@ RESTART // 2020.10.03
KUUPÄEV
2020-10-03
PIKKUS
45m 39s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutletakse Eesti e-residentsuse programmi arengu ja sihtgruppide üle, analüüsides antropoloogiliste uuringute põhjal e-residentide motivatsiooni ja ootusi. Külalised Ott Vatter ja Elis Kaljuvee lahkavad programmi väljakutseid, sealhulgas turvalisuse küsimusi, ning diskuteerivad e-residendist kui Eesti riigi potentsiaalsest ressursist.
KÜLALISED
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
E-residentsust on lahatud nii- ja naapidi, aga meie proovime tänases Restardi saates pakkuda vaatenurka, millest avalikkuses seni juttu pole olnud. Kes on Eesti e-resident ja miks ta on? Ja veelgi olulisem, mida ta sellest teenusest ja Eestist laiemalt arvab? Tuleb välja, et lisaks kasumlikule uuele teenusele oleme me e-residentide näol loonud Eestile veel ühe potentsiaalselt väga kasuliku ressursi. Restardis on täna külas ametis lahkuv e-residentsuse juht Ott Vatter ning Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Elis Kaljuvee. Saatejuhid on Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka.
Ma käisin eelmine aasta oma vanas koolis rääkimas siis avaliku sektori tööst ja, ja sellest nagu võlust ja võimalusest võrreldes erasektoriga, ma arvan, et sa saad. Kui sa tahad ära teha midagi ja sul on seda drive, siis sul on, need võimalused on ikkagi tohutud. Mitte ainult nüüd, noh, e-residentsuses, aga Taavi võib lisada ministeeriumist tegelikult, kui sa, kui sul on ambitsiooni, siis need võimalused riigis midagi ära teha, ma arvan, et Eestis, kuna see aparaat on õhuke, on, on harukordsed. Ja see kogemus erasektori jaoks, ma arvan, et on, on päris asjalik, et tasuks mõlemat teha, on minu arvamus. Proovida.
No minu motivatsioon on hoopis mujal, et mul oli ikkagi see motivatsioon, et, et küljest saada võimalikult keerukine, keerukas probleeme endale lahendamiseks ja võimalikult palju neid keerukaid probleeme, ehk siis. Noh, kui sa võtad nagu erasektori ja siis noh, väga paljud nendest sektori nii-öelda siis distsipliinidest on välja kujunenud, ehk siis neid radikaalselt muuta, no ma ei tea. Ma ei ole, et keeran taksonduse pea peale, teen Uberi on ju, näiteks mingi sellist, et ega neid võimalusi väga palju ei ole. Ja palju rohkem on neid võimalusi just nagu avalikus sektoris, kus sa saad noh, nii-öelda ühiskonda muuta või, või, või mingit protsessi toimimist või. Või, või, või mingit pettustaruvaid või mis iganes, et selle läbi nagu riigile rohkem tulusid teenida, et kui sa tahad otsida nagu keerulist probleemi. Mis võiks riigile teenida, noh, sadu miljardeid või sadu miljoneid eurosid, et, et siis erasektoris sellist probleemi leida on, on, on keerulisem.
Jällegi, ma arvan, et tasuks proovida erinevaid asju, et see nõu, mis ma, mis ma vanas koolis ka andsin noortele, oli see, et, et mina vaatan mõlemale poole, avalikus sektoris on neid võimalusi ja seda vastutust, ma arvan, nagu kui short time antakse sulle rohkem. Aga ERAS on sul jälle omad nii-öelda rahalised motivatsioonid ilmselt paremad, et tasuks tšekata mõlemale poole. Tagasi ERAS see minu puhul see kehtib muidugi jah, et peaaegu kuus aastat avalikus sektoris. Ma olen muideks seda ka New Yorkerile andnud intervjuus, kus tsiteerite seda siis öelnud, et kui keegi oleks küsinud mu käest. Umbes mingi kuus aastat tagasi, et kas ma kujutaks ennast avalikus sektoris ette, siis ma ütlesin fuck no. Ja siis see läks New Yorkerisse sisse niimoodi suure rasvase tsitaadina. Aga no tõesti, ma ei kujutanud seda, seda kunagi ette, täna vaatan tagasi, et ei, ei kahetse otseselt midagi, et palju on tehtud.