Taas kord vaatab kalendrist vastu reedene päev, ehk siis on käes kriitilise intsidendi aeg. Mina olen saatejuht Ronald Liive ja tutvustan teile huvitavaid põnevaid IT -teemasid, mis on moel või teisel seotud meie vahva e -riigiga. Täna me vaatame, kuidas õlimootori sisse saab, ehk kuidas Kaitseministeeriumi haldusalas tagatakse meie rahulik uni, et keegi ei küberründaks meid ja kui ka seda teevad, et see ei avaldaks meile väga suurt mõju. Sel teemal olen stuudiosse palunud küberväejuhatuse ülem, kolonelleitnant Rene Innose ja sihtasutus CR14 juhi Siim Alatalu. Alustame meie vestlust küberväejuhatusest, et esiteks teie saite selle ülema ametikoha üsna, üsna hiljuti, mida see ametikoht üldse endast kujutab?
Mis on erinevus teil ja näiteks Riigi Infosüsteemi Ametil, millel on ka selline justkui nagu oma küberüksus on olemas, kas see ongi lihtsalt läheb erinevus sellest, et nemad tegelevad siis, kui nii -öelda tavaline olukord meil on ja kui läheb nagu sõjaolukorraks, siis on see, kus teie tulete rohkem mängu?
Jaa, aga DDoS -i intsidentidega, kuidas me ütleme, eks maailm on edasi ka arenenud nii palju, et DDoS -i intsidendid klassikalises mõistes, et ma lihtsalt üritan tekitada olukorra, kus veebilehele ligi ei pääseta, noh, ütleme selle intsidendi raskusaste vist on tänaseks juba ka muutunud. Kui me pidasime siin veel aastaid tagasi seda väga suureks intsidendiks, rääkisime sellest, kuidas see kahjustab meie mainet ja, ja seetõttu näeb väga õudne välja, siis tänapäeval minu tunnetus on, et me sellesse enam nii kriitiliselt ei suhtu. Teine asi on see, et küberväeotus loomulikult, kuna me asume Eesti Vabariigi, siis nimetame seda küberruumis, teeb ju väga tihedat koostööd nii Riia kui kõikide ülejäänud IT -majadega Eesti Vabariigis riigi tasandil ja ka erasektoriga. Ja seetõttu noh, me oleme ette näinud just nimelt veebivastaseid rünnakuid ja, ja oleme ennast liitnud ka RIA pakutavate vastavate teenustega, mis siis tegelikult kaitsevad meid teedosside eest, nii et teedossi vastus tegelikult on suhteliselt automaatne tänapäeval. Et seal nagu väga pingutama, ütleme loomulikult teeb üksuse ärevaks, aga, aga reageerimine nüüd nii palavikuline või paani, paaniline enam ammu ei ole.
Ei, me paneme ikka tähele, sest noh pronksiöö ajal juhtus ju erinevaid asju, üks oli see, et joosti veebilehti maha, aga see oli nagu ütleme, mis võib -olla tavainimesele kõige rohkem silma jäi. Teine asi, teised asjad, mis pronksiööl ju toimusid ja noh, millest on ka palju räägitud, on ja miks ta tegelikult oli niisugune esimene ja suuremahulisem rünne, oli ikkagi see, et üritati ju ka internetti Eesti, ütleme siis noh, eesti keeles öeldes üritati ka internetti maha joosta, jah. Ja see oli juba palju tõsisem asi, et ja seal tegid ju erinevad institutsioonid ikka väga palju koostööd, et see ikkagi püsti jääks. Ja noh, lõpptulemusena, kui me üldse räägime sihukestest suuremahulistest küberrünnakutest, noh, hästi labaselt võib öelda ju, küsimus taandub sinna, et mis hetkel ma selle juhtme siis lõpuks seinast ise välja tõmban. Lihtsalt tänapäeval, sest kui sa tõmbad juhtme seinast välja, siis rünnak lõpeb ju, ongi läbi ju. Aga tänapäeval on noh, mida rohkem me ennast, kuidas ma ütlen siis, infotehnoloogiaga seome või mida rohkem me infotehnoloogia meie eest asju teeb ja rohkem me e -riigistume, seda suurem on tõenäosus, et me seda juhet sealt seinast välja tõmmata ei saa, sest see kaasnev kahju on lõppkokkuvõttes suurem kui võib -olla see rünnak ise. Et noh, pigem käib ikka see võitlus meil. Ja noh, kaks tuhat seitse jah, oli just see koht, kus tekkis päris mitu korda küsimus, kas nüüd ongi see koht, kus peab hakkama juhat seinast välja tõmbama.
Ma tuleks korra nii -öelda laskuks natukene süvitsi siia teemasse läbi sellise prisma, et kaks tuhat seitse jah, Eesti või tähendab lõppkokkuvõttes, kui moel või teisel omistati ära see rünne ühele teatud riigile. Siis see periood sellest ajast, kuni nüüd tänavu aasta kahekümne neljanda veebruarini kõigi küberintsidentide puhul oli see, et öeldi, et kuskilt tuli rünne, mingi grupeering, mingi rühmitus, kahekümne neljandast veebruarist me kõik teame, mis toimus, mis on nüüd toimunud, toimub tänaseni. Nii, aga üks muudatus, mis oli, vaadates näiteks mida riigi, Riigi Infosüsteemi Amet välja ütleb, nad väga palju omistavad, jah, nad ei omista ühele riigile, aga nad ütlevad, et Kremli -meelne häkkerirühmitus. Kas see teie nägemusel on nii -öelda tulnud, et jääda, et me julgeme rohkem omistada ja öelda, et see nii -öelda organisatsioon või see mõttemaailm või need poliitikud või see riik oli selle taga?
Jaa, meie üks selline loosung või, või ütleme, omadus, mille üle me oleme uhked ja mida me kindlasti külalistele reklaamime, on see, et, et küberharjutusväli või küberlabor, nagu just nimetati, et see on tänapäeval tegelikult multiversum. Et meil on samal taristul, samal aadressil osaliselt on mitu erinevat funktsiooni. Meil on Eesti riiklik küberharidusväli, mis on siis otseselt välja kasvanud kaitseväe küberlaborist. Meil on NATO küberharidusväli, meil on üks uus väga huvitava ja potentsiaaliga projekt, just mõeldes laiemalt ühiskonnale, erasektorile, nimega Avatud küberharidusväli või Open Cyber Range, mida me arendame koostöös Norraga. On tulemas ja on plaanid ka salajase küberharidusvälja ja ka laiemalt küberharidusväljade föderatsiooni osas, mis siis tegelikult on on plaan, eesmärk omavahel panna koostööle küberharidusväljad erinevates riikides, erinevate omanike poolt, Mis peaks laiendama sellist üldist haridus, hariduse andmisvõimalust, suurendama õppuseid, võimaldama testida tehnoloogiaid või, või mida võib -olla sinu riigis veel aktiivselt kasutuses ei ole, aga mille mõjude ees sa ilmselt tahaksid kaitset saada.
Ei no me otseselt integreeritud ei ole, sest noh, ikkagi minu põhiülesanne on olla noh, kuidas ma ütlen, hoida teenuseid üleval ja olla iga päev töös, tagadagi IT -d sõna kõige selle sirgemas mõistes. Ja CR14 on lihtsalt niisugune õpikeskkond jah, kus saab noh, pakub õpikeskkonda, kus me saame, kus saab siis nagu noh, ütleme siis mürade vajadusel. Et selles mõttes me ei ole integreeritud, et noh, ma olen jah, põhimõtteliselt on, minu funktsioon on olla sama, nagu on suured IT -majad Eestis noh, riigisektori poole peal, ega ma väga selles vaates ei erine.
Jaa, see nimetus CR neliteist, et see on noh, võime nalja visata, kas see on mingisugune kood nimega salajane sõjatehas kuskil Venemaa lähedal, aga noh, nali naljaks, et sihtasutus kui selline loodi nüüd aasta lõpus võib julgelt öelda, et kaks aastat tagasi, aga siin on taustal väga pikk ajalugu, tegelikult Eesti kaks väga olulist, kuidas öelda, küberinnovatsiooni juba kaugemalt kui kümme aastat. Ühest küljest siis kaitseväe küberlabor, mis, mille asutamiseks aastaks loeme kaks tuhat üksteist, ja siis teisalt NATO küberkaitsekeskus, mis teatavasti loodi juba kaks tuhat kaheksa, nii et kaks asutust on täna meie peamised nii -öelda missioonid. Ühest küljest siis küberhariduse väljaarendamine ja ajakohastamine, hoidmine nii -öelda maailma tippkeskusena omas, omas valdkonnas ja teisalt siis NATO küberkaitsekeskuse igakülgne toetamine, et see samamoodi maailma ja NATO tippkeskus oleks Eestis nii -öelda jätkusuutlik, siin tehtaks tipptasemel uuringud kübervaldkonnas, siin tehtaks maailma suurimaid, keerulisemaid küberõppusi ja, ja tervikuna, et siis Kui me vaataksime korra nagu nii -öelda erinevaid riigikaitselisi küberasutusi, siis küberväejuhatus, siis NATO küberkaitsekeskus, CR neliteist ja Kaitseliidu küberkaitseüksus, need neli võiks tegelikult nad nii -öelda sümboolselt astuda ühte jalga ja, ja tegelikult hoolitsevad ühel või teisel viisil nii -öelda riigikaitselise küberkaitse eest.
Nii salajane ta ei ole ja me oleme väga avatud ka, nagu enne mainisin, meil on Open Cyber Range nimeline projekt, me oleme tegelikult avatud ka laiemalt koostööle ühiskonnaga, erasektorile, et pakkuda seda olemasolevat ja välja arendatud arvutusvõimsust, kompetentsi, kogemust ka alustavatele või siis ka juba kogenumatele väikestele keskmise suurusega ettevõtetele eeskätt. Aga meil on ka muidugi partnerlused ka riigi kriitilise infra eest vastutavate ametkondadega, nii et mitmekülgne, ütleme, mitmekülgne menüü ja partnerluse suhete võrgustik.
No ühest küljest ütleme minu kogemus küberküsimustega tegelemisel on nüüd niisugune kümme -viisteist aastat ja ma olen märganud, et tegelikult Eesti küberkaitsjad loomu poolest on on tegelikult tagasihoidlikud, et tegelikult ei taheta tihti ennast väga avalikult näidata. Seda ühest küljest. Teisalt on tegu kindlasti riigi vaatest, riigi julgeoleku vaatest väga väärtuslike inimestega, nii et nii -öelda oma trumpkaarte ei maksa tegelikult alati avada. Ja kolmas kaalutlus on, on tegelikult see, et me oleme asutusena küll suhteliselt uus, aga samas ka selline, hoiame siis natuke start -up 'i vaimu, et me liigume edasi, aga me oleme avatud uutele mõtetele nimelt, et Et põhimõtteliselt selle kodulehekülje, kuidas öelda, lakoonilisusest ei maksa heituda, et julgesti ühendust võtta ka siis minuga või, või info äär neliteist .ee ja oleme valmis erinevaid küsimusi nii -öelda koos proovima lahendada.
Jaa, noh, võib -olla see on jälle üks müüt, et küberväejuhatus ongi ainult sõjaväelased, absoluutselt ei ole. Et tegelikult IT -valdkonnas sõjaväelasi on isegi vähem kui tsiviliste. Et kaalukauss rohkem praegu on tegelikult tsiviilpoole peale kalduv, aga erinevaid võimalusi on, kuidas tegelikult, kui on soov panustada riigikaitsesse, üks on see, et saab otse meie noh, tulla siis meile tööle. Teine versioon, kuidas saab panustada tegelikult riigikaitsesse, on läbi küberkaitseliidu ja seal ei vaata, seal ei oma ju ajateenistuses käimine või mittekäimine mingit tähtsust, et noh, Kaitseliit teeb oma kursusi ja viib läbi oma kursuste süsteemi isiku siis vastavale tasemele, kuidas seda vaja on. Ja noh, CR neliteist samamoodi, et sõjaväelasi seal praegu hetkel minu teada väga ei olegi ju.
No Cyber Coalition on mitmes mõttes unikaalne ettevõtmine, et esiteks ta on NATO kõige suurem küberõppus, ta on NATO kõige ka tuntum küberõppus, et ta on Eestis toimunud nüüd järjepidevalt, kui, kui mu mälu ei peta, kümme aastat. Ja viimased kaks aastat või siis tänavu ja eelmine aasta on ta olnud Tallinnas CR neljateistkümne nii -öelda taristul nii inimesed kui ka toimuv tegevustehnoloogia vallas. Tegu on õppusega, mis toob kokku tõesti kõik NATO liitlasriigid ja nende eksperdid ja, ja selles mõttes on ta võib -olla noh, siin tuleb kohe, kohe nagu ära eristada, et Cyber Coalition harjutab liitlaste koostöö tegutsemisvõimalust teatud stsenaariumite puhul, mis on küberspetsiifilised, aga samas muidugi fiktiivsed, nii et selles mõttes on tegu ka nagu innovatiivse ettevõtmisega, et mitte valmistumine eilseks, vaid, vaid mõeldes tuleviku, lähituleviku stsenaariumitele, küberohtudele ja kuidas siis kolmkümmend ja isegi rohkem riiki, sest on kaasatud ka partnerriike, kuidas need riigid koos saaksid nii -öelda ühe NATO märgi all neid kriise lahendada.
No ütleme, kui ma vaatan nagu veidi julgemalt sinna algusaastatesse, kui see õppus Eestisse toodi, et seda õppust esiteks mainin ära, et seda, selle peakorraldaja on allied command transformation ehk siis üks kahest NATO strateegilisest väejuhatusest. Ja eestlaste roll on olnud nii selle põhiplaneerimismeeskonna võõrustaja kui ka õppuse nii -öelda siis peastaabi või, või läbiviimiskoha võõrustamine. Ja, ja osalevad kõik NATO riigid. Need stsenaariumite mõttes, kui ma lihtsalt paari märksõna nimetan, minevikust on olnud erinevate pahavarade, nii -öelda õppuse spetsiifiliste pahavarade ettevalmistamine ja jälgimine, kuidas nad siis NATOs kasutajate süsteemide suhtes käituvad, kui, kui oskuslikult on riigid neid tõrjuma. Ja väga olulisena, et kui head ja toimivad on NATO -sisesed protseduurid, hästi lihtne näide, et kui, kui minu riigi näiteks võrk, olgu need siis sõjalised või tsiviilsed, kui neid ohustab mingisugune pahavara, lunavara, mis iganes, kuidas mina ise suudan tõrjuda ja teiseks, kui ma ise ei suuda tõrjuda, kui hästi ma suudan liitlastega koostööd teha. Nii et see oskus ja teadmine, et kuhu ma helistan, kui nüüd on tõesti probleem, kuidas see, kuidas see toimib päriselus ja kas kõik oskavad seda teha.
Locked Shields on, et olla nüüd hästi täpne, siis NATO küberkaitsekeskuse õppus, et see ei ole NATO ametlik õppus, vaid on tegelikult korraldatud, läbi viidud ja selle sihtriigid on NATO küberkaitsekeskuse liikmesriigid. Ja CCDCE siinsamas Tallinnas, et neid riike on tegelikult rohkem kui NATOs. Ma nüüd ei, ei taha eksida, aga vist suurusjärk kolmkümmend kaheksa riiki on kaasatud ja seal mängitakse läbi ka laiapindsamaid rünnakuid, nii et objektid, mida siis rahvuslikud või mitmed rahvuselised kaitse ehk siis sinised meeskonnad peavad kaitsma. Need on tõesti õhukaitseradaritest, elektrijaamadeni, veepuhastusjaamadeni, kõik protseduurid, mis sinna vahele jäävad, nii et, et see on, ma ütleks isegi ambitsioonikam, ta on kindlasti tehniliselt kõige komplekssem ja, ja seal siis nagu ka riigid saavad kokku harjutada reaalselt oma siniseid meeskondi. Nende vastaseks on mitmerahvuseline punane meeskond, kes kelle puhul me ei saa ka ühtegi nime ega pilti siin siin välja tuua, aga kes siis harjutatakse kokku nii, et nad suudavad rünnata väga erinevaid aspekte meie ütleme ühiskonnas, olgu siis kas need nii -öelda rünnakud üle võrgu või rünnakud spetsiifiliste süsteemide vastu ja siis need sinised meeskonnad omalt poolt peavad suutma kõiki kogu seda ampluaad kaitsta.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]