasti või midagi sellist, et meid huvitab inimene üldiselt, et mis väärtussüsteemist tuleb, kust ta asub, mis tema elustiil on, et kõik see tegelikult hakkab ka mängima seal, et kuidas ta siis e-residentsust väärtustab. Ja, ja, ja et mis tal muud, muud elus toimub, et võib ka tuua mingisuguseid kriitikuid, aga tavaliselt see kriitika on hästi konkreetsest probleemist tulenevalt, et, et sa pead teadma natukene sellist laiemat tausta ja see on siis see, kus antropoloog saab appi tulla ja, ja uurida seda asja lähemalt.

Aga Ott, mis, mis sa teed selle Elisa informatsiooni või mis te tegite, et kas on ka mingi reaalne samm, et tänu sellele, et Elisa tema meeskond leidis midagi, et siis nüüd e-residentsuste pomm tegi selle paremaks kohe?

Me saime kogu selle uuringu taustal paremini aru ju, kes need persoonad on, et me joonistasime välja just see pragmaatik versus siis elustiili e-resident, on ju, kellele meeldib olla see. Digitaalnomaad, kes reisib paalil ja, ja teeb mingit ägedat nagu visuaalkunsti versus siis nagu Serbia ärimees, kes müüb oma. Oma autoparki ja tahab ainult nagu iga, iga hinna eest nagu mitte tähelepanu keskpunktis olla. Ja ma tooks ühe huvitava näite, mis, mis minu jaoks kõige huvitavam selle nii-öelda esimese uuringu juures oli see, et, et me alati mõtlesime, et miks neid e-residente kogukonnas nii palju on, et kui ainult seit, noh, ütleme, et neid on üle seitsmekümne tuhande ja ettevõtteid on neliteist tuhat, et mida need ülejäänud siis teevad selle kaardiga. Ja, ja tuli välja, et need vabakutselised on ikkagi oma, oma hinges üksikud inimesed sageli, sest nad reisivad ringi kogu aeg, neil ei ole kodu. Nad on üksikettevõtjad ja siis see e-resident ja see kogukond on tema jaoks nagu, nagu pere ja, ja nad tunnevad sellist suurt ühtekuuluvustunnet. Ja nad ei peagi olema isegi noh, mingid ettevõtjad, aga nad tahavad olla siis mingis klubis koos selle kaardiga ja, ja käia, käia aeg-ajalt meil Eestis latitude'il.

Kusjuures ma vaatasin, kas sama grupp, mida sa enne, Henrik, mainisid, see ERS-ite grupp, seal vist on mingi suurusik neliteist tuhat liiget või? Grupi liige, mis on sadatud, jookseb mul Facebooki feed'i sisse. Ma ise ei kommenteeri seal mitte kunagi midagi, aga ma olen täheldanud midagi sellist, et. Et kui ongi selline appikarje, et oh, et ma olen nüüd Tuneesiast ja kas siin on veel mõni tuneeslane, kes suudab mind ühe või teise asjaga aidata. Et siis see community ikkagi aitab ennast ise, et minu, ma väga arvan, et keegi kirjutab seal e-residentsuse poole pealt, et noh, Adam kirjutas, kui ta veel tööl oli, aga ma mõtlengi, et tema osakaal on ka nüüd väiksemaks jäänud, et. Et siis nagu tundub, et inimesed ise ikka jälgivad seda, mis seal feed'is toimub.

Loomulikult jah, me ise oleme proovinud ka omaosalust natuke vähendada seal ja see on täitsa orgaaniliselt tööle hakanud ja see on niisugune, nimetame seda nagu üldgrupiks, aga tegelikult on peaaegu iga rahvuse kohta veel alamgrupid nagu Turkish e-residents, kus. Kus inimesed täitsa regioonide kaupa jagavad ennast ja, ja küsivad nõu, et, et noh, nad saavadki üksteist sageli palju paremini aidata kui meie, kellel on niisugune üldine teadmine võib-olla.

Ja et ega ma tahtsin siia juurde lisada, et ega nad ei koondu ka ainult selles mõttes Facebooki, et mis me oleme jälle õppinud, on, on see, et ka foorumitel on väga suur roll, et näiteks venekeelsetel kõnelejatel on oma e-residentsuse Reddit, kus siis jagatakse just selle, selle teemalisi probleeme, et see üksteiselt õppimine, üksteise kogemustelt, kogemustest õppimine on hästi-hästi oluline, et see kogukonna tunne tuleb siia e-residentsusele kohe kõvasti juurde.

Aga Elis, kui nüüd antropoloogiline vaatad seda kogu seda projekti, kas sa täna juba julged väita või see on ikkagi veel liiga vara öelda. Et see sihtgrupp hakkab nii-öelda välja kujunema, et, et see töö, mida Ott ja, ja teda veel Kaspar oma meeskonnaga tegid, eks, et. Et kuna see toode on täpsustunud, paremini on saanud sihituks, eks, et me hakkame juba ütlema, et noh, et. Et keskmine e-resident on selline, et see ei ole enam nii, et noh, et, et. Et ei ole võimalik määratleda, et pudru ja kapsad, on ju, et on killuke siit ja killuke sealt, on ju.

Ja noh, selles mõttes, et selliseid keskmisi on minu meelest alati raske välja tuua, aga hakkavad kindlasti joonistama välja selged profiilid, et kes, kes, kellele seda e-residentsust vaja on, et. Mees näiteks. Jah, võib pigem öelda mees. Ei ole päris nelikümmend kaks, on seal kuskil, ütleme kolmkümmend seitse-kaheksa võib-olla, et natukene noorem on ikkagi see sihtgrupp. Ja, jah, ja kindlasti tuleb siia juurde see ettevõtlus, et need kolm märksõna võib tõesti tuua, et naisi, naisi on vähem ja, aga vanus on, vanus on, võib veel muutuda, selles mõttes, et on ka mingisuguseid täiesti selliseid vanakooli inimesi, kes ka mõtlevad, et voh, lahe ja tahaks veel midagi uut teha, aga ja sinna kolmekümnendate keskel lõpub, kipub see vanus jääma, kui seda taga otsida.

Kas sa Elis midagi nagu selles mõttes üllatusid ka, et ma ei tea, mõni jaapanlane või, või prasiidlane ütles sulle midagi, mille peale sul jäi nagu suu täitsa hammuli lahti, et sa polnud nagu tajunudki, et, et millegi sellisega võiks üldse olla Eestiga seos olemas, et või see kuidagi tuleb ikkagi väga orgaaniliselt, orgaaniliselt kõik?

Iga kord on selles mõttes midagi üllatavat, ma mõtlen, kas tuleb kohe midagi, midagi niimoodi, mida on hea välja tuua sellise suure tsitaadina.

Keegi ei kasuta seda ka kaarti lumekraapimiseks auto pealt?

Ja ei, seda küll ei ole ja selles mõttes, et võib-olla kõige kihvtim minu jaoks, kui mõelda eelmise, eelmise uuringu kontekstis, siis natuke sai siin enne räägitud sellest, et võib-olla ei peaks kaardile järele minema, siis osade inimeste jaoks kaardile järele minek on nagu mingit moodi tseremoonia. Et nad tahaksid tegelikult seal saatkonnas palju rohkem saada, et mitte lihtsalt, et lähen anna allkirja ja saan selle kaardi vastu, vaid see peaks olema nagu mingisugune pidulik vastuvõtt, et ma nüüd olen ikkagi osa sellest digirahvusest, et mingit digirahvust ja sellist suuremat pilti selles mõttes tajutakse, et see võib-olla on üks kihvtimaid asju, mis on välja tulnud.

Aga mõtle kui äge oleks, kui palutakse langeda ühele põlvele ja siis klaviatuuriga puudutakse mõlemat õlga näiteks on ju, et.

Ei, sa pead, seisad püsti ja laulad Eesti hümni ja siis oled sunnitud ära sööma kilu või leima. Ja siis saad, siis saad oma kaardi ja siis lähed koju.

Aga. Jah, mis me eelmine kord rääkisime, vist oli ka, et mingisugune a la foto nurk või mingi sihuke mälestus, jäädvustus, et midagi, midagi sellist tuli sealt välja, et selline jah, mingi eriline, eriline hetk on see inimeste jaoks see kaardi kättesaamine.

Aga kui seda e-residentsust ju, ma mäletan, hakati tegema, et siis tal on, tal oli nagu tekkiski palju funktsioone külge, eks, et olid need mingid kuulsad esimesed Eesti e-residendid, kes võtsid selle noh, lihtsalt sellepärast, et oleks cool ja see on uus asi ja noh, võib-olla ei olnud isegi plaani seda kasutada. Ja siis olid meil, ma mäletan, oli, siis oli üks, mis üksikrupp oli suurte, ütleme pigem noh, sellised. Nii-öelda päris ärimehed, kellel on midagi Eestis, on ju, neil on vaja tegiallkirjastada, nad ei viitsi seal lennata. Siis olid need nomaadid, kellest Ott rääkis ja, ja siis noh, ma ei tea, neljanda või viienda sidgrupina olid mingid natuke kahtlasevõitu tegelased kolmandast maailmast, kes tahavad Euroopa Liiduga midagi teha, on ju, ja nii edasi, nii edasi. Kas seal on hakanud mingi selline selginemine toimuma või ongi, et, et noh, kõik need grupid eksisteerivad siiamaani ja, ja elavad täitsa rahulikult oma e-residendi elu ja, ja kasvavad?

Ma ütleks, et ta on muutumises, et esialgu oli ju see, need välismaa tütarettevõtted või, või isegi niisugused suured telekommid ja nende nõukogu ja juhatuse liikmed, kes on välismaalased, nad said lihtsalt raha säästa ja aega säästa. Ja mingi hetk me siis kujutasime ette, et, et see suur turg on just nagu Indias või, või Indoneesias ja väljapool, kes tahavad Euroopa Liitu ligipääsu. Tänaseks me oleme jõudnud sinna, et, et ka need konservatiivsed traditsioonilised Euroopa Liidu riigid oma olemuselt on nii tagurlikud ja võtavad nii kaua aega, et juba ettevõtlusega tegeleda, et, et sealt tuleb nagu suurim rahaline väärtus. Et eks ta on niisugune nagu pidev õppimise protsess ja võib-olla me ei ole üldse avastanud seda, seda kullasoont veel.

Aga mõtlengi, et siin on meediast läbi käinud eksitavat informatsiooni selle kohta, et a la kui sul ei ole kaart enam aktiivne, et sa ei ole seda nii-öelda uuendanud. Seal on sõltuvalt, millal sa kaarte said, kas siis kolmeaastane või viieaastane tsükkel, eks, et. Et, et siis see nagu ei olekski enam e-resident, et, et noh, et a la, et on süüdistatud, et e-residentsus nii-öelda kommunikeerib oma e-residente arvu valesti välja, et. Mis seitsmekümnest tuhandest sa räägid, et aktiivseid kaarte on kuskil nelikümmend viis tuhat, et. Et miks sa sellest numbrist ei räägi, et, et ma saan ikkagi aru, et sa saatuse mõttes, kui teie presidendiks saanud, siis sa selleks ka jääd. Ehk siis see, et sa lihtsalt ei oma nagu aktiivset ligipääsu võimalust teenustele, et see ei tähenda seda, et, et sa, et sa seda nii-öelda seda, seda tiitlit või, või staatust ei kannaks.

No ma ütleksin, et tooks hästi lihtsa võrdluse, et kui sa oled Eesti Vabariigi kodanik ja kaotad oma ID-kaarti ära, siis see ei tähenda automaatselt, et sa nüüd oled kodakondsuseta. Ja, ja mul on umbes kakskümmend tuhat e-residenti, kellele ma võin kohe tutvustada neid inimesi, kes peavad ennast väga tugevateks e-residentideks. Isegi kui nende kaardisertifikaadid on erinevatel põhjustel aegunud, et nad ei saanud õigel ajal sinna saatkonda minna, nad ei saanud uuendada seda, noh. Ja, ja paljud neist ei kasutagi seda kaarti otseselt ära, aga nad peavad ennast ikkagi e-eestlasteks ja, ja ma arvan, et me riigina peaksime rohkem väärtustama seda punti.

Kas see selline community tunne on, kas, kas see on teie arvates nii tugev või tuleb uuringutest välja, et see on nii tugev? Et me võiksime mõelda oma e-residentidest kui mingit sorti nagu Eesti, ma ei tea, pehmest armeest või? Noh, ühesõnaga mingist nagu mingist seltskonnast, keda on võimalik, noh. Mobiliseerida näiteks mingil hetkel täiesti mingil ootamatul moel.

Ma võib-olla jätaks Elisele selle sügavama vastuse siin, aga, aga minu selle nii-öelda vaatluse. Najal, ma olen päris mitut lõputööd isegi juhendanud, kus on seda pehme jõu aspekti käsitletud ja, ja see tõesti on väga. Noh, me ei tohiks seda alahinnata, et kui sul on väike riik ja, ja sul on kuskil seitsekümmend tuhat lisakodanikku või e-kodanikku, kes siis tegelikult sotsiaalmeedias väga häälekad on, kui midagi peaks meil siin nihu minema, siis ma arvan, et see on suur väärtus, jah.

Ja nad on selles mõttes ka kindlasti kogu aeg riigi, riigi jaoks nagu väiksed promootorid, ehk siis pidevalt ja peaaegu igast intervjuust tuleks välja see, kuidas oma, oma kogemusest räägitakse ka nendele inimestele, kes üldse pole e-residentsusest kuulnud, ehk siis, et nad. Jah, tuuakse väga palju välja seda sidet, mida nad Eestiga tunnevad. Nii et, nii et ei tasu alla hinnata neid, nagu Ott ütles.

Aga teeme siit oma teise pausi.

Restart jätkub ja me räägime täna e-residentsusest ning meil on külas Ott Vatter ja Elis Kaljuvee.

Et me ei saa kuidagi mööda ikkagi sellest rahapesuskandaalist, et nüüd on uued dokumendid jälle ilmunud, teame seda, et käis suurel rindel tohutus mahus ja häbitundeta ikkagi see rahapesemine Eesti kaua, kaudu, et. Ma pean tunnistama, et, et me oleme isegi mõelnud siin vahepeal, et, et kui me oleks teadnud, et see rahapesu on sellises mahus. Kas me oleks julgenud üldse e-residentsust nagu välja pakkuda või teha? Ja pean ausalt tunnistama, et vastus tõenäoliselt oleks olnud ei. Et see meie teadmatus oli ka meie õnnistus mõnes mõttes. Aga ma ei tea, Ott, kuidas sulle tundub, et, et kas, kas sa, kui sa praegu ärge mõtled, sa olid ka ikkagi algusest peale juba sealsama teema juures, et, et oleks teadnud, kas siis oleks julgenud teha üldse?

Mina ütleks, et, et kui ma proovin ennast asetada nüüd potentsiaalse rahapesija rolli ja, ja lähen sinna e-residentsuse nagu taotluslehele ja vaatan neid andmeid, mis ma sinna sisse pean andma ja, ja minema sinna saatkonda, vaatama konsolile silma ja oma sõrmejäljed andma. Siis noh, ma tõenäoliselt läheksin, teeksin seda kuskil mujal, kus, kus ma ei peaks nüüd nagu füüsilisi protsesse ja sõrmejälgi andma, et. Et e-residentsus oma olemuselt ikkagi on nagu lisaturvalisuse garantii, et need taustakontrollid on ja ajas palju tugevamaks läinud, et. Et täna ma arvan, et on Eesti väga, või ütleb peaaegu kõige turvalisem koht, kus, kus rahapesu vastu on, on korralikud regulatsioonid, et. Ma ei kardaks seda niimoodi, et ma arvan, et see on lisa turvagarantii.

Aga Elis, kui sa räägid nende e-residentidega, et mis sealt nagu paistab, et kui palju nemad seda üldse probleemina näevad? On nad seda märganud üldse, kas see on jälle võib-olla teema, mis ainult, ütleme, läheb meile korda sellepärast, et see käib meie pihta, on ju. Nii-öelda eestlaste pihta, et, et mida sinu introd näitavad?

Ja e-residentsus, e-residendid selles mõttes ei, ei ole midagi sellist märganud, vähemalt nende intervjuude põhjal, mis me teinud oleme. Ja, ja ka valitsuse vahetus selles mõttes on jäänud täiesti märkamata, tundub e-residentidele, et endiselt on see usk ja, ja lootus, et Eesti jätkab täpselt samal kursil ja et nad on oodatud ja tahetud. Ja, ja et selles mõttes on nad hästi, hästi entusiastlikud ja ma ei näe, ma nendest intervjuudest vähemalt, mis me teinud oleme, ei ole seda küll välja tulnud, et, et midagi oleks kahtlast või nad kuidagi muretseksid selle pärast.

Valitsuse vahetus ei saagi midagi muuta, sellepärast et see programm on ju ideaalne ka käesoleva valitsuse jaoks, et nad on majandusega seotud, suurendavad tulusid, aga püsivad väljapool piiri, et see on selles mõttes täiesti ideaalne skeem, et. Ja ma arvan ja loodan, et see lähebki nagu väga palju veel edasi, et, et seegi ongi nagu võib-olla meie tulevikuvalik, eriti veel Covidi tingimustes, et kuidas me hoiame. Nii-öelda inimesed ja nakatunud riigist eemal ja samas majanduslikult seotud.

Ja, aga nagu ma toon välja just ühe hiljutise geenilise artikli, näiteks kus politsei küberkuritegude büroole esitati kuriteoteade, kuriteoteade e-resident Vikasainile kuuluva ettevõtte Estoxi OÜ vastu. Ettevõtted süüdistatakse kalastamises ja veebispämmis ja isegi DDoS rünnakute toimepanekus. Et no selge on see, et, et noh, iga teatud hulga e-residentide kohta on ju, ma ei tea, et iga noh, igas tuhandes on neid X selliseid tüüpe. Ja ma ei tea, kas antud juhul on ju, tegemist on laimukampaaniaga, nagu see härra ise väidab või, või on ta midagi toime pannud, aga ütleme, et iga tuhande e-residendi kohta peab Eesti riigiaparaat noh, tegema midagi, on ju, mingit lisatööd, liigutusi, mingit jama lahendama. Ja noh, on ju täitsa võimalik aru saada, mida rohkem tuhandeid neid tuleb, et noh, seda kõvemaks võivad minna need hääled, miks me peame sellise jamaga üldse tegelema, et pange kinni see, et me ei taha ja mingi, mingi järjekordse hindu tegemisi uurida, et meil on muudki teha. Ja, ja ma ei tea, et mis sa siis ütled nendele, et see on teie töö, uurige, seadus nõuab.

No mina ütleks, et, et kui me vaatame neid tavaettevõtteid, kes ei ole läbi e-residentsuse loodud, siis, siis see seis seal on tegelikult palju hullem, et jällegi sul ei ole seda taustakontrolli seal. Sa ei ole läbinud seda, seda riiklikku protsessi ja, ja noh, neid ettevõtte müüjaid, matjaid on meil siin ju igal pool, et igas majanduskeskkonnas alati on sul keegi, kes on mingite halbade kavatsustega. Aga e-residentsuse puhul ma arvan, et, et neid üritajaid on, on aina vähe, et turvakontroll läheb aina tublimaks.

Suur, ma ütlen sulle, Henrik, et võib-olla see on nagu mul mulje, aga vähemalt nõukogu või nõuandva kogu laua taga, kus PPAga on alati esindatud. Nemad on ikkagi ülitublid, mulle tundub, et nad on tihti vaata et kõige suuremad fännid üldse kogu sellele programmile, et. Kuigi nemad otsest tuluselt niimoodi ei saa, et, et see nii-öelda e-residentsuse maksutulu läheb ikkagi rahandusministeeriumisse, mitte ei, ei jookse kohe nagu PPA kontole, eks, et. Et võib-olla niisugune märkus juba kõrvale.

Võib-olla riigina noh, me, me oleme natukene ajast eest võrreldes teiste riikidena ja tulevikus ikkagi kõik kuriteod põhimõtteliselt on küberkuriteod. Enamuses, et me täname sinna seda ressurssi, panustame kõvasti ja treenime ennast jällegi, et ma arvan, et see on ainult ainult positiivne.

Aga seda Henriku küsimusest kinni haarates, et noh, et, et a la, et, et noh, pange see juba üks kord kinni, on ju. Et noh, ma pean küll tunnistama, et ma olen teemaga rohkem seotud ja tean rohkem numbreid, eks. Et, et see on küll selles mõttes etteheide, mida peab kogu programmile ikkagi. Noh, tuleb nii-öelda öelda, et see on õige kriitika. Et nende aastate jooksul seda kogu kasu sellele nii-öelda Eesti riigile. Ei ole suudetud ikkagi korrektselt kommunikeerida, et noh, käib läbi või käivad mingid numbrid. Et a la maksutulu, otsene maksutulu aastas umbes seal kakskümmend miljonit, riigilõivud seitse, kaheksa miljonit aastas. Et, et selles mõttes, et numbrid käivad läbi, aga noh, kui sa vaatad nagu Eesti riigieelarvet, siis tundub, et noh, et nagu kakskümmend seitse miljonit või, või kolmkümmend miljonit või nelikümmend miljonit, et noh. Võrreldes kümne miljardiga on need ikkagi väiksed numbrid, on ju, et, et sealsamas on mingid numbrid, mida maksukas nii-öelda ajab leti alt, ehk siis nagu e-residentega seotud käibed, mis on seal. Pooleteist miljardi peal, kui sa räägid nende ettevõtetega, kes teenindavad neid e-residente, nemad ütlevad ka, et noh, ikkagi sadades miljonites on need käibed ja nii edasi, on ju. Et kui sa sellele, kui majanduse küljest ära võtad, siis tundub nagu päris suur nagu auk. Või, või, või, või, või puudujääk, et ma ei tea, miks see, miks see Ott, miks te olete selle sõnumiga ikka jäänud nii kitsaks, et te kommunikeerite ainult seda noh, ainult nende e-residentide otse makstud maksud. Kus oli juhatuse liige e-resident ja asutajale e-resident ja ainult need maksud, mis on seotud tulumaksuga, oma sõnaga sotsmaksuga, mitte enam käibemaksuga.

Seal on väga lihtne põhjus, et mõned aastad tagasi, kui me siis Deloitte'i maksu, maksunõustamise osakonnaga tegime suure nii-öelda. Majandusmõjuanalüüsi, mis e-residendid ja nendega seotud ettevõtted Eesti riigile panustavad, siis. Need numbrid läksid niivõrd suureks, et keegi ei uskunud neid. Ja, ja me käisime Eesti pangas, me käisime erinevates nagu finantsasutustes kommenteerimas neid ja see vaidluskoht oli lihtsalt nii suur, et ja peamine see vaidlusküsimus oligi selle üle, et kas. Ilma e-residentsuseta oleks need ettevõtted ka Eestisse tulnud või ei oleks ja meie argument oli, et ei oleks. Ja seal oli nagu suur, suur vaidluskoht, peale mida me otsustasime, hästi selgelt me kommunikeerime seda otsest majanduslikku mõju. Mis, mis e-residentide poolt maksude näol Eesti riigile jäetakse, et see on nagu selge, arusaadav. Ja me ka tegelikult uurisime ka natukene nii-öelda Emori kaudu Eesti inimeste suhtumist ja arusaamist nendesse numbritesse ja testisime seda AB testimisega. Ja, ja need suured numbrid lihtsalt jätsid inimesed külmaks ja nad ei saanud nendest aru, et me otsustasime nagu otseste faktidega opereerida. Jah, kaudne tulu on, on märgatavalt suurem.

Minu jaoks üldse oli väga huvitav kuulata, et kui noh, Ott ja Elis mõlemad rääkisid, et kusagil, kusagil välismaal kaugel on tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid inimesi, kes suhteliselt palavalt armastavad Eestit. Enne ei olnud mingit seost võib-olla üldse Eestiga, on ju, või vähemasti nad ei mõelnud Eesti peale. Aga, aga nüüd see on mitte, et nad lihtsalt, et nad teavad Eestit, vaid nad suhteliselt palavalt armastavad meie riiki. Ja arvavad, et me oleme teinud mingi nagu jube kihvti asja ja noh, teades, kuidas eestlase lemmiktoit on teine eestlane, aga kohe selle järel tuleb see nagu küsimus, et mida elevant minust arvab, on ju. Noh, see on, ma arvan, number kaks küsimus eestlase jaoks üldse, et kuidas nagu. See tundub mulle nii mega suur võimalus, noh, kommunikeerida seda või noh, näidata nagu seda, eks ole, et kusagil on nagu tohutult palju inimesi, kes meid armastavad, et on selline nagu võiks olla, et. Et sa ärkad hommikul üles sinna, teed Terevisiooni lahti ja seal on noh, niisugune väljakutäis. Ükskõik, kas hindusid, taanlasi või jaapanlasi on ju, kes levitavad sinimustvalged ja ütlevad, et Estonia või love you, we are fantastic. Kujuta ette, millise seose, nagu hingelise seose see tekitaks Eesti, tavaliselt Eesti inimesel selle projektiga.

Mul on tunne, et sul on vaatamata e-residentsuse viienda sünnipäeva

videod. Ei olnud just tõenäoliselt jah, nagu palavam vaatamisobjekt Eestis, üldrahvalik selline.

Et me selleks nii-öelda viie aasta tähistamiseks tegime e-residentidega sellised klipid, et e-resident sai saata klippi endast. Hello, I am Estonian e-resident. Ja neid klippe tuli meile, no ütleme sa, sadades. Ja, ja me lõikasime kokku sellise klipi, mida me siis oma sünnipäeval näitasime ja see on tegelikult Youtube'ist ka leitav ja see illustreerib põhimõtteliselt täpselt seda, mis sa just silmas pidasid.

Elis, kuule sina praegu räägid nendega, et on siis ikkagi päris I love you või see oli sellepärast, et Ott andis sulle õiged numbritele helistada või see on sellepärast, et. Ühesõnaga nagu kuidas ma ütlen, noh, see ei saa see pilt, ei saa nii ilus olla, et siin peab mingi jama olema ka sees ikka nagu, et muidu see ei ole Eesti värk, kui mingit jama ei ole.

Ei noh, selles mõttes kindlasti on ka mingisuguseid kriitikaid ja probleemkohti, et kui siin sai maksudest rääkida, siis selles mõttes e-residendid kõik tunnevad, et nad tahaks neid makse õigesti maksta ja, ja väga palju on neid, kes tahavad ka Eestisse neid maksta, aga väga palju on ka probleeme, et kus need maksud käivad ja mis nende maksusüsteemidega toimub, et see on kindlasti nagu murekoht ja neid asju tuuakse ka kriitikana. Aga mis on väga positiivne, et mis võib-olla ei ole tõesti see, et I love you all the time, aga, aga lihtsalt see, et, et mingi selline võimalus, mil, mis lahendab nende jaoks probleemi, mida neil ei olnud, mida, mida nad mingit muud moodi ei saaks lahendada, et kui me võtame ka näiteks mingisuguse. Ütleme, Austraalia kodanik, kes elab Saksamaal, tahaks panna üles oma ettevõtte, ta ei saa seda Saksamaal teha, sest et ta on resident ja ta on täiesti teiste, teiste viisadega seal ja elamistubadega. Siis Eesti annab talle selle võimaluse, et ta saaks panna püsti oma äri, millest ta on võib-olla terve eluaeg unistanud, eks ju. Et, et see on see, mida seal nähakse, et see annab mingisuguse võimaluse ja siis ühtlasi sa saad olla ka osa mingisugusest täiesti uuest asjast. Et selles mõttes see on see väärtus ja see jookseb väga palju läbi, et jah, muidugi on alati ka kriitikat. Aga, aga ma pean ütlema, et mingisugune üheksakümmend viis protsenti inimestest, kellega mina olen rääkinud, on ääretult positiivsed.

Nojah, ja mitu iganes miljardit sa lõpuks selle projekti tuluks kirjutad, nagu sa Oti ütlesid, et ega. Noh, inimene ei saa sellest aru, et sa, sa võid nagu panna endale särgi selga, et ma tõin Eesti riigile kakssada miljonit. Mina isiklikult on ju, ma ei saa aru, et kus, kus ma seda nägin, et. Et noh, kas see, ma ei tea, ranitsa toetus, mida Tallinna linnavalitsus mulle maksis, oli osaliselt sellest või noh, seal seda ei ole võimalik seda seost nagu tõmmata. Aga, et noh, kui ma aga, aga sellist armastust ma võiks ikka tunnetada, eks ole, see on oluliselt lihtsam siduda. Et see on väga kihvt. Aga Taavi, sinu kümme miljonit jääb vist saavutamata aastaks kaks tuhat kakskümmend viis või?

Olen vait, aasta on praegu alles kaks tuhat kakskümmend. Sa üldse oled mõnda start-up'i hokikeppi näinud või?

Ma just rääkisin Eesti investoriga, ta ütles, et tema ikkagi, et, et tema ei julge ikkagi füüsilisse tootesse investeerida, sest sellega on alati igavene jama ja mingi igasugune okikepp jääb ära. Siin me vist alustasime sellest, et meil on füüsiline komponent, mis on probleemiks ja tundub, et peame ka saate lõpetama sellega.

Facebooki oli kaks tuhat kaheksa aastal, kaks tuhat nelja alustasid Orkut ja Facebook oma tegevust, kaks tuhat kaheksa oli Orkut suurem kui Facebook. Aga Facebooki

sign-up'i jaoks ei olnud vaja anda Zuckerbergile sõrmejälge kuskil, lennata kuhugi Palo Valtosse.

No vot, see on väga hea küsimus,

et. Ei, muidugi, tähtsõbralik jah, fingerprintify.

Ei, selles mõttes me veel isegi ei tea ju, kuhu see kokkuvõttes maailm läheb, et kui sa vaatad praegu seda kriitikat, mis Facebooki suhtes on, siis mina olen ammu rääkinud seda, et. Kui me tahame sellest jamast lahti saada, siis ainuke variant ongi see, et sa enne interneti kasutamist logid sinna sisse, on ju, et sa oled see, kes sa oled, eks. Aga Ott, kui sa võtad veel ikkagi nüüd oma kuus aastat tagasi, sa oled hetkel kõige kauem selle projektiga töötanud inimene Eestis, et. Et kui sa peaksid ära tooma nüüd ühe high ja ühe low. Siis ja sul on aega nagu poolteist minutit, et siis mis need high ja low oleksid?

Ma, ma alustan sellest low-st, et ma arvan, et low oli ikkagi meie jaoks see, kui pidime aasta alguses ühe kolleegi kahjuks matma. Ja inimene, kes andis oma, oma hinge ja, ja elutö e-residentsusele, et, et see oli kindlasti see moment, et kui sa oled nii palju koos näinud ja teinud, siis. See oli raske moment. Aga kõige parem ja high moment oli siis, kui me mingi hetk Kaspariga olime New Yorgis, Brooklyn Bridgeil. Ühel hommikul ja, ja saime mõlemad aru, et me mõjutame mingi riigi GDP-d. Ja, ja see nagu hi-five moment, kui sa mööda seda Brooklyn Bridge'i kõnnid ja saad aru, et sa saad oma riigi GDP-d tegelikult mõjutada oma, oma töö läbi, siis see oli kindlasti hetk, mis jääb igaveseks meelde.

Mingi põhjus või mingi seos, et miks, miks te just sel hetkel seal Brooklyn Bridge'i peal sellest aru saite?

Tead, me arutasime lihtsalt seda, et millised olid meie tulemused olnud, jõudsime teatud arvutuste järel selleni, et, et me mõjutasime seda, ma ei mäleta seda. Nii-öelda null koma koma kohta, aga, aga ikkagi, et sa andsid päriselt panuse riiklikku tegemisse ja, ja ei tea, millal elus veel sellist võimalust saab.

Väga hea, aga meie saade on läbi, aitäh kõigile osalejatele ja palju edu sulle, Ott, ja. Ma usun, et me kohtume siin saates veel, mis teab, mis rollis ja, ja mida veel mõjutada saab, aga Restart on eetris jälle nädala aja pärast, nii et kuulmiseni.