Kuidas haridusala idufirma raha teenib?

Jah, Ukraina on tõesti kolmkümmend kuus, nelikümmend miljonit inimest, aga kõik need mahud on ka vastavalt nagu suuremad koolid, näiteks kui Eestis oli üle viiesaja kooli, siis Ukrainas on üle viieteist tuhande kooli. Näiteks kui Eestis on mitu tuhat õpetajat, siis Ukrainas on nelisada nelikümmend tuhat õpetajat. Et nagu ikka suur turg, et ühelt poolt on nagu turg võib-olla vaesem kui Eesti, võib-olla natukene mingis arengus reformides on mahajäänud kui Eesti, eriti haridusreformis. Aga teises mõttes ikkagi tuu, turg on tohutult suur. Ja kui me räägime ükskõik mis valdkonnast, noh, haridusvaldkonnas muidugi, õpetajaid ei ole, palgad on madalad, ei taheta tulla kooli õpetama. Samal ajal, kui spetsialistid tahavad oma panuse anda, sest nad juba saavad tegeleda ka selliste, ütleme, pehmete tegevustega heas mõttes. Siis see on nagu ideaalne turg selles mõttes, et sul on kümneid tuhandeid õpetajaid puudu ja samal ajal sul on professionaalne, kes nagu tahavad oma panust anda riigi arengusse. Haridusreform on algamas Ukrainas, mis on umbes sama, mis meil oli paarkümmend aastat tagasi juba, mis tähendab, et uus kool ja kooliprogramme tuleb muuta ja tuleb kaasajastada. Õpetajate keskmised vanused on väga-väga, ütleme niimoodi palju kõrgemad kui Eestis, mis tähendab, et on vaja saada noort värsket verd peale. Ja just kõige selle nagu kontekstis on ka edumus täpselt see, mis nagu loogiliselt sobitub sinna. Kooli reformi pattern'isse, ehk siis toome ja kaasamajaline mehhanismid, kuidas saaks neid lahedaid professionaale koolidesse. Kus on neid tõesti vaja ja kust tõesti tahetakse, et see viiskümmend esimest, mis meil on. Seal on need koolid, me saime sisuliselt kolme-nelja kuuga. Et tegelikult see nagu maht ja kasv ja tempo kiireneb väga-väga, et see on selline esimene, et töötame välja materjalid, vaatame, kuidas käivitub, aga ma olen kindel, et järgmine aasta me räägime rohkem kui sadadest õpetajatest Ukraina pooled.

ütlengi, et selle küsimuse point oli tegelikult, et juhatale sisse, järgmine küsimus Jaanikale, et. Et noh, sina oled nüüd müünud seda seal Ukrainas, okei, koolides me saame aru, neil on probleem, neil on valu, eks nemad peavad lahenduse leidma. Ja kes iganes neile aidata saab, noh, ma ei tea, katsetame ära vähemalt on ju, et noh, igatahju ju ei tee, on ju. Et aga just see, et, et kuidas sa, Jaanik, oled müünud seda kõike nendele õpetajatele, samadele raketiteadlastele ja nii edasi, on ju, et. Et kui lihtsalt see nagu tuleb, et, et on ka, on, on nad siis nii-öelda noh, ongi see kodukohvikute entukas, on ju. Või on see ikkagi see, et nad saavad aru, et, et see on nagu tõsine väljakutse ja see on nagu noh, korralik panus ikkagi oma, omaenda riigi jaoks.

No vaata, ma arvan, et Ukrainas on natuke see teine olukord arusaamisest oma riigi jaoks. Et kuna tegelikult Ukrainas reformid ei lähe nii kiiresti kui Eestis. Siis paljud nagu mõtlevad, et aga mida mina saaks teha selleks, et riik areneks ja on valmis reaalselt seda oma energiat ja aega rohkem panustama. Ja kui meie arvame, et riik kõike peab, siis ukrainlased saavad aru nagu, et ei, et äkki saan mina ka vaikest teha, et tegelikult selline nagu. liikumine on, on palju-palju levinum kui Eestis. Et inimesed nagu peavad loomulikuks ja muidugi ma aitan, kui ma saan midagi teha. Ja see aitab nagu väga kaasa. Ja siis on meil teiselt poolt IT-spetsialistid, keda on kakssada viiskümmend tuhat, tohutu turg. Kes töötavad väga normaalsete palkadega, sellistega kaks tuhat viissada dollarit keskmiste palkadega. IT-firmades odavamas elukeskkonnas kui Eesti ja mõtled, et ma võiksin midagi teha oma riigi heaks, näiteks seda ma suudaks teha küll, et õpetada matemaatikat või õpetada inglise keelt või. Ja samamoodi on tegelikult ettevõtted, kus on selle. Kes ütlevad, et kuulge, et meil on siin raketifirma otseses mõttes, meil on vaja noori insenere, noore insenere tuleb kasvatada juba algusest peale, et juba natuke. Hilja, kui me hakkame ülikoolis näitama neile rakette, et äkki peaks seda pealekasvu nagu alustama juba palju varem ja mida me saame teha, me saame osaleda selles programmis ja pakkuda oma õpetajaid. Samamoodi erinevad, ütleme keemiatööstuses, metallitööstuses, et tegelikult siin on ühelt poolt nagu inimesed rohkem saavad aru, et nad peavad ja võiksid panustada ja teiselt poolt ettevõtted saavad aru, et, et see on ka maraton on ju, et sul on pikas perspektiivis huvitatud tööjõud, kes tahab sinuga töötada.

Nad ikkagi väsivad ju, sa ütlesid ka, et noh, et, et noh, kokkulepe on põhimõtteliselt aastaks on ju või aastaks nagu hooajaks on ju, et noh, kellel on see tsükliõpe, et teeb oma kaks tsüklit ära ja ongi korras võib-olla on ju. Et, et mis see statistika on, et kui palju ikkagi on nii-öelda seda? Rekuuring õpetamist, et noh, tegin ühe aasta, teen teise aasta, teen kolmanda aasta on ju, et versus see, et okei, noh nüüd aasta on tehtud ja noh, iseenesest kui me kõik anname. Ühe aastaks oma elust oma riigi jaoks, noh, ei ole ju väga, väga, väga raske panus.

Ei no põhimõtteliselt nagu noh, sa võid alati niimoodi vastata ja, ja et noh, et, et see on ühe teise vennasvabariigi tüüpiline vastus, et noh, et, et me, me vallutasime selle ala sellepärast, et kaks sajandit tagasi võiks teine riik vallutas ka selle ala,

muidugi võib eriti nöga olla, et kui ma olen pärast pikka vaagimist otsustanud tuua selle ohvri oma riigile ja annan ennast üles tasuta õpetajaks ja siis keegi ei taha mind. See võib päris nöga tunne olla.