Tere tulemast kuulama riigi IT -podcast 'i Kriitiline intsident. Mina olen saatejuht Ronald Liive ja antud saates lahkame me, ma loodan, et kõiki teemasid, mis on riigi IT -ga moel või teisel seotud, olgu selleks siis riigi enda IT -majad, kui ka eraettevõtted, kes on riigi IT -ga seotud. Ja tänases saates me räägime sellisest asjast nagu poliitika, aga mitte päris sellise nurga alt nagu poliitikasaated üldjuhul räägivad ja meie saade ei ole poliitikasaade järgi saage valesti aru, vaid räägime sellest, et kas ja kuidas poliitilised otsused mõjutavad riigi IT -d. Kas ajaloos on olnud selliseid situatsioone, kus poliitikud on andnud välja lubadusi, mis on pannud riigi IT -majade juhte oma päid kratsima ja mõtlema, et aga kuidas me nüüd need kõik asjad ära realiseerime, et kas need on üldse teostatavad või mitte. Ja sel teemal olen stuudiosse rääkima palunud tõelise raske kahurväe ehk siis kahe väga olulise riigi IT -maja juhid. Üks neist on Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse juht Margus Arm ja teine on Riigi Infosüsteemi Ameti peadirektor Margus Noormaa. Tere!
Nojah, see toimus ikka päris ammu, et kui ma nüüd ei eksi, siis see oli kaks tuhat üheksa. Ja see toimus loetud päevade jooksul. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kuskil juunis see võis toimuda jaanipäeva vahetult enne. Ja siis oli ülesanne väga lihtne, et piltlikult öeldes esimeseks juuliks on vaja, et asi töötab, ei maksa ametis. Ja see oli selles mõttes nagu hea näide sellisest õnnelikust juhusest, kus poliitikud arvasid, et asi on kiiresti tehtav ja ta praktikas ka oli kiiresti tehtav. Alati see nii ei ole ja tegelikult õnnestuski kahe päevaga, ütleme riigisüsteem viia vastavusse, et muuta käibemaksu määra. Aga mis tõenäoliselt venis kauem, ma täpseid detaile ei tea, aga et kõigi muude süsteemide, raudteedamise süsteemide viimine, vastavus ja nii edasi, et see tõenäoliselt kestis ikkagi oluliselt kauem.
Nii et need kõlakad nii -öelda, mis ma linna pealt kuulnud olen, lähtuvalt neist teemadest, mis nagu praegu on aktuaalsed just riigi, riigi IT vaatest ja poliitilistest otsustest, et oligi, et kaks kuni neli päeva, see vastabki tõele, et see ei ole müüt.
Noh, ma pigem ütlen nii, et, et kogu, või suures osas selle Eesti digiarengus on tehtud ju asju õhinapõhiselt ja on tehtud juba oluliselt rohkem, kui võib -olla selle raha eest oleks oodanud ja oleks võimalik olnud. Et inimesed on lihtsalt asjad ära teinud ja seetõttu ka, ütleme, seda valdkonda pole riigis aastaid piisavalt rahastatud ja pole ka piisavalt süvenetud sellesse, et noh, mismoodi need asjad toimivad, kuidas neid asju on ehitatud. Ja jah, selles mõttes õige, see maksab mingil määral kätte tänase päevani. Et kui me läheme lisaraha küsima eelarvest, siis öeldakse teinekord, et asjad ju töötavad, et noh, on siis sinna vaja nii palju raha panna.
Ma lisaks enda poolt, ega kui me vaatame praegult seda IT -muudatust, mis meil perehüvitistega on, kus meil soovitakse tõsta konkreetsed toetuse summad, näiteks kuuekümne pealt kaheksakümne peale või üheksateistkümne pealt kaheksakümne peale, sellised muudatused ei ole ka keerulised ja on tehtavad antud ajaraamide piires. Et see on põhimõtteliselt sama, et üks parameeter kuskil tuleb ära muuta, saabki teatud aja jooksul ära teha, testida ja toodangusse panna, et see sõltubki väga palju ikkagi sellest soovist, mida teha tahetakse. Aga need, mis on nagu suuremad muudatused, me räägime selle suurpere toetusest kuni kakskümmend neli aastat ja sealt vaikselt väljatulekust, et need ärireeglid pole täna isegi kokku lepitud. Seadus pole minu teada veel vastu võetud Riigikogus, aga kindel on see, et see jõustub esimene jaanuar.
Praegult on niimoodi, et ikka, et esimene jaanuar kaks tuhat kakskümmend kolm, kui see seadus jõustub, kui ta jõustub, et siis seal IT -da arendust taga tehtud ei ole, et siis nüüd, kui see seadus vastu võetakse Riigikogus, kõik ärireeglid on paika pandud, siis me saame hakata selle pealt mõtlema, et mis nõuetele, mis nõuded sa pead olema, analüüsi tegema hakka, kus süsteemis, kui palju, mida muuta on vaja, sest praegu on kõik otsad veel lahtised tegelikult. Ja see töö tuleb enamasti ära teha siis ikkagi käsitsi menetluse raames.
Ega see käib Riigikogus oma rada pidi, et ega sellist ei saa päris kiiremini teha, see on see demokraatliku riigi eripära, et tuleb jälgida reegleid ja see läheb oma reegleid pidi, iseasi on see, kas ta peaks esimene jaanuar jõustuma või võiks olla sellise seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel kindel puhver. On see siis kolm kuud, on see siis pool aastat, et alati selline reegel võib olla, et IT -arendused ja protsessid, see ei puuduta alati IT -arendust, see tähendab võib -olla letiteeninduse protsesse tuleb ka muuta. Inimestel mingid, mingid uued vormid teha või uut, uus töökorraldus kehtestada, inimesi juurde võtta, et oleks mingi kindel ajaline puhver, et seaduse vastuvõtmise ja selle jõustumise vahel.
Seal on juba poliitikute puhul ka see, et ega ju uued poliitikud vanade eest ju ei võta vastutust, eks ju. Mis tähendab seda, et tegelikult noh, meie kui siis nii -öelda selle süvariigi või püsiriigi esindajad, eks ju, peame siis tegelikult seda kandma, seda teadmist ja poliitikutele siis tuletame meelde, et see tegelikult selline pidev teema, millega me tegeleme iga aasta, ma arvan, et kõik IT -majad tegelevad just sellega, et veenda poliitikuid, et noh, sellesse valdkonda, sellesse kohta on vaja investeerida, sest vastasel juhul võtab liiga suured riskid. Täpselt Need otsused, mis on tehtud minevikus, noh, me võime neid ju meenutada, aga see ei huvita ega kedagi tänasel päeval, eks ju.
täiesti päri, et kõiki asju, mida võimalik digiteerida, ei pea digiteerima tingimata või tegema digitaalseks, eks ju. Just selle loogikaga, et kui sa teed ta digitaalseks ära, teed talle mingi rakenduse peale, eks ju, siis sa pead hakkama sellega edaspidi tegelema, see on su püsikulu, mis tuleb peale, eks ju. Ja need kulud reeglina, noh investeeringud on reeglina suuremad ja püsikulud on suuremad kui näiteks seatud puhkudes inimliides seal taga. Ja selle nii -öelda üleval hoidmine või palga maksmine sõna otseses mõttes. Ehk selliseid kalkulatsioone ei tehta, et vahepeal on selline, kuidas ma ütlen, olnud perioode ka Eesti riigi ajal viimase paarikümne aasta jooksul, kus noh, see digitaliseerimine, asi iseenesest, ilma et sellel oleks nagu väga selge nagu äriloogika taga ja, ja seda võiks rohkem juba vaadata, jah. Äkki ei pea tegema kõiki
Ja valimised on selles mõttes üks hea näide, et seal on seaduse tasemel kõik üsna täpselt reguleeritud. Ja täna ma julgen öelda, et riigil on jah nii -öelda digitaalne valmisolek see rahvahääletus läbi viia. Ja kui, kui see poliitikutel vajadus tekib või otsustatakse, et seda tehakse, siis täna jah, ei, ei pea selles kahtlema.
Ma küll ei usu, et keegi ära ütleks, kui keegi tuleks selle küsimusega. Kui on juba täna, ütleme nii -öelda olemasolevad poliitikud, ehk siis me oleme tegelikult ju pakkunud küll Riigikogu liikmetele selliseid briife ja konsultatsioone ja oleme teinud kõikidele ministritele, ka IT -ministritele, eks ju, kes vähegi huvi on tundnud ja tahtmist avaldanud, selliseid ülevaateid, kuidas siis see riik toimib. Aga noh, ütleme nii, et seda on väga keeruline ühepoolselt teha, et sealt noh, alati on lihtsam, kui teine pool tuleb ka huvi selle vastu ja küsib, miks ma ütlesin, et meie nägemused võiks üks lahendus olla just see, et enne valimisi, kui hakatakse mõtlema oma programmide peale, et kaasatakse nagu IT -d. See võib olla ükskõik kes IT -majadest, eks, kes neid konsulteerib, sest tegelikult see teadmine on olemas või see võib olla ka MKM kui ministeeriumi tasemel, kes konsulteerib. Aga tähtis on see, et poliitikuteni ei jõuaks selline A ja B, kuidas meil see e -riik toimib, mis on oluline, mis on ebaoluline, mis on tehtav ja mis nõuab nagu rohkem aega, et põhimõtteliselt kõik on tehtav, küsimus on suht rahasummas ja ajas, eks ju. Aga et siis poliitikud nagu teaksid, mis on see mänguruum, kus sees nad saavad nagu oma lubadusi nagu välja käia.
Noh, ma olen, ma saan Riiast rääkida, et me Riias oleme kutsunud Riigikogu komisjone endale külla. Viimati käis nüüd siin paar nädalat tagasi majanduskomisjon. Ja siis me rääkisimegi täpselt nendel samadel teemadel, kuni küberturvalisus on välja. Ja huvi oli väga elav. Me oleme käinud ise riigikaitsekomisjonis, me oleme väliskomisjoni kutsunud külla endale. Et läbi selliste, kuidas öelda, ma isegi nimetaks jah otseselt briifideks, eks. Läbi selliste briifide me oleme Riigikokku viinud mingit uut teadmist, mida neil ennem ei olnud. Aga kuna suur osa neist on järgmistel valimistel aktiivsed kindlasti, siis ma usun, et noh, see võib -olla ei ole küll piisav, aga äkki midagi ikka, äkki mõni otsus tuleb selle tulemusena parem.
Ja ma võib -olla täiendaks veel, et üks asi, mis mulle kindlasti meelde tuleb, mida ma olen ka varem erinevatel esinemistel maininud, on see, et, et me IT -ga oleme ammu juba kahekümne esimeses sajandis, eks ju, ja teeme seda väga hästi. Aga äriteenustega me jätkuvalt istume veel eelmises sajandis. Ja üks näide, mida ma iga päev ise oma tööd tehes näen ja millega kokku puutun, on see, et me jätkuvalt allkirjastame erinevaid dokumente. Ja see allkirjastamise, ma ütleks, maania on tegelikult tulnud sellest pabermaailmast, eks ju. Kuigi täna näiteks kasvõi sama riigitöötajate infoportaali näitel, meil on loodud keskkonnas, kus mingisugust eraldi digiallkirja ei ole vaja tegelikult anda, aga ometigi seda mingite dokumentide puhul tehakse, inertsist ja selle muutmine on märksa keerulisem kui mingi uue süsteemi ehitamine. Ehk siis tegelikult see äri ei ole täna, ma julgen öelda, veel selle IT -maailmale järgi tulnud.
Ühtepidi me tahame minna aina kodanikukesksemaks riigiks, aga kas see on jällegi, et igale inimesele personaalse lahenduse või summa välja arutamine on kallis tegevus rahalises mõttes ka ja infotehnoloogiliselt, et võrrelda, käia ja vaadata ja teha see personaalne pakkumine, sina saad ühe sendi parema kui Margus, et mingi pakkumise, et kas see on seda väärt jällegi lõpuks, et. Need ootused on nii kõrged, ka kasutajate ootused on kõrged, et vaadatakse, kuidas mujal maailmas toimuvad asjad, kuidas Facebook ja suured korporatsioonid teevad ja selgitatakse, et Eesti riik peab samamoodi oma teenuseid pakkuma. Vaatame meie eelarvet.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]