Mis toimub identiteediga?

Eestis on ja kõik seotud väga isikukoodiga ja proovitakse sinna külge kõike pookida. Ja siis selle meie, meie sellise start-up projekti või selle e-residentsuse juures me proovime ka kõikidele maailma kodanikele anda mingisuguse isikukoodi ja öelda, et ka nemad on meil unikaalselt ära tuntud ja neil on atribuudid küljes, et jah, me. Või mingisugust sellist, üks isik palju andmeid tema küljes kontseptsiooni üritame säilitada Eestis, jah. Et paljud riigid ei, ei ole seda usku, et, et ühel isikul peaks eksisteerima läbi elu mingisugune atribuut, mille külge saab pookida kõik tema elu jooksul toimunud sündmused. Selles osas ma isegi arvan, et enamus küll põhjamaid vist endiselt on natuke seda usku.

Mina sain aru näosustav tuvastusega midagi väga halvasti, kui, kui minu tütar, kes on täiesti teistsuguse näoga kui minu vanem poeg. Võttis vanema poja telefoni lahti niimoodi nii-öelda näotuvastusega, et, et Apple ei saanud aru, et tegemist on õega, mitte siis telefoniomanikuga. Et siis ma sain aru, et ei, see, see tehnoloogia on meil ikka lapsekingades siin nagu, aga, aga see tulles tagasi selle nii-öelda baasteema juurde, et noh, hästi palju. Räägime näotuvastusest, näotuvastusteks asju niivõrd palju mugavamaks enam ei peaks füüsiliselt kohal käima, ei peaks sõrmejälgi andma. Võtame kas või näiteks sellesama meie enda e-residentide näite, et meil on suureks takistuseks täna see, et e-resident peab tulema füüsiliselt saatkonda või siis, ma ei tea, konsuliga kohtuma ja andma oma sõrmejäljed lisaks siis nendele muudele piltidele ja, ja dokumentitööstustele ja nii edasi, toimub nagu isikutuvastus. Et noh, miks me ei saa seda kuidagi viia virtuaalseks? Ja, ja ma saan aru, et Kalev, sa oled tegelenud selle probleemiga, et, et miks me siis ikkagi ei suuda viia seda nii-öelda virtuaalseks, et kuhu me nagu kinni jääme ja, ja mismoodi see heidas siin nagu kaasa hakkab mängima ja nii edasi nagu.

Ma arvan, et me, me mingil kindlasti suudamegi, aga, aga noh, ma arvan, e-residente väga hea näide just selliseid globaalse identiteedi mure peegeldamisest kuskil väikest kultuuriline ruumi nagu Eesti. Et mis siis selle nagu maailma kodaniku mure on? No võtame siis sellise näotuvastuse kui, kui alustehnoloogia selleks, et tuvastada isikut. Et siis sellega on nõndamoodi, et kõik need deepfake'id ja, ja mingisugused ka näomaskid ja kõik muud niisugused toredad asjad, mis on olemas, et noh. Iga selle tehnoloogia vastu on olemas ka vastutehnoloogia ja, ja on olemas sellised algoritmid, kes neid püritavad siis sealt ära tunda ja inimesed on ammu selles osas palju kehvemad. Ja seal see areng neis toimub, et saab hakata Taavit ära tuvastama ükskõik kus maailma otsas noh, sisuliselt telefonipildi abil ja, ja justkui võiks öelda, et sellega on hästi. Küsimus on nagu selles, et kui nüüd mõelda e-residendi peale, kes on Namiibia kodanik. Siis millise pildi vastu Namiibia kodaniku antud nägu siis võrdlema peaks hakkama, et kust on võimalik leida Namiibia kodanike näod tõsikindal moel? Ta

Ei, seal on küsimus on selles, et tegelikult on meil kitsendus olemas on ju, et ma vaatan puhtalt e-residente, siis seitsekümmend protsenti täna sellest klientuurist on Euroopa Liidust on ju, et mis tähendab seda, et meil juba on mingi, mingid alused olemas on ju, ja kui me suudaksime selle kontaktivaba lahenduse mõelda välja kas või Euroopa Liidu kodanikele, selleks oleks juba programmile suur võit iseenesest. Ja sa, Kalev, näed, et see ikkagi on lähiaastatel võimalik.