Teate, jaotub täna meil peamiselt ikkagi selle järgi, et top kolm on meil naabruses olevad riigid, kellel on juba varasem mingi seos Eestiga, kas siis isiklikus või ärilises plaanis. Ja, ja siis ka tugevalt topis on Euroopa nii-öelda konservatiivsed riigid, kus sul on väga keeruline bürokraatlik ettevõtlusega tegeleda. Ja see majanduslik mõju siis, mida meie viimastel aastatel oleme tugevalt taga ajanud, tuleb peamiselt ikkagi Euroopa Liidu riikidest. Ja siis on huvitav kategooria nagu fännid või meie ütleme siis kogukonna liikmed, kes, kes otseselt mingit majanduslikku tegevust ei tee, aga elavad meile jubedalt kaasa ja rohkem kui Eesti kodanikud üldse kunagi.
Ott tegelikult väga hästi juba võttis kokku selle üldise pildi või see, millest, millest te ka meie uuringust ilmselt kinni hakkasite, et eelmisel aastal sai tehtud uuring, mis vaatas natuke laiemalt sellist kaugettevõtja profiili. Ja sealt tuli täpselt välja see pragmaatik, ehk siis, kes otsib täpselt oma konkreetsele probleemile lahendust, see sõltub natuke asukohast. Näiteks on tal siis vajadus siseneda Euroopa Liidu turule või siis ajada lihtsalt Euroopa Liidu partneritega asju. Ja tema enda koduriigis ei ole see ettevõtlusvorm siis nii tuntud, nii et ta ei saa nendele teenustele ligi, et see on üks hästi-hästi konkreetne profiil. Ja samamoodi need fännid. Hästi tuli välja minu meelest Aasia kogukond eelmise aasta uuringust, kus nad siis kõik olid jube, jube entusiastlikud ja, ja hullult neile meeldis see, see programm, aga et tegelikult nad väga ei kasutanud seda, et see jäigi sellise fännluse ja justkui millestki nagu uuest ja innovaatilisest osaks olemisse, et. Et just see, et ükski teine riik maailmas ei tee sellist asja, et see on justkui osa tulevikust, et see oli selline hästi põnev, põnev vaatepunkt. Ja eelmise aasta uuringust siis veel muidugi tuli välja ka neid, kes, kes siis arvasid, et tegelikult sellel e-residentsusel ei ole mõtet, kui sa oled start-upper, sest et siis on ikkagi nii sisse juurdunud USA igasugused reeglid, et Eesti ei anna esialgu veel start-up'i maailmale midagi juurde, selles mõttes. Et see oli nüüd niisugune konkreetsem, võib-olla kriitiline pool, et inimesed, kes seda ei vaja. Aga nüüd, kui selle aasta uuringust ka natuke paralleele tuua, siis järjest enam minu meelest joonistub välja see, et ikkagi e-residendiks hakatakse mingil põhjusel, mingil vajaduse tõttu. Ja enamasti selleks vajaduseks on ettevõtlusega alustamine või sellega jätkamine mingil, mingil viisil, mingis vormis. Et see siis võib-olla põhjuseks see, et sa ei saa oma riigis asutada ettevõtet, sa liigud liiga, liiga palju, et neid erinevaid variante on väga palju. Aga see ettevõtlus hästi selgelt joonistub välja. Siis tahaks kindlasti ära mainida selle, et. Et kõikidest nendest intervjuudest jookseb läbi, kui suur on usaldus tegelikult selle Eesti riigi vastu, et kui me mõtleme nüüd näiteks seda, et miks ei, miks ei kasutata näiteks Iirimaa võimalust. Või laiemalt seda UK-s äriregistreerimise võimalust, siis kohe-kohe tuleb siia taha see, et see on riik, Eesti on riik, Eesti valitsus on äge, toetab sellist asja, et. Et jah, ühest intervjuust tuli ka täiesti välja, et täiesti uskumatu, et selline, selline riik on olemas, kes sellist asja teeb ja et kui ajalooõpikud ei ole muutunud, siis peaks muutuma, et valitsus saab asju teha ka teistmoodi. Et pragmaatilised vajadused, ma ütleks ja, ja just see Eesti riigi tugi on hästi-hästi suur ja seda ka väga väärtustatakse.
Me saime kogu selle uuringu taustal paremini aru ju, kes need persoonad on, et me joonistasime välja just see pragmaatik versus siis elustiili e-resident, on ju, kellele meeldib olla see. Digitaalnomaad, kes reisib paalil ja, ja teeb mingit ägedat nagu visuaalkunsti versus siis nagu Serbia ärimees, kes müüb oma. Oma autoparki ja tahab ainult nagu iga, iga hinna eest nagu mitte tähelepanu keskpunktis olla. Ja ma tooks ühe huvitava näite, mis, mis minu jaoks kõige huvitavam selle nii-öelda esimese uuringu juures oli see, et, et me alati mõtlesime, et miks neid e-residente kogukonnas nii palju on, et kui ainult seit, noh, ütleme, et neid on üle seitsmekümne tuhande ja ettevõtteid on neliteist tuhat, et mida need ülejäänud siis teevad selle kaardiga. Ja, ja tuli välja, et need vabakutselised on ikkagi oma, oma hinges üksikud inimesed sageli, sest nad reisivad ringi kogu aeg, neil ei ole kodu. Nad on üksikettevõtjad ja siis see e-resident ja see kogukond on tema jaoks nagu, nagu pere ja, ja nad tunnevad sellist suurt ühtekuuluvustunnet. Ja nad ei peagi olema isegi noh, mingid ettevõtjad, aga nad tahavad olla siis mingis klubis koos selle kaardiga ja, ja käia, käia aeg-ajalt meil Eestis latitude'il.
Ja et ega ma tahtsin siia juurde lisada, et ega nad ei koondu ka ainult selles mõttes Facebooki, et mis me oleme jälle õppinud, on, on see, et ka foorumitel on väga suur roll, et näiteks venekeelsetel kõnelejatel on oma e-residentsuse Reddit, kus siis jagatakse just selle, selle teemalisi probleeme, et see üksteiselt õppimine, üksteise kogemustelt, kogemustest õppimine on hästi-hästi oluline, et see kogukonna tunne tuleb siia e-residentsusele kohe kõvasti juurde.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]