Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Taas kord vaatab kalendrist vastu reedene päev, ehk siis on käes kriitilise intsidendi aeg. Mina olen saatejuht Ronald Liive ja tutvustan teile huvitavaid põnevaid IT -teemasid, mis on moel või teisel seotud meie vahva e -riigiga. Täna me vaatame, kuidas õlimootori sisse saab, ehk kuidas Kaitseministeeriumi haldusalas tagatakse meie rahulik uni, et keegi ei küberründaks meid ja kui ka seda teevad, et see ei avaldaks meile väga suurt mõju. Sel teemal olen stuudiosse palunud küberväejuhatuse ülem, kolonelleitnant Rene Innose ja sihtasutus CR14 juhi Siim Alatalu. Alustame meie vestlust küberväejuhatusest, et esiteks teie saite selle ülema ametikoha üsna, üsna hiljuti, mida see ametikoht üldse endast kujutab?
No küberväejuhatus iseenesest on ellu kutsutud või loodud selleks, et viia siis Kaitseministeeriumi valitsemisalas läbi küberoperatsioone, eesmärgiga siis toetada Kaitseministeeriumi valitsemisala juhtimist kui sellist. Ja asutati meid kaks tuhat kaheksateist. Me ei ole päris tühja koha peale loodud selles vaates, et eelnevalt oli noh, täitis sama rolli, täitis sama rolli erinevad asutused, mis siis küberväejuhatuse nime alla lõpuks siis kokku koondati ja noh, mille tulemusena küberväejuhatus sellisena täna eksisteerib.
Küberväejuhatus, ma kujutan ette, et on selline, et mul on väga palju küsimusi, ma tahan väga palju teada saada. Ma kujutan ette, et hästi paljude küsimuste puhul te ütlete, et te ei saa kommenteerida või see on selline nii -öelda siseringi asi, et, et kui sa oled siin selles siseringis, siis sa tead, aga kõrvalised inimesed ei pea neist asjadest väga palju teadma.
Ja kindlasti, eks me, kui me räägime küberist, siis ju alati küber on, osalt on ta noh, võib ka nii -öelda, et osalt on ta ikkagi natuke üle müstifitseeritud, teisalt jälle ilmselgelt on meil, kuidas ma siis ütlen, omad saladused, mida me ja üritame enda teada jätta ja hoida. Sest noh, nagu me kõik teame, ei ole olemas ju ühtegi kuulikindlat arvutivõrku ega süsteemi. Ja miks me siis peaksime oma potentsiaalsetele vastastele elu lihtsamaks tegema, kui ta täna on?
Mis on erinevus teil ja näiteks Riigi Infosüsteemi Ametil, millel on ka selline justkui nagu oma küberüksus on olemas, kas see ongi lihtsalt läheb erinevus sellest, et nemad tegelevad siis, kui nii -öelda tavaline olukord meil on ja kui läheb nagu sõjaolukorraks, siis on see, kus teie tulete rohkem mängu?
No kui alguses tulla, siis ega meil ei olegi mingit erinevust. Me sisuliselt noh, ma ei saa öelda, et me kopeerime Riiat, aga me täidame sama funktsiooni, lihtsalt Riia noh, vastutusala on palju laiem ja meie vastutame, küberväejuhatus vastutab Kaitseministeeriumi valitsemisala eest ja ainult selle eest. Riia loomulikult on üle -eestilise vastutusega. Nii et me oleme üks väike mull suures Eesti küberruumis siis.
Aga kõik need praegused intsidendid, millest on siin meedias päris igapäevaselt ei ole, võib -olla iganädalaselt praegu juttu, selliste intsidentidega tegeleb Riia ja mitte teie?
Jah, kui need intsidendid on noh, juhtuvad väljaspool Kaitseministeeriumi valitsemisala, siis on see jah, Riia sekkuda.
Aga kui jutt läheb näiteks selle peale, et keegi küberründab Kaitseministeeriumi veebilehte, saab kuidagi sisesüsteemidesse sisse, meil siin eelmine aasta oli Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumiga selline kaasus, kaasus, kus dokumendiregistrisse saadi sisse, kas see on siis see koht, kus teie tulete mängu?
Jah, siis tuleme meie mängu, kui kõik, mis puudutab Kaitseministeeriumi valitsemisala, on meie turvata, julgestada, kaitsta ja müüristada.
Kas te juba ütlesite nii -öelda selle võtmesõna ära müüristada, ehk siis nagu reaalselt need seadmed ka, mis kõik Kaitseministeeriumi haldusalas on, moel või teisel te vaatate üle, et keegi pahane sealt sisse ei saaks?
Jaa, ehk siis küberväejuhatuse, no vot, nüüd me jõuamegi sinna kohta, et küberväejuhatus ei ole ainult küberkaitse, et meie ampluaa on tegelikult IKT tagamisest, ehk siis Kaitseministeeriumi valitsemisala IKT, kõik, mis on siis infokommunikatsiooni tehnoloogia, on, tuleb ühel või teisel moel või on seotud küberväejuhatusega. Ja kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala perimeeter on siis meie kaitste ühel või teisel moel, ehk siis meie tagame nii IKT -d kui kaitseme seda ühel või jah, noh, kõikide võimalikel juhtudel.
Mida te võtate siis siis ette, kui Kaitseministeeriumi avalik veebileht langeb DDoS ründe alla?
Meil on olemas eraldi üksus selle jaoks, selle üksuse nimi on Zirk, kes on siis noh, küberintsidentidele reageerimise üksus, kes siis käivitab sellise intsidendi puhul omad toimingud, mille tulemus on see, et see veebileht lõpptulemusena on tagasi laivis ja DDoS -i vaba.
Et DDoS -i intsidente on viimasel ajal üha rohkem olnud?
Jaa, aga DDoS -i intsidentidega, kuidas me ütleme, eks maailm on edasi ka arenenud nii palju, et DDoS -i intsidendid klassikalises mõistes, et ma lihtsalt üritan tekitada olukorra, kus veebilehele ligi ei pääseta, noh, ütleme selle intsidendi raskusaste vist on tänaseks juba ka muutunud. Kui me pidasime siin veel aastaid tagasi seda väga suureks intsidendiks, rääkisime sellest, kuidas see kahjustab meie mainet ja, ja seetõttu näeb väga õudne välja, siis tänapäeval minu tunnetus on, et me sellesse enam nii kriitiliselt ei suhtu. Teine asi on see, et küberväeotus loomulikult, kuna me asume Eesti Vabariigi, siis nimetame seda küberruumis, teeb ju väga tihedat koostööd nii Riia kui kõikide ülejäänud IT -majadega Eesti Vabariigis riigi tasandil ja ka erasektoriga. Ja seetõttu noh, me oleme ette näinud just nimelt veebivastaseid rünnakuid ja, ja oleme ennast liitnud ka RIA pakutavate vastavate teenustega, mis siis tegelikult kaitsevad meid teedosside eest, nii et teedossi vastus tegelikult on suhteliselt automaatne tänapäeval. Et seal nagu väga pingutama, ütleme loomulikult teeb üksuse ärevaks, aga, aga reageerimine nüüd nii palavikuline või paani, paaniline enam ammu ei ole.
Ehk siis lihtsamas keeles, kui tänasel päeval juhtub selline rünne nagu pronksiöö ajal oli, siis see on selline asi, mida nagu me ei pane enam tähelegi.
Ei, me paneme ikka tähele, sest noh pronksiöö ajal juhtus ju erinevaid asju, üks oli see, et joosti veebilehti maha, aga see oli nagu ütleme, mis võib -olla tavainimesele kõige rohkem silma jäi. Teine asi, teised asjad, mis pronksiööl ju toimusid ja noh, millest on ka palju räägitud, on ja miks ta tegelikult oli niisugune esimene ja suuremahulisem rünne, oli ikkagi see, et üritati ju ka internetti Eesti, ütleme siis noh, eesti keeles öeldes üritati ka internetti maha joosta, jah. Ja see oli juba palju tõsisem asi, et ja seal tegid ju erinevad institutsioonid ikka väga palju koostööd, et see ikkagi püsti jääks. Ja noh, lõpptulemusena, kui me üldse räägime sihukestest suuremahulistest küberrünnakutest, noh, hästi labaselt võib öelda ju, küsimus taandub sinna, et mis hetkel ma selle juhtme siis lõpuks seinast ise välja tõmban. Lihtsalt tänapäeval, sest kui sa tõmbad juhtme seinast välja, siis rünnak lõpeb ju, ongi läbi ju. Aga tänapäeval on noh, mida rohkem me ennast, kuidas ma ütlen siis, infotehnoloogiaga seome või mida rohkem me infotehnoloogia meie eest asju teeb ja rohkem me e -riigistume, seda suurem on tõenäosus, et me seda juhet sealt seinast välja tõmmata ei saa, sest see kaasnev kahju on lõppkokkuvõttes suurem kui võib -olla see rünnak ise. Et noh, pigem käib ikka see võitlus meil. Ja noh, kaks tuhat seitse jah, oli just see koht, kus tekkis päris mitu korda küsimus, kas nüüd ongi see koht, kus peab hakkama juhat seinast välja tõmbama.
Ma tuleks korra nii -öelda laskuks natukene süvitsi siia teemasse läbi sellise prisma, et kaks tuhat seitse jah, Eesti või tähendab lõppkokkuvõttes, kui moel või teisel omistati ära see rünne ühele teatud riigile. Siis see periood sellest ajast, kuni nüüd tänavu aasta kahekümne neljanda veebruarini kõigi küberintsidentide puhul oli see, et öeldi, et kuskilt tuli rünne, mingi grupeering, mingi rühmitus, kahekümne neljandast veebruarist me kõik teame, mis toimus, mis on nüüd toimunud, toimub tänaseni. Nii, aga üks muudatus, mis oli, vaadates näiteks mida riigi, Riigi Infosüsteemi Amet välja ütleb, nad väga palju omistavad, jah, nad ei omista ühele riigile, aga nad ütlevad, et Kremli -meelne häkkerirühmitus. Kas see teie nägemusel on nii -öelda tulnud, et jääda, et me julgeme rohkem omistada ja öelda, et see nii -öelda organisatsioon või see mõttemaailm või need poliitikud või see riik oli selle taga?
Omistamisega, no omistamisele kaks poolt, ütleme niisiis. Et üks pool on see, et ma jah, tehniliselt võin aru saada, kes mind ründab ja ma võin ka tehniliselt välja joosta sinna kohta, kus see rünnak toimub või alguse saab. Ja mida aeg edasi, seda rohkem me oskame reversioneeringut teha ja lõpp ja ütleme selle algatajani jõuda. Aga omistamise kõige suurem pool tegelikult on hoopistükkis see, kas me sellega välja ütleme, aga see ei ole enam tehniline küsimus, vaid on juba poliitiline küsimus. See on nagu poliitikute otsus ja meie võime tehniliselt teha ükskõik kui head tööd, kuni selleni välja, et me võime ka häkkeri pilti näidata, aga otsuse omistamise kohta teevad siiski poliitikud. Et ja seal on hoopis teised mängud loomulikult, mis ei ole nagu kuidagi ütleme, et tehnilise teostuse tegijate otsustada ega arvata.
Toome vestlusesse sisse ka Siim Alatalu, et te ka ühtlasi olete Kaitseministeeriumi nii -öelda haldusalasse kuulutaja, kas teie annate neile soovituse, et nüüd on see koht, kus võiks omistada mõne ründe?
Jaa, CER -14 on Kaitseministeeriumi valitsemisala sihtasutus ja mitmesugused õppused, küberõppused, harjutused, need on meie nagu igapäevane leib. Ja õppuste käigus tegelikult tänapäeval üha rohkem arvestatakse ka niisugust laiapindsast lähenemist küberkaitsele, et mitte ainult tehnilise taseme otsuste tegemine, vaid ka, vaid ka poliitilise taseme ja mis sinna kõik vahele jääb. Nüüd küsimus oli, et kas meie anname nõu, et selles mõttes meie nõu ei anna, küll aga pakume platvormi, kus saavad inimesed, organisatsioonid ja, ja nii -öelda huvilised läbi mängida erinevaid stsenaariumeid ja sellega siis õppida.
Te mõlemad olete öelnud, et, et mõlemad siis te korraldate igasugu õppuseid, koolitusi ja kõike seda, aga Rene, mis te tõite vestluse alguses välja, on tegelikult see, et, et te ei tegele ainult küberkaitsega. Kui palju nüüd on siin seda kohta, kus ma tahaks väga palju teada, aga te ütlete, et ma ei saa öelda nüüd. Ehk siis mis on see, et millega te, kus te ei kaitse, vaid te siis teete seda teist tegevust?
Jah, okei, alustasime mingil hetkel üksuste tutvustamisega, ehk siis küberväeajuhatus on info - ja kommunikatsioonitehnoloogia keskus, kelle ülesanne on, ongi tagada siis IT -d, sisuliselt eesti keeles IT -d kogu valitsemisalas. See julmab endast nii data keskusi kuni lõppkasutajaseadmeteni välja.
Ehk siis selle all te ei pidanud meeles seda, et, et te nüüd justkui nagu ründaks, vaid kogu kõike
seda muud. Siis meil on järgmine keskus, mis on siis küberinfooperatsioonide keskus, kus me siis võime leida meie küberkaitsjad ja noh, küberoperatsioonid on ju nii ründavad kui kaitsvad ilmselgelt ja selleks, et hästi kaitsta, peab teadma ka, kuidas siis ründab. ründaja ehk no ilmselgelt me seda siis ju harjutame. Harjutame erinevatel õppustel ja seal tuleb ka noh, CR14 roll mängu, kes siis ongi see platvormi pakkuja, mille peal tegelikult niisuguseid harjutusi kas siis meie enda otstarbel või koostöös liitlastega tegelikult tehakse. Ilmselgelt ei saa me harjutada noh, ütleme siis laivis jah, päriselus laivis, ehk meil on vaja niisugust keskkonda ja küberlabor ongi see ju selle jaoks loodud, et oleks olemas üks tehiskeskkond, mille sees me saame siis erinevaid asju imiteerida ja selle peal siis proovida.
Ja selliseid laboreid CR14 on loonud ja loob ka tulevikus?
Jaa, meie üks selline loosung või, või ütleme, omadus, mille üle me oleme uhked ja mida me kindlasti külalistele reklaamime, on see, et, et küberharjutusväli või küberlabor, nagu just nimetati, et see on tänapäeval tegelikult multiversum. Et meil on samal taristul, samal aadressil osaliselt on mitu erinevat funktsiooni. Meil on Eesti riiklik küberharidusväli, mis on siis otseselt välja kasvanud kaitseväe küberlaborist. Meil on NATO küberharidusväli, meil on üks uus väga huvitava ja potentsiaaliga projekt, just mõeldes laiemalt ühiskonnale, erasektorile, nimega Avatud küberharidusväli või Open Cyber Range, mida me arendame koostöös Norraga. On tulemas ja on plaanid ka salajase küberharidusvälja ja ka laiemalt küberharidusväljade föderatsiooni osas, mis siis tegelikult on on plaan, eesmärk omavahel panna koostööle küberharidusväljad erinevates riikides, erinevate omanike poolt, Mis peaks laiendama sellist üldist haridus, hariduse andmisvõimalust, suurendama õppuseid, võimaldama testida tehnoloogiaid või, või mida võib -olla sinu riigis veel aktiivselt kasutuses ei ole, aga mille mõjude ees sa ilmselt tahaksid kaitset saada.
Seda loetelu ette lugedes, Rene Innos, te noogutasite korduvalt, kas see, ma saan sellest välja lugeda seda, et te teete väga palju koostööd ja see oli selline, et et jah, et see on see, ma tean, me teeme ja ehk siis kas te oletegi nagu omavahel nii integreeritud?
Ei no me otseselt integreeritud ei ole, sest noh, ikkagi minu põhiülesanne on olla noh, kuidas ma ütlen, hoida teenuseid üleval ja olla iga päev töös, tagadagi IT -d sõna kõige selle sirgemas mõistes. Ja CR14 on lihtsalt niisugune õpikeskkond jah, kus saab noh, pakub õpikeskkonda, kus me saame, kus saab siis nagu noh, ütleme siis mürade vajadusel. Et selles mõttes me ei ole integreeritud, et noh, ma olen jah, põhimõtteliselt on, minu funktsioon on olla sama, nagu on suured IT -majad Eestis noh, riigisektori poole peal, ega ma väga selles vaates ei erine.
Aga räägimegi natuke lähemalt sellest CR -14 -st. Sihtasutus, mille kohta väga vähesed üldse teavad, et mis asi see on, millal see loodi, milleks, kelle jaoks?
Jaa, see nimetus CR neliteist, et see on noh, võime nalja visata, kas see on mingisugune kood nimega salajane sõjatehas kuskil Venemaa lähedal, aga noh, nali naljaks, et sihtasutus kui selline loodi nüüd aasta lõpus võib julgelt öelda, et kaks aastat tagasi, aga siin on taustal väga pikk ajalugu, tegelikult Eesti kaks väga olulist, kuidas öelda, küberinnovatsiooni juba kaugemalt kui kümme aastat. Ühest küljest siis kaitseväe küberlabor, mis, mille asutamiseks aastaks loeme kaks tuhat üksteist, ja siis teisalt NATO küberkaitsekeskus, mis teatavasti loodi juba kaks tuhat kaheksa, nii et kaks asutust on täna meie peamised nii -öelda missioonid. Ühest küljest siis küberhariduse väljaarendamine ja ajakohastamine, hoidmine nii -öelda maailma tippkeskusena omas, omas valdkonnas ja teisalt siis NATO küberkaitsekeskuse igakülgne toetamine, et see samamoodi maailma ja NATO tippkeskus oleks Eestis nii -öelda jätkusuutlik, siin tehtaks tipptasemel uuringud kübervaldkonnas, siin tehtaks maailma suurimaid, keerulisemaid küberõppusi ja, ja tervikuna, et siis Kui me vaataksime korra nagu nii -öelda erinevaid riigikaitselisi küberasutusi, siis küberväejuhatus, siis NATO küberkaitsekeskus, CR neliteist ja Kaitseliidu küberkaitseüksus, need neli võiks tegelikult nad nii -öelda sümboolselt astuda ühte jalga ja, ja tegelikult hoolitsevad ühel või teisel viisil nii -öelda riigikaitselise küberkaitse eest.
Väga põhjalik ülevaade, aga kust see nimi tuli?
Sellel nimel on jah, seda võib mitu moodi lahti võtta, seda koodi. Jah, see kood ei ole pikk ja tegelikult on hästi loogiline, et CR nagu Cyber Range, siis neliteist on aasta, millal NATO tõdes, et on esiteks aeg raja teha NATO -le küberharjutusväljak ja, ja kiire analüüs näitas, et Eestis on see kaitseväes, kaitseväe abil, kaitseväe põhjal lihtsalt arendatud NATO -st kõige kaugemale. Ehk siis R neliteist need kaks asja kokku, aga, aga kolmas võib -olla selline kerge huumoriga dekodeerimine on, et R neliteist nagu Rävala neliteist.
Nii et aadress on teada, nii salajane ikka pole?
Nii salajane ta ei ole ja me oleme väga avatud ka, nagu enne mainisin, meil on Open Cyber Range nimeline projekt, me oleme tegelikult avatud ka laiemalt koostööle ühiskonnaga, erasektorile, et pakkuda seda olemasolevat ja välja arendatud arvutusvõimsust, kompetentsi, kogemust ka alustavatele või siis ka juba kogenumatele väikestele keskmise suurusega ettevõtetele eeskätt. Aga meil on ka muidugi partnerlused ka riigi kriitilise infra eest vastutavate ametkondadega, nii et mitmekülgne, ütleme, mitmekülgne menüü ja partnerluse suhete võrgustik.
Aga ütleme, et ma olen mõne ettevõtte juht, kes kuulab seda vestlust ja mõtleb, et ma tahaks nüüd seda Cyber Range 'i kuidagi enda kätte saada, aga ma tahaks teada, kes see, kes selle nagu loomise taga on. Kui CR neljateistkümne veebilehte vaadata, seal on, teie olete toodud välja Siim Alatalu tegevjuht ja siis nõukogu liikmed ja see on kõik, kas see taust jääbki selliseks, nagu ta on, ja isegi kui mõni ettevõte on huvitatud teie loodud lahendustest, siis nemad saavad needsamad nimed teada ja sellega piirdub?
No ühest küljest ütleme minu kogemus küberküsimustega tegelemisel on nüüd niisugune kümme -viisteist aastat ja ma olen märganud, et tegelikult Eesti küberkaitsjad loomu poolest on on tegelikult tagasihoidlikud, et tegelikult ei taheta tihti ennast väga avalikult näidata. Seda ühest küljest. Teisalt on tegu kindlasti riigi vaatest, riigi julgeoleku vaatest väga väärtuslike inimestega, nii et nii -öelda oma trumpkaarte ei maksa tegelikult alati avada. Ja kolmas kaalutlus on, on tegelikult see, et me oleme asutusena küll suhteliselt uus, aga samas ka selline, hoiame siis natuke start -up 'i vaimu, et me liigume edasi, aga me oleme avatud uutele mõtetele nimelt, et Et põhimõtteliselt selle kodulehekülje, kuidas öelda, lakoonilisusest ei maksa heituda, et julgesti ühendust võtta ka siis minuga või, või info äär neliteist .ee ja oleme valmis erinevaid küsimusi nii -öelda koos proovima lahendada.
Aga palju teil töötajaid on?
Meil on töötajaid suurusjärgus viiskümmend ja ja nagu mainitud, et siis meil on kaks suuremat missiooni, et inimesed aitavad nii küberharjutusvälja arendada kui ka NATO küberkaitsekeskust.
Aga see küberharjutusväli, mis võiks ühel hetkel minna ettevõtete kätte, see on selline, kus nad saavad siis oma süsteemid ära harjutada, et kui peaks mingine intsident toimuma, et nad oleksid valmis selleks?
No küberharjutusväli on selles mõttes ka üks selline korduv küsimus, et mis asi see üldse on, et kui me mõtleme, mis asi on harjutusväli või siis noh kaitseväe näitel noh keskpolügoon näiteks, et tegelikult see on koht, kus sa saad harjutada erinevaid kaliibreid, erinevaid võimeid nii, et sa ei kahjust ümbritsevat keskkonda, nii et see on ütleme valmistumine kõige hullemaks ja ja küberharjutusväli on tegelikult päris päris sarnane asi, lihtsalt ta on virtuaalne, ta paikneb andmekeskuse sees. See on lihtsustatult öeldes hunnik servereid, aga veidi detaili minnes, et spetsiifiline tarkvara, spetsiaal, spetsiifilised virtualiseerimislahendused, mis on pandud koos toimima nii, et sa saad tegelikult seda noh, ütleme sarnast päris keskkonda digitaalsel kujul siis üles ehitada ja seal siis proovida, kuidas mingid asjad töötavad või ei tööta või kuidas töötavate asjade eest ennast kaitsta.
Nii et kui mõni olulise teenuse osutaja tuleb teie juurde, ütleb, et ma tahan nüüd oma süsteemid vaadata üle, sest et siin aina räägitakse, et võib midagi juhtuda, siis te sisuliselt teete koopia nende süsteemidest nii -öelda turvalisse keskkonda ja seal saab lasta nii sõelapõhjaks kui, kui soovi on.
Jah, põhimõtteliselt virtualiseerid näiteks kas mingi veepuhastusjaama või elektrijalajaama või minu poolest mingi tõukeratta kasvõi, et, et kuidas need süsteemid, mis tänapäeval on, on tegelikult online, nad on ühendatud võrku, nad on kaugjuhitavad. Kuidas kõik need, kas siis kaug, kaugliigipääsusüsteemid, kui töökindlad nad on, kas seal on mõni selline nagu tagauks, kas seal on mõni nõrkus, haavatavus, mis ei ole ära patch 'itud? paigatud, et, et selliseid asju on kõiki võimalik nagu virtuaalsel kujul, mis tähendab palju soodsamalt, ilma väliskeskkonda kahjustamata läbi mängida.
Ma nüüd küsiks küberväejuhatuse ülemalt, et kui palju teil inimesi on ja kas enamus neist on ajateenijad?
Ei, kindlasti enamus ei ole ajateenijad. Meid on circa kolmsada, üle kolmesaja seal ja lisaks sellele on umbes paarsada ajateenijat, ütleme nii, et suurusjärgus. Nii et kokku peaaegu kuussada.
Ja ajateenijate panus siis küberväejuhatusse on milline?
No see on väga erinev, et jätkame küberväeotuse tutvustamist, meil on terve suur üksus nimega Staabi -sidepataljon, kelle ülesanne on siis IT -infrastruktuuri põhimõtteliselt ja staapide, staapide väljaviimine siis tavalisest infrastruktuurist, ehk siis põhimõtteliselt kontori tekitamine suvalisse Eestimaa kohta, kuhu seda peab siis tekitama. koos kõige sinna juurde kuuluvaga ehk siis ka IT -infrastruktuur sealhulgas ja noh, nemad on ja kuna küberväejuhatus sõja ajal koosneb või tuginebki väga palju reservväele, nagu kogu Eesti kaitsevägi, siis valdav osa ajateenijatest ka tegelebki sellega, kuidas saada staabid ja, ja IT -infrastruktuur piltlikult öeldes põllule. Ütleme otseselt IT või IKT -ga tegeleb keskmiselt kuskil seitsekümmend ajateenijat aastas, kes on siis spetsiaalselt nagu valitud, ühel või teisel moel testitud ja kes saavad siis natuke rohkem süviti IT -ga tegeleda.
Kuidas see valik käib ja välja näeb?
Seal on ka erinevad meetodid. No üldine tendents, mis või trend, mida me oleme teinud tänapäeval, on see, et kui me oleme, me üritame üldiselt valida sõdureid juba enne ajateenistuse tulekut, ehk siis me reklaamime ennast ja otsimegi küberharidusega või IT -haridusega ajateenija kutsealuseid. Üritame neid enda juurde juba eelnevalt meelitada, kasutades selleks siis kaera, Kaitseressursside Ameti reklaame või, või ise siis otse reklaamides ennast, et tulge meile teenima. No kui nüüd kutsealused on meile jõudnud, siis esimese kahe nädala jooksul, esimesed kaks -kolm nädalat me teeme testi. Test on tavaliselt kaheosaline, sisuliselt IT -test, et aru saada, kes meile siis lõpuks tulid ja mis nende oskused on, pärast mida tekib pingerida ja selekteeritakse siis inimesed või sõdurid välja. Sõna otseses mõttes, sest noh, me peame sellest ka aru saama, et meie juurde jõuab siiski niisugune üheksateist, kakskümmend noor, kes valdavas osas on, isegi kui ta on noh, ongi IT -teadlik või IT -d õppiv, siis noh, see tase võib valdavas osas olla TalTechi esimene kursus või teine kursus, vastavalt sellele üritame ka neile siis rakendust leida.
See ei tähenda, et te saadete nad minema, vaid te pigem otsitegi seda nende teadmistele vastavat siis kohta, kuidas saab neid rakendada?
Jaa, ikka. Et noh, eks meil ole ka, meil on lihtsamaid, noh, ampluaa või lehvik on väga lai, eks noh, alates IT -Helteskist, lõpetades tsirk sektsioonis logianalüütikuga, noh, ja sinna vahele mahub mida iganes. Et süsteemide administreerimine ühel või teisel moel, küberkaitse, süviti, teiste süsteemide tundmine, ülespanemine, hooldamine, arendus, me arendame ise lahingu juhtimistarkvara. ja meil on suhteliselt suur arendajate kollektiiv, ütleme siis nii, et me spetsiaalselt valime arendajaid endale, kirjutame ise koodi sinna ja noh, ka meenutab niisugust start -up 'indust paljuski. Samas see on nagu täna käibes olev tarkvara, mis siis Eesti Kaitseväes ongi laialt kasutuses, mis on üks meie siis põhiline tarkvara, mille pealt me juhtimist teostame. Olukorrateadlikkust ja juhtimist saavutame, et jah.
See IT -test, millest te rääkisite, kas see on ka teie enda välja arendatud, kus te nii -öelda esimese sõela teete ära, et et see, kui palju neid nii -öelda väljakukkujad, päris väljakukkujad on, kes soovivad küll tulla nii -öelda küberi osakonda siis aega teenima, aga küberi teadmised kahjuks pole veel piisavalt, piisavalt küpsed?
No nagu ma ütlesin, et meil tekib pingerida, no eks meil ole neid piiravaid faktoreid mitu ja üks on see ka, et palju me ise suudame tegelikult vastu võtta ja inimestele siis nagu loogilist rakendust pakkuda, jah, et, et ja täna ma ütleks, et see arv on umbes siin seitsmekümne ja kaheksakümne vahel, et me rohkem ei, täna endale süsteemi sisse ei tõmbaks. Et noh, ja nüüd arvestagegi, et kui meil on keskmiselt kakssada, kakssada ajateenijat, noh, seitsekümmend, kaheksakümmend esimest põhimõtteliselt saavad.
Esimest, kas see tähendab seda, et tung on väga suur?
Jaa, kindlasti on, et kindlasti on tung suurem, kui me suudame täna vastu võtta.
Et kõik eestlased ongi nii IT -teadlikud ja kübereksperdid?
Ei, ma ei ütleks seda, aga see kindlasti noh, kes ei tahaks siis ajateenistust veeta oma erialas. Ütleme ja teine asi, et noh, see ongi huvitav, noh, kui sa satud küberkaitseüksusesse, olles väga taiplik, teise kursuse tudeng ja nähes siis ja kuna me ei tee vahet ja et me ei, me ei eralda ajateenijaid oma igapäevaspetsialistidest, ehk siis nad töötavad küll kõla kõrval. Meil on väga, ütleme, suure pädevusega spetsialistid, et kui sa saad oma ajateenistuse ajal õppida kellegi kõrvalt, kes on nagu tegelikult noh, ma ei häbene seda öelda, võib -olla isegi maailma tipp, noh siis see ongi väga äge noh. Ja pigem see, ma arvan, et see ajateenijate või kutsealuste soov või tung on paljuski tingitudki sellest, et noh, seesama, et inimesed, noh, see on niisugune suust suhu käiv jutt enamus, ma arvan, noorte seltskonnas.
See jutt, mis te varasemalt rääkisite, et saab nii -öelda ise ka ennast üles anda, saan kinnitada, vastab tõele, sest et kui guugeldada küberveo juhatust, siis kohe leiab veebilehe, kus ongi, et hakkad nüüd siis täitma, paned oma andmed sisse, nimed, isikukoodid ja nii edasi, ja seal te juba otsite inimesi kuni siis aastani kaks tuhat kakskümmend kuus. Ehk siis ongi nagu reaalselt see tung on nii suur, et juba täna kaks tuhat kakskümmend kuus on mõttes.
Kui ma tohin siia väikse lisamärkuse teha, et kui nüüd oli keegi huviline, kes on ennast üles andnud, aga ta ei saa ennem kahtekümmend, kahtekümmend kuude sinna küberväeotesse, siis meile võib alati saata meili jobs at CR14 .ee.
Nii et võib enne ajateenistuse läbimist võib CR14 -s kõik teadmised ammutada, siis minna ajateenistusse, seal neid veel praktiseerida ja siis tulevikus ollagi nagu väga seotud omavahel.
No see on tegelikult ju väga klassikaline praktika ka, et meie ajateenijate hulgas on ju olnud nii RIA töötajaid kui SMIT -i töötajaid kui ükskõik missuguse muu riikliku IT -maja töötajaid, et ja see on okei.
Aga seal kehtivad nii -öelda tavalise ajateenistuse siis normid ja reeglid, ehk kui keegi arstliku komisjoni ei läbi, siis ta ei saa teie juurde tulla või kas ta saab tulla?
Jaa, ütleme, valdav enamus ikkagi noh, peab mingil moel kvalifitseeruma sõjaväelaseks olemiseks või ütleme, ajateenistusse pead sa ikkagi ära kvalifitseeruma ühel või teisel moel. Küll oleme teinud ka erandeid, aga noh, erandid täna ikkagi põhinevad sellel su enda tahtel siis, ütleme nii, kui sa ikka tõesti väga tahad panustada, siis on olnud meil ka liikumispuudega inimesi, noh, me tegelikult ju noh, IT on see valdkond, kus Suure tõenäosusega pea ja paar kätt loevad rohkem kui tugevad jalad, jah. Et ja me saame ka sellest väga hästi aru, et ja loomulikult me, kui ikkagi tegu on helgete peadega ja on soov olemas, aga siin tuleb rõhutada, et peab endal ka soov olema. Suhteliselt tugev, sellepärast et jah, me teeme mööndusi, saame teha mingeid mööndusi ja me hea meelega teeme, kui me näeme, et see inimene ise ka noh, tõesti tahab. Ja see kehtib ka selle selle koha pealt, et kas meie juures saab töötada, kui sul on mingisugune noh mingi probleem tervisega või puue või mis iganes. Või jätkuvalt, kui on olemas kaks kätt või vähemalt üks käsi, mis suudab koodi kirjutada ja pea on lahtine, siis palun väga.
Aga need ajateenijad, kellel siis puuet ei ole, kas nemad peavad sellise sõduri baaskursuse ikka läbima, et püssiga metsas olema ja magama siis jah metsas?
Jaa, ikka, sellepärast et noh...
Päris niimoodi ei saa, et ma nüüd ainult olen arvuti taga ja ainult koodi kirjutan.
No me peame olema ikkagi, peame aru saama, et Kaitsevägi on Kaitsevägi ja sõduri baaskursuse peame me, peame me kõik läbima. Ja seal on nagu mitu asja, miks me seda teeme noh, üks on see, et isegi kui sulle ükskord relv pihku pistetakse, siis ei tohi muutuda sellega ohuks iseendale näiteks. Noh, sõduri baaskursus ju õpetabki mitte midagi rohkem kui seda, et ära ole endale ohtlik ja kuidas üldse hakkama saada. Lihtsalt baasväljaõpe selleks, et hakkama saada lahinguväljal noh, ühel või teisel moel. Et ja teha seda kõike ohutult, see on nagu niisugune ja selle peavad nad kõik läbima jah. Pärast seda siis toimub eriala väljaõpe ja praktika ühel või teisel moel.
Kujutame ette olukorda, et olen üks helge pea, kes töötab mõnes Eesti edukas iduettevõttes, näiteks kas või meie siin stuudio kõrval, väga mitu iduettevõtte kontorit on. Ajateenistust ei ole läbinud ja vanust on nüüd nii palju, et keegi mind otseselt ajateenistusse enam ei kutsu ka. Kas küberväejuhatuses, kui ma ikkagi näen, et mul on selline südamesoov, et kui peaks Eestis midagi juhtuma ja ma tahan Eestit kaitsta, Püssi ma päris kätte ei taha võtta, aga koodi olen valmis kirjutama, kas siin on ka kuidagi siis küberväejuhatusel või see ER14 see võimalus, et, et ma saan kuidagi ikkagi panustada Eesti heaks?
Jaa, noh, võib -olla see on jälle üks müüt, et küberväejuhatus ongi ainult sõjaväelased, absoluutselt ei ole. Et tegelikult IT -valdkonnas sõjaväelasi on isegi vähem kui tsiviliste. Et kaalukauss rohkem praegu on tegelikult tsiviilpoole peale kalduv, aga erinevaid võimalusi on, kuidas tegelikult, kui on soov panustada riigikaitsesse, üks on see, et saab otse meie noh, tulla siis meile tööle. Teine versioon, kuidas saab panustada tegelikult riigikaitsesse, on läbi küberkaitseliidu ja seal ei vaata, seal ei oma ju ajateenistuses käimine või mittekäimine mingit tähtsust, et noh, Kaitseliit teeb oma kursusi ja viib läbi oma kursuste süsteemi isiku siis vastavale tasemele, kuidas seda vaja on. Ja noh, CR neliteist samamoodi, et sõjaväelasi seal praegu hetkel minu teada väga ei olegi ju.
Aktiivses teenistuses või tegevteenistuses sõjaväelisi ei ole, küll aga on tõesti suur osa meie vähemalt meesperest on on läbinud ajateenistuse ja nii -öelda reservis, et nad on siis vajadusel saadaval ka ütleme Kaitseväe jaoks.
Siin eetriväliselt me rääkisime ka sellest, et ja nüüd tuleb suur saladus välja, et tegu on lindistatud saatega, Ehk siis toimus hiljuti üks suurejooneline NATO küberõppus, kuna jah, me ei saa nii -öelda ajas väga palju rännata, siis me ei tea tõelaua andes, et kuidas sel aastal selle õppusega läks, aga kui me räägime nüüd eelmisest aastast, et mis see õppus on, mis nüüd just on toimunud ja mis ka eelmine aasta toimus ja ja...
No Cyber Coalition on mitmes mõttes unikaalne ettevõtmine, et esiteks ta on NATO kõige suurem küberõppus, ta on NATO kõige ka tuntum küberõppus, et ta on Eestis toimunud nüüd järjepidevalt, kui, kui mu mälu ei peta, kümme aastat. Ja viimased kaks aastat või siis tänavu ja eelmine aasta on ta olnud Tallinnas CR neljateistkümne nii -öelda taristul nii inimesed kui ka toimuv tegevustehnoloogia vallas. Tegu on õppusega, mis toob kokku tõesti kõik NATO liitlasriigid ja nende eksperdid ja, ja selles mõttes on ta võib -olla noh, siin tuleb kohe, kohe nagu ära eristada, et Cyber Coalition harjutab liitlaste koostöö tegutsemisvõimalust teatud stsenaariumite puhul, mis on küberspetsiifilised, aga samas muidugi fiktiivsed, nii et selles mõttes on tegu ka nagu innovatiivse ettevõtmisega, et mitte valmistumine eilseks, vaid, vaid mõeldes tuleviku, lähituleviku stsenaariumitele, küberohtudele ja kuidas siis kolmkümmend ja isegi rohkem riiki, sest on kaasatud ka partnerriike, kuidas need riigid koos saaksid nii -öelda ühe NATO märgi all neid kriise lahendada.
Kas selleaastase õppuse pealt on näha ka, et huvi selle koolituse vastu või tähendab õppuse vastu on nüüd suurem kui eelmisel aastal?
No seda võib kindlasti öelda, sest eelmine aasta oli tegelikult, õppus toimus pärast nii -öelda koroonaaega ja see oli tegelikult eelmine aasta juba Julge samm, et vaatamata veel möllavale viirusele tulid inimesed Tallinnas kokku ja sel aastal loomulikult isikkoosseisu poolest on ta suurem. Ma usun, et stsenaariumid, mis on läbi aastate ka Eesti spetsialistide poolt koostatuna, on noh komplekssemad kui, kui kunagi varem ja, ja muidugi huvi kogukonna poolt, sest see, see konkreetselt ühendabki siis küberväejuhatusi ja ja nende ekvivalente üle kogu NATO, et huvi nii -öelda ekspertkogukonna poolt on väga suur.
Mida seal siis läbi mängitakse, kui palju te olete valmis neid stsenaariume avama?
Ma neid stsenaariume sisse ei, ei läheks, aga võib
-olla... Aga eelnevate õppuste omi?
No ütleme, kui ma vaatan nagu veidi julgemalt sinna algusaastatesse, kui see õppus Eestisse toodi, et seda õppust esiteks mainin ära, et seda, selle peakorraldaja on allied command transformation ehk siis üks kahest NATO strateegilisest väejuhatusest. Ja eestlaste roll on olnud nii selle põhiplaneerimismeeskonna võõrustaja kui ka õppuse nii -öelda siis peastaabi või, või läbiviimiskoha võõrustamine. Ja, ja osalevad kõik NATO riigid. Need stsenaariumite mõttes, kui ma lihtsalt paari märksõna nimetan, minevikust on olnud erinevate pahavarade, nii -öelda õppuse spetsiifiliste pahavarade ettevalmistamine ja jälgimine, kuidas nad siis NATOs kasutajate süsteemide suhtes käituvad, kui, kui oskuslikult on riigid neid tõrjuma. Ja väga olulisena, et kui head ja toimivad on NATO -sisesed protseduurid, hästi lihtne näide, et kui, kui minu riigi näiteks võrk, olgu need siis sõjalised või tsiviilsed, kui neid ohustab mingisugune pahavara, lunavara, mis iganes, kuidas mina ise suudan tõrjuda ja teiseks, kui ma ise ei suuda tõrjuda, kui hästi ma suudan liitlastega koostööd teha. Nii et see oskus ja teadmine, et kuhu ma helistan, kui nüüd on tõesti probleem, kuidas see, kuidas see toimib päriselus ja kas kõik oskavad seda teha.
Mille poolest see erineb teisest NATO küberõppusest Locked Shields?
Locked Shields on, et olla nüüd hästi täpne, siis NATO küberkaitsekeskuse õppus, et see ei ole NATO ametlik õppus, vaid on tegelikult korraldatud, läbi viidud ja selle sihtriigid on NATO küberkaitsekeskuse liikmesriigid. Ja CCDCE siinsamas Tallinnas, et neid riike on tegelikult rohkem kui NATOs. Ma nüüd ei, ei taha eksida, aga vist suurusjärk kolmkümmend kaheksa riiki on kaasatud ja seal mängitakse läbi ka laiapindsamaid rünnakuid, nii et objektid, mida siis rahvuslikud või mitmed rahvuselised kaitse ehk siis sinised meeskonnad peavad kaitsma. Need on tõesti õhukaitseradaritest, elektrijaamadeni, veepuhastusjaamadeni, kõik protseduurid, mis sinna vahele jäävad, nii et, et see on, ma ütleks isegi ambitsioonikam, ta on kindlasti tehniliselt kõige komplekssem ja, ja seal siis nagu ka riigid saavad kokku harjutada reaalselt oma siniseid meeskondi. Nende vastaseks on mitmerahvuseline punane meeskond, kes kelle puhul me ei saa ka ühtegi nime ega pilti siin siin välja tuua, aga kes siis harjutatakse kokku nii, et nad suudavad rünnata väga erinevaid aspekte meie ütleme ühiskonnas, olgu siis kas need nii -öelda rünnakud üle võrgu või rünnakud spetsiifiliste süsteemide vastu ja siis need sinised meeskonnad omalt poolt peavad suutma kõiki kogu seda ampluaad kaitsta.
Ja küberväejuhatus osaleb neist õppustest mõlemal.
Kas seal on ka ajateenijatel võimalus osaleda või see on juba see, et peab nii -öelda tööl olema?
Me oleme ajateenijad kaasanud, eriti Cybrogliationile. Ja Locked Shieldiga on, ma arvan, et oleme ka. Sellel aastal olid ajateenijad jah, Locked Shieldil ka. Et noh, jällegi see näitabki seda, et tegelikult meie jaoks on oluline osk, noh, inimese oskused jah, et me ei tee nagu väga vahet. Spetsialist on spetsialist, täna ta on ajateenija, homme on ta reservväelane. Ja, ja me ei saagi vahet teha, sellepärast et kui ta homme on reservväelane, siis lõppkokkuvõttes tagasi, kui kriis peaks tekkima ja on vaja kutsuda reservvägi välja, siis tagasi ta tuleb mingisse meeskonda. Me ju ajateenistuse eesmärk ei ole mitte inimesi ekspluateerida, vaid ajateenistuse eesmärk on valmistuda kriisiks ja selleks kriisiks valmistumisel me ju komplekteerime tiime või meeskondi. Ja me üritame selleks, et seda meeskonda kokku saada, peab ta juba rahuajal ka koos töötama. Seega me ei tee väga vahet, jah. See, siit ka minu kohmetus, kas oli Lockheedile ajateenijad, ma arvan, et olid, sest noh, meeskond meil väljas oli ja ma olen kindel, et meil olid ajateenijad seal sees.
Kui ma lihtsalt lisan ühe asja, et seesama meeskonna väljaõpe ongi just Lockheedile 'i puhul väga oluline. Võib -olla ma üldistan veidi, aga seal üks oluline aspekt on nii -öelda võistlusmoment, et alati kuulutatakse välja ka, milline riik on olnud kõige parem või siis esikolmik, milline meeskond, täpsemalt see riikide osalus või võidu võidusoov tuleb alati välja kohestest sotsiaalmeedia postitustest pärast õppust, kus üksteisele õnne soovitakse. Aga just võitja strateegia on reeglina see, kes suudab oma sinises meeskonnas esiteks laialdada laiapindselt, et tõesti sul on inimesed, kes oskavad siin kaitsta veepuhastusjaamu või on sul inimesed, kes oskavad mingit pahavara, kuidas öelda, seda siis lahti võtta või siis kahjutustada. Nii et see meeskond või see riik, kes suudab kõik need erinevad aspektid ühtsesse rusikasse koonduda, see on tegelikult see nii -öelda võitja. NATO puhul või siis NATO cyber coalitioni puhul ei valita võitjat, võitjaks on NATO, sest et oluline ongi valmistuda stsenaariumiteks koos, koostöövõimelisus, valmidus, olla valmis nii -öelda järgmiste, järgmise generatsiooni probleemideks.
Ma lõpetuseks küsin teilt mõlemalt seda, kui tihti teie telefonile tuleb telefonikõne või sõnum või mingine muu, muud moodi piiks, mis teavitab sellest, et Eestit on mingine küberintsident tabanud. Kas te muidu ise isiklikult olete huvitatud sellisest informatsioonist, te tahate olla nagu ka kõige väiksemate DDoS -ide puhul nagu kohe teadlik sellest?
Ma vastaks sellele teistmoodi. Igasuguste intsidentidega, nende juhtumisega või mittejuhtumistega. Üks iseloomulik omadus on ja noh, me teame sihukest juttu nagu konnakeetmine ja kui neid asju juhtub väga tihti, siis mingil hetkel me muutume hooletuks, sellepärast et me võtame seda, hakkame võtma neid asju normaalsusena. Seega noh, vähemalt kaitseväes meil on süsteem paigas, noh, loomulikult ütleme siis häiretaseme, nimetame neid siis häiretasemeteks, mingisugune alert state 'id ja et need on kindlalt fikseeritud, mis hetkes siis mingisugune intsident tekib või teavitus tekib minu telefoni või kellegi teise telefoni, ilmselgelt me kaitseväe sees teavitatakse igat intsidenti. Iseasi on, kas see iga intsident jõuab minu telefoni? Keskmist sorti või väga, ütleme, niisugune keskmise või mõjuta teedoos võib juhtuda, et minu telefoni äkki ei jõuagi, aga see jõuab kindlasti kellegi telefoni, kes peab olema valvel, kui niisugused asjad juhtuma hakkavad.
Jah, võin tunnistada, et minu telefoniga sellised kõik intsidendid ei jõua, et, et ühest küljest ma võin väga usaldada oma meeskonda ja teisalt on, ma usun ka nüüd laiemas plaanis on oluline, et, et need inimesed, kes on nagu oma organisatsioonidega siis kõneisikud või need avalikud näod, et nad on ka lõpuks inimesed ja ka neid tuleb kaitsta, nii et ja mitte näidata, et kus on see kõige nõrgem lüli, et kas see on siis ülemuse telefon või see on hoopis kuskil mujal.
Head saatekuulajad ja niimoodi me saimegi teada, kuidas Kaitseministeeriumi haldusalas küberväejuhatus ja sihtasutus CR14 tagavad meie heaolu ja meie hea tund, et keegi ei küberründaks mind niimoodi, et et midagi hullu saaks meiega juhtuda. Ja see on väga hea teadmine, millega aastavahetuse poole vaikselt edasi sõuda. Suur tänu kuulamast, suur tänu külalistele, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega sel aastal veel ühe korra.
Nii ja nii SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]