Väike vale, suur vale, interneti vale?

Head Restardi kuulajad on juulikuu viimane päev ja Restart on eetris. Tänane saade on veidi eriline, nimelt on see salvestatud tänavu kevadel toimunud üritusel Eesti internetipäev kaks tuhat kakskümmend üks. See on Eesti interneti sihtasutuse poolt igal kevadel korraldatav konverents, kus arutatakse interneti käekäigu üle. Ning tänavu, kuna väljas möllas koroonaviirus, oli publikut saali keeruline tuua ja seetõttu me otsustasime, et ühe selle päeva paneelidest paneme ka Restardi saate ajal eetrisse, sest minu arvates oli teema põnev ja, ja arutelu väga hea ja kvaliteetne ning võimaldab loodetavasti ka Restardi kuulajatel sel teemal kaasa mõelda. Tere hommikust, on mul hea meel soovita meie esimese pane, paneeli lugupeetud osalejatele. Ma hakkan siitpoolt peale Katrin Tiidenberg, Tallinna Ülikooli professor. Tere, Katrin. Tema kõrval, Martin Laine, Delfi. Tere.

Tere.

Ja Karmen Turk, advokaadibüroo Trinity, tere. Tere hommikust. Ja siin minu väga vasakul käel suures ekraanis on veebikondstaabel Andero Sepp. Andero, kuidas täna internet, internetis olukord on? Kell on kümme, sul on tööpäev juba alanud, et mitu. Mitu inimest trellide taha oled pistnud?

Ei, trellide taha me tegelikult kedagi ikkagi ei pista, et, et enamasti on võimalik probleeme lahendada inimestega, lihtsalt nendega suheldes viisakalt.

Okei, aga ütle, saad sa välja tuua näiteks selline üks-kaks asja, mida, mida sa täna nii-öelda, millest su tööpäev koosnenud on?

No täna me tööpäev on koosnenud alustuseks sellest, et tuleb ennast kurssi ja sellega, mis öö, öö jooksul toimunud on. Kui palju on tulnud kirju, kui palju on tulnud pöördumisi ja siis kuskilt otsast tuleks alustada neile vastamist. Vaadata, kas nende hulgas on midagi sellist, mis vajab kiiresti vastust, sekkumist või kuskil edastamist või on kõik sellised pigem infopäringud, millele tuleb noh, võiks vastata siis hiljemalt kolme tööpäeva jooksul, et noh, tegelikult me vastame küll oluliselt kiiremini.

Kas täna oli midagi sellist, mis oli kiireloomuline, pidid juba tegelema?

Ei, õnneks mitte.

Oh, hea rahulik päev, järelikult. Martin, kuidas teil Delfis on, kas olete pidanud juba midagi maha võtma internetist? Fakti ei kontrolli.

Ega me maha ei võta midagi, samamoodi, et me saame märkida Facebookis, meil on see õigus, et märkida Facebookis valeinfo, valeinfosildiga ja see siis piirab selle postituse reach'i, levikut, aga ja võib ju öelda, et tegelikult on kogu aeg selliseid postituseid, iga päev. Kogu aeg nagu kakskümmend neli seitse. Et, et meid võiks olla vabalt ka sada inimest ja meil jaguks ikka tööd.

Palju teid on? Üks. Sina oledki see üks, jah?

Mina alustasin selle tööga ja projektiga, aga meil on minu kolleeg Heliis on see, kes peamiselt tegeleb sellega, et mina tegelen rohkem selliste pikemate analüüsidega ja, ja laiema plaaniga.

Aga see, see faktikontrolli töö Facebookis, see ongi siis selline, et sa võtad Facebooki lahti ja hakkad kuskilt niimoodi, noh, hakkad lihtsalt lugema kuskilt.

Ja et mul on näiteks konto, mille ma olen. Mis selle nimi on? Ei, ma ei tohi öelda, mille ma olen ümbritsenud siis sellise kõlakodadega, et, et seda on väga huvitav jälgida, et kui ma jälgin nagu vaktsiinivastaste gruppe, selliseid poliitilisi gruppe, vene propagandagruppe, et milline minu infoväli on Facebookis. Ja see on päris õudne, et see tõesti on selline, et sa kerid seda seina ja sul on valeinfo, valeinfo, valeinfo, valeinfo, valeinfo, et, et kui sa nagu ennast selliste kõlakodadega ümbritsed, siis see vaatepilt on hoopis teine kui võib-olla tavaline inimene, inimene ette kujutab.

Aga miks see on nende gruppidega jama, et selles mõttes, et noh, tüütu on ju võtta mingi grupp ette ja järjest öelda iga postituse ja kommentaari kohta, et vale, vale, vale. Kas sa saad öelda Facebookile, et võtke terve see seltskond maha?

Naljakas ongi, et me justkui teeme Facebookiga koostööd, aga see koostöö on lihtsalt see, et, et, et meile on antud see tööriist, millega märkida. Aga see koostöö ei ole selline, et me nüüd ütleme, et näed, võtke siit see maha või palun juht, juhime tähelepanu sellele, et kui oleks minu teha, siis tõesti oleks ilmselt. Facebook

oleks puhas.

Oleks nagu neid gruppe rohkem, mis oleks ma, sest on tõesti selliseid väga toksilisi selliseid superlevitajate grupe väga suure jälgijaskonnaga. Aga

sina, sinu käes ei ole nii-öelda seda hooba, et?

Ei ole, et ma lihtsalt kujutan ette, et üks areng oli, et Telegrami vandenõuteoreetikute portaali Facebooki leht võeti maha ja me olime sinna teinud faktikontrolle täiesti mingi kümmekond juba, et võib-olla see jooksis siis kuskil Facebooki kuskil kontoris sisse. See info, et neil on seal nii palju märkeid ja võib-olla seetõttu võeti see telegramm maha, aga ma ei tea seda, et seda, seda meiega nagu läbi ei räägita.

Aga, aga ütle mulle, kui sa nüüd võtad, hakkad sealt midagi lugema, eks ole, ükskõik, kas see on koroonaviiruse, viis G tuumajaamade, Lähis-Ida poliitika, no ma ei tea, mille iganes kohta on ju mõne kahe Aafrika riigi vahelise madina kohta. Kust sina ja sinu kolleeg teate, mis on vale ja mis on õige?

See ongi keeruline, keeruline küsimus alati, et see ongi, teeb meie töö väga tundlikuks, et näiteks on, mis on silma jäänud, on see, et, et välismaalt, et meil on nagu, me oleme sellises. Liidus siis, kus on rahvusvahelised faktikontrollijad ja siis sa näed, et USA-st hakkab pihta, et näed, meil ju on siin, levib maskides mingid usikesed ujuvad ja siis Austraalias kuskilt tuleb ka, et meil ka maski, maskid, usikesed ujuvad. Ja siis, siis tuleb kõik Eestisse kokku, et sa näed juba ette ja, ja see selline rahvusvaheline suhtlus ja see faktikontrollijate võrgustik ja nende tehtud töö on see, mida sa saad ka ise kasutada. Et, et, et tihti neid trendi asju on nagu võimalik koostöös nagu kõige paremini nagu sellise haimbandina lahendada, et, et, et siis on nagu kindlam ka, et sa ei tee seda otsust üksi, vaid sa näed, et rahvusvahelised erinevad inimesed on koos otsustanud, et, et see, sellega tuleks tegeleda ja seal.

Ma saan selle kollektiiv või vastutuseid, kes otsustas, ma ei tea, kollektiivi.

Ja et no ongi, et seda faktikontrollimist tehakse väga professionaalsel tasemel, eks ole, mingid Reutersi, fact check'id, asjad, et neid ma tõesti usaldan väga.

Aga kas ei ole nii, mulle tundub sinu juttu kuulates, et see, see, et me nimetame seda faktikontrolliks, on natukene nagu eufemism, noh, nagu Bolt nimetab oma taksoteenust siiamaani sõidu jagamiseks, on ju, et. Ei noh, ei ole erilist seost, et, et kui mina kirjutan mingi postituse ja teen seal tõesti nagu mingi faktivea, noh, ma ei tea, kirjutan, et Tartu Ülikool asutati aastal tuhat kuussada kakskümmend kaks, no läks natuke valesti, seda sa ju ei kontrolli, see, millega sa tegeled, on ikka täielik uhuu.

Ja et seal on, kuidas öelda, et meie huvitame pigem nagu kahjulikust, sellisest väga, väga sellisest, mis võib tuua endaga kaasa nagu kahju. Ja, ja on ka soovitatud, eks ole, et, et kui sa tegeled sellise hullu uhhuuga ja teed neid faktikontrolli, pead Delfisse üles, et, et sa justkui taas levitad ka seda, eks sa ütled küll, et see on vale, aga sa justkui taas levitad ka seda. Aga Eesti kontekstis, et Eesti keeleruum ja see kõik on nii väike. Ja ma usun, et sellel on roll, kui sa nagu suudad selle reach'i ja selle kõik maha võtta sotsiaalmeedesse, et see osa sellest, et me ei tee neid faktikontrolli niisama, vaid me paneme sinna märke peale, mis aitab ka selle levikut peatada. Ma arvan, et see osa on nagu oluline selle juures, mis, millel on mõte.

No Katrin, kui ma mõtlen potentsiaalselt nende, ütleme, inimeste peale, kes levitavad noh, sellist nagu Martin kirjeldas, noh, kahjulikuna mõjuvad uhhuud, on ju, noh, keegi teeb nalja, vahet pole, ikka juhtub, aga on, on nagu võimalik välja tuua terve hulk gruppe, et, et noh, kes. Täielikku jama ajavad, eks, et seal võivad olla, ma ei tea, hullud, lihtsalt kliinilised hullud vaimsete probleemidega inimesed. Noh, lihtsalt sellised, kuidas ma ütlen, üleannetud võrukaelad, kellele pakub lõbu see, kui kuskil noh, torkad kepis hüpilgapesse, on ju. Siis on kindlasti mingisugused kommertshuvidega tüübid, siis on kindlasti mingid poliitiliste huvidega tüübid, on ju, siis on keegi, kes on. Ma ei tea, nii kibestunud ja tal on nii halb olla, et tal on ükskõik, ta tahab, et teistel oleks ka halb ja valus, onju ja nii edasi, nii edasi. Kas need on kuidagi klassifitseeritud või et teadus on nagu lahterdanud ära inimesed, kes tegelevad uhuu levitamisega ja miks?

Ikka on, selles mõttes, et seda on praeguseks ju päris tükk aega juba uuritud ja, ja praeguseks me oleme õnneks jõudnud nagu sinnamaale ka, kus juhitakse tähelepanu sellele, et ehkki see sõnavara, mida me kasutame praegu, mis on siis see misinformatsiooni ja disinformatsiooni sõnavara. Seejuures, misinformatsioon on mittepahatahtlikult levitatud, mis ei tähenda, et tal ei või olla halbu tagajärg ja disinformatsioon on siis nii-öelda nimelt pahatahtlikult levitatud. Et ehki need märksõnad on, ütleme uued, mingi viis-kuus aastat, siis tegelikult see jada, kui me räägime propagandast ja igasugustest sellistest asjadest, see kontekst ja ajalugu on siin ju pikk, on ju. Ja neid kategoriseerimisi on tehtud mitut moodi, ongi nagu infotüübi järgi, info jagamise eesmärgi järgi, et kas seal on raha, trollimine, meelelahutus. Kaose külvamine. Ja on jah, ka nagu ütleme siis nii-öelda tegutsejate tüüpide kaupa. Et just hiljuti ma tahan öelda, et äkki isegi nädal aega tagasi tuli uuring selle kohta, et vaktsineerimise ja koroona ja nii-öelda tervise. Libainfo ja misinfo levitajateks on kuuskümmend viis protsenti, seda infot tuleb kaheteistkümne. Ja nendel on palju erinevaid kontosid sageli, aga mis on oluline siin ka, on see ja ma mõtlesin selle peale

just, kui sina rääkisid, et, et

kui nagu faktikontrollijate puhul. Jah, hakkab toimima see võrgustiku efekt, siis nende väärinfo tootjate ja levitajate puhul on seesama, et ega meil siin väga vähe on originaalselt toodetud Eesti spetsiifilist väärinfot, heal juhul on see info nii-öelda ümber raamistatud või remixitud mingil kohalikul moel, aga see on tavaliselt kõik ikkagi tuleb kuskilt mujalt. Ehk ta liigub nii-öelda viraalselt ja memeetiliselt, nii nagu mingid naljapildid liiguvad, nii liigub see info samamoodi. Ma,

ma just mõtlesin selle üle, et kes on välismaal, Eestis ei ole vist üldse, aga välismaal randades on, on täitsa tavaline nähtus, on need pudukauplejad. Kes kõnnivad ringi, neil on mingisugused, ma ei tea, võlts-kutsikotid, mingid käevõrud, eks ole, noh, mingid šandaalid, rannalinad, päikseprillid ja kõnnivad ja see kraam on minu meelest üle maailma umbes täpselt ühesugune. Ja me iga kord mõtlen, et kust nad tulevad, ühesõnaga kuskil on ju, peab olema siis selline noh. Mingi emalaev neil on ju, kus need võltskutsikotid tulevad ja mingi süsteem ja seda jaotatakse, et ma tahaks selle valeinfo kohta samamoodi küsida, et noh, et kas see on mingi üks koht, kus see tuleb, et kas kuskil on mingisugune keskne aju, kes mõtles välja, et, et koroona vaktsineerimine tekitab inimeste kehamagnetismi. Aga nüüd

seal on ka kordused, needsamad kaksteist, kes toodavad kuuskümmend viis protsenti sellest sisust, nad on see sama laad, see on täidalüngad harjutus. Need ei ole koroonaspetsiifilised argumendid, need on pigem ütleme siis tervisespetsiifiliste konspiratsiooniteooriate või kõhkluste ja kahtluste levitajad. Aga siis jääbki see, ütleme see nii-öelda nagu väide või kaebus või etteheide samaks, aga sinna siis. Räägiti mingitest muudest vaktsiinidest või suurfarmast või millest iganes, aga, aga ja siis ja need inimesed, kes toodavad, on ka samad, ehk et see ei ole nagu, see ei ole nii, et. Inimene ärkas aasta aega tagasi üles ja tal oli mingi spetsiifiline koroonaviiruse teemaline mure või kogemus, vaid see on see, mida ta teeb ja ta võib seda teha erineval põhjusel nendest kaheteistkümnest ja üldse me oleme, teame seda uuringutest, et terve suur hulk on neid, kes teevad seda sisuliselt. strateegilisel enesekasu eesmärgil ja see ei ole tingimata raha, aga see võib olla ka tuntus või nii-öelda fame, mingi suuna, suunamudijaks olemine, egopai, mis sa saad sellest, et sul on palju likee ja palju follower'e. Ehk see on, inimene on leidnud viisi, kuidas olla pildis ja kuidas saada palju fänne ja inimesed kuulavad seda, see on tohutu noh, opiaat ju tegelikult, on ju. Siis on teine hulk inimesi, kellele ta on nagu ikkagi nagu rahaliselt kasulik, sest nad müüvad midagi, nad müüvad sulle mingisuguseid toidulisandeid või mingeid kristalle, millega ennast silitada või mingeid raamatuid täpselt. Ja siis on osad, kes on ikkagi nii-öelda nagu noh, nagu ristirüütlid või nii, et nad on nagu veendunud. Et on mingi konspiratsioon ja neil on sügav mure ja sügav ärevus, sellepärast ja nad arvavad, et maailmas toimub midagi kurja ja nad üritavad teisi päästa. Aga jah, et väga vähe ja minu meelest see on hästi oluline asi, mida inimestele seletada ja mulle tundub võib-olla ma olen naiivne, et see võiks aidata kaasa nagu. Et, et kui sa näed, et keegi tohutult kirestatult räägib näiteks praegu sellest koroonast või ükskõik millest muust, et siis juhtide tähelepanu sellele, et ta on täpselt sama kirestatult ennem rääkinud mingisugusest. Sellest ja sellest ja sellest ja see äkki tekitab siis inimesel tunde, et see on võib-olla. It's you, it's not me või noh, et see on nagu tema, mitte nagu situatsioon või olukord või faktid

Aga Karmen noh, tegelikult on isegi minu meelest nagu tohutu aja raisk, et me siin istume, onju, viis inimest. Ja see pole esimene kord ja me pole ainsad viis onju, kes maailmas istuvad. Tohutu arutelu, onju. Delfis on kaks inimest tööl. Kõik raiskavad aega, onju, suur kulu ühiskonnale. Ja ometi me ju teame, kuidas seda kinni panna, noh, selles mõttes, et leiame need inimesed üles, võtame mikrofoni käest ära, nagu USA-s selle Alex Jonesiga tehti, on ju, et kõik võrgustikud tulid kokku, ütlesid Alex aitab, head aega ja ongi kõik, vana on peaaegu kadunud, et paneme kinni või miks me ei pane seda kaua, kaua, teeme seda.

Noh, ega lõpuks ongi see, et, et võtad selle esimese kaksteist, siis võtad teise kaksteist, siis võtad kolmanda, ega need kaksteist nagu uued kaksteist tulemata ei jää. Et see on ikkagi meie kõigi ühise harituse ja lastetoa küsimus lõpuks. Ja see ei ole ju noh, see, et internet seda kõike aitab võimendada. Ja väga erinevatel põhjustikud, võrgustikuefektid samamoodi Eestis veel vähem, aga kindlasti järjest rohkem, igasugused botid, kes like'ivad ja share'ivad ja share'ivad, ehk see kaksteist ei ole varsti arv kaksteist, vaid ta on seda kakskümmend, aga lihtsalt sada neist ei ole inimesed, on ju. Et noh, see on, ma arvan, arvan, see, mida me saame arutada, et, et mida sellega teha, sest tõesti, ega nähtus ise ei ole ju kuidagimoodi uus, on ju. Sest iga kord, kui meil tuleb uus tehnoloogia, siis iga kord keegi avastab mingid võimalused. Et kas see vanasti oli külapeol, on ju, jaanitule taga vaikselt sosistamine, kartulimäng, on ju, kuumakartulimäng. Noh, siis tulid ajalehed, on ju, mis kõik võimalused, et. Et näiteks see suure, suur kuu pettus, mis kunagi oli New York Timesis, on ju,

kus.

Ütleme, kui

me räägime sellest traditsioonilisest meediast, et need on noh, meil on võimalik muidugi välja tuua väga kõnekaid näiteid, aga see ei olnud, ma ikkagi julgen väita, olles ise ka ajalehtedes töötanud, see ei olnud selline pidev igapäevane nagu noh, tervet ühiskonda mõjutav jura.

No aga motivatsioonid on ju samad, needsamad inimtüübid, kes seda teevad, mistahes, kas nad teevad siis mingi isikliku kasu nimel, noh, samamoodi kui sa ikka, ma ei tea, seitseteist, kaheksateist sajandi said nime, mida maailmas iga kümnes inimene teadis, proovi saavutada, see ei ole enam suunamudija, see on super suunamudija. Et motivatsioonid on ju kõik samad, raha, kasu, päriselt mure, et motivatsioonid on samad, need inimgrupid on samad, lihtsalt ma arvan, et tänasel päeval tulevikku vaadates see murekoht on ikkagi see, et me, me noh, juristina me ka ju kõik noh, juristid ikkagi tunnetavad, et kogu aeg nagu on seesama küsimus, et noh, aga keegi peab ju vastutama, noh, kuskilt peab saama mingi stepsli välja tõmmata, on ju.

Aga

noh, siis ongi, et millel me selle stepsli välja tõmbame, on ju, nendel kaheteistkümnel, kuhu tulevad asemel uued, tõmbame välja internetil, noh, internet on lõpuks ju vahend, on ju, no ega me püstolitehast kinni ei pane seepärast, et iga teine püstol kellegile viga teeb, on ju.

Ma ei tea, Andero, ma tahaks su käest küsida, sina oled politseinik, et sul ei käi, kui sa vaatad seda kogu seda jura, et kas sa ei ole tõesti mõelnud, et no aitab, et ma panen nüüd kinni selle või et keegi peaks, ma teen kaebuse.

Ma arvan, et ilmselt ei ole inimest, kes selles infovärjas on ja kes ei ole mõelnud seda, et noh, äkki aitav, et tõmbaks kuskil mingisuguse juhtme tõesti välja. Aga nagu Karmen ütles, et keda me selle juhtme tõmbame. Et me võtame siin meie need. Superlevitajad, nendel juhv välja, noh, ega me tegelikult sellega probleemi ei lahenda. Lõpptulemusena ei ole meil ka võimalik tekitada olukorda, et meil ei ole enam võimalik oska mitte ühtegi nutiseadet ega saada digipääsu internetti, sest ma ei tea ühtegi pretsedenti, et inimesel oleks keelatud internetti kasutanud. Ei no stepsli

välja töötab tõmbamise näiteid ju on, tõepoolest noh, meil on riike väga toredaid, kes on proovinud, et no Türgi on, ma arvan, väga hea näide, kes siin viimastel aastatel on korduvalt proovinud, et tõmbame siis stepsli välja, on ju. No ja siis see jõuab lõpuks inimõiguste kohtusse, inimõiguste kohtus ütleb, et ei, ei, nii ei saa, on ju. Noh, proovib mudavat seadust, tõmbavad uuesti stepsli välja, no inimõiguste kohtus ütleb, jälle ei saa. Noh, et, et ega see internet on ikkagi, ta on inimõigusele nii sarnane või lausa samane. Et ei ole võimalik täna kedagi ka siis, kui ta põhitegevuseks on väärinfo, mis iganes, kas siis kogemata või tahtlik nii-öelda desinformatsiooni levitamine. Interneti äravõtmine, eriti tänasel koroonaajastul, kus sellest sõltub inimeste kool, töö, kultuuris osalemine, ei ole võimalik teha vähemalt mitte ühegi demokraatliku riigi põhiseaduse.

Aga meil ei peagi internetti ära, ma toon sulle. Facebooki. Jah. Ma, ma toon sulle või teile kõigile sellise nii-öelda, et pista nüüd oma pea august välja, vaatan, kas keegi lööb maha või ei löö, aga meil on üks väga hea näide, kus kas see oli jaanuaris või tõmmati stepsel välja Donald Trumpil.

Donald Trumpil, tegi uue.

Suhteliselt rahulik on praegu, ma peaks ütlema. Aga

see pole võrreldav, et ma just tahtsin öelda, et me, et me, et me oleme rääkinud siin nagu kahest. Noh, minule tundub, et on kasulik mõelda sellest nii-öelda tehnoloogia pinus on ju nende kihtidena, et kui siin üleval on see kasutajaliides ja kasutaja ja see, mida ta postitab ja siis siin all on sisuliselt internetile juurdepääs, on ju. Ja siis siin vahepeal on kõik need kihid nagu need infrastruktuuri kihid, on ju, et kas sul on nagu pilveteenust sulle osutatakse, kas su äpp on App Store'is, kas sind visatakse platvormilt välja ja nii edasi. Siis me teame, et see digipagendamine tegelikult on tõhus ja ta on seda tõhusam, mida sügavamale ta selles pinus läheb, on ju. Et kui see postitusele peale, peale lihtsalt sildi, et see on vale, siis see on väga ebatõhus, aga kui tänu sellele sildile selle, see enam ei levi, on ju. Siis see noh, sest vaata, sina ütlesid ka, et meie probleem pole selles, et see on uus asi, vaid meie probleem on skaalas, täiesti hoomamatus skaalas, mis see tähendab, et loogiline on mõelda, et ka lahendus. On skaalas, ehk siis deeskaleerimises ja, ja selle nii-öelda reach'i nagu pidurdamises. Ja meil on näiteid, seesama Alex Jones, seesama Trump, on ju. Kui sa ikkagi digipagendad ta läbi mitme kihi, siis see töötab, ta võib üritada midagi luua, see. Ta võib teha

oma blogi kuhugi.

Jah, just tal ongi nurgas blogi, mida keegi eriti ei loe peale tema lojaalsete järgijate, mis tähendab, et see muutub kohe teist laadi nagu probleemiks, on ju. Aga noh, seal tekib see, et okei, meil on inimesed ja internet on inimõigus, ma olen sellega nõus, aga seal vahepeal, mis on kõva, väga suur osa probleemist on see, et. Enamiku inimese igapäevane kogemus internetist täna ei ole enam see, mis ta oli kahe tuhandendate algus, kus ta oli hästi mitmekülgne ja killustunud. Vaid ta on selliste suurte heat platvormide loodud fake avalik ruum, see ei ole tegelikult avalik ruum. See on nii-öelda avaliku ruumi butafooria, millel valitsevad eraettevõtete loodud reeglid, keda on väga raske reguleerida seadustega ja kellel on väga selged oma erahuvid. Et, et mulle tundub, et seal on nagu see koht, kus mõelda selle peale, et noh, nii regulatsiooni peale kuigi siis ikka ka siis nii, ütleme mingite juhtmete väljatõmbamiseni nagu.

Jah, ma hakkasin praegu mõtlema, et kui ma leiaks Tallinna populaarse kaubanduskeskuse ja läheks, paneks seal oma mikrofoni ja väikse krapi püsti ja lihtsalt räuskaks päev otsa, siis ma arvan väga kiiresti tuleks selle erapinna mingisugused mustariietunud härrad on ju, ütleks, et palun, mine ära. Ja nad

tulevad ju sotsiaalmeediast ka, aga nad tulevadki lähtuvalt selle sotsiaalmeedia kultuuri taustast. Kui see on Ameerika sotsiaalmeedia, sotsiaalmeedia platvorm, siis tema sisu moderatsiooni reeglid on loodud koostöös Ameerika sõnavabaduse ja inimõiguse definitsioonidest lähtuvad sellise nagu, see on spetsiifiline filosoofiline lähenemine. Hiina platvormidel on hoopis teine jälle. Ehk siis seal on alati nii, et kui keegi võtab tissid välja, siis ameeriklased selle peale hakkavad minestama ja jookseb neid nii-öelda mustriietanud mees, mehi sulle peale kakskümmend viis tükki ja ütlevad, ei, oh my god, mõelge laste peale ja seevastu, kui keegi ütleb, et need ahju ja nood ahju ja mida veel, siis tänu sellele sõnavabaduse ja obsessioonile. On, tuleb võib-olla longates üks väga väike halli riietatud mees ja ütleb, et ära palun tee nagu. See

on see õiguse probleem, eks ju. Globaalne, globaalne maailm ja piiridega riigid, et, et nii kaua, kui meil on globaalne internet ja see on see, mida me tahame, sest interneti põhiväärtus on see, et ta on universaalne ja piirideta. Ja nii, kui me tahame hakata siia kohaldama saja kaheksakümne riigi.

Kultuuritaustu

ja seadusi. Õiguskeskkonda ja kultuuri ja eetilisi väärtusi, noh, nii me jooksemegi kohe vastu seina, kus riigis on jõgedel on ju hinged ja kus riigis nagu on nagu mainstream on ju, et no ongi väga.

Facebookist oleme väga palju, et ja me siin Eestis noh, näiteks kui me küsisime Facebookilt raha juurde enda Fakti Kontrolli projekti, eks me ei saanud, nad ei tahtnud meile anda, me oleme väike riik, me, me ei. Kui sa tahad Facebookiga ühendust võtta, et võtke see grupp, eestikeelne grupp, maha, sa ei tea, kuhu, kuhu pöörduda. Lugesin artiklit ühest Facebooki töötajast, kes otsustas põhimõtteliselt üksi ühe töötajana, et millise riigiga tegeletakse, millisega mitte. Talle oli see väga traumeeriv kogemus, ta oli reatöötaja, kes põhimõtteliselt pidi otsustama, et kas me Hondurasega täna tegeleme. Et ei tegele ja vaatas siis pealt, kuidas Anduures botid levisid ja mingisugune diktaator võitis valimised tänu sotsiaalmeedias levinud valeinfole. Et neid riike, mida, millele Facebook pidi lihtsalt, millest pidi Facebook mööda vaatama lihtsalt seetõttu, et neil ei olnud ressurssi sellega tegeleda, et neid riike oli väga palju ja. Ja Eesti, ma arvan, ka on selline riik, kus Facebookil väga palju ressursse. No

vot, aga, aga see on ju selge on ju, et massimeedia on võim ja noh, läbi, ma ei tea, viimase sajakonna pluss aasta on seda meediaregulatsiooni lahatud nii ja naapidi, on ju, lõpuks jõudsime ise regulatsioonini, vähemasti läänemaailmas, mis noh. Võib-olla ei ole ideaalne süsteem, aga no ma ikkagi julgen väita, et suures plaanis ta toimis. Hoidis noh, ikkagi kõige hullema sellise pahatahtliku kuhuu ära. Aga nüüd meil on olukord, kus ongi turul Facebook ja Twitter ja, ja ma ei tea, lõpuks on Tiktok ja Whatsappid ja asjad ja seal ei ole vastutavat väljaandjat. Et ei olegi nagu inimest üldse, kellele helistada, kujutad ette, sinu riigis. Tegutseb mingisugune selline organ, tal on tohutu mõjuvõim, sul puudub igasugune nagu isegi sinu seadused põhimõtteliselt ei hakka eriti sinna peale ja, ja ei ole ka ühtegi inimest isegi, kellele helistada. See ei ole ju normaalne olukord või on või? Et kas me siis ütleme, et, et ei, me peame seda olukorda muutma või me ütleme, et ei, et see ongi uus normaalsus, harjume ära.

Ja aga me oleme ju öelnud, et me peame seda muutma selles mõttes, et Euroopa Komisjon tegeleb selle digiturgude ja digiteenuste paarisseaduse väljatöötamisega, mis noh, üritab sellega tegeleda, on ju, siis meil on need maksustamise põhised ehk siis rahakoti pitsitamise põhised lahendused, mis on need igasugused linkimaksud ja uudistemaksud ja mis Austraalia on üritanud teha ja nii edasi, et kõik see on, ütleme kogu aeg nagu üritatakse see enamasti heal juhul. Ja jõuab selleni, et siis on nagu vahepeal seitse aastat kohtus on ju nagu selle Max Schemm ja Google ja Facebook nagu üle privaatsuse, on ju. Aga noh, midagi nagu seal ikkagi toimub, et ma, ma seda pole nagu õiglane öelda, et me oleks nagu lihtsalt otsustanud pikali heita, aga see on nagu selle ökosüsteemis on. See tulebki nagu mõelda nagu, nagu sellise teineteisest sõltuvate osade süsteemina, et sa tõid ennem välja siis selle nii-öelda nagu traditsioon, traditsioonilise meedia, et. Et kui olid nagu, domineerisid toimetajaskondadega meediaväljaanded, siis oli see informorum teistsugune, et absoluutselt oli, aga nüüd on seesama. Traditsionaalne meedia probleemi osa ja mittelahenduse osa, sellepärast et nad on reklaamiraha naljas ja tähelepanu naljas ja silmapaaride naljas. Mis tähendab, et selle asemel, et otsustada, et meie oleme sellest paremad või meie teeme teistmoodi, on nad nii-öelda pigem laskunud sellele toimetajateta kaose tasandile, mis toimub sotsiaalmeedias. Ja, ja, ja, ja siis seal nüüd tekib selline asi, et mingisugune väär info. Käib edasi-tagasi, seda võimendatakse ka päris meedias, mis tähendab, et seda legitimiseeritakse päris meedia selleks, et saada seda klikki päris meedia, on väga nõme väljend, kõik on päris meedia, traditsiooniline meedia. On hakanud ja aina rohkem tegelema selle nii-öelda, mida nimetatakse mõlema, mõlema, et mõlemal poolel on õigus rääkida või see Aga tegelikult mõlemad pooled ei ole üldse võrreldavad, et ühel pool on doktorikraadiga teadlane ja teisel pool on maiu, kellel on arvamus, on ju, et need, neid ei saa panna kahe võrdse häälena sinna ja seda tehakse kogu aeg. Et ma siin nagu jagaks ikka. Probleemist.

Ajakirjanik ilmselt on üks suuremaid meediakriitikuid ka ise, et, et ma saan aru, mille, mida siin nagu mõeldakse, et, et kas, kas on minu enda meediaettevõttes sellist informatsiooni, mille nägemisel ma haaran peast kinni ja või ma ei tea, Twitteris kogu aeg hääditakse mind kuhugi, näed, teie ettevõte kirjutas seda, teie ettevõte kirjutas toda. Jah, et mingil määral kindlasti.

Vaata, see on veel üks tasand, aga on meil nagu teine huvitav tasand, meil on üks, üks pealtvaataja küsimus tulnud ka selle kohta, et mis on see, see inglise keeles on nüüd, repetition legitimises, ühesõnaga, et, et mingi asja kordamine juba iseenesest. Noh, tekitab, eks ole, tunde, et, et, et nii on või et, et seal midagi on ja, ja noh, meediaväljaanded ju ka päris palju teevad seda, et tõmmatakse kuskilt mingi hästi uhuu välja ja siis kirjutatakse, et see ei ole nii. Aga et juba noh, et võib ju küsida, et kas juba see fakt iseenesest või see akt on ju, et me, me tõstame mingi asja suureks peakirjaks ja ütleme, et see kõik on vale, et seda ka ei oleks vaja teha, et kas me peaks, mis see õige on, kas me peaks nagu maha, maha vaikima selle? Ja üldse mitte kirjutama ja üldse mitte ka ümber lükkama mingit jura või me peaks kirjutama, on kellelgi arvamusi?

Ma ei tea, mul võib-olla on nii palju arvamused, et see on selline hüpotees, millega viimasel ajal sellised meedia ja väljendusvabaduse juristid nagu pead murravad, et kui meil ikkagi lõppolukorras ükstapuha, mis olukorda me vaatleme, millega üks või teine meist rohkem tegeleb. Meil on ikkagi lõppolukorras reeglina see, et lõpuks meil on ikkagi inimene reeglina vähemalt täna veel, kes ütles ja kes vastutab. Aga selline teooria või mäng, millega siis täna niisugused nagu ütleme, juristid ja siis ka muud sellised internetiinimesed nagu mängivad, on, on just nimelt see, kui me jõuame demokraatlike protsesside riiveni. Et ja siis see noh, see mäng on siis see, et, et on valimispäev, on ju. No ma ei tea, meie mõttes võib-olla kõige parem on nüüd mängida nagu e-hääletusega, e-hääletus läks käima. Ja tuleb uudis sama päev, et e-hääletus on sisse murtud, see on täielikult häkitud, nii kui sa selle avad, nii võetakse su pangakonto, laste andmed vanaema poodi on ju. Et kõik sult ära võetakse ja mis sa teed ja tundub alguses legitiimne info, õige info ja tavaline meedia, ta peab otsustama, mis ta nüüd teeb, kas ta kajastab seda. Või ta enne süveneb ja laskub tehnoloogilisse auditisse ja uurib välja, mis on mis. Noh, tavameedial ei olegi täna valikut, ta kajastabki, eks ju. Ja siis on noh, siis tekib seesama repetition probleem, et meil on sotsiaalmeedia, siis tuleb tavameedia järgi, nüüd sotsiaalmeedias, sina faktikontrollijana lükkad selle ümber, ei ole nii, ei võeta vanaema voodit ära. Nüüd siis paar tundi hiljem sekkub nii-öelda traditsiooniline meedia ütleb, et ümber lükatud, on ju, aga see kõik kogu aeg kordab. Et see on niisugune klassikalise õiguse probleem, et väljendusvabaduse puhul meie põhiline õiguskaitse seisneb selles, et mina tulen, ütlen sulle, Henrik, Henrik, sa oled naine. Sina tuled, ütled mulle läbi kohtu, Karmen, nüüd tule ja lükka ümber ja ütle avalikult samale seltskonnale, Henrik, sa ei ole naine.

Selle aja peale kõik teavad, et ma olen

naine. Esiteks kõik teavad, et sa oled naine ja nüüd, kui ma kolm aastat hiljem tulen ja ütlen, Henrik, sa ei ole naine, ma valetasin ennist, kui ma ütlesin, et sa oled naine. See on järjekordne kordus, mis hakkab elama oma elu ja sellele tõesti ei õiguslikult ega täna ka ütleme selles ärimudelite süsteemis, mis omavahel on põimunud, ei olegi lahendust. Et siin on vaja nagu mingit õigusinnovatsiooni lisaks.

Mina usun ka paar päeva Streisand'i efekti, et, et see oli siis see kuulus asi, et kui sa juhid mingile valeinfole enda kohta käiva laimule avalikult tähelepanu, siis sa ju kordad ka seda laimu ja sellega sa võid enda olukorra veel kehvemaks. See

on see põhiline jutt, ei, ma kindlasti ei taha presidendiks saada. Ei ole, mis te räägite, mul ei ole mõtteski olnud seda asja, kes sellist jama üldse ajab.

Me räägime siin massimeediast või sotsiaalmeedia suurtest kanalitest, et see, mis toimus USA-s, ilmselt me nõustume, et see on ju valeinfo levitamise tulemus. Aga see, selles ei osalenud ju ainult Facebook, selles oli väga suur roll parleriga, Kapp. Kääbil, et sellistel alternatiivsetel kanalitel, kus, kuhu oli juba tõrjutud mingisugused inimesed ja nad hakkasid seal marineeruma ja radikaliseeruma ja nad olid seal eraldi justkui silma alt ära, meid see ei häirinud ja mingi hetk me näeme, et mingid täiesti hullud tormavad kuhugi majja sisse ja nad on täiesti vihased ja vägivaldsed, et ja ma ei tea, mis, mis nende peas toimub.

Muidugi

me teadsime ja otsustasime ignoreerida, aga.

Jah, et selle tõrjumisega on see oht, et, et kuskil keegi radikaliseerub ja muutub. Ma

olen sellega nõus, aga ma lisaks siia ikka, tuleks jälle selle pinu juurde tagasi, on see, et miks seal oli nii palju inimesi, oli see, et Facebook lubas QAnon gruppidel olla kuni juunini. Oma saidil, ehk et see nii-öelda radikalis, esimese radikaliseerimise koht on ikkagi see laiatarbe sotsiaalmeedia, kus need nii-öelda kõhklevad, kahklevad, segaduses olevad, ärevuses olevad oma riigis pettunud. Aga esialgu veel mitte mingisuguse suunaga inimesed ja seda QAnon'i puhul oli ju hästi suur osa sellel, et koduperenaised läbi selle pedofiilia narratiivi võluti ära. Ja, ja vot siis ongi see, et siis ta nagu hakkab väljendama ennast Facebookil, nii et võib-olla ta lõpuks visatakse välja või visatakse, talle öeldakse, et tule QAnon'isse, meil on seal me räägime seal päris asju, on ju. Ja tule sinna, parleeri või, või käebi, on ju, et see. Ma olen nõus, et marineerumine toimub, aga see, kui palju inimesi marineerib, on olulise vahega nii-öelda päris eluvägivalla suhtes ja see, kui palju sinna jõuab, sõltub jälle sellest vahekihist, mis on siis nii-öelda nagu, nagu Facebook ja Twitter ja nii edasi.

Mõni sellist paar aastat tagasi, kui levis paljude Eesti ja selliste. Twitteris populaarsemate inimeste seas käis selline laine, kus neid hakkasid jälgima mingeid vene nimedega inimesed, keda vist ei olnud olemas, ma arvan. Ja siis levis selline teooria, et seda tehakse selleks, et kui peaks mingi jama tulema, on ju, Venemaaga, siis kõik need vene botid põhimõtteliselt võtavad ja hakkavad raporteerima. nende Eesti inimeste postitusi, Twitter, Twitteri loll masin näeb, et mingi jama on, on ju, ja tõmmatakse meil kommunikatsioonikanal kinni. Seda on võimalik ju teistpidi pöörata, et kogu see organiseerunud võrgustik võib hakata lendama mööda Facebooki ja, ja noh. Nende vastaseid postitusi raporteerima, on seal mingi mehhanism, ei ole ju.

Euroopa Nõukogu on selle toonud välja ka täiesti nagu eksistentsiaalse riskina igale riigile, kes on mingis hetkes ohuolukorras. Et see ei ole isegi mitte nagu mingi teoreetiline võimalus. Et need botid on ikkagi ju loodud kindlate ülesannetega, kas ta on siis midagi jagada, midagi luua või midagi teatada. Kolm ülesannet saab sul olla sotsiaalmeedias, ega sul rohkem olla ei saagi. Et, et, et nii ta, nii ta kahjuks ongi ja, ja, ja see on kindlasti koht, millele on jällegi väga raske leida lahendust, sest et noh, mis see, kes, kes suudab seda tegelikult jälgida, et noh, kui me kuuleme, et meil Eestis on noh, heal juhul ütleme kaks inimest, kes siis niimoodi no päriselt võtab selle südameasjaks ja tegeleb sellega iga päev. Noh, aga mitu meil siis füüsikalistele seadustele vastavas minutis päris maailmas on ju, meil on miljon postitust Facebookis, hea küll, suurem osa neist ei puuduta Eestit, aga see on ju tunnis juba kuuskümmend miljonit, noh. Ja kui palju neist on siis eestikeelsed ja kui palju neist on siis just nimelt kas bot-ide poolt või siis ka mingite gängide, minu jaoks on ilmselt gängid natukene. Et aga, aga siiski väga paljudel neist ongi õigus, vabadus arvata, noh. Ma võin jumala pöördesse minna, kui ma hommikul näen jälle oma newsfeedis, et lame maa ja siis tulevad sinna järgi, kohe on ju vaktsiinid ja kõik see. Aga noh, lõpuks nii kaua, kui sa kellelegi haiget ei tee, noh, seal peab olema ka teatud selline demokraatlikule ühiskonnale niisugune tolerantsuse baas, aga loomulikult see lõpeb seal, kus see muutub kellegile nagu kahju tekitavaks.

Me juhame jälle tagasi selle, need Facebookil on vaja peatoimetajat, kohalikku peatoimetajat, et ja nagu ma ütlesin, siin oli, et me, sa ei räägi ainult Eestist, siin oli terve maailmajagu, oli ainult ühe inimese vastutus. Et, et see ressurss, mis sinna Facebooki poolt lükatud on, ei ole üldse suur ja loota, et siis Facebook hakkab siin mingit Eesti konteksti mõistma ja eesti keelt mõistma, kui neid reporditakse. Et loota, et Eesti, Eestis on üldse võimalik midagi eestlaste poolt või vähest eestlaste poolt reportida ja nii palju, et see jõuaks kuhugi Facebooki mingisuguse võlli silme ette, et see kõik on väga suur probleem Eesti jaoks, et me oleme Facebooki silmis lihtsalt väga väike.

Me peame tegema riiklikke, riiklikke bot'e, need KAPO bot'e põhimõtteliselt, nii-öelda häid bot'e, mis raporteeriks, et number üles saada.

Siin ongi nagu see, et seni kuni see süsteem toimub nagu kõige olulisem valuuta on tähelepanu, on ju, siis ükskõik milline strateegia mõeldakse välja turundajate poolt või sageli fännide poolt nii-öelda nagu mingil kas õilsal või siis vähemalt mitte nagu otseselt halval eesmärgil. Selleks, et inimeste tähelepanuga manipuleerida, siis kohe, reaalselt poole päevaga on see kasutuses absoluutselt kõikide teiste. Manipulatiivsete, kuritegelike, trollivate ja nii edasi eesmärkide jaoks, et. Joan Donuvan on, temal on üks suur väärinfoprojekt ja nemad on just kaardistanud ja, ja teinud sellise nagu taktikate sõnaraamatu. Nende nii-öelda siis tähelepanu häkkimise ja sellega manipuleerimise taktikate sõnaraamatu. Ja noh, kus on siis needsamad bot'id, aga siis ongi see swarm ehk siis see. Sülem, sülemina pealetulek, siis on mingite hashtagide kaaperdamine. Siis on see nii-öelda see otsimootori optimiseerimine, mis on nagu turundustaktika, et, et mis tuleb esimestena, kui keegi otsib midagi. Ja tavaliselt, mis on nagu sellise läbimõeldud kampaania tundemärk, on see, et sa kasutad rohkem kui ühte. Mis tekitab siis sellel tavalisel segaduses pidevalt imeliku informatsiooni ruumis elaval inimesel sellise tunde, et. Aga ma tegin selle pingutuse ära, et, et nagu kontrollida, et okei, ma nägin midagi imelikku, aga siis ma guugeldasin ja seesama tuli, sest nad on search engine'id või noh, selle otsingumootorid ära optimiseerinud. Ja siis ma läksin, vaatasin teises platvormis seda hashtag'i ja tuli ka sama, sellepärast et see hashtag on kaperdatud, järelikult see siis järelikult seal ikka midagi on, on ju. Või siis noh, ütleme praegu selle konkreetse vaktsiinivastasuse puhul tekib juurde veel see nii-öelda nagu või noh, vaktsiini. Probleemistiku puhul, tekib juurde see, et see on teadus, see on keeruline, keeruline asi, millest enamik inimesi ei saa aru ja lisaks ei saa enamik inimesi aru sellest, kuidas toimub kvaliteedikontroll akadeemilises maailmas, jah, ehk et see, et keegi ütleb, et I'm a scientist. Ja tal on tegelikult näiteks magistrikraad, et see tähendab midagi märkimisväärselt muud, kui see, kui tal on doktorikraad, siis tähendab veel see, millisest ülikoolist, kas tal on mingist välja mõeldud, internetist ostetud diplom või ta käis päriselt koolis, siis kui mingi asi on avaldatud teadusajakirjast, teadusmaailmas on samamoodi need kuritegelikud. Kuulge

tegelikult teadusajakirjad

või? Põhimõtteliselt jah, nagu ja just, et selle nimi on Predatory noh, mis see siis on see Kiskja ajakirjad, kes noortele alustavatele teadlastele kirjutavad, et pss, pss, anna mulle nelisada euri ja ma panen sulle artikli üles. Et need kõik asjad ja ilmselgelt me ei saa eeldada, et üks tavaline inimene hooliks sellest või saaks sellest aru või. Et ja siis ongi see skaala küsimus vaata, et kuidas seda siis, kuidas me ehitame selle sinna süsteemidesse sisse, on ju. Okei, me saame neid kleepsusid sinna peale panna, on ju, aga kas need eriti hästi ei tööta ja, ja noh.

Vaata, siin me hakkame nüüd lõpupoole vaikselt tüürima, et, et meie vestlus üsna alguses käis läbi ju see lahendus, mida, mille poole on ka ju kogu aeg nagu liigutud või on nagu öeldud, et noh, ega meil ikka muud üle ei jää, kahekümne esimene sajand, võrgustunud ühiskond, see on normaalsus, on ju, inimesed peavad õppima, peavad kohanema. Ja, ja iga kord, kui seda öeldakse, siis mulle tulevad meelde need, see vist eelmise majanduskriisi ajal kümmekond aastat tagasi, kus telekad ja ajalehed ja noh, reklaamid ühesõnaga ketrasid hommikust õhtuni pankade tarbimislaenude reklaame. On ju, kõik oli noh, tule, remondi, osta loll, oled, miks sa ei reisi, on ju, mölla ja, ja siis, ja siis, kui jama käes oli. Siis tulid need finantsasutused, ütlesid, oi-oi, et ikkagi iga inimene peaks ikkagi ise nagu tegema vastutustundega neid oma finantsotsuseid. Ja ma alati mõtlesin selle koha peale, et aga see on nii ebaõiglane, sest noh, teil oli nagu ütleme, riigi parimad noh, kommunikatsiooni ja toote ja ma ei tea, Exceli arvutamise spetsialistid, on ju. Tulid ja noh, tegid oma seda pakkumist, on ju, suure rahaga ja selle vastase on see üks väike inimene. Ja nüüd öeldakse, et aga sina. Sina oled süüdi, mis mõttes sa jäid uskuma seda, mida see suur kamp tarku inimesi sulle rääkis. Ja, ja mulle nagu kuidagi kangastub see olukord uuesti, kui ma kuulan, et noh, kas või see, mida sina rääkisid, on ju, et isegi teadlane ei pruugi olla teadlane, kui sa ei viitsi süveneda, et mis ajakirjast tal need artiklid on. Mina ei, ma ei tahaks nagu kuidagi panna seda nagu inimese õlgadele ja öelda, et sa oled loll, et sa jäid seda uskuma või? See ei tundu mulle õige.

Mina, mina olen ka väga, mul on väga reljeefsed seisukohad isikliku vastutuse diskursuse osas, ega selles osas, mida teevad platvormid, kui nad ütlevad, et noh, sisu modereerimise ja kõikide asjade puhul ja ma tean, Karmenil ilmselt on siin väga informeeritud seisukoht, et me, mis on õigusruumis. Meil ongi isikliku vastutuse õigusruum, aga, aga tegelikult need sellised asjad, kus ongi see võrgustikuefekt ja see suur skaala ja, ja probleem on struktuurne ilmselgelt ja infrastruktuurne ja nii edasi, siis lahendus ei ole individuaalne. Nii nagu lahendus kliima tõttu ei saa olla ainult selles, et mina, ma ei tea, söön vähem liha või mida iganes, siis ei ole nagu selle infokorratuse lahendus see, et mina olen targem ja tublim ja, ja kontrollin, mida ma postitan. Või vähemalt, mida ainus osa

sellest? Lahendust saab kindlasti leida, sest ma arvan, et tegu on demokraatiale eksistentsiaalse probleemiga, et me oleme siin näinud riike, kus on demokraatia viidud väga-väga viimse piirini seetõttu. Et ma arvan, selle probleemiga tuleb väga-väga oluliselt nagu tegeleda ja mis see lahendus on, me siin arutame tund aega ja, ja noh, neid, ma arvan, et kõik, kõik on õige, et sotsiaalmeediale. Tugevamad päitsed pähe panna ja, ja infrastruktuurilised lahendused, koolihariduses rääkida meediapädevusest, et need igal tasandil tuleks selle probleem, probleemiga tegeleda nii individuaalsel kui ka laiemalt.

No rääkimata selleni, et lõpuks me jõuame selleni, et kes on haavatavad, on need, kes on oma riigis pettunud. Sageli, kellel on majanduslikud raskused, kellel on ärevus ja depressioon, jällegi suured struktuursed asjad, vaimse tervisealase hoole kättesaadavus, ebavõrdsus. See, kuidas riik kohtleb oma inimesi, see, kuidas institutsioonid noh, nagu ma ei tea, näiteks mingi terviseamet ja nii edasi, kuidas nad kommunikeerivad asju, kas nad kommunikeerivad kaheksakümne kuuenda aasta retoorikas, kus öeldakse, et sa oled loll, kui sa seda ei usu ja jutul lõpp või sul lubatakse mingeid küsimusi küsida.

Karmen, mis siis on, mis siis on lahendus?

Eks ta on õige, täpselt see, mis on, mis on ka öeldud, et ega isiklik vastutus meil kuskil kaduda ei saa, aga tõepoolest sinna juurde tuleb leida selliseid viise, kuidas seda kõike nagu natukene kogu aeg nagu lükata sinnapoole, et see oleks demokraatlikus ühiskonnas, meil aktsepteeritab, aga me peame hoidma kogu aeg silma peal. Et mina, minul on jällegi jah, tõesti võib-olla hästi reljeefne. Seisukoht just nimelt selles, et see ütleme viimase viieteist aasta, ma arvan viimased kolm-neli aastat me oleme paremini mõelnud just nimelt sellele, et selline asümmeetrilisus võimus, võimalustes ja sellises struktuurses probleemis me oleme hakanud rakendama õigusamatus, konkurentsiõigust, väga õige lähenemine. Vaatamegi, kus on see turuvõim ja tegeleme sellega, aga ma arvan, et kus on nagu see oht, mida me ütleme enne seda kümneid ja kümneid aastaid kogu aeg rakendasime, oli see, et anname kõik õiguse otsustada teha, käskida, puua lasta nendele mõnele üksikule globaalsele ettevõttele, ma arvan, et see on samavõrra eksistentsiaalne oht kui see, et meil on internet prügi täis. On see, kui me anname kogu otsustuse ära, me delegeerime sisuliselt riigivõimu täidesaatva seadusandliku kohtuvõimu. Mingile paarile ettevõttele ilma igasuguse järelevalveta, nii et ma arvan, et siin nagu tuleb leida seda tasakaalu, et me ei delegeeriks liiga palju. Samas me peame loomulikult aktsepteerida, aktsepteerima, et meie oma kohtuvõim tõepoolest sellega läbi isikliku vastutuse instituudi hakkama ei saa, et, et eks see vahe tuleb kuskilt sealt leida. Et noh, ja niikaua ma ikkagi ütlen, et ma arvan, et meie. Iga järgnev põlvkond tuleb järjest rohkem, nagu mina käisin oma esimesed klassid, käisin Descartes'i lütsemist Tartus, kus on siis suurelt meil kooli peal kirjas, on ju Descartes'i põhiväide on ju, et nii kaua kui kahtled, nii kaua elad. Et noh, et sellest lähtudes ma arvan, et meie noorem ühiskond, kui te vaadake, kuidas Tiktokis inimesed, mingi video tuleb ülesse, häkk. Seal tuleb kohe kolmkümmend tükki järgi, kas see häkk töötab, kas see on tõsi või ei ole, et ma arvan, et järjest rohkem tuleb sellele kaheteistkümnele juurde seda ühiskonnakihti, kelle, kes leiab selle aja ja motivatsiooni tegeleda selle just nimelt ümberlükkamisele juba selles struktuursel tasandis, mis läheb samamoodi viraalseks ja, ja aitab seda probleemi lahendada.

See on iseenesest ju tore, aga mina hakkasin praegu, kui ma kuulasin seda, siis ma hakkasin mõtlema, et ma hakkasin Zuckerberg mu hõõruks kaht kätt kokku, et jess, saad aru, ühed nagu noh, tulistavad jura minu kanalis ja teised leiavad oma isiklikust nagu ajast, on ju, seda aega ja, ja, ja noh, tegelevad siis selle ümberlükkamisega ja ma müün kõigile reklaami. Noh, möll käib minu juures, ma oleks ikkagi väga õnnelik.

No aga vähemalt me ei anna talle põhiseadust, et Eesti Vabariigi põhiseadusele asendame seal mingi sotsiaalmeedia nimega ja ütlemegi, et see on selle riigi põhiseadus.

Kas sa oled optimistlik selles suhtes, et, et me suudame, ma ei tea, isegi see meie vist ei ole Eesti, see peab olema siis minimaalselt Euroopa Liit, et me suudame mingi sellise reeglistiku nagu reaalselt valmis kirjutada ja mingite noh, meie jaoks nähtavas tulevikus ka valmis vastu võtta ja, ja jõustada.

Õigusreeglid ei ole siin lahendus, et jah, teatud, ütleme compliance nõuded, millega on võimalik, ongi just nimelt seda kurvi nagu painutada. Aga ma arvan, et niisugune õiguslik vastutus ja, ja ma arvan ka, et maksuküsimused ja see ei ole nagu minu arvates lahendus.

Okei, me, me ei saa lõpeta nii, et söö lausega,

et ei ole lahendus. Ekraanilt tuleb lahendus.

Andero sulle, sina pead ütlema lahenduse.

Ei, tegelikult ega. Kui ma tahaks ütlema vahenduse, mis kohe täna toimib, ongi see, et lugupeetud kasutajad, et olge palun aktiivsed ja andke palun aktiivselt kõikidele platvormidele teada nii libauudistest kui kõikidest muudest probleemidest, et ega see raporteerimise funktsioon on seal loodudki selle eesmärgiga, et platvorm saaks täita oma siis kohustusi ja kuidagimoodi. Kaasa aidata, muidugi noh, tegin sellise kiire otsingu ka, et kui võtta, et Facebooki kasutajad on noh, me räägime miljarditest, siis töötajad on Facebooki palgal seal napiti alla viiekümne üheksa tuhande. Et ega ei saagi loota, et seal mingisugune kiire ja mõistlik lahendus tuleb, aga me vähemalt oleme midagigi ära teinud. Et anda võimalus Facebookile reageerida, anda neile võimalus meid natukenegi toetada ja aidata selles olukorras.

Selline oli tänane restardisaade, tegemist oli salvestusega kevadel toimunud konverentsilt Eesti internetipäev kaks tuhat kakskümmend üks ning see oli vaid üks mitmest paneelist ja arutelust, mis sel konverentsil aset leidsid. Kes soovib ka ülejäänud paneele ja arutelusid vaadata, siis võite minna Youtube'i trükkida otsingusse internetipäev kaks tuhat kakskümmend üks. Ja kaks arutelu on seal siis veel välja pandud vaatamiseks, mida me Restardi saates rohkem eetrisse ei pane. Restart tänab teid ja kohtume juba tavapärase saatega nädala aja pärast.