Mulle tundub, et see kõik esimese asjana. On see moodustub sõnumitest, mida Eesti enda kohta maailma saadab ja piltlikult öeldes on meil iga teema kohta välja mõelda jah-sõnumid ja ei-sõnumid. Ja, ja mulle tundub, et eriti viimasel paaril aastal on ei sõnumid väga selgelt domineerinud, et kui sa võtad seesama krüpto näide, mis sa tõid. Et kui guugeldada, mis on Eesti krüpto, Eesti ja krüpto keskkonna kohta esimesed Google'i vasted, siis kaks tuhat seitseteist, kaheksateist olid need väga optimistlikud, positiivsed. Tulge meie juurde, meil on avatud digitaalne majandus, tulge eksperimenteerige. Täna põhiliselt räägitakse sellest, keda pandi kinni, keda visati välja, kes tegi paha. Ja, ja selle juures on minu arust hästi oluline, ettevõtjana mulle võttis see nagu aastaid aega riigiga suheldis, et aru saada, et tegelikult on väga toredad ja targad inimesed, on nad siis finantsinspektsioonis või rahapesu andmebüroos või. Või siseministeeriumis või kaitsepolitseis, kelle ülesanne on hoida Eesti turvalise ja, ja ohutu keskkonnaga, kus elada. Ja see, et ei öelda, ei ole mitte halb, vaid see on nende töö ja nad teevad oma tööd väga hästi. Küsimus on see, et mulle tundub, et meil on tasakaaluks need jah-sõnumid ära kadunud pildist ja, ja selle koha pealt ilmselt kaks aastat on olnud nagu eriti tugev vaakum. Ja, ja minu arust selle jah-sõnumid, et öelda hästi selgelt välja, mis majandust me Eestis tahame ehitada, kes siia on väga oodatud. Ja, ja minu arust võiks need vastu, need jah-sõnumid minna nagu palju väiksemaks ja konkreetsemaks. Kui sul on doktorikraad ja sa oskad premeerida, siis sa Eestist leiad tasuva töö. Ükskõik, mis pass sul on näiteks. Kui sul on krüptoettevõte, mis on litsenseeritud, teenindab miljonit klienti ja sa oled kaasanud kolmkümmend miljonit riskikapitali, mitte mingit küsimust, palun tule, on ju. Et, et hakata ütlema, kes on oodatud ja siis võib-olla need, kes on pahad või pahade kavatsustega hakkavad ennast juba välja filtreerima, et okei, see mind ju ei puuduta.