Noh, ma ise julgen arvata, et me eestlastena, tehnoloogia tuttava rahvana ja, ja ikkagi üsna nutikate inimestena julgen loota, et me ikkagi oskame teiste vigadest õppida ja, ja me, eks me oleme ju selgelt kogu seda olustikku pidevalt analüüsinud ja, ja katsunud leida sealt neid, neid punkte. Ja neid teemasid, kus siis ise olla paremad ja, ja proovida asju nagu ennem teha, et ma arvan, et kõik need asjad, millest me täna siin siiamaani rääkinud oleme, et, et eks need kõik on erinevate töögruppide raudadelt läbi käinud ja erinevates aruteludes olnud, et kui kaugel üks või teine asi täpselt on, et seda me loomulikult ei, ei kommenteeri niimoodi, aga, aga, aga kindlasti on asju ja, ja võib -olla. Üks asi, mis, mille osas meie isegi olime natukene Ukrainast ees, on, on see, et suur probleem tekkis Ukrainal siis, kui kahe, kahekümne neljas veebruar saabus. Mure oli selles, et kõik nende andmed asusid nende riigis kohapeal. Ja, ja nüüd tekkis probleem, kus sidevõrgud ei olnud enam endises töökorras, kiirused olid piiratud ja oli suur hulk andmeid, mida tegelikult oli vaja riigist välja saada. Et siin on, on eestlased olnud võib -olla natuke ettenägelikumad ja, ja meil on olemas riigist väljas asuv andmesaatkond, kuhu meie olulisi andmekogusid on, on varundatud. Juba pikemal ajal ja, ja kindlasti tuli see nüüd taaskord nagu tugevamasse fookusesse, vaadati need asjad üle ja, ja, ja laiendati siis ka seda andmekogude nimekirja, et mis, mis sinna riigist välja peaksid olema pandud, eks ju. Et kui me võtame tegelikult, et kui, kui väiksed me oleme riigina, et siis ma just paar päeva tagasi kirjutasin ühte memo, kus ma tegin sellise mõtteharjutuse, et. Noh, teema oli selles, et kas Eesti võiks toimida digitaalse saarena või, või mitte, et siis ma seal tegin sellise mõtteharjutuse, et kui me võtame, et kui kaugel asub Pihkva Tallinnast, et see vahemaa on tsirka kakssada nelikümmend kilomeetrit, me võtame, et venelaste Iskander raketi lennukiirus on kaks kilomeetrit sekundis, siis see tähendab seda, et Pihkvast Tallinnasse on umbes kaks koma neli minutit. Et kui meil on Tallinna ümbruses kolm erinevat andmekeskust, noh, me Eesti andmekeskusi võime ühe mööndustega kahe käe peal kokku lugeda, võib -olla, et noh, need ei ole ju kuidagi varjatud või salajased, et noh, et siis kui me mõtleme selle digitaalse saare lahenduse peale, et siis minu seisukoht on, et see kindlasti ei ole hea mõte. Et kui me võtame selle, et Eestis on kolmsada kolmkümmend kilovoldi alajaamasid kolmteist tükki, et siis noh, jällegi see ei tundu nagu hea mõte proovida digitaalne saar olla, et ma arvan, et täna nagu, kus me oleme olnud digiriik ja, ja oleme maailmas seda rääkimas, et me oleme digiriik, et meil on aeg kindlasti muuta natukene mõtteviisi selles osas, et olla avatum pilveteenuste kasutamiseks. Pigem me peaksime täna mõtlema selle peale, et kuidas tagada rahvusvaheline side. See on temaatika, millega on tegeletud. Mina arvan, et see on, sellega me oleme täna üsna heal ja järjel. Kui me rääkisime, see on satelliitsidest, siis jah, info on õige, et Riks tegeleb selle temaatikaga, ehk ta tegeleb täna järgmise põlvkonna lahendusega väljatöötamisega. Hetkel meil on tegelikult ka alternatiivside lahendused olemas. Lisaks on juurde tulnud vahepeal Starlink, mis on küll kommertslahendus, aga, aga on samuti kasutatav erinevate funktsioonide järjepidevuse tagamiseks. Nii et, et, et mina näen küll nagu seda, seda sellisena, et pigem me peaksime tegelema sellega, et mõelda, mismoodi me suudame oma rakendused ja oma, oma digiriigi ehitada üles erinevate kommertspilvede peale, kui, kui selleks peaks selline vajadus tekkima. Jällegi loomulikult siin me räägime seadusandlusest. Loomulikult on meil riigis infovarasid, mida me enda riigist kuskile välja ja kolmandatesse kätesse ei anna. Aga noh, et mida, mida väiksem on see, see mänguplats, mida me kaitsma peame, seda lihtsam on seda teha, eks ju, ja seda lihtsam on seda nagu avaliku silma alt ka ära viia.