Väike vale, suur vale, interneti vale?

Ja et seal on, kuidas öelda, et meie huvitame pigem nagu kahjulikust, sellisest väga, väga sellisest, mis võib tuua endaga kaasa nagu kahju. Ja, ja on ka soovitatud, eks ole, et, et kui sa tegeled sellise hullu uhhuuga ja teed neid faktikontrolli, pead Delfisse üles, et, et sa justkui taas levitad ka seda, eks sa ütled küll, et see on vale, aga sa justkui taas levitad ka seda. Aga Eesti kontekstis, et Eesti keeleruum ja see kõik on nii väike. Ja ma usun, et sellel on roll, kui sa nagu suudad selle reach'i ja selle kõik maha võtta sotsiaalmeedesse, et see osa sellest, et me ei tee neid faktikontrolli niisama, vaid me paneme sinna märke peale, mis aitab ka selle levikut peatada. Ma arvan, et see osa on nagu oluline selle juures, mis, millel on mõte.

tulevad ju sotsiaalmeediast ka, aga nad tulevadki lähtuvalt selle sotsiaalmeedia kultuuri taustast. Kui see on Ameerika sotsiaalmeedia, sotsiaalmeedia platvorm, siis tema sisu moderatsiooni reeglid on loodud koostöös Ameerika sõnavabaduse ja inimõiguse definitsioonidest lähtuvad sellise nagu, see on spetsiifiline filosoofiline lähenemine. Hiina platvormidel on hoopis teine jälle. Ehk siis seal on alati nii, et kui keegi võtab tissid välja, siis ameeriklased selle peale hakkavad minestama ja jookseb neid nii-öelda mustriietanud mees, mehi sulle peale kakskümmend viis tükki ja ütlevad, ei, oh my god, mõelge laste peale ja seevastu, kui keegi ütleb, et need ahju ja nood ahju ja mida veel, siis tänu sellele sõnavabaduse ja obsessioonile. On, tuleb võib-olla longates üks väga väike halli riietatud mees ja ütleb, et ära palun tee nagu. See

Facebookist oleme väga palju, et ja me siin Eestis noh, näiteks kui me küsisime Facebookilt raha juurde enda Fakti Kontrolli projekti, eks me ei saanud, nad ei tahtnud meile anda, me oleme väike riik, me, me ei. Kui sa tahad Facebookiga ühendust võtta, et võtke see grupp, eestikeelne grupp, maha, sa ei tea, kuhu, kuhu pöörduda. Lugesin artiklit ühest Facebooki töötajast, kes otsustas põhimõtteliselt üksi ühe töötajana, et millise riigiga tegeletakse, millisega mitte. Talle oli see väga traumeeriv kogemus, ta oli reatöötaja, kes põhimõtteliselt pidi otsustama, et kas me Hondurasega täna tegeleme. Et ei tegele ja vaatas siis pealt, kuidas Anduures botid levisid ja mingisugune diktaator võitis valimised tänu sotsiaalmeedias levinud valeinfole. Et neid riike, mida, millele Facebook pidi lihtsalt, millest pidi Facebook mööda vaatama lihtsalt seetõttu, et neil ei olnud ressurssi sellega tegeleda, et neid riike oli väga palju ja. Ja Eesti, ma arvan, ka on selline riik, kus Facebookil väga palju ressursse. No

Ja aga me oleme ju öelnud, et me peame seda muutma selles mõttes, et Euroopa Komisjon tegeleb selle digiturgude ja digiteenuste paarisseaduse väljatöötamisega, mis noh, üritab sellega tegeleda, on ju, siis meil on need maksustamise põhised ehk siis rahakoti pitsitamise põhised lahendused, mis on need igasugused linkimaksud ja uudistemaksud ja mis Austraalia on üritanud teha ja nii edasi, et kõik see on, ütleme kogu aeg nagu üritatakse see enamasti heal juhul. Ja jõuab selleni, et siis on nagu vahepeal seitse aastat kohtus on ju nagu selle Max Schemm ja Google ja Facebook nagu üle privaatsuse, on ju. Aga noh, midagi nagu seal ikkagi toimub, et ma, ma seda pole nagu õiglane öelda, et me oleks nagu lihtsalt otsustanud pikali heita, aga see on nagu selle ökosüsteemis on. See tulebki nagu mõelda nagu, nagu sellise teineteisest sõltuvate osade süsteemina, et sa tõid ennem välja siis selle nii-öelda nagu traditsioon, traditsioonilise meedia, et. Et kui olid nagu, domineerisid toimetajaskondadega meediaväljaanded, siis oli see informorum teistsugune, et absoluutselt oli, aga nüüd on seesama. Traditsionaalne meedia probleemi osa ja mittelahenduse osa, sellepärast et nad on reklaamiraha naljas ja tähelepanu naljas ja silmapaaride naljas. Mis tähendab, et selle asemel, et otsustada, et meie oleme sellest paremad või meie teeme teistmoodi, on nad nii-öelda pigem laskunud sellele toimetajateta kaose tasandile, mis toimub sotsiaalmeedias. Ja, ja, ja, ja siis seal nüüd tekib selline asi, et mingisugune väär info. Käib edasi-tagasi, seda võimendatakse ka päris meedias, mis tähendab, et seda legitimiseeritakse päris meedia selleks, et saada seda klikki päris meedia, on väga nõme väljend, kõik on päris meedia, traditsiooniline meedia. On hakanud ja aina rohkem tegelema selle nii-öelda, mida nimetatakse mõlema, mõlema, et mõlemal poolel on õigus rääkida või see Aga tegelikult mõlemad pooled ei ole üldse võrreldavad, et ühel pool on doktorikraadiga teadlane ja teisel pool on maiu, kellel on arvamus, on ju, et need, neid ei saa panna kahe võrdse häälena sinna ja seda tehakse kogu aeg. Et ma siin nagu jagaks ikka. Probleemist.

Ma ei tea, mul võib-olla on nii palju arvamused, et see on selline hüpotees, millega viimasel ajal sellised meedia ja väljendusvabaduse juristid nagu pead murravad, et kui meil ikkagi lõppolukorras ükstapuha, mis olukorda me vaatleme, millega üks või teine meist rohkem tegeleb. Meil on ikkagi lõppolukorras reeglina see, et lõpuks meil on ikkagi inimene reeglina vähemalt täna veel, kes ütles ja kes vastutab. Aga selline teooria või mäng, millega siis täna niisugused nagu ütleme, juristid ja siis ka muud sellised internetiinimesed nagu mängivad, on, on just nimelt see, kui me jõuame demokraatlike protsesside riiveni. Et ja siis see noh, see mäng on siis see, et, et on valimispäev, on ju. No ma ei tea, meie mõttes võib-olla kõige parem on nüüd mängida nagu e-hääletusega, e-hääletus läks käima. Ja tuleb uudis sama päev, et e-hääletus on sisse murtud, see on täielikult häkitud, nii kui sa selle avad, nii võetakse su pangakonto, laste andmed vanaema poodi on ju. Et kõik sult ära võetakse ja mis sa teed ja tundub alguses legitiimne info, õige info ja tavaline meedia, ta peab otsustama, mis ta nüüd teeb, kas ta kajastab seda. Või ta enne süveneb ja laskub tehnoloogilisse auditisse ja uurib välja, mis on mis. Noh, tavameedial ei olegi täna valikut, ta kajastabki, eks ju. Ja siis on noh, siis tekib seesama repetition probleem, et meil on sotsiaalmeedia, siis tuleb tavameedia järgi, nüüd sotsiaalmeedias, sina faktikontrollijana lükkad selle ümber, ei ole nii, ei võeta vanaema voodit ära. Nüüd siis paar tundi hiljem sekkub nii-öelda traditsiooniline meedia ütleb, et ümber lükatud, on ju, aga see kõik kogu aeg kordab. Et see on niisugune klassikalise õiguse probleem, et väljendusvabaduse puhul meie põhiline õiguskaitse seisneb selles, et mina tulen, ütlen sulle, Henrik, Henrik, sa oled naine. Sina tuled, ütled mulle läbi kohtu, Karmen, nüüd tule ja lükka ümber ja ütle avalikult samale seltskonnale, Henrik, sa ei ole naine.

Me räägime siin massimeediast või sotsiaalmeedia suurtest kanalitest, et see, mis toimus USA-s, ilmselt me nõustume, et see on ju valeinfo levitamise tulemus. Aga see, selles ei osalenud ju ainult Facebook, selles oli väga suur roll parleriga, Kapp. Kääbil, et sellistel alternatiivsetel kanalitel, kus, kuhu oli juba tõrjutud mingisugused inimesed ja nad hakkasid seal marineeruma ja radikaliseeruma ja nad olid seal eraldi justkui silma alt ära, meid see ei häirinud ja mingi hetk me näeme, et mingid täiesti hullud tormavad kuhugi majja sisse ja nad on täiesti vihased ja vägivaldsed, et ja ma ei tea, mis, mis nende peas toimub.

olen sellega nõus, aga ma lisaks siia ikka, tuleks jälle selle pinu juurde tagasi, on see, et miks seal oli nii palju inimesi, oli see, et Facebook lubas QAnon gruppidel olla kuni juunini. Oma saidil, ehk et see nii-öelda radikalis, esimese radikaliseerimise koht on ikkagi see laiatarbe sotsiaalmeedia, kus need nii-öelda kõhklevad, kahklevad, segaduses olevad, ärevuses olevad oma riigis pettunud. Aga esialgu veel mitte mingisuguse suunaga inimesed ja seda QAnon'i puhul oli ju hästi suur osa sellel, et koduperenaised läbi selle pedofiilia narratiivi võluti ära. Ja, ja vot siis ongi see, et siis ta nagu hakkab väljendama ennast Facebookil, nii et võib-olla ta lõpuks visatakse välja või visatakse, talle öeldakse, et tule QAnon'isse, meil on seal me räägime seal päris asju, on ju. Ja tule sinna, parleeri või, või käebi, on ju, et see. Ma olen nõus, et marineerumine toimub, aga see, kui palju inimesi marineerib, on olulise vahega nii-öelda päris eluvägivalla suhtes ja see, kui palju sinna jõuab, sõltub jälle sellest vahekihist, mis on siis nii-öelda nagu, nagu Facebook ja Twitter ja nii edasi.

Euroopa Nõukogu on selle toonud välja ka täiesti nagu eksistentsiaalse riskina igale riigile, kes on mingis hetkes ohuolukorras. Et see ei ole isegi mitte nagu mingi teoreetiline võimalus. Et need botid on ikkagi ju loodud kindlate ülesannetega, kas ta on siis midagi jagada, midagi luua või midagi teatada. Kolm ülesannet saab sul olla sotsiaalmeedias, ega sul rohkem olla ei saagi. Et, et, et nii ta, nii ta kahjuks ongi ja, ja, ja see on kindlasti koht, millele on jällegi väga raske leida lahendust, sest et noh, mis see, kes, kes suudab seda tegelikult jälgida, et noh, kui me kuuleme, et meil Eestis on noh, heal juhul ütleme kaks inimest, kes siis niimoodi no päriselt võtab selle südameasjaks ja tegeleb sellega iga päev. Noh, aga mitu meil siis füüsikalistele seadustele vastavas minutis päris maailmas on ju, meil on miljon postitust Facebookis, hea küll, suurem osa neist ei puuduta Eestit, aga see on ju tunnis juba kuuskümmend miljonit, noh. Ja kui palju neist on siis eestikeelsed ja kui palju neist on siis just nimelt kas bot-ide poolt või siis ka mingite gängide, minu jaoks on ilmselt gängid natukene. Et aga, aga siiski väga paljudel neist ongi õigus, vabadus arvata, noh. Ma võin jumala pöördesse minna, kui ma hommikul näen jälle oma newsfeedis, et lame maa ja siis tulevad sinna järgi, kohe on ju vaktsiinid ja kõik see. Aga noh, lõpuks nii kaua, kui sa kellelegi haiget ei tee, noh, seal peab olema ka teatud selline demokraatlikule ühiskonnale niisugune tolerantsuse baas, aga loomulikult see lõpeb seal, kus see muutub kellegile nagu kahju tekitavaks.

sellest? Lahendust saab kindlasti leida, sest ma arvan, et tegu on demokraatiale eksistentsiaalse probleemiga, et me oleme siin näinud riike, kus on demokraatia viidud väga-väga viimse piirini seetõttu. Et ma arvan, selle probleemiga tuleb väga-väga oluliselt nagu tegeleda ja mis see lahendus on, me siin arutame tund aega ja, ja noh, neid, ma arvan, et kõik, kõik on õige, et sotsiaalmeediale. Tugevamad päitsed pähe panna ja, ja infrastruktuurilised lahendused, koolihariduses rääkida meediapädevusest, et need igal tasandil tuleks selle probleem, probleemiga tegeleda nii individuaalsel kui ka laiemalt.

No aga vähemalt me ei anna talle põhiseadust, et Eesti Vabariigi põhiseadusele asendame seal mingi sotsiaalmeedia nimega ja ütlemegi, et see on selle riigi põhiseadus.