Kuidas oma asi suureks rääkida

Head kuulajad, Restart alustab ja täna on laupäev ning Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on, on oma kohad mikrofonide taga sisse võtnud. Ja täna me räägime Restartis ühest teemast, mis kuidas ma ütlen, me väga tihti ei tule jutuks siin saates, aga, aga mõnikord tuleb ka. Me oleme vist, ma arvan, loetud arvu üks-kaks korda rääkinud sellisest teemast nagu PR ja kommunikatsioon. Ja täna meil on külas inimene, kes on seda väga kõrgel tasemel teinud kahes unicornis ja, ja võiks siis öelda võib-olla kolmes unicornis, hakkame neid kokku lugema ja, ja sellel alal väga pikkade kogemustega. Ning üsna hiljuti teatas ta siis, et tõmbub siis vähemasti hetkeks aktiivsest tegevusest kõrvale ja hakkab otsima uusi väljakutseid. Et meil on külas Marek Unt, tere, Marek. Tere, tere. Sa, ma ei tea, loeme need Unicorn siis kokku, et sa oled seda valdkonda juhtinud Transferwise'is ja Boltis. Ja midagi sa tegid Skype'is ka.

Jaa, mu tööelu on tegelikult, võiks öelda kahes etapis, et esimene ots on tegelikult seotud hoopis IT ja teenuste juhtimise ja, ja sellise natukene nohiklikuma poolega võib-olla siis ja, ja siis see. Glamuurne kommunikatsioonitöö on, on minu teine osa karjäärist olnud ja seal tõesti jah, Transferwise'is ja, ja Boltis olen ma seda tööd teinud, aga varem. Skype'is ja Playtech'is, mis on mõlemad omal ajal olnud nendeks lipulaevadeks, keda, keda esile tuuakse.

Sa oled hästi valinud järelikult, väikest, väikest asja ei ole teinud.

Ja, ma ikkagi päris, päris palju tänan õnne ja, ja juhust, et, et ma olen just sellistes kohtades olnud ja, ja alati ka olen väga skeptiline inimeste suhtes, kes väga kõvasti endale rinnale. Rusikatega taovad, et just nemad mingisuguse saavutuse taga on oma tööga ja kõigega, et väga palju elus mängib juhus.

Jah, mina vist tulenevalt ka oma, ma ei tea, haridusest, taustast ja eluaegsest töökogemusest olen kogu aeg arvanud, et, et kommunikatsioonil on väga tähtis roll ettevõtte saatuse määramise juures. Mitte, noh, võib-olla mitte nii tähtis kui. Tegelikult töö trassival tegevjuhil ja, ja heal müügimeeskonnal ja nii edasi, aga et mina olen kogu aeg arvanud, et kommunikatsioonikoht on, on seal tippjukskonna laua taga on ju, teha neid otsuseid väga strateegilisel tasandil ja, ja, ja see kõik on üks tervik lõpuks turunduse ja müügi ja, ja tootearendusega. Aga, ja, ja ma arvan, et ma tahaksin, mina tahaksingi täna selles saates nendest teemadest rääkida, et, et mis on Mareki kogemus. Kas see loeb üldse tänapäeval, et mida see valdkond tähendab? Kui ma olen täna mitte unicorn, mida ma peaksin sellest mõtlema, kas mitmendana ma peaks kommunikatsiooniinimese tööle võtma ja mida ma talt ootan ja nii edasi, nii edasi. Aga Taavi, sa oled väga vaikne olnud, ma mõtlesin kiuslikult sinu käest küsida, et sa oled ka erinevaid suuri projekte elus teinud, et kas. Mis mulle, mis mulje sul kommunikatsiooni inimestest on jäänud, et kas? Kas sa oled, kas sa oled arvanud oma juhtimisotsuste juures, et ta peaks olema laua taga siis, kui tähtsaid asju arutatakse või, või on need mingid inimesed, kes kuskilt saadavad pressitaateid välja?

No selles, seal on jah, erinevad faasid ettevõttel, et mina vaatan, okei, olgu öeldud ära, et kommunikatsioon on ülitähtis. Küsimus on see, et kas ettevõte, mis faasis ta on piisavalt rikas, et omada omaette kommunikatsioonijuhti. Ehk siis ma toon siin näiteks Nortalis me omal ajal värbasime täiskohaga kommunikatsioonijuhi, ma arvan, kaheksa aastat pärast asutamist. Ja esimese aasta jooksul veel toona me kusjuures ei suutnud nagu päris sellest rollist nagu aru saada või üldse välja mõelda, et mis ta tegema peaks, on ju, ja. Ja et kust seda nagu rolli kasutada ja, ja õnneks meil jätkus kannatust, et ära oodata, sest ta noh, puhkes täiesti nagu õitsele, see oli meieeliselt õgene muide. Kes enne seda tegi arvutimaailma. Ja ta hakkas, siis on tegelema meil sisekommunikatsiooniga ja see oli see aeg, kus nii-öelda video hakkas minema igapäevakasutusse. Täna me vaatame seda, et keegi tegi, noh, selle asemalt kirjutab ikka teksti, saad ütlen kohe mingi video või klipi, onju. Et tema hakkas neid tegema siis kaks tuhat kaheksa ja seda kenasti parandas meie sisekommunikatsiooni ja sealt edasi me liikusime välise kommunikatsiooni poole. Mida meil ei olnud otseselt vaja nagu müügiks, aga millega tekkis ettevõtte maine ja, ja noh, tema puhul seal ma ütlen teene või karuteene. Vaata, ettevõttel alati sinna, balansseerib selle nii-öelda hea maitsepiiri peale, et tihti võib juhtuda, et kui kommunikatsioon on liiga hea, siis juhtub see, et kuidas ma ütlen siis, maine läheb sisust mööda. Ehk siis sa ei suuda enam palkuda niivõrd head nagu sisu kui nagu maine on, noh, ma ei tea, ehe näide võib-olla, et vaata, kui me, noh, e-residentsust on alati müüdud nagu nii-öelda pisut üle, on ju. Jällegi, kui sa müüd ameeriklastele, siis see on loogiline, sellepärast nemad ongi harjunud sellega, et sa peadki üle müüma, et no Ja kui sina üle ei müü, siis järelikult kahega jagades annad ainult poolt väärtust, on ju. Et selles mõttes nagu kommunikatsioon on tähtis, kus maalt on vaja ometi kommunikatsioonijuhti, noh, sõltub sõna otseses mõttes business'ist. Aga mis mind kindlasti huvitab, on jah, see, et mida ka Marek käest küsida, et, et kui palju ikkagi seda kommunikatsiooni selles mõttes väärtustatakse, et kui strateegiline see positsioon on, et. Okei, üks asi on juhatuse laua taga istuda, aga teine esiteks on see, et kas ta näiteks saab optsioone. Kus on ta palgaahelas, et kas parimate kommunikatsioonijuhtide pealt käib nagu võitlus, täpselt nagu näiteks a la parimate CO-de või, või HR-i värbamise pealt käib võitlus Eestis, on ju, et kas kommunikatsioonis on samasugune konkurents? Et need on küll kindlasti küsimused, mis mind huvitaksid tänase saate jooksul.

Aga kuna küsimused said esitatud, siis ma arvan, et laseme siis Marekil rääkida, et kuidas on, kas, kas sinu pärast käib turul lööma?

Kui ma paar kuud tagasi andsin avalikult teada, et jah, mul on tõesti nüüd mõtteaeg maha võtta ja pärast seda pikka sprindi tempos joostud maratoni natukene hingata, siis. Jah, oli päris palju just neid tehnoloogiaettevõtteid ja start-up'e, kes tulid, küsisid ja uurisid ja olid väga huvitatud sellest, et. Et see kogemus, mis mul tõesti on nii Transferwise'ist kui Boltist kui, kui varasemalt. Et kuidas seda oleks võimalik nende heaks rakendada ja, ja, ja soovisid nõu, nii et ma arvan, et see, seda osatakse hinnata küll, aga, aga. Jah, kindlasti on see ettevõtte küpsusastme ja, ja arengufaasi ja, ja, ja juhtkonnaga kõigega seotud, jah.

Kas, kas sulle on kunagi pakutud optsioone, olen, kui sa Skype'i läksid või juba Playtech'is näiteks. On, on see selline koht, mida öeldakse, et näed, et, et sinu base on, ma ei tea, siin kaks tuhat või kaks tuhat viissada eurot või kolm tuhat, eks on ju, aga näed optsioonidega saab teenida veel miljoni.

No tõesti, mul on olnud nagu see õnn olla nendes ettevõtetes, kes ma arvan, seda optsioonide töötajatele motivatsiooni jagamise kultuuri üleüldse on eest vedanud ja arendanud, et Playtech juba tõesti toona. Kahe tuhandete alguses tegi seda ja ei diskrimineerinud selles mõttes ühe, ühtki töötajat, et see kogushulk võis olla ju küll erinev, kui palju. Kui palju ühele või teisele optsioone anti, aga, aga kõik, kõik said tõepoolest ja, ja nii, nii ka Skype'i puhul, nii ka Transferwise'i puhul, nii ka Bolti puhul ja ma arvan, et see on täna nagu pigem erand. Kui, kui mõni ettevõtte just alustav start-up ei, ei motiveeri oma töötajaid optsioonidega.

Kuidas sa ise seda, ma ei tea, kirjeldaks või seletaks, et mida sina või noh, sinu positsioon ettevõttes teeb, et kõik on ju, me kujutame ette, mida, mida nad teevad ja, ja noh, iga ametikoht nügib natukene seda ettevõtet nagu kõrgemale ja ülespoole, mida sina teed?

Kui ma võib-olla proovin natukene selliselt abstraktsemalt vastata kõigepealt ja siis me võime ju minna konkreetsemaks, et siis ma näen enda ülesannet tegelikult ühelt poolt kuulajana. Selle inimesena, kes, kes aitab ettevõtte sees sellest Bubble'ist või, või, või kultusest, mis, mis on teatud mõttes positiivne ja nagu. Suunab energiat võib-olla nagu õigetesse kohtadesse. Aitan sellest mullist välja vaadata ja, ja tuua tagasi seda infot, mida, mida välismaailm peegeldab ja ütleb, nii et ma ütleks, et esimene. Esimene ülesanne on tegelikult ikkagi kuulata ja võib-olla alles see teine ülesanne on rääkida või, või näidata ja üritada välja tuua, mis, mis selle ettevõtte siis nüüd eriliseks teeb või, või mis on need toredad asjad, mida me oleme. Mida me oleme ära teinud.

Selles mõttes ma vastan ise sulle, Henrik, et kui sa oled väike tarkvarabutiik ja teenindad paari-kolme klienti. Ja sul on nii-öelda käibeliin või ütleme, selline pikk leping on ees olemas, sul ei olegi plaanis kasvada. Jumala eest, noh, mida vähem sa seal meedias figureerid, kui sa otseselt nüüd a la tööjõudu ei taha juurde palgata ja. Olla nagu tööjõuna, atraktiivne, siis noh, põhimõtteliselt nagu ei ole üldse vaja tegeleda millegagi. Samas, kui sa oled start-up ikkagi ja start-up'i puhul me ikkagi räägime eelkõige nendest ettevõtetest, kes teevad midagi totaalset uut. Aga uus tähendab, et seda peab ju siis ju selgitama. Noh, a la meil ei ole siiamaani ühiskond aru saanud, eks noh, enamus-vähemalt, eks, et sest noh, see on ikkagi nii uus ja see on nii kosmos, et seal peab ikka süvenema selleks, et üldse mõista, millega tegemist on, on ju. Võtame Bolti, enne Bolti tegelikult oli Uber, kes tegi kogu kommunikatsioonitöö mõnes mõttes ära, et, et oot-oot-oot-oot, et see taksondus ei peagi olema selline, kus. Nahktagiga vend võtab siin nagu peale ja, ja annab tšeki ja, ja, ja peksab, petab maksudega on ju, et võib-olla läbipaistvaid ja nii edasi, on ju. Et Bolt õnneks sai selle sabas nagu sõita, aga noh, nägelt ise me siin kevadel rääkisime, et kui Bolt kutsus, küsis tuge. Siis nende väline nagu kuvand, maine oli selline, mis nagu ei toonud seda, nagu oli Tallinkile, et oh. Mul ei saata laenu, mingit küsimust ei ole, on ju, et, et noh, järelikult seal oli tegelikult mingi puudujääk või mingi, mingi asi nagu tegemata, eks. Kui me räägime Me jälle sellest, et raputatakse mingit osa maailmast, mis on harmuspärane, ehk siis nagu noh, muidu on olemas tavapärane pangandus, on olemas suured tulud rahaülekande pealt, nüüd tuleb mingi punt ja ütleb, et nii enam ei saa, on ju, või nii enam ei pea, on ju. Või näiteks seesama, et Skype'i nähti omal ajal iivelina selle koha pealt, et näed, et telkod ehitavad võrgud, investeerivad tehnikasse, on ju, ja siis tuleb mingi punt ja pakub tasuta kõnesid meie infra pealt, on ju, et.

Taavi, aga sa kirjeldad ju nagu noh, mõnes mõttes ka praegu, ütleme eriti start-up'ide puhul on ju, sa ju, sa ju kirjeldadki seda, mis nad on. Noh, et seda, seda kõike, mis oli founder'i idee ja mida investorid back'isid, eks ole, noh, et see ei ole ju nagu Mareki-suguste inimeste välja mõeldud kuskil kabinets, et oh, me oleme see, on ju. Aga

sellepärast, see on, aga vot see ongi see noh, et näha, kui mõnel see tuleb veel ja mõnel ei tule, eks ole, näiteks sama e-residentsuse puhul me kuidagi vedas, et see idee ise kandis nii palju, et noh, see ei pidanud seda väga palju nagu ilusamaks nagu tegema või mõtlema seda kuidagi ilusamaks. Ja kuigi see on, ütleme, Eestis saanud kõvasti kotti see teema, siis välismaal ma siiamaani ei ole lugenud ühtegi, ühtegi artiklit, mis oleks negatiivne selle idee suhtes. Noh, võib-olla ma ei tea, ma ei ole sattunud peale või nii edasi, eks, aga, aga, aga see idee iseenesest nagu toidab, onju, sedasamas Bolt onju noh, fantastiline ettevõte, fantastiline business, täitsa nagu müts maha, et tõesti eestlased on nii kaugele jõudnud, onju, samas kuidagi on ikkagi nagu suudetud endale noh, tahes, tahtes või tahtmatult nagu jätta mingi selline märk külge, mis ei pannud kohe riigi jutte hopsti, nagu tal neile raha üle kandma, eks. Noh, Porto Franco sai, on ju, et noh, et, et mis see nagu tundub, nagu vaatab peale, mõtled jabur. Aga

see ei olnud, see ei olnud küll avaliku kuvandi pärast, ma arvan, miks Porto Franco sai. Tallink tõenäoliselt sai avaliku kuvandi pärast ja võib-olla mingi, ma ei tea, Marek, laseme, sina olid muide Boltis sel ajal, mida Taavi juba kaks korda maininud on. Kas sa tunned, et sa, et sul oli nagu mingi tegemata jätmine seal?

No sellest olete, ma arvan, olen ma kuulnud teidki siin, siin arutamas mitmete erinevate inimestega, kes on, kes on ka kulisside tagusele elule olnud väga lähedal. Ma arvan, et. Bolti puhul on kindlasti eriline see, et ta on väga polariseeriv ettevõte. Ja siin on väga, väga, ta tegutseb selliste väga tugevate selliste poliitiliste hoovuste kokkupõrke. Kohtade peal samamoodi, et kui me räägime, kui me räägime märksõnadena välistööjõust. Või, või, või, või tööampsudest või, või sellistest. Asjadest, mis on tegelikult nagu lahti rääkimata ühiskondlikul tasemel, et kas me peaksime aktsepteerima sellist teistmoodi töövormi. Kui on palgatöö, kas me peaksime ootama enda riiki inimesi, kes, kes teevad, kes teevad erinevaid töid, nii neid kõrgelt kvalifitseeritud kui ka vähem kvalifitseeritud töid. Need on nagu need teemad, kus, kus ma arvan jah, poliitiline olukord ja, ja Bolt kokku põrkasid. Aga ma arvan, et mida Taavi ütles nagu iseenesest huvitavalt ja, ja õigesti juba enne, on see, et tõepoolest PR-i ülesanne on teatud mõttes olla nagu selline. Optimistlik, optimistlik kõneleja, aga see lünk tegelikkuse ja selle projitseeritava vahel tõepoolest ei saa ka väga-väga suureks kasvada, et selles, selles on ohud,

jah. Väga tore, aga me teeme siia oma esimese pausi ja siis jätkame. Restart läheb edasi, meil on külas Marek Hunt, kes on mitmes, mitmes Eesti suures ja väga suures tehnoloogiaettevõttes või start-up'is teinud PR-i ja juhtunud, juhtunud kommunikatsiooni. Ja eelmises lõigus me natuke nagu, me keerutasime ühe teema ümber, mis mulle isiklikult on alati väga suurt sellist huvi pakkunud, et kui ma olen start-up, on ju, siis noh, kõik inimesed, kes on ka Restarti kuulanud, teavad, et noh, et Eesti turg, et. Et noh, no way, et mis, mis Balti turg, mis Soome turg, eks ole, et, et start-up'i turg on maailm. Ja, ja, ja see kajastub loomulikult noh, kogu ettevõtte olekus, on ju, selles, mida tippjuhtkond teeb, mõtleb, kuhu nad oma aega panevad. Mul on ajakirjanikuna, mul ei ole olnud nagu probleeme start-up'pidelt, noh. Kommentaari või ma ei tea, ka, kaasa mõtlemise saamisega, aga see on ikkagi väga selgelt näha, noh, et K-Bolti puhul on ju, et, et enne, kui meil see tööjõukriis algas, ega neid start-upe see Eesti turg kuidagi nagu ei huvitanud. Ja noh, seesama, mida Taavi viitas, on ju, et, et mingil hetkel on teil seda Eestist nagu seda kuvandit vaja, on ju, et mingil hetkel on teil probleem ja teil on vaja, et ühiskond ütleks, oh jess, see on meie. Ja kui te ei ole sellega tööd teinud, on ju, et noh, siis, siis te seda ka ei saa. See on tõenäoliselt, Marek, kuidas sina seda dilemmat vaatad, et istud siin Eestis, aga oled head of PR Europe või global näiteks, siis sul ei ole mõtet ju Eesti peale aega kulutada või peaks seda tegema?

No ma ütleks, et jah, väga pragmaatiliselt, kalkuleerides jõuab tõesti sellisele tulemusele, et, et kui Eesti. Moodustab mingisuguse X protsendi meie lõpptarbijatest, et siis peaks proportsionaalselt talle pöörama nii ja nii palju tähelepanu ja saad, saad tulemuseks, et noh, et viis minutit on siis, on siis kuus nii-öelda aega Eesti meediale. Noh, tegelikkus on teistmoodi ja ma arvan, et see on mitmel põhjusel, nii, ühe sa ütlesid ära, et see tööandjabränd on tegelikult üks, ma arvan, põhilisi motivaatoreid, miks. Miks start-upid ka Eestis ikkagi PR- ja meediasuhetega tegelevad ja tahavad, et nad positiivselt silma paistaks. Ja teine asi on, ma arvan, selline vähem mitte praktiline nii-öelda, et see on, see on, ma arvan, see patriootlikkus ja, ja soov tegelikult, kuidas öelda siis. Olümpiasportlase kombel positiivses mõttes Eestit maailma, maailma tribüünil aidata.

Aga üks siis on see PR on ju, mis on selles mõttes ettevõtte maine, mis võib mingil hetkel olla sinu nii-öelda vaenlane või sinu sõber. Ta kindlasti aitab värbamises kaasa, ta väga palju aitab kaasa raha tõstmises. Ühesõnaga väga tihti noh, on isegi Eestis näha juba neid mudeleid, kus noh, mingi äri on ennast sõna otseses mõttes suur, suureks müünud, et noh, omamata mingit erilist sisu. Jällegi mingite õigete PR-sõnumite, õigete partneritega ja nii edasi on ju, saavutatakse nagu olekus. Enne kui keegi üldse midagi alustab, on juba ettevõtte üle kümne miljoni väärt, on ju. Et aga ma küsiksin seda kohta, et kui palju sina oma töös, selles mõttes PR-is oled pidanud olema nii-öelda müügitugi? Ehk siis see, et sa teed mingit teatavat evangelismi, et sa sõna otseses mõttes kujundad seda kliendi või sihtrühma arvamust, kus oledki partner selleks, et ahaa, et sul tooteomanik ütleb, et näed, et minu klient on siin kolmekümnendates kui neljakümnendates meesterahvadeks, kahe lapsega ja nii edasi, on ju, et näed, et ma tahan nendeni jõuda, on ju. Kas see on ka sinu maailm veel või sealt läheb ikkagi räme, räme joone ja see on nagu puhas juba turundus ja see ei ole sinu asi?

Ei, ma arvan, et see näide on väga õige ja asjakohane, sest, sest. PR ja, ja ütleme siis meediasuhted ei ole tingimata alati kõige. Kiirem viis kliente võtta, võita, võib, võib-olla teatud olukordades ja, ja. Ja, ja ta võib olla absoluutselt selline nii-öelda üks kõige efektiivsemaid viise alguses, kui sa mõne turu, tootmega turule tuled või teenusega uuele turule lähed, tähelepanu saada. Aga väga palju sellest tööst on selline nii-öelda. Pikavinnaga ja, ja, ja long-tail tüüpi, kus, kus eesmärk ei ole tõepoolest see, et, et üks, üks või teine lugu meedias peaks otsekohe sulle tooma kliente. Vaid, et see võib olla selliseks nii-öelda toetavaks või proof point'iks sellele samale müügiinimesele, kes läheb võib-olla hoopis kuskile enterprise'i oma juttu rääkima ja. Ja on vaja, et see, mis see avalik kuvand, mille leiab see ettevõtte eest pärast selle müügimehe käiku. Oleks positiivne ja toetaks seda juttu, nii et, et ma arvan, et seal on jah, selline võib-olla ta selline vastastikku toetav ülesanne.

Aga kui sa vaatad üldse meie startupi maastikku, okei, sa oled päramiselt suuretega teinud koostööd, noh, meil on täna on startup leaders klubi andmete järgi circa tuhat startupi, eks, et kas sa oskad nagu anda mingi hinnangu, et mis seisus see turg on üldse, et kas me oleme noh, küpsed. Varases faasis pigem võiks rohkem PR-i teha, rohkem müüa, ennast suuremaks puhuda. Ühesõnaga, anna mingi kommentaar, anna mingi hinnang.

Nojaa, ma ei, ma ei ole kindel, et ma julgen nagu nii suuri üldistusi teha, aga kui ma võtan, kui ma võtan selle väikese valimine nendest start-up'idest, kellega ma olen, kellega ma olen rääkinud viimase poole aasta jooksul näiteks. Ja see on võib-olla kümmekond, siis. Siis ma näen, et see omaenda tegevuse mõtestamine ja, ja mõtlemine, et kes on mu klient, mis on see, mida ma tahan talle öelda, kuidas ma talle lähenen, et see järjest paraneb tegelikult. Ja lõpuks see kommunikatsiooni põhiküsimused ongi, seisnevadki nendes samades küsimustes, et kes on minu kliendid, kas ma tean, kellega ma räägin, mida ma neile öelda tahan, kas ma tean, mis neid kõnetab ja, ja, ja kust ma neid kätte saan, et mis kanalite kaudu ma pean lähenema, see on selline nii-öelda. Noh, kõige lihtsam strateegilise või kõige lihtsam kommunikats, kommunikatsioonistrateegia kokkuvõte ja, ja kui ettevõte seda ei tea. Kui nendele küsimustele on raske vastata, siis võib, siis võib tõesti juba küsida, et kas, kas ettevõttel on see toode või teenus, millega edukalt välja minna. Nii et mõnes mõttes aitab nagu see kommunikatsiooni puudulikkus teinekord diagnoosida, et kas tegelikult teenuse või tootega on mingisugune jama ja see tuleb ära parandada.

Minu erialas tarkvaraarenduses see valdkonna on suhteliselt müstifitseeritud ja see tundub keeruline ja eks ta muidugi ongi mingites kohtades keeruline, aga. Aga vähe on teada fakt, et iseenesest kui me võtame klassikalised noh, mille aplikatsiooni programmeerimise või andmebaasi ehitamise näited, siis. Kokkuvõttes on nad kõik noh, suhteliselt sarnased ikkagi, et me lihtsalt kasutame erinevaid nimesid, et noh, et a la ühes süsteemis me ütleme nimi patsient, teises kohas me ütleme klient, kolmas, kolmas kohas ütleme isik, on ju. Aga kui sa hakkad atribuute vaatama, vaatad, mis, et kõigil noh, kõigil on mingid teenused, kõigil teenusel mingil hind, maksed, maksmata jäätmised ja nii edasi. Siis kokkuvõttes põhimõtteliselt kõik süsteemid on väga-väga sarnased, et, et hakkab mingil hetkel neid asju tegema masinlikult, sellepärast et vahet pole, et kas sul on haigla või bordell, eks, on ju. Et kuidas see PR-iga on, kas siin on ka niimoodi, võib-olla Hendrik, see on teile mõlemale küsimuse, et, et mingil hetkel see muster, mille järgi see töötab või kuidas sa töötad. Iseenesest on selline noh, umbes nagu ma ei tea, start-upi raha tõstmine, kõigepealt on see faas, siis on see faas, siis on see faas, siis on see faas. Et kui keeruline see töö üldse on, kui, kui palju ta üldse sõltub sellest valdkonnast?

Ma ütleks, et see ühisosa, mida ma just ka välja tõin selle kõige lihtsama kommunikatsioonistrateegia kokkuvõtte näol. See on tegelikult ikkagi väga universaalne ja, ja sellest harutama edasi hakates. Oleneb tõesti jah, valdkonna spetsiifikast, et mis need vastused on, aga küsimused on sageli samad. Nii et, et väga lühike vastus on tõesti see, et ma arvan, et see. Spetsiifika, kuidas müüa toiduainete tööstuse või noh. Või siis mõne tehnoloogiaettevõtte uut toodet. Noh, seal on väga, väga palju sarnasusi ja ma arvan, et seda tõestab ka iseenesest see, et kui meil siin Eestis, Eestis räägime PR-agentuuridest, siis need on. Reeglina sellised noh, maailma mõistes väga väikesed agentuurid, et viis-kümme inimest on juba ikkagi selline suuremat sorti agentuur. Ja see tähendab, et spetsialiseerumist väga palju ei ole. Ja kui ma mõtlen omaenda esimese tööaasta või töökuude peale, et siis. Ühe, ühe kuu jooksul pidingi ma tõepoolest sellise juunior spetsialistina kokku panema siis näiteks ühe uue, uue turule tuleva Ketšupi pressiteate. Siis aitama panga majandustulemused väljaannetele pressiteateni all välja kommunikeerida ja siis aitama ühe tehnoloogiakonverentsi korraldamisel kaasa, et õiged inimesed saaksid kutsutud. Nii et selles mõttes see, see tööriistakast, eriti siin Eestis peab PR-inimestel olema üsna lai.

Jah, see, see kõlab ka nagu reporteri, ütleme tavalise reporteri nagu töönädal, on ju, et. Et noh, lähed hommikul tööle ja üks päev analüüsid kütuseturgu, on ju, ja järgmine päev on sul mingi pank ja siis, siis on nagu start-up ja noh, siis on põllumajandus, on ju, et. Et eks ta väikses riigis, ma arvan, ongi niimoodi, aga. Aga noh, ütleme väikse, väikse või, või alustava startup'i puhul on ju selge, et mis see noh, et esiteks sa tahad üldse nagu saada ennast välja, on ju, sa tahad, et keegi märkaks sind, on ju, et sa oled olemas ja. Ja, ja noh, kui sa suuremaks kasvata, siis tegivad need mured, eks ole, et noh, kas me oleme nüüd juba, ma ei tea, ühiskonnas astunud mingi konna silma peale, on ju, kas me peaksime. Kuidagi aitama seda noh, lahendada nagu, kas me, kas me peaksime nüüd juba mõtlema selle peale, et, et noh, mida nad meist arvavad, on ju ja kas see on meile hea või halb, et need on minu meelest, need on nagu erinevad faasid. Ja paljud ei jõuagi, ma arvan, sinna teise faasi. Kas ma arvan, Eesti on palju startup'e, kellest keegi ei arvagi midagi?

Aga mõtlen, kas start-up üldse on enam popp, et see tundub, et kuna see infoküllus läheb ju iga aastaga järjest hullemaks, et kuskil viis aastat tagasi tulles uue ideega lauda, noh, suht lihtne oli vallutada noh, mingi pealkiri vähemalt äripeolus ära, eks, kui mitte midagi mujal, et. Tänapäeval ma enam väga ei märka, ehk siis noh, mõtleme kasvõi seda, et kui me vaatame Henrik, et neid objekte, keda me tahame siia saatesse saada, siis. Enam nii lihtsalt ei saa, et oled meediaga kursis ja siis tead ka start-upimaastikust kohe kõike, et, et see pigem on ikkagi nii-öelda pead hakkama tagatube otsima, eks, et. Kas start-upid on popid jätkuvalt?

No minu kogemus on tegelikult, et seda head uudist ikkagi täna oodatakse, kui ma vaatan, kui ma vaatan meedia kui koostööpartneri poole, et tegelikult, kui on midagi. Midagi positiivset öelda, kui on mõni uus ettevõte, mis teeb tõesti midagi teistmoodi, mis näib olevat ambitsioonikas ta. On võib-olla karismaatiliste asutajatega, et see, see vastukaja ikkagi reeglina on positiivne, mis sellest, et kuskil kõrval on ka, on ka grupp inimesi, kes kogu seda idufirmandust peavad üheks suureks aferismiks. Üldiselt ma ikkagi noh, majandusväljaannete või, või ka tõesti tehnoloogia või start-up maailmale keskenduvate ajakirjanike poolt. Näen ikkagi mõistmist ja poolehoidu ja tuge, et see on, see on minu vaade.

Aga Henrik, sina näed seda ikkagi väljast, väljaandjana, vastutava väljaandjana, on siis popp või ei ole popp, noh? Raha on popp, ma saan aru, et kui keegi müüb midagi, et siis on ikka popp.

Ei noh, selles mõttes noh, teiste inimese, vaata sellised nagu ürgsed tungid on ju alati kõigis olemas, on ju, et noh, et palju, palju ta pappi sai ja, ja kui rikas ta on ja. Ja ma ei tea, kellega ta elab, sööb ja magab, on ju, et noh, need, need on nagu sõltumata, see pole vahet, et kas sa oled start-upper või mitte, et see huvitab noh, ikkagi noh, inimesi. Aga ma arvan, et see start-up'indus on ka mingis mõttes nagu professionaliseerunud Eestis, et noh, ütleme meie saate Kes noh, võib-olla start-up'iks on osasid neist isegi palju nimetada, et see on, ütleme, selline inkubaatoris olnud projekt näiteks või, või nad ise ütlevad, et on start-up, on ju. Ja meie latt on üles läinud, sest neid on nii palju ja, ja noh, et iga, iga nagu tudengiseltskond, kes tuleb kokku ja ütleb, et nad on start-up, et noh, nad lihtsalt ka ei jõua. Isegi meie saatesse enam ei jõua ja meie oleme start-up'i saade, valdavalt, on ju. Mis sa siis veel räägid, noh, mingisuguse suure väljaande. Esiküljest või, või majanduskülgedest, et see, see latt on, ma arvan, lihtsalt väga palju üles läinud ja, ja teine asi on see, et eestlased on ju väga head sellistes igavates. B2B start-up'ides, noh, on ju, ma. Mitte, et mul oleks midagi nende vastu, no lihtsalt tuli meelde, et, et see tartlaste, see ehitus start-up remoto on ju, tõsti selle raha täitsa korralikult, tõstsid, aga noh. No pagan võtaks, noh, ma ei tea, et sa, sa pead ikkagi no väga, sul peab väga hea kommunikatsioon olema, et sa suudaks selle kuidagi üldrahvalikult huvitavaks teha, et noh. Aga nad käisid

ja, aga sind ei olnud vist sellest saates, kui ma, mul meelde tuleb, aga me võime kutsuda, jah.

Ja, aga teeme siit teise pausi ja siis räägime, mis sellest PR-st saab üldse.

Restart jätkub ja meil on külas Marek Unt ning me räägime PR-ist ja kommunikatsioonist.

Viimane plokk ja räägime üldse PR-i tulevikust, eks, et noh, PR-i puhul ikkagi tavaliselt on olemas mingid kõneisikud, sõnumikandjad. See, et PR-i inimene ise kaamerate jookseb, see on pigem nagu noh, alles siis, kui ma mingit kriisi lahendada ja, ja, ja on vaja jätta mingi täiendav kaart, et noh, saadan PR-i inimese ette, kui see mingi jamaga hakkama saab, see alati öelda, et noh. PR-i inimene ei saanud aru päris täpselt, mis, mis, mis värk oli, on ju. Et samas, kui me vaatame seda, noh, ma ei tea, võtame näiteks Kristo Käärmann saadab ettevõtte tulemused välja tweet, tweet'idena nii-öelda isikliku brändina. Elon Musk ütleb ühe lause, pumm, aktsia paneb viiskümmend punkti ülesse, viiskümmend punkti alla, on ju. Trump kirjutab ühe lause, tere, Turk paneb viiskümmend punkti üles, viiskümmend punkti alla, eks, et. Ja siis tekib küsimuski, et noh, et, et kas need inimesed on ainult meediumid, ehk siis nende kaudu käib sõnumi edastus ja seal taga on ikkagi tohutu PR tiim, kes nagu valib seda sõnumit, on ju. Või siis on ikkagi see, et need inimesed ise teevadki oma olekuga, oma, oma, oma isiksusega ja täpselt oma sõnakasutusega, noh, nii kasvõi nii lihtsa kõnepruugiga nagu Trump seda kasutab, on ju. Et, et nad ongi ise nii-öelda PR masinad, et nad ise ongi parimad PR spetsialistid, sellepärast nad tunnevad valdkonda. Nad on selle valdkonna autoriteedid ja kokkuvõttes nad ei tegelikult vajagi mingeid nõuandeid, sellepärast et see isegi kui midagi mööda läheb, siis antakse andeks. Et kuidas sa, Martin, näed seda, mis sellest PR-ist saab üldse?

No kui me vaatame jah, selliseid fenomene, mida sa siin mainisid ka ja sel nädalal tuli ju, märkasin mina loomulikult professionaalsest kretinismist ka uudist, et Elon Musk saatis väidetavalt siis Tesla PR tiimi laiali, siis. Siis noh, need, need tendentsid, et inimesed katsetavad iseenda kõneisikuks olemist, noh, neid on, neid on väga palju ja väga erinevaid näiteid. Ma arvan, et me, meil inimestena on see filter tegelikult päris hästi välja arenenud, et aru saada, kas meiega räägib mingi konto kaudu PR-tiim. Või meiega räägib vahetult see inimene ja noh, loomulikult. Ideaalis või ütleme siis nagu minu mätta otsast ideaalis on meil, on meil võimalik teha seda koostööd selliselt, et see inimene säilitab rääkides oma hääle. Aga keegi aitab teda ja toetab teda sellegipoolest, aga. Noh, nende, nende otsesõnumite pluss, mida me nagu näeme, kas siis maski puhul või ka Trumpi puhul nende, nende pluss kindlasti või see, mida me hindame, on see vahetus. Ja, ja miinus võib-olla on see siis näiteks kas järjepidevuse puudumine või mingid ebaõnnestunud sõnavõtud, olgu siis unerõhu mõju all või mingitel muudel põhjustel. Sellised asjad, mis, mis aktsia hinnaga teevad asju, mida ülejäänud ettevõte siis järgmisel päeval loeb ja peast kinni hoiab, et. Et see, see on, see on mitmetahuline ja ma arvan, et see Elon Muski ja Tesla otsus meediasuhete tiim vallandada ja meediat ignoreerida, et see veel lisaks läheb sellise. Soovmõtlemise valdkonda ka, et ma arvan, et PR-tiimi vallandamine ei muuda meediat olematuks, ei muuda. Olematuks vajadust ikkagi oma sõnumite peale mõelda ja ei, ei, ei muuda olematuks ka neid võimalikke ebameeldivaid kajastusi, mis, mis tulevad siis, kui meediat ignoreerida.

Aga siin on nüüd nii ja naa, ehk siis mina vaidlen siin natuke vastu, ehk siis õige, ma arvan, ma räägin tegelt samast asjast, ma ütlen, ma ei vaidle vastu, aga, aga ma tooks selle aspekti ikkagi nähtavale, et mida nagu Musk nagu mõtleb, et. Et ma väidan, et kuna meedia on täna juba niivõrd palju müra. Ja noh, ütleme niimoodi, et seda sulle taotakse söögi alla ja söögi peale fake news ja populismi ja nii edasi, on ju. Clickbite, mida millegipärast Eesti jätkuvalt huumoriga vaata, mismoodi siin hundimängija ja muud ajakirjanikud räägivad, et Eesti meedia ei ole clickbite, noh, tule taevas appi nagu naera puruks, on ju. Et, et see Elon Muski või, või ütleme nii-öelda tuntud kõneisiku mõte ongi selles, et, et jumala eest, ma ise kontrollin seda sõnumit, ma saan ise haarata selle narratiivi, millest ma räägin üldse, eks. Ja kui mul ongi paus või, või, või mul ongi vahepeal nagu, nagu negatiivne hetk, siis ma olen vait lihtsalt, on ju. Siis mulle tundub, et näiteks nagu see on täiesti leving kommunikatsioonistrateegia ja kus ikka tõesti mingi häige pasaga saad hakkama, no võtame näiteks sellesama Swedbank, Rumeenia krundid, eks on ju. Noh, tõesti noh, sorry küll, mehed, et te olete ostnud saja viirinud tuhande euroga hektar nagu põllumajandusmaad on ju, et noh, et te olete ikkagi nagu lausaollusega hakkama saanud, on ju. Ja, ja selles mõttes nagu parim taktika tundub, on teemat vignoda ja olla lihtsalt vait. Me oleme näinud seda korduvalt ja korduvalt, me oleme näinud seda Dailinki puhul nii edasi, on ju, et noh, et, et see ongi ja see on see, kus nagu inimestel tekib tõrge, et noh, et aga okei, et, et ma saan aru, et noh, mingi organisatsioon nagu Swedbank saabki olla vait. Aga noh, mask, noh, sa ei saa olla vait, on ju, mistõttu nagu. Ei,

aga ma arvan, et see on nii-öelda suuruse teema nüüd, kui sa oled nii suur, noh, et nagu need näited, on ju, mis seal,

noh,

kirjeldasid, siis, siis sa saad olla vait. Et noh, selle asja kõik läheb edasi, aga ega sa oled lihtsalt nii kindel, noh, sa oled nagu mingi kalju või, eks ole. Karaval liigub edasi, kui erad hooguvad. Ma ei tea, mis sa, Marek, arvad?

Jah, ma arvan, et noh, need, need valikud näiteks. Meediat ignoreerida teatud olukordades või see, või seesama nii-öelda PR-tiim kinni panna, sest ma ise olen oma meedia. Seal, seal taga on tihtipeale ikkagi ka selline nagu. Rahulolematus sellega, millist pilti minust maalitakse ja soov näidata, kuidas on jutumärkides õige. Ja see õige on loomulikult see, mida mina asjadest arvan ja, ja seal natukene noh, läheb see asi selles mõttes. See on see koht, kus tavaliselt ütleme, kommunikatsiooniinimene, kui tal on mõju tegevjuhi üle, läheb ja ütleb, et tead, et noh, et tegelikkus on selline, et me, kui ma rääkisin alguses sellest mullist, et siis aidata sellest mullist korraks välja tulla ja võtta signaali vastu välismaailmast, mitte ainult oma juttu uskuma hakata. See võib olla, see võib olla vajalik.

Ja aga mõtlenki, et kokkuvõttes ma ikkagi kontrollin seda sõnumit, et kui ma ise tean seda, et noh, et a la, et, et kõik, mis ma näiteks Twitterisse kirjutan või Facebooki panen, eks, et, et selle kokkuvõttes meedia korjab ülesse. Nii, aga seal tuleb selle vahega, et ma ise panen nii-öelda esimese nagu, nagu sõnumi esimese narratiivi. Ehk siis noh, täna on tõsine tõrge näiteks mul Eesti meediaga selles, et, et isegi kui sa räägid nagu, nagu heal teemal või kasulikul teemal, siis kuna see on nagu tõenäoliselt nagu mitte kõige seksikama pealkirjaga, siis otsitakse mingi nüanss. Ja, ja sellest saab nagu nii-öelda nagu täielik hitt või clickbait on ju, noh, ma ei tea, võib-olla häsikene näide, et, et, et e-residentsust on üle müüdud, on ju noh, a la no kurat küll, on ju, et noh, et, et kas oli nüüd see pealkirjas kõige tähtsam või olulisem selle jutu juures Et selles mõttes nagu noh, tekib ikkagi tunne, et, et ma tõesti lasengi selle PR-i lahti, sellepärast et mul on endal nende kanalite kaudu nagu lihtsam seda maailma mõjutada. Ja vähem on neid segavaid faktoreid, et ma noh, et a la ma võtan seda riski, et ma nüüd pean leppima siin Delfi ja EPL-iga kokku selles, et noh, et jumal teab, mis pealkirjas tuleb, aga noh, me võtame selle riski ja vaatame noh, äkki läheb hästi, äkki on toimetajal hea päeva sel päeval on ju.

No ma arvan, et see tema, see PR-i lahtilaskmine on, on nagu PR, eks ole, või et noh, see on, see on, see on mingi meta, metaotsus. Ma, mina pigem ajakirjanikuna ütlen, et ja olles ka näinud, on ju, ID-kaardist alates, kuidas selliseid suuri projekte ajakirjandusorganisatsioonide sees vastu võetakse, on ju. Kus, kus on ka inimesed, kes võib-olla, kellest osa ei armasta muutust ja osa nendest on juhtivatel kohtadel ja, ja teevad neid otsuseid, on ju. Et, et lõpuks aitab minu meelest ikkagi see, et see lähened nendele inimestele lihtsalt ükshaaval isiklikult. Täitsa sõbralikult, rahulikult lähed ja räägid ja räägid ja räägid ja räägid ja mitte ei karju kuskilt, on ju, te kõik olete lollakad ja te ei saa mitte midagi aru. Et ja seda sa ei jaksa nagu üksi teha, sa ei, sa ei jaksa, on ju, võtta noh, kord kvartalis kõiki sinu valdkonnast kirjutavaid majandusajakirjanikke kokku, on ju, näiteks. Rääkimata siis veel maailmast ja no lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida, et selle jaoks sul on noh, sul ongi seda osakonda siis ju vaja.

Ma olen nõus, et rohkem rääkida selles olukorras on, on parem lahendus kui, kui vähem rääkida või, või mitte rääkida. Aga seda on väga, see ei ole üldse nii-öelda intuitiivselt, ei tundu õige minna sinna, kus tundub ohtlik ja, ja halb, nii et see. Ja, ja võib-olla ka halbu kogemusi ees, nii et see noh, see on inimlikult arusaadav, miks see tundub, miks see, miks see tundub riskantne.

Ei, selles mõttes nagu ma saan sellest aru, et, et sa, kui sa tahad oma ideed müüa, et sa pead nagu rääkima, rääkima, rääkima, on ju, aga ma ei tea, võtame rahapesu, on ju. Danske, vait. Swed, vait. Noh, ühesõnaga, see on nagu ikkagi klassikaline taktika, et võtame dopingu case'id, vait. Ühesõnaga, et sul on ikkagi, kui sul ei ole objekti, kellega rääkida, kelle käest küsida ja nii edasi, on ju, kui see teine pool vaikib, see tundub, et see on kõige õigem strateegia üldse, juhul kui sul on nii-öelda sopp-vendikas

No ma, me ütleme sellisel juhul, kui olukord on nii drastiliseks läinud, on ju, et noh, su päevikutest avaldatakse väljavõtteid Delfis, on ju, mis ei jäta mitte mingit kahtlust, noh, et mis sul enam seal öelda on, noh, et siis mina tõenäoliselt annaks ka soovitsema, et kuulge, noh, oleme lihtsalt vait, on ju.

Rahapesu näiteks on ju, et noh, kusjuures selle peale õlitulle ka, et noh, et nii-öelda koduriigi meediasse süüdistatakse veel neid vastikuid varastest eestlasi, kes kogu selle rahapesu korda seadsid, kuigi tegelikult asi toimus nagu sõna otseses mõttes nagu rootslaste või taanlaste juhtimisel, on ju.

Ja, aga see faas, millest mina rääkisin, oli, see on pigem nagu see, et sa, sa oled avalikkuse ees mingi asjaga ja avalikkus on noh, ütleme. Osad pooldavad, osad on vastased, osa, aga suurem osa kuidagi kergelt kahtlevad on ju, et kurat päris täpselt ei saa aru, et mis värk sellega on. Et noh, siis on ju öelda, et te olete kõik jobud, te ei saa mitte midagi aru, ma ei räägi teiega, et see sel hetkel on küll nagu üli vale.

Aga ma ütlen, see ongi sihuke oma küsimus, et mis viib jälle selle küsimuseni, et kas see klassikaline meedia, et kui ma tahan oma sõnumitega olla. Siis kas ma pean olema selleks nagu noh, ma ei tea, võtame Eesti näited selleks, et raadiokuulajad saaks aru, et noh, et ma pean olema Et äkki on palju olulisem see, et ma oleksin mingites sellistes kohtades, ma ei tea, oletame, et ma ei tea, Sten Tamkivi peab, peab mingit regulaarselt blogi näiteks, et ma oleksin selles blogis heas kohas. Sellepärast, et noh, et. Et, et ma tegelikult ei vajagi seda nagu seda, seda, seda massimeediat enam, sest noh, see massimeedia niikuinii üks suur müra.

Ja ma arvan, et need alternatiivid meediale, nad lõpuks tegelevad ju ka sama probleemiga, millega meedia, et kas ma olen, kas ma olen usaldusväärne? Kui ma olen usaldusväärne teatud valdkonnas oma teatud siistrühma jaoks, siis mul absoluutselt on suur mõju. Otse nendele inimestele ja, ja ma ei pea ja ma ei pea sellisel juhul tõesti. Sõltuma nii-öelda siis sellest vahendajast, et see on, ma arvan, see. See lootus ja ma arvan, et siin ütleme tehnoloogia või just ütleme gadget'i maailmas on nagu selliseid meediakanaleid või Youtube'i. Autoreid kümnete miljonite jälgijatega nagu Marques Brownlee või, või, või kes iganes, kes absoluutselt on meediakanalid ja, ja, ja, ja tõepoolest toimetavad ka selles mõttes veel. Iseendale rakendatud toimetus reeglite kohaselt, et nad ei. Nad peavad oma usaldusväärsusele tegelikult nagu garantii andma ka sellega, et näitama, et tõepoolest ma. Ma olen ka kriitiline teatud teemade suhtes, ma ei promo ainult seda, mida mulle ette saadetakse.

Arusaadav. Aga ma küsiks selle küsimuse ikkagi ära, et me saame aru, et meediamaailm on muutumas, inimesed ikkagi ei ole nõus ühe kohvitassi hinda maksma mingi kuise subscription'i eest enam, kuigi noh, tundub nagu kopikas, onju, aga no ei tee, onju. Ja samas hakkab vaikselt pürgima see, et, et noh, siin on vaata, levilal on olemas omad mingid sponsorid, paketid ja nii edasi, et ikkagi inimesed hakkavad väärtustama mingit teatavat sihipärast content'i. Et ma lihtsalt võtaks, kuna me hakkaks vaadata läbi saama, et olete kaks meediainimest, mõlemad või PR-i inimest ka ühel või teisel viisil, et kui peaks praegu ennustama, et näiteks viie aasta pärast. Et, et kas nagu inimesed ostavad sihukest noh, ütleme sõna otses mõttes, me toome sihuke a la Sten Tamkivi blogi, et ma nagu iga noh, noh, nii-öelda tema blogisse, ma ei tea, euro või kaks kuus, on ju. Versus see, et ma ostan Postimehe täispaketi, ma ei tea, kui see maksab, aga noh, ütleme neli üheksakümmend üheksa äkki, on ju. Et võib-olla natuke okei, okei, et küsimus on, et, et, et kumb, kas see, kas see maailm nagu muutub siin, kas tekivad sellised nii-öelda independent. Siis sõnumikandjad või sõnumiedastajad, vood, mida ma usaldan rohkem kui nii-öelda seda fake news'i sealt sellest massimädiast on ju noh. Ta on näiteks, usaldas on ta päris kõvasti polariseeritud a la Fox news versus CNN, eks. Et, et mida te ennustate?

No minu selline üsna kuldne kesktee vastus on tegelikult see, et ma arvan, et mõlematel, mõlematel žanridel on, on oma koht ikkagi olemas, ma võin nõustuda inimestega, kes, kes. Noh, näevad nii-öelda, näevad seda tänast traditsioonilist meediat tänasel kujul olevat allakäigutrepil või, või, või teatud formaatides ära kadumas. Aga ma arvan, et me tegelikult nagu otsime sedasama asja võib-olla teisel kujul, me otsime usaldusväärsust, me otsime tegelikult objektiivsust, teatavat sorti sellist nii-öelda toimetuse kvaliteeti. Võib-olla me leiame nad mujalt, me ei leia võib-olla neid meediamajadest, aga ma, ma, mulle miskipärast tundub, et, et, et kuigi see killustatus võib-olla ajab meid ka selliseid üksikindiviide või mingeid gruppe jälgima ja neid enda meediaks lugema, siis. Siis naljakal kombel nad teevad nagu mingisuguse sellise arengufaasi läbi, kus nad, kus nad muutuvad selleks, kelle alternatiiviks nad alguses plaanisid olla.

Ja jah, aga see muide käib ka kõikide start-upide kohta, noh, selles mõttes, et Bolt on taksofirma, on ju, ja Transferwise on pangalaadne toode. Aga mina oma põhjalikumalt vastust ei jõua kahjuks anda, sellepärast et meie saateaeg on läbi. Taavi, Taaviga meil on muidugi see, see pluss, et me oleme head tuttavad, saame hästi läbi ja võime ka üksteisega privaatselt neid küsimusi edasi arutada, aga kuulajad jäävad sellest ilma. Mina saan nüüd öelda, aitäh, aitäh sulle, Marek, et sa leidsid selle tunnikese meiega siin täna olla ja palju jõudu sulle, ma usun, et me kohtume sinuga. Vähemasti ajakirjanikud, siis saavad sinult teateid ja, ja muid huvitavad mõned, mõne teise firma sildi alt, peatselt. Olgu, ja hea uudis on loomulikult ka see, et Restart on eetris nädala aja pärast, nii et aitäh teile ja kohtume.