Eesti tee rikkuse ja õnneni

Täna ei ole mitte laupäev, vaid on kolmapäev ning restardisaade alustab ja, ja kui me oleme tõesti aastaid väga-väga pikalt oleme laupäeviti eetris olnud, siis nüüd on au. Meid on edutatud suurte poiste hulka, tähtsate saadete hulka Taaviga. Me oleme keset päeva väärtuslikus vööndis, kes meid otse kuulab miskipärast ja kes kuulab podcast'it, siis noh, me oleme ikka nagu ikka. Aga Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on Restardiga stuudios ja nüüd edaspidi siis kolmapäeva lõuna ajal Kukus ning me oleme küll suvi läbi seda saadet teinud, aga noh, mõtteliselt on, on ikkagi ju täna esimene september ja ja aeg uueks hooajaks ja tehakse plaane. Ja Eesti sai endale uue presidendi, palju õnne, tema saab hakata ka plaane tegema. Ning meie tänane saade, me siin Steniga räägimegi plaanide tegemisest, et Steni, ma ei tea, kas see on Sten nii-öelda sinu välja mõeldud või vähemasti sina käid väga agaralt, levitad seda kolmkümmend protsenti SKP-st juttu, et mis peaks siis. Kas tehnoloogiast või, või üldse võib-olla kitsamalt isegi start-up'idest Eestis tulema, kuidas sinna jõuda, kes peab mida tegema, mitu start-up'i per inimene, mida peab valitsus tegema, mida peavad koolid tegema. Ja nii edasi, et me hakkame sellest liikuma ja vaatama, et milline see start-upi maastik siis on või, või milline see hooaeg ka võiks tulla. Meie, meie hooaeg siin Taaviga saadet tehes ja, ja teil kõigil start-up'e tehes, tere Sten.

Töövitus ja head uut kooliajasta algust.

Jah, me siin, mina, minu jaoks ongi see suur õppimisprojekt kõik, see saate tegemine. Kas see on siis kolmkümmend protsenti SKP-st tuleb start-up'idest või tuleb tehnoloogiasektorist Eestis? Kumb see õige on?

Ma arvan, et tehnoloogiasektorist või tehnoloogia ekspordist, seepärast, et startupidi või idufirmade juures on see asi, et nendega peaks juhtuma üks kahest, et kas nad surevad ära või neist saavad päris täiesti tavalised firmad. Ja, ja võib-olla nendel firmadel, mis startupidest saavad, on lihtsalt natukene rohkem ambitsiooni, natukene rohkem. Sihukest oskust ja indu kasvada ja kindlasti selline väga globaalne vaade, et selle asemel, et. Et pööritada Eesti sees sisemajanduse raha, tähendab tavaliselt tehnoloogiasektori kasv seda, et maailmast voolab raha rohkem siia, nii investeeringutena kui ka nende ettevõtete käibena, ehk siis see. Need, need ettevõtted, mis sealt välja tulevad, on täiesti tavaline Eesti majandus, mis lihtsalt on muutnud oma struktuuri. Aga täna me näeme neid algeid idufirmade näol.

Kusjuures see on ikkagi, kindlasti hakkavad tähenärijad siin nüüd tööle, et kui me võtame kolmkümmend protsenti SKP-st, on ju, et siis kas telekam on sees või mitte, on ju, et noh, tegemist on tehnoloogiaettevõtetega. Ja kas näiteks e-agronoom on põllumajandusettevõte või on tehnoloogiaettevõte, on ju, et. Need sihuksed vahvad küsimused kindlasti tõstatavad, aga noh, millest me kokkuvõttes vist oleme kokku leppinud, on ikkagi see, et. Et kolmandik majandusest on siis noh, heavy technology, mis see eesti keeles on siis, süvatehnoloogia ettevõtted?

Jah, see ma ütleks, et mida suuremaks ja mida edukamaks kasvavad tänased idufirmad, seda võimatum on tõmmata neid piire. Et, et kümne aasta pärast me elame maailmas, kus ikkagi üheski majandusvaldkonnas ei ole juhtivad ettevõtted, kes suudavad seda teha ilma tehnoloogiata. Mõnedel ettevõtetel on tehnoloogia tootmine nende olemis, olemasolu nagu ainus eesmärk ja see tehnoloogia müümine, teiste puhul. Arendavad nad tehnoloogiad selle jaoks, et pakkuda mingisugust muud toodet või teenust. Ehk siis, et kui Eestist kasvab välja edukas finantsteenuste pakkuja ülejäänud Euroopa jaoks, siis tõenäoliselt kümne aasta pärast ta teeb seda jällegi tehnoloogia abil, me ei nimeta ta IT-firmaks, vaid tõenäoliselt nimetame ta lihtsalt pangaks, et. Ja täpselt sama saab olema e-agronoomiga põllumajanduses või, või mõne, mõne muu, muu ettevõttega, mis, mis midagi toodab või teenusema pakub. Aga oluline on see, et, et nende ettevõtete ambitsioon ei oleks see, et täna teeme ühe jalgratta, homme teeme kaks ja ülehomme teeme neli. Et, et küsimus on selles, et milline, milline on sinu mõju maailmale, mis on see. See väärtus, mida sa lood klientidele võimalikult paljudes riikides, võimalikult paljude miljonite inimestele, sõltumata sellest, mis su toode on. Ja siit me jõuame tagasi selle juurde ka, et miks noh. Tegelikult vahet ei ole, kas meie tehnoloogiasektori lõpuks on kakskümmend seitse protsenti või kolmkümmend kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja kuidas seda arvutada ja kes on sees ja kes väljas, et see kõik on. On natuke nagu suva, või öeldes sellega, et meil on mingi suund, et me tegelikult oleme kaks-kolm aastat kurtnud selle üle, et meie riigis, kui sa vaatad näoga poliitikute poole või vaatad. Mis toimub, ma ei tea, sellesügisestel valimistel või ega keegi ei räägi sellest, milline on Eesti kümne aasta pärast. Ja mõnes mõttes on ka jumal okei, et seda ei, see ei olegi asi, mida riik meile ütleb või valitsejad meile ütlevad või poliitikud peavad meile ette kirjutama, mis on. Et see idufirmade visioon, et Eesti tehnoloogia eksporti kasvatada, tuleneb ikkagi sellest tööst, mis on meil juba viisteist aastat käinud. Ja kui sa meie senised viie-kuue aasta kasvumäärased joonistad tulevikku, siis me lihtsalt paratamatult jõuame sinna. Ehk siis võib-olla see on ka selline, et mida Eesti kodanikud, Eesti ettevõtjad tahavad teha ja siis üks vaadata, et millist riiki meil selle

Me käime korra need numbrid üle ikkagi, et kus ma olen täna näiteks puhtalt sellesama nii-öelda. Start-up valdkonnaga oleme, et te olete numbrid ju kokku löönud ja, ja läbi arvutanud, on ju, et loome sellele kuulajale mingi, mingi ruumilise mõõtme siin.

Ja et noh, et üldiselt sellise selle, selle seltskonna andmete ajaarvamine algab sellisest aastast kaks tuhat kuus, kaks tuhat seitse või ütleme pärast Skype'i esimest müüki eBay'le. Kui, kui hakati arvet pidama, et mitu start-up'i meil on ja kui palju seal inimesi töötab ja nii edasi. Ja selle viieteist aastaga me oleme jõudnud punkti, et meil on täna kuskil tuhat ükssada alustavat tehnoloogiaettevõtet Eestis. Seal töötab nõksa alla seitsme tuhande inimese, kuus pool seitse tuhat inimest. Need ettevõtted kaasavad sel aastal umbes miljardi euro jagu investeeringuid, mis on siis suunatud nende kasvatamisse. Ja veelgi magusam on see, et sel aastal me teenime ka üle miljardi juba oma raha sellest, et üle maailma on kliendid, kes meie ettevõtetele tahavad toodete teenuste eest maksta. Ja see on alati magusam raha, kui see, mille investor sulle avansida annab. Ja, ja need asjad, need numbrid on kõik kasvanud selline kakskümmend viis protsenti aastas viimased viis-kuus aastat igas mõõtmes. Ja, ja see, need, see ongi see, kus see kolmandik majandusest tuleb. Et kui kakskümmend viis protsenti kasvu nende numbrite pealt provotseerida tulevikku, siis kogu see asi on kümme korda suurem kui täna.

No aga selles mõttes me peame ikka natuke tõlkima juurde veel siin seda, et, et seda sektorit põhimõtteliselt viisteist aastat tagasi noh, praktiliselt ei eksisteerinud, meil olid üksikud näited siin, ma ei tea, rate.ee ja, ja mis siin CD24 ja nii edasi, on ju, et, et. Et põhimõtteliselt on võimalik luua ei millestki midagi ja see võib ka kasvada kogu nagu Eesti noh, mõnes mõttes nagu uueks siis nagu eesmärgiks või identiteediks, et. Sellesamades ei saa kasvada nagu tühja koha peal, et noh, et ikkagi kokkuvõttes sa pead tegema seda ju inimestega ja, ja ütleme niimoodi, et. Start-up maastik ikkagi on väga ressursimahukas just inimeste lõikest. Et palju meil nii-öelda see sektor siis nii-öelda kasvama peaks, et toetada seda suurt visiooni?

Sellel hetkel, kui, kui tegevuse maht kasvab kümme korda, et siis noh, võib ka eeldada, et inimeste hulk kasvab kümme korda, ehk siis siin-seal on efektiivsus peidus, tehnoloogia areneb ühe, ühe. Ühe programmeerija poolt loodav koodi kogus võib-olla muutub ajas ja nii edasi, aga. Aga et noh, niimoodi laias laastus öeldes, et tänasest kuuest seitsmest tuhandest ilmselt saab kuuskümmend seitsekümmend tuhat inimest, kes selles sektoris otseselt töötavad ja mingi kogus inimesi, kes selle ümber on kaudselt sellega seotud. Noh, mõnes mõttes tundub suur number, teistpidi on see umbes kümme protsenti Eestis töötavatest inimestest. Ehk siis selle sektori eripära kipub ka olema see, et keskmine tehnoloogiasektori töötaja. Loob kaks, kolm korda rohkem lisaväärtust, saab kaks, kolm korda rohkem palka, kui meie keskmised palgad täna on. Ja see tähendab seda, et kolmandik majandusest on võimalik ära teha kümne protsendi inimestega.

No ütleme nii, et meil on suurusjärk viiskümmend tuhat inimest juurde vaja siia sektorisse, selleks, et.

Numbrid lähevad suuremaks, ma mäletan kunagi, kui ma kirjutasin nendest teemadest, siis öeldi, et siis mõned aastad olid number, et kümme tuhat on IT-sektoris puudu, kümme tuhat, kümme tuhat, kümme tuhat, kümme tuhat. Siis mõned aastad, hiljem oli see viisteist tuhat, siis oli ta vahepeal kakskümmend tuhat. No nüüd ma käin konverentsidel, öeldakse kaksteist tuhat, no ühesõnaga ta kuskil nagu kõigub, et Taavi tõstis see nüüd viiekümne peale

See on, see on, kui kaugel sa seda sihiku paned, et kui sa küsid personalitöötaja käest, et mitu on sel aastal vaba. Või mis sa arvad, kui palju teie ettevõttes on vaja kolme aasta pärast või mis sa arvad kogu sektoris kümne pärast, et see on jällegi ambitsiooni küsimus ja kui kaugele pilgu heidad?

Ja see on ka puhtalt selles mõttes Henrik, nagu oluline, et jah, et see ei ole nagu vaja nagu kohe täna-homsiks nagu värvata, et see on. Sektorisse juurde, kui sa mõtled kas või, et noh, ma ei tea, toome näiteks kaks tuhat inimest immigratsiooni abil sisse, kümne aasta jooksul kakskümmend tuhat. Noh, selles mõttes, et see ei ole nüüd nagunii keeruline matemaatika, aga, aga.

Kus, kusjuures see on võib-olla väga oluline ära markeerida, et, et nagu paljude selliste avaliku elu teemade puhul eest, eestlased kipuvad hästi kiiresti lõhenema ja polariseeruma ja. Nii kui sa ütled kellega ja viiskümmend tuhat inimest sektoris, siis tundub, et okei, et kuskil on massiimmigratsioon. Et noh, tegelikult ongi need numbrid ikkagi imepisikesed nagu täpselt nagu Taavi ütles, et kui meil on näiteks viiskümmend tuhat talenti vaja kümne aasta jooksul Eestisse meelitada, siis. Siis see ilmselt jaguneb sellistesse pottidesse, et kui palju tuleb Eesti koolidest Eesti ülikoolidesse nendele ööaladele. Kui palju tuleb välistudengeid Euroopa Liidu seest ja kui palju väljast õppima Eesti ülikoolidesse lõpetavad, siin on juba peaaegu nagu eestlased ja siis jäävad siia tööle. Kui palju tulevad otse tööle Eesti firmadesse näiteks Itaaliast või Portugalist või Lätist või siis kuskilt kaugemalt. Ja kokkuvõttes see ilmselt tähendab seda, et iga aasta mõned sajad või mõned tuhat inimesed, kes tulevad lähemalt või kaugemalt. Ja kuskil on veel e-residentsus ja kontorid mujal ja nii edasi, et, et see kindlasti ei ole mingisugune massiline Eesti ahvastikustruktuuri muutus Vaid, vaid see, et kui me kasvame edasi ja muutume natuke rahvusvahelisemaks, nagu me siiani oleme teinud. Aga teeme seda kuidagi nagu sihitult ja suunatult ja pakume huvitavat tööd, siis, siis see, see läheb õigesse kohta.

Aga see võib olla nagu umbes nagu tagurpidi, kuidas Mart Taar hävitas põllumajandust, eks, et. Põllumajandus mehhaniseeriti, moderniseeriti ja me teete suur nagu hulk inimesi nüüd üle, eks, et noh, siin on nagu tagurpidi variant, et. Suurel hulgal inimestel on võimalus tegelikult saada väga head ja väga kõrgepalgalist tööd, noh, vähemalt see on kolm-neli Eesti keskmist, on ju. Ja see on kõik nagu võimalus, aga selleks tuleb lihtsalt nagu nii-öelda ümber profileerida ennast ja, ja, ja siis liikuda. Senisest valdkonnast kuhugi mujale, aga me vist peame tegema es

Restart läheb edasi. Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meie külaline Sten Tamkivi teevad siis kolmekesi ettevaateid algavale hooajale, startupi hooajale ja, ja tõenäoliselt ka kümne aasta kaugusesse aega. Üks, no te olete mõlemad maininud nüüd siin, kui palju paremad palgad on, on nendes sektorites. Sten ütles kaks-kolm korda kõrgem palk kui, kui siin Eesti keskmine ja Taavi ütles kolm-neli. Ja. Ma, ma tahaks nagu panna teie ette küsimuse, et kas, kas see on nagu kunagi teema, et kas Eesti ühiskonnal, mis ei ole väga suur, on ju, noh, eriti ja enamus sellest rahvast on Tallinnas, mis on veel väiksem koht. Et kas see meie nagu absorbeerimisvõime on, on nagu okei, et, et kas, kas ja milliseid lainetusi tekitab see tõsiasi, et kuskil on nagu tuhandete kaupa inimesi, kes saavad hästi palju rohkem palka kui teised inimesed, eks, ja, ja noh, tõenäoliselt ajavad sellega üles kinnisvarahindu, noh, sulgu, et San Francisco. Ajavad üles mingisuguseid teenuste hindu ja, ja, ja tekitavad noh, ühiskonnas mingit sellist hõõrumist ja ebavõrdsust. Noh, kui olukorras, kus muud sektorid ei ole veel, nagu Sten ütles, et sellele noh, ühest faasist teise minavale majandusele nagu järele jõudnud, kas see on mingi teema üldse või vahet pole, et paneme edasi ja, ja noh, et teiste asi ise vaadata, kuidas, kus nad elavad ja kuidas nad järgi tulevad.

Enne, enne kui kõrgepalgaline tippspetsialist ajab kuskil hindu üles, teeb ta midagi palju lihtsamalt, ta on klient. Ehk siis, et kõikides nendes riikides, kus on ärgas tehnoloogiasektor ja, ja eksporditakse palju. Siis iga selle euro või, või tuhande euroga, mis sinna, sinna füüsilisse piirkonda jõuab. Tekivad need kohalikud töökohad, mis on see, et kuskil on restoran ja kuskil on hotell ja kuskil on lennujaam ja kuskil on koristaja ja kuskil on põllumees, kes. Toob värsket toitu farmist sinna, sinna linna ja nii edasi. Et, et kõik noh, see ongi see majanduse vereringe ja küsimus on selles, et ei ole, et üks töö oleks parem kui teine või halvem kui teine. Vaid küsimus on ikkagi selles, kas sul on suletud anungus keerutatakse sedasama suppi ringi. Või keegi toob aeg-ajalt kulbiga nagu värsket suppi peale väljast maailmast. Ja, ja, ja see on see, kuidas need, need majanduse eriosad ja Eesti nii pisike riik, et ka meie geograafilised eri piirkonnad üksteist nagu toetada saavad.

No tuletame meelde, et Eesti on olnud kõvasti suurem riik, kui ta praegu numbriliselt on, eks, et meil on praegu üks koma kolm, meil on olnud ka üks koma viis vahepeal, eks, et. Ja kui me räägime sellest, et sektor vajab juurde viiskümmend tuhat, siis noh, nagu me ütlesime, et sellest immigratsioon võib-olla heal juhul katab ära ühe kolmandiku, et ülejäänud peab tulema ikkagi läbi selle, et, et inimesed leiavad, et see on nende jaoks nagu väljakutse ja, ja hea koht, kust nagu noh töötada ja, ja tegutseda, eks.

Ja, aga no ma mõtlen, kas või seda küsimust, et noh, et me võime nagu püsti panna küsimus, et, et mitu uut miljonäri, ma ei tea, poolaastas, onju, absorbeerib Tallinna linn ära. Noh, et, et nad kõik tahavad investeerida kuhugi, me tegelikult näeme ju idufirma maastikul ka, kus noh, ütleme hea, hea start-upi peale jooks, joostakse ikkagi nagu võidu, onju. Et ka noh, seal on, on ju näha mingit sellist suitsevaid ilminguid, et noh, et kas, kas on liiga kuum, onju, et kas, kas jätkub kõigile seda kohta, kuhu raha p

Aga see on minu meelest mega hea tulemus, sellepärast et Sten, aita mind siin, aga minu meelest, kui Iisrael tegi ära oma esimesed suured unicorn'id. Siis tekkis neil samamoodi mingi põlvkond, kes noh, ühel hetkel suples raha, rahas. Et olid sajad Iisraeli kodanikud, kellel oli noh, mitu miljonit ja kuna nad olid enne teinud start-up'i, siis nad arvasid, et nad oskavad teha start-up ja. Nad investeerisid tagasi start-up maastikule ja läbi selle tegelikult Iisrael kasvaski ju. Kõige nii-öelda noh, maailma number üks start-up maa riik ongi ju täna Iisrael, mitte Ameerika Ühendriigid on ju. Et, et selles mõttes, et siin on, ma arvan, sama efekt, et kokkuvõttes on sellele, et me teeme tehnoloogia eksporti, mida start-up industry iseenesest on oma olemuselt, on ju. Suleb sisse uut välisraha, mis teeb kohalikud rikkaks, jah, nad ostavad siin kinnisvara. Aga läbi selle ka nagu nii-öelda tarbivad teenused, aga läbi selle ja oma investeeringute kokkuvõttes läheb tervele Eesti paremaks ikkagi.

Ja, ja noh, siin ei tasu See on selline, inglise keeles on, on sellel üks natuke keeruline teemine, aga põhimõtteliselt on see ka selline bias, kus sa näed üksikuid tippe või noh, nähes Mark Zuckerbergi jõukust, tundub, et. Tehnoloogiafirmad on need, tegelikult on reaalsus ikkagi see, et iga miljardäri kohta on tuhat miljonäri ja iga miljonäri kohta on tuhat inimest, kes lihtsalt saavad väga head palka, saavad võimaldada oma lastele head haridust ja käia. Käia korra aastas kuskil puhkusereisil ja restaureerida oma vanavanemate talumaja, et see. Ma arvan, et ei tasu nagu üle pingutada sellise. Mitu miljonäri Tallinn alla suudab näidata, vaid et kui palju Eesti kuuesaja viiekümnest tuhandest töötajast võiksid saada Euroopa mõttes elamisväärset palka. Ja see on nagu palju huvitavam ja nagu käega katsutavam eesmärk, et see, et töö käigus tekib ka mõni miljonär, on nagu pigem nagu sihuke.

Ja aga, aga see ongi, see ongi nagu see lõhe, on ju, et ma, ma arvan, et kui ma käin nagu seltskondades ja siis noh, minu käest küsitakse startup'ide kohta ja noh, et need ei ole sina, Sten või sina, Taavi, on ju, et need on inimesed, kes ütlevad, et noh, alustame vestlust sellest, et oot-oot, mis see startup on ja me jõuame tihti sinna, et nad küsivad, aga seleta ära, mis kasu mul on sellest Waze'ist. Ja, ja, ja noh, sa nagu näed teda ja nagu ei näe, on ju, siin Eestis. Ja võib-olla see sinu, sinu jaoks praktiline järelm on see, et sa ei jaksa endale Tallinna kesklinnas korterit tüürida, on ju, sest seal elab mingi Vladimir või Rashiid, on ju, kes töötab Wise'is ja saab sinust neli korda rohkem palka. Et see võib paista inimesele tänavat, noh, mingi sellise olukorrana, et, et on mingid vennad mingis majas, kellel läheb üle hästi ja mis mul sellest.

Nojah, aga kui sellel inimesel, talle meeldib ka Tallinna tänavatele autoga sõita ja, ja näha, et pargis on heakorjastatud ja tema lapse lasteaiatasud maksab keegi kinni oma sotsiaalmaksust või, või kohalikust tulumaksust. Need on need asjad, kus. On, vaat see on üks koht, kus naljakas koht, kus nagu maailmas füüsiline asukoht jätkuvalt loeb. Ja see on näiteks hästi suguline tugev kriitika, mida ma ka näen selles, et kui me räägime, katsume ausalt ja avameelselt rääkida tööjõuvajadusest Eestis. Et eriti pärast pandeemiat on lihtne öelda, aga mis te paganaid siia peate, neid välismaalasi? Las nad olla seal, kus nad juba on ja, ja, ja tehke oma äri seal kuskil mujal, aga see ongi täiesti reaalne alternatiiv. Et kujutage ette, et Eestis need tuhat idufirma asutajad lähevad ja teevad oma äri mujal, maksavad oma maksud mujal. Tekitavad oma käibe mujal ja ajavad kinnisvarahindu üleval kuskil mujal, et kas. Kas see Eesti inimene, kes siis saab üliodavalt Tallinna korterit osta, et kas ta tegelikult on siis nagu juba õnnelik või?

Aga vaatake, võrdleme seda nagu mingite teiste majandustega, no ma ei tea, ma ei tea, võtame siin muid, muid endisi liiduvabariike, on ju, et Moldovat näiteks, on ju. Ja küsime, et noh, et, et milles sinu siis nii-öelda see majandus koosneb, on ju, kas ta on rohkem import või eksport, kas sinu. Rikkamate inimeste edetabelis on need inimesed, kes ekspordivad, toovad uut raha sisse ja teevad kõik jõukamaks. Või need, kes keerutavad lihtsalt nagu kohapeal raha ringi, eks ju, on ju, et. Pluss on see, et noh, läbi ajaloo, kui me vaatame noh, vanasti viidasime Peterburi turule kartuleid ja võid ja, ja piima, on ju, noh. Riik arenes, eks läks paremaks, on ju, nüüd seda enam nii väga vedada ei saa, tuleb mingi muu alternatiiv leida, aga peaasi ongi see, et, et kokkuvõttes. Meie inimeste tööl on väärtus, seda tahetakse osta väljapoolt, et see toob raha, uut raha nagu sisse, et see on nagu oluline, mitte see, et me pööritame. Noh, nii-öelda riigi sees ringi ratast, et ma ei tea, tõstame elektri hinda ja jälle lahe,

onju. Siit võib tekkida lihtsalt mingi maksustamise survepoliitilisel tasandil, noh, me juba täna oleme minu jaoks täiesti imelikus kohas, kus me nagu reaalselt arutamegi selle üle, kas dividendid peaks olema sotsiaalmaksuga maksustatud, noh, ja ongi juba diskussioon ühiskonnas. Et, et noh, ja ma arvan, et see nagu lihtsamaks ei lähe, et need arutelud pigem nagu valjenevad.

Ma pulli pärast tegin lahti praegu andmed ja vaatan, et, et teises kvartalis sel aastal needsamad väikesed tüütud idufirmad maksid nelikümmend seitse miljonit eurot tööjõumaksja Eestis. Ja needsamad Transferwise, Bolt, Pipedrive, Veriff on selline kolm-neli miljonit, Veriff on üks koma neli miljonit kvartalis. Ehk siis, kui keegi arvab, et need ettevõtted võiksid maksta oma miljon, miljon eurot kuus ühisesse potti kuskil mujal. Siis see on jumala okei diskussioon, mida rääkida ja kindlasti ei ole väga raske neid kuskilt ära peletada ka, aga mulle tundub, et kui nad siin juba on. Siis, siis äkki võiks vaadata, et kuidas sellest ülejäänud Eestile kasu on.

No üks asi on see, mis on otsene nii-öelda maks, aga jah, nagu idufirmade puhul tuleb silmas pidada see, et see mõju on kokkuvõttes laiem, et kuna nad on nii-öelda. Palgamahukad, töötasumahukad valdkond, töötasumahukas valdkond, siis kokkuvõttes ikkagi see, et palju raha jääb üle, mis ta selle rahaga siis teeb, on ju, et mida ta ostab, kus ta sööb, mis muid tõenäosuseid ta tarbib, on ju, et kindlasti siin. Tuleb vaadata kogu seda mõju, selle asja peab.

See on, sellest on ka päris palju aastate jooksul juttu olnud, et see üks välja arvutatud suhtarvet Silicon Valley puhul on see umbes viis koma kaks. Ehk siis, et üks töökoht kaudselt toidab ära umbes viis koma kaks muud töökohta selles piirkonnas, ehk siis kui mõõta inimestes, mitte palkades. Ja, ja noh, Eesti puhul on see valem väga lihtne, et kui meil on kuussada viiskümmend tuhat töötajat inimest. Siis kui sada tuhat tooks mujalt maailmast Eestisse eksportides kapitali juurde, siis olekski kõigil tööd. Et nii lihtne see valem, õnneks, kes iganes välja mõtles, et Eestis on kuussada viiskümmend tuhat töötajat ja siin, noh, siin see stabiliseerunud on, et see suhtaldab jube hästi, see üks viiele poolele.

Selge, me teeme siia pausi ja siis lähme edasi.

Taavi Kotka, Enrik Roonemaa jätkavad Restarti ja külas on Sten Tamkivi.

No me jääme siia pooleli, et, et iseenesest kui kolmandik majandusest saab keskmiselt tänasega võrreldes kolm-neli Eesti keskmist palka, eks, et siis on tervel Eestil sellest nagu parem. Aga meil jäi see arutelu nagu, nagu katki, et okei, et sellest puuduolevast viiekümnest tuhandest inimesest noh, võib-olla kakskümmend tuhat saab toova läbi immigratsiooni kümne aasta jooksul, aga. Aga kus see ülejäänud kolmkümmend tuleb ja, ja mis see endaga nagu kaasa toob, ehk siis kui me jälle räägime pikast plaanist, me peame selgelt nagu. No rääkima ka sellest, et, et need valikud, mismoodi näiteks ma ei tea, noored inimesed oma eriala valivad või, või täna, täna juba tööturul olevad inimesed tahavad ümber õppida, eks, et. Ka see tuleb ümber sõnastada, ümber mõtestada ja noh, siin on üks minu missioonidest tegeleda nende tüdrukutega, et kui nad siin. Saavad ülikooliealiseks ja, ja pärast seda, et kui nad valiksid noh, nad kaaluksid seda võimalust, et nad valivad endale ka tehnoloogia eriala. Aga mõtle ongi, et kui nii-öelda tavapärased valikud, mis aastatega on välja kujunenud, need muutuvad ja muutuvad rohkem näiteks tehnoloogia suunda, siis selge on see, et noh, et ma ei tea, kas kannatavad mingid muud erialad, ma ei tea, näiteks tervishoid, õendus, mis iganes, eks, et. Me peame olema valmis ka selleks, et me mingitesse kohtadesse. Et me ei toogi nagu välist ressurssi sisse ainult nagu tehnoloogiaettevõtetele, vaid ikkagi toome ka selleks, et katta ära mingit muud, muud seni toimivat valdkonda. Et me, ka see on sealt nii-öelda noh, see miinuspool, millest me rääkima peame.

Just üks tore restorani omanik siin Põhja-Tallinnas ütles, et tal on teatavaid raskusi nagu pandeemia järgse restorani teenindamisega, sest kaks ettekandjat vahepeal läksid ja õppisid programmeerijaks.

Meil oli saade sellest jah, ja, ja see ei ole mingi nali, on ju, et, et see ongi nii. Aga me ei ole üksi ju, me ei ole üksi nendest, kes tahavad sisse tuua ei progejaid ega ettekandjaid või, või õdesid, noh et. Suurbritannial on sama mure, Saksamaal, Rootsil, Soomel, ükskõik praktiliselt, mis. Mis riigil, kelle moodi me tahaksime olla?

Ja toovad tohutus koguses, toovad ikkagi miljonitega, mitte ei räägi siin mingist kahekümnest tuhandest kümne aasta jooksul, eks ole.

Aga see on, see on jälle selline natuke sihuke kolka, kolka elu risk. Mida tahaks küll loota, et pärast kolmekümmend aastat vaba Eesti riiki me suudame nagu sellest välja mõelda, on see, et. Et tegelikult väga palju asju maailmas ei sõltu sellest, mida miljon inimest kuskil maailma nurgas arvavad. Vaid, vaid me tegutseme globaalses konkurentsis. Kui me tahame, et eesti rahvas ja keel ja kultuur säiliks, siis on vaja, et me suudaksime seda riiki üleval pidada. Kui me tahame seda üleval pidada, siis me peame, meil peabki olema vastus küsimusele, miks kõige targem programmeerija või füüsik või materjaliteadlane või arst võiks kolida Rootsi või Berliini asemel Tallinnasse või Taltusse või Saaremaale. Ja, ja tegelikult ma arvan, et kui me nagu vaatame, mis meil on, et siis noh, me täiesti siiralt ja, ja kuidagi. Ilma mingisugust vale reklaami tegemata meil tegelikult neid argumente võiks olla. Et ma mäletan juba kuskil Skype'i ajal, me tõime näiteks, meelitasime noori sakslasi Eestisse tööle sellega. Et kui ta lõpetab Saksamaal oma väga hea ülikooli, siis kümme aastat töötab viielikmelises tiimis, siis veel kümme aastat töötab viieteistliikmelises tiimis, siis võib-olla temast saab juba asedirektor oma karjääri teiseks pooleks. Aga et kui sa kolid Tallinnasse, tuled Skype'i tööle, siis sa võid olla oma valdkonna maailma mõttes tipptiimijuht kaheteist kuu pärast näiteks. Ja, ja realiseerida ennast igasuguste ja sissejuurdunud visiitkaardikultuuride ja ametinimetuste tiitlite välisel, kui sa oled lihtsalt väga hea selles, mida sa teed. Ja selline õhuke, väike, kiirelt liikuv, tulevikku vaatav, optimistlik. Mitte hõvetõrk, ksinofoobne, vaid selline eestluse üle uhkust tundev, aga samal ajal sõppu külla ootav. Kultuur võiks olla nagu väga paljudel inimeste atraktiivne. Nagu täiesti niimoodi, et, et me ei pea nagu kuidagi ennast üles vuntsima, vaid see äri juba käib siin, mis sedalaadi keskkondi loob tegelikult.

No sina, Sten, nüüd kõlad kui paadunud liberast, on ju, et. Ehk siis see on üks kurb loolise meil praegu Eestis, et me hästi ruttu, nii kui me hakkame rääkima sellest, et tooks häid spetsialiste sisse. See on kohe võrdusmärk, et see on nagu massiimmigratsioon ja juba hakkavad tulema lennukitäied Iraagist, on ju, et, et. Et kuidagi nagu ei suudeta nagu seda debatti hoida selles kohas, et noh, ühesõnaga mingi soovsed hirmufaktorid suruda, on nii suur, et me suuda seda debatti hoida selles kohas, et. Et oot-oot, ei ole piirid aialil, ei ole kõigile lahti, et me ikkagi valime ja, ja kokkuvõttes ju PPA ja siseministeerium teeb ju, ju väga-väga rasket ja, ja, ja suurt tööd sellega, et, et noh, et. Otsustades, kes siis saab ja kes ei saa, on ju, noh, mõnikord võibki mõelda, et natuke liiga karmid, võib-olla need reeglid, eks, aga, aga et. Et kui me räägime, et pikast plaanist, siis peab olema siin debatt selle koha pealt, et. Et üldse võimalik oleks, aga sa oleks korraks selle juurde tagasi, meil hakkab siin saade peale üle poole läbi, Et just hiljuti olid start-up days Tartus, kus oli siis tõenäoliselt koos kogu Eesti start-up maastiku koorekiht ja, ja uued tulijad. Et kui sa nüüd Sten vaatad selle peale ja noh, sa praegu oled ka nii-öelda väga tõsise investori karjääris, eks, et. Et kuidas siis saak on, ütleme nii-öelda, kas noh, nagu vist oli, maasikasvatajatel on iga aasta ikaldus, on ju, et noh, et kuidas nagu start-upi maastikul on, et kas on ikaldus või on, või on ikkagi metsik villasaak?

No start-up day oli, oli küll üsna metsik, et pärast sellised paari aastat videokõnesid oli nagu üsna tähekas olla toas, kus on kolm tuhat inimest. Ja kes on üsna elevil sellest, mis nad teevad ja, ja sellest, mis homne päev toob, et, et see oli väga, väga. Äge kogemus jälle üle hulga aja kumardust korraldades, et ma arvan, et see jällegi asi, et Tartus toimub. Ärifestival, mis jää kuidagi alla sellele, milline oli kümme aastat tagasi Slash või mingid Põhjamaade suurimad selle valdkonna üritused, väga äge. Ja noh, mis selle kolme tuhande inimese juures silma torkama, on see, et ega ma neist umbes kahte poolt tuhandet ei tunne. Et, et see on ka üks, üks selline nagu, nagu mingi valdkonna suureks kasvamise või mingisuguse kogukonna laienemise super äge, positiivne märk on see, kui palju uusi. Inimesi on nad siis tulevad nad siis ülikoolist või teistest majandussektoritest ja mõtlevad, et, et prooviks oma käed ettevõtet ehitada. Ja, ja noh, nii see peabki olema ja, ja kostab erinevaid keeli, on erinevalt nahavöbirahvast kohal, et. Et lõpuks, ega see innovatsioon nagu passi ei küsi, et, et selleks pead ajud peas olema ja, ja suutma nagu oma asjad ära teha ja ma arvan, et sedalaadi inimesed sihukese hüütusega kogunesid.

No kui sa liidad Tartule ETS-i ja lõppu paned B, siis saadki start-up. Aga, aga, aga selles mõttes, et te praegu Taavetiga ja investeerite ka Eestist väljapoole, mistõttu teil on see pilt natuke laiem, te näete, mismoodi maailm areneb. Kui sa vaatad üldse praegu ringi ja proovid seda, võrrelda seda nii-öelda sedasama nagu Eesti keskkonnaga, et meil on kogu aeg see hirm, et noh, et, et äkki me millestki ilma, äkki me maha, äkki me pole piisavalt head, on ju. Et kas sa peaksid lihtsalt loetlema, mis on täna ikkagi jätkuvalt veel Eesti edu alused ja, ja. Ja kas on see hirm nagu olemas, et oh jumal, et iga riik teeb samasuguse keskkonna ja oma Silicon Valley ja, ja homme ongi kõik läbi, et, et kogu, mis jutt, kolmandik majandus pole olemas.

Ma arvan, et Eesti selline. Üks asi, ma arvan, et mis me oleme teinud, on see, et me oleme võtnud maksimumi tarkvaraarist. Ehk siis tarkvaral on mitu sihukest huvitavat omadust, et nagu kui sa teed tarkvaratoote, siis selle järgmise miljoni kliendi marginaalne täiendav kulu on nullilähedane. Mis tähendab, et see sobib ideaalselt pisikestele tiimidele pisikesest riigist, kellel pole eriti raha. Ehk siis kaks bossi, kolm tüdrukut saavad toas mingi asja valmis progeda ja sellel on kümme miljonit kasutajate üle maailma ja ühtegi füüsilist asja liigutatud tehast ei olnud vaja ehitada ja nii edasi. Et see, see mudel töötab meil nagu, nagu. Ülihästi selles valdkonnas on kompetentsi, kuidas programmeerida, kuidas ehitada tiime, kuidas juhtida, kuidas turundada, kuidas tooteid välja mõelda, kuidas müüki organiseerida. Kõik need asjad on tekkinud kümne-viieteist aastaga. Ma arvan, et üks super huvitav väljakutse, mille algeid nüüd on näha, et oli seal startup dayl ja on ka laiemalt. On see, et, et milliseid järgmisi keerulisi probleeme, mis ei ole ainult tarkvara, me nende oskustega suudame lahendada. Ja, ja on see siis näiteks mingid kliimateemad või, või energeetikateemad või biotehnoloogiateemad või geenivaramu ümber mingisuguse uuem sektori sünd. Et kõikides nendes asjades noh, selleks, et lahendada väga suuri maailma ees seisnevad probleeme, näiteks nagu kliimaprobleemid, noh. Kardetavasti on mingit füüsilist komponenti, on vaja mingit uut materjali, on vaja uut mingit sünteetilise bioloogia lahendust, mis tarneahelaid muudab, mida iganes. Aga kui nüüd hakata neid asju Eestis tegema, siis on meil ju kõik need tuhanded inimesed, kes on juba tarkvarafirmasid ehitatud. Ehk siis, ehk siis nagu need oskused, kuidas kiiresti ambitsioonikat globaalset tiimi ehitada. Leida lõppklient, turundada, brändida. Et ma arvan, et, et see saab hästi huvitav olema, kuidas, kuidas selline uus nagu süvatehnoloogiliste ettevõtete laine nüüd seisab nende tarkvaralaine õlgadel. Et su esimesed investorid, esimesed töötajad, esimesed kolleegid võivad tulla, aga nad tulevad juba selle kogemusega, mis, mis on. Kuidagi nagu ettevõtluses ennast tõestanud ja see võiks, ma olen hästi-hästi optimistlik, et näiteks Taavetiga, kui me vaatame üle Euroopa selliseid teadusmahukaid tiime. Siis väga sageli see on just see, mis on nendel väga hea ja ajaloolise Euroopa ülikooli laborist välja tulevate teadlastel puudu. Ja, ja, ja et äkki Eesti, ma arvan, see järgmine laine, järgmine võimalus võikski olla see, kus me need, paneme need maailmad nagu jõuliselt kokku.

Olgu, teeme pausi ja siis tõmbame ka oma saate kokku viimase lõiguga.

Restart.

Restart läheb edasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa räägivad Sten Tamkiviga sellest, milline või kust tulevad siis homsed unicornid Eesti idufirma maastikule. See, mis see Sten, millega me lõpetasime, et tuleb mingit füüsilist komponenti, uut materjali või lendame kuhugi mujale kosmosesse või, et. See tundub nagu palju keerulisem asi, see, see tundub mingisugune baasteaduse pikalt uurimise, kõik läheb valesti, palju raha sisse, kaua läheb aega. Et noh, tarkvara tegemine, me ei taha liiga teha nendele inimestele, aga noh, tegelikult ta on ikkagi lego klotsidest ju kihvti asja kokkupanek, onju. Et kas sa usud või kas te mõlemad usute, et me jõuame, noh, et, et Eestis ka võib saada selline koht, kus me ka töötame seda baasi välja, me nüüd peame tegelikult lihtsalt ootama, kuni needsamad asjad, mis sa kirjeldasid, uued materjalid muutuvad ka LEGO-ks ja siis saadame oma nupumehed kohale ja paneme LEGO jälle kokku ja noh, et, et see on nagu see, mida me jaksame teha.

Ma arvan, et see on mingisugune komplekt, et kui me näiteks. Noh, kui ma näiteks oma elus olen mõnikord juhtinud tehnoloogiaettevõtet, et siis sa näiteks oma aasta eelarvet. Kuidas sa arendusse investeerid, jagad nagu mitmesse potti. Et näiteks kuuskümmend protsenti võiks minna tuumiku arendamiseks. Kolmkümmend protsenti selle kõrvaliste asjade jaoks ja kümme protsenti selliste väga eksperimentaalsete riskiteemade jaoks. Et ma arvan, et mitte kunagi ei ole see vastus üks või null, et meil on ainult tarkvarafirmad või meil on ainult deep-tech. Vaid, et mis on nagu selline optimaalne jagunemine, et enamik töökohti, enamik käivet, enamik kasumeid, enamik suuri edulugusid tuleb ilmselt ka edaspidi tarkvarast. Aga selle vundamendi peale ja kõrvale me saame ehitada nagu natuke keerulisemaid asju ja siis võib-olla kümme protsenti tiime tegelevad ülikeeruliste asjadega, millest peabki kaheksakümmend, üheksakümmend protsenti tuksi minema. Et see tegelikult kui, kui, mida minu arust ka selles saates olete mitu korda imestanud, et me tegelikult Eestis teeme neid idufirmasid nagu ebatavalise edu, edu sellise. Et ei, ei ole nii, et ainult kümme prossa jääb elama, vaid kipub nagu rohkem jääma, et mis me valesti teeme. Et võib-olla see ongi see, et nurgast tuleks rohkem riski võtta ja nüüd, kus me oleme natukene jõukamalt. Meil vundament seisab kindlalt, inimesed on ju võib-olla ühe või kaks firmat ära teinud, nad ei ole, enam ei karda oma laste tuleviku pärast. Ja, ja oma nagu katusega peakohal, nüüd võib-olla ongi see faas, kus nad hakkavad võtma võib-olla rohkem ja teistsuguseid riske isegi.

Kusjuures see on üllatav, et kui me mõtleme Eesti nii-öelda kas või digiedulugudele ja millest me räägime siin laiale maailmale alates digiretseptidest ja digialdkirjadest ja nii edasi. Need on kõik omal ajal olnud ju väga suured riskid, et noh, e-valimisi siiamaani pole kellelgi, eks digialdkiri ikka jätkuvad mujal maailmas nii nagu on, näpp-otsaga, on ju. Ehk siis, et kuidagi viimastel aastatel on nagu tunne olnud, et me oleme nagu jah, start-up ja maailm on kõvad leiutajad, on ju, aga me ise kuidagi nagu riigina noh, väga enam ei noh, pigem me oleme alahoidlikud. Ehk siis ma tahaks küll nagu tunnustada näiteks siin FID, et hoolimata sellest, et kamp skandinaavlasi pesid läbi Eesti nagu raha kõva, suures hulgas oli, et. Ja põhimõtteliselt nagu kogu meie finantssektori riskihulguse tagusid mutta ära, on ju. Et siis, et sellest hoolimata ikkagi noh, otsustati krüptovaldkonnas näiteks anda välja lahkelt litsentse, mis jah, teistpidi tekitas olukorra, kus asi läks üle käte näiteks liiga palju. Seal, kus on palju midagi, seal tekivad ka pettused ja, ja, ja varastamised, eks ju, on ju noh, okei, et see on need tagaslöögid, nendega tuleb nagu toimede, toime tulla. Aga kui me üldse ei riski. No ühesõnaga, lotoga me ei võida mitte kunagi see, kes lotot ei mängi, eks, et, et, et siis, et see julgus peaks nagu ikkagi alles Eesti riigis ja ka Eesti poliitikutel ja, ja riigiametnikud alles olema, et, et katsetame ja, ja just sama sümbioos on ju, meil on seda näidet ka varem toonud, et noh, a la kui meil. On oma isesõitvate tankide üksus noh, ainult Eestis, kes seda asja ehitab, on ju, see on ju loogiline, et meie enda kaitsevägi ka seda kasutab ja aitab testida, on ju, et ainult niimoodi me saame nagu kokkuvõttes üksteist ju toetada meie. Ma ei tea, kaitse või, või sõjatööstuse arengut versus see, et, et pigem las teised teevad, eks.

Jah, sotsiaalministeerium peaks pensione kandma läbi Wise'i.

Ei no see on võib-olla. Täpselt, üks konkreetsem asi ongi võib-olla see, et, et kui me lähme eksperimenteerima, me teeme mingisuguse. Värava lahti ja proovime, et kas selle kaudu tuleb, Eesti majandus kasvab või tuleb siia huvitavaid ideid ja asju juurde. Et kui esimene must lammas sissejalutab sealt väravast. Siis mulle tundub, et meil on ka kaldvus see vära vilge pauguga kinni lüüa, betooni ka üle valada. Ehk siis, et see pendel paneb nagu väga, et kaks tuhat seitse teeme hästi palju grüptolitsentse, kaks tuhat kakskümmend avastame, et siin on väga palju, ma ei tea. Iraani kodanikke, kes müüvad Afganistani mingit imelikku grüptovaluutat, järelikult paneme kogu selle pulli kinni. Et selline, selline mustvalge või, või binaarne nagu riskijuhtimine tegelikult ei tööta, et, et pigem on küsimus nagu see, et kui me saame mingeid negatiivseid signaale, mingi asi ei õnnestu. Et siis aru saada täpselt, mis on see konkreetne asi, mida me enam edaspidi teha ei taha. Aga et jälle pesuveega kuidagi kogemata neid lapsi välja ei viska, mis, mis iga sellise riskiga nagu positiivselt tuleb.

No samas on Eesti riik nagu näidanud väga head õppimisvõimet, et noh, võtame kas või optsiooniprogrammi, mida parandab mind sinna, aga investorid on hinnanud maailmas meil vähemalt top kolme hulka, et. Et kuidas oma töötajaid motiveerida või, või neid, kes sind aitavad, eks, et.

Jaa, viis, viis või seitse aastat räägid ja juba lähebki paremuse poole, nii et. Aga

noh,

kus sa räägid viisteist või seitseteist ja ei lähe ka, et.

Absoluutselt, et noh, eks see on jälle niisugune ettevõtjalik kannatus, kannatamatus natuke, et see minu arust oli üsna selge, millist süsteemi meil vaja on viisteist aastat tagasi, nüüd ta on ja super, selles suhtes, et ka. Räägid sa maksuametiga või rahandusministeeriumiga või mõne ettevõttega, kõik ütlevad, vot siin on paar väikest asja, mida saab jälle iteratiivselt paremaks teha ja tegelikult nii see õige ongi, et kui see on sihuke. Hea, avatud ja stabiilne keskkond all, siis neid neid asju, mida väikestviisi paremaks saab teha, läheb alati, aga. Aga ma, üks näide sellest näiteks, mis järgmiseks ilmselt teemaks tuleb, ma arvan, sellise pandeemia järgselt ka näiteks tööõigus. Et, et kui me elame maailmas, kus inimesed töötavad kodus ja istuvad videokõnedel ja siis neil on tööleping, kus on kirjas, et nad töötavad esmaspärast veidi üheksast viieni ühel aadressil. Ja peavad teatama oma personalijuhile, millistel nädalatel järgmisel aastal nad täpselt puhata kaotsevad. Noh, kui me tegelt, me teame, et keegi ei ela niimoodi. Ja, ja, ja et, et see ei ole nagu mingisugune häbiasi või, või, või selline. Ma ei tea. Tabude kallale minek, et korra nagu lahti võtta ka nüüd need, et milline on tööolemus, kas kassapidaja, programmeerija ja disainer elavad samasugust tööelu, kes vajab mis olukordades kaitset. Ja ma arvan, et see saab olema umbes samasugune nagu see optsioonide maksustamine, et esialgu on vaja üsna palju rääkida erinevatele ühiskonna osapooltele, et milline nende tööelu tegelikult välja näeb. Ja, ja see on koht, kus Eesti riik võiks jälle võtta nagu julguse teha ka uutmoodi ja teha võib-olla neid asju, mida maailmas veel teised pole teinud.

Seega kohta üks lõbus lugu, et kuna minu ettevõte töötab hinda jaoks palju, siis Indias on väga oluline tööle mineku päev. Ehk siis see ei ole päris nii, et lähen sellel kuupäeval, esmaspäeval lähen tööle, vaid see on väga sõltuv konkreetse inimese sünnikaardist, astroloogilistest märkidest ja kuni selleni, et su ema ütlebki, et ei, see kuul sa ei lähe tööle, sest pole ühtegi head päeva jäänud veel. Tuleb järgmisel kuul minna kolmandal teisipäeval, on ju, et.

Sa mõtled nagu töösuhte alustamise mõttes?

Ja, ja see on, ja see on nagu, see ei ole nagu mingi üksik näited, et see on nagu see, et, et mis on õige päev töö alustamiseks, on ju, et, et see peabki olema nagu äärmiselt dünaamiline töötu suhtes, see on palju olulisem kui palk.

Ja aga noh, kui ma nüüd kuulan, mis te, mis te nagu räägite, siis ma, kui ma vaatan nagu poliitilisele maastikule, ma ametnike maastikku nii hästi ei tunne, et Taavi tunneb kindlasti väga hästi ja Sten ka rohkem. Aga, aga see poliitilised maastikud mulle noh, heal juhul paistab üldse võib-olla mõni üksik inimene, kes, kellega seda asja nagu arutada ja, ja, ja mida üldse ei paista, ongi ikkagi see suur nagu mingi ühine visioon, et noh, et lähme sinna, et see on kihvt, on ju, et selline, et me tahamegi selline Eesti olla. Et, et see pilt on ikka nagu hä Ja, ja, ja niimoodi noh, igaüks oma nurgas nagu tõmbleb, tõmbleb, et üks ühele poole, teine teisele poole. Ja ma väga loodan, et me kuskilt leiame selle ühise loo nagu üles ka. Miks ma pinnisen teid enne sellega, et mis kasu mul Waze'ist on, et, et see, see osa, et kui, kui nagu rohkem inimesi tunneks, et tal on tõesti ikkagi kasu sellest Waze'ist noh, või Boltist või ükskõik millest, onju, et see, ma arvan, aitaks kaasa või aitaks veenda inimesi, et oo, tõesti, lähme sinna, et seal tundub päris tore olevat. Jah, ka inimeste jaoks, kes ei ole progejad.

No see on see küsimus, et millist elu me tahame elada ja millised valikud me tahame elus teha, eks, et ja kas see eriala, mis ma olen endale maininud või see valdkond, kus ma töötan, et kas see annab mulle selle elu, mida ma elada tahan, eks, et lihtsalt tänu sellele, et see valdkond kiiresti kasvab ja, ja ta on oluliselt nii-öelda. Kapitali rohkem kui, kui, kui mõni teine, mõni mõnigi teine, et siis see annab lihtsalt rohkem võimalusi ja, ja täna on ikkagi täitmata töökohti. Ma natuke, Henrik, pean parandama sind, et hetkel minu teada on umbes kuus tuhat, et.

IT-s olud, olud on kehvad.

Piisav on ju, et seda kuskilt võtta ei ole kohe,

et. Umbes Rakvere linna jagu tühja

töökohti. Valikut teha, siis kindlasti ei pane mööda, kui siia nii-öelda start-up'i või IT-valdkonn tuleb.

Ja, aga no enamusel inimesel on juba see karjääriotsus tehtud, on ju, noh, et Jõhvi koolisugused projektid on lihtsalt üks, üks, üks.

Jõhvi koolis alustab kakssada inimest järgmine nädal, kellest nii mõnigi on teinud elus hoopis teistsuguseid valikuid varem ja täna otsustan suunda muuta.

Ja, aga vaat, siin ongi poliitilise otsuse koht, on ju, kui me võtame Jõhvi kakssada, on ju, noh, ütleme aastas annab välja võib-olla nelisada, eks, et korrutame kümne aastaga neli tuhat, on ju, sellega me ei jõua viie, viiekümne tuhandeni, ehk siis neid Jõhvi koole. Nagu peab tekkima siin nagu seeni pärast vihma, eks, või sellelaadseid initsiatiive, eks, aga no lihtsalt, mis sõnum on, on ühiskonnale, on see, et, et. Valdkond küpseb, valdkond areneb, valdkond on väga konkurentsivõimeline ja siin on palju töökoht

Ja meie saade on sellega läbi, aitäh kõigile kuulajatele, kes meid üles leidsid uuelt ajalt ja ma saan jälle korda öelda, saate lõpuks, kohtume nädala aja pärast, kuulmiseni.