Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK, SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama kahe tuhande kahekümne kolmanda aasta esimest kriitilise intsidendi podcast 'i osa. Mina olen saatejuht Ronald Liive ja koos väga põnevate saatekülalistega kaevun e -riigi telgitagustesse või siis meie suure tiigri telgitagustesse. Kuidas täpselt meil on see e -Eesti e -riik on ehitatud, millised on need riigiasutused ja eraettevõtted, kes mängivad siin väga suurt rolli? Ja tänases saates, või alustame siis seda uut saate aastat väga suure pauguga, ehk siis riigi kõige olulisem, kõige suurem IT -inimene on meil stuudios külas, kelleks on riigi IT -juht Lukas Ilves, tere!
Tervist, kui mina ütlesin, et kuna kõik on IT, siis ikkagi riigi kõige olulisem IT -juht on ikka peaminister.
Okei, see on nüüd meil paika saanud. Tegelikult ma tahtsingi alustada sellest, et ametinimetuseks on selline riigi IT -juht. Mida see amet üldse endast kujutab, mida see ennast välja näeb?
No eks see on nagu mitteametlik, et see ametlik on digiarengu asekantsler. No praktikas on portfellis kolm osa, üks on avaliku sektori e -teenuste arendamine, teine on küberturvalisus ja kolmas on side arendamine riigis. Ja noh, eks see mõiste, see on päris paljudel riikidel käibel, et lihtsalt noh, sul on kusagil keegi inimene, kes suunab suure osa digiriigiga suunatud regulatsioonidest, rahast, aga ka sellest nii -öelda mõtteviisist ja ideoloogiast ja eks see ametikoht ongi.
Enne kui me lähme vaatame nüüd sinna lähitulevikku ja kaugemasse tulevikku, mis meil kõik hakkab olema, siis teeme väikse tagasipõike siis eelmisesse aastasse kaks tuhat kakskümmend kaks. Mis meelde jääb või mis meelde jäi?
Ei no kindlasti, kui on üks sõna, siis on Ukraina, et eks mina alustasin jaanuaris oma suurte mõtetega ja agendaga, siis jõudsin kolmandal nädalal koroonas haigestuda, kahekümne neljandal tulin, veebruaril tulin välja ja oligi Venemaa invasioonipäev. Ehk siis kindlasti Ukraina tähendas meile väga palju uusi tegevusi, väga palju kriisikoosolekuid. Kui ma ise vaatan tagasi, siis noh, ükski suur ja oluline asi on tegemata jäänud, aga, aga mõned nendest mõtetest, et mida ma ise ametis, see on viieaastane nii -öelda periood, mil inimesel ametis on, mida ma tahaks ära teha, mõni neist on kindlasti lükkunud kahekümne kolmandasse aastasse just tänu sellele adrenaliinile ja, ja kriisile.
Kas see Ukraina teema siis, alguses kahekümne neljandal veebruaril oli ta selline igapäevane teema, mis tuli ka nagu mingisel, mingil põhjusel siis lauale või oli see selline, et aeg -ajalt pidi selle peale ka mõtlema?
Ei noh, ta on, ma arvan, et oli ju mitte ainult digiriigi vaatest, aga, aga kogu riigi jaoks, eriti kevadel, täiesti igapäevane teema. Ja eks see oli meil nagu kõikide teistele kaks elementi. Üks on see, et kas me oleme ise valmis juhul, kui analoogne rünnak või siis mingi osa sellest laiemast Venemaa läänevastasest kampaaniast meid tabab. Ja teine asi on olnud see, kuidas Ukrainat igakülgselt võimalikult palju toetada ja nendega kaasas olla.
Kuidas me Ukrainat toetanud oleme?
Noh, meie, meie, ma arvan, digiriigialane koostöö Ukrainaga sai põhjaliku valguse peale euromaidani ja tegelt sellest ajast saati on eestlased avalikust sektorist, erasektorist, võib -olla kõige rohkem e -valitsemise akadeemias olnud Ukrainas väga aktiivsed ja läks siis kõrgemasse käiku peale kahe tuhande üheksateistkümnenda aasta Zelenskõi valituks osutamise, kus ütleme, väga suur osa sellest digiriigi transformatsioonist, mida Ukraina viimase kolme aasta jooksul teinud on, sai sellise mõttelise alguse ja, ja ka, ja ka rahalise toe läbi e -valitsemisakadeemia. Nende kontoril Kiievis on üle kahekümne inimese. Ja, ja noh, ka, ka sealt nii -öelda harnevad välja paljud tegevused, mis on toimunud selle aasta jooksul. No üks pool on puhtjulgeoleku alane, CERT -ide koostöö, küberasutuste koostöö. Me oleme olnud Ukraina küberkaitsjatele tsiviilpoole peal üks olulisemaid partnereid, et me oleme küll väiksed, aga me oleme kohapeal, me jagame ise palju informatsiooni, nemad jagavad meiega, et lihtsalt kui me vaatame koostöösuhetele, siis Eesti küberturbajatele Riias ja, ja ka kaitseväe poole peal. Minu teada on, on väga lähedased sidemed oma Ukraina kolleegidega ja nad teevad seda, mida üldiselt lihtlased teevad teineteise toetamiseks. Eeskätt on see infovahetus ja, ja ka võimete ehitamine. Teine pool on kindlasti nii -öelda ka see, et me oleme aidanud Ukraina digiriigi toimepidevusele kaasa. Ukrainas on rääkinud sellest, et nad on viinud väga palju oma andmeid, oma protsesse riigist välja väga lihtsal põhjusel. Ukraina andmekeskused on otseses mõttes pommitada saanud, et kui me vaatame, mida Vene Föderatsioon võttis sihikule Ukrainas, siis jah, mõistagi sõjalisi objekte, aga lisaks sellele, ja noh muidugi paraku väga valitsiviiltaristud laiemalt, aga üks fookuskoht on olnud nii sidetaristu kui andmetaristu. Nii et täna küllaltki suur ports Ukraina riigist toimetab kas Amazoni ja Google 'i ja Microsofti ja teistes sellistes pilvekeskkondades ja muidu väljaspoolt Ukraina territooriumit. Ja ma saan lihtsalt öelda praegu, et mingi osa sellest tegevust on käinud koostöös Eesti riigiga ja me oleme seal abiks olnud. Ma rohkem tõesti ei saa öelda ja lõpuks see detailsus eksole, et mis kus on ja kuidas on tehtud, see on pigem ukrainlaste öelda. Et nende palve on see, et sellest väga põhjalikult ja detailis ei räägita mõistetavatel operatiivturvalisuse põhjustel ja me muidugi ka austame sellist soovi. Ja siis kolmas element on digiriigi alane. Ma ütlen ausalt öeldes, et mina ei tea, kui palju meil kitsas mõttes abi on hetkel vaja anda ukrainlastele, pigem mitte, sest see nii -öelda võimekus, mida nad on ise üles ehitanud digiriigi poole peal viimase kolme aasta jooksul, on küllaltki muljetavaldav. Et kui kakssada üheksateist tuli Zelenskõi Eestisse, siis ta andis korralduse oma meeskonnale, et kuule, aga ma tahan, et meil oleks selline digiriik nagu Eestis. Ta ei ole ainus välispresident, kes on sellise korralduse oma inimestele andnud, aga, aga vahe võrreldes mõne teise riigiga on see, et Ukrainas nad päriselt asun seda ellu viima. Mõnes asjas nad teinud otse copy -paste 'i. Ukraina andmevahetuskiht on täna UXP, see on Küberneetika aktsiaseltsi toode, mis on väga sarnane X -teele. Ukraina e -ID seadus on koos nii -öelda ega abiga enam -vähem meie pealt maha tehtud, väga palju üksikuid infosüsteeme, valdkondlikke süsteeme on tehtud meie eeskujul, aga nad on ka teinud eksole, kui nad tegid seda viimasel paaril aastal mõnda asja paremini. Ehk et see kogu lähenemine on olnud väga start -up 'ilik ja üks osa see tähendab seda, eks ole, et su tootearendus on agiilne, sa pidevalt testid seda, mida sa teed vastu kasutajaid ja noh eriti kui see nii -öelda tavainimesele välja paistab, on on selles, et ukrainlaste suhtlusvärav oma riigiga, oma digiriigiga on läbi mobiili. Ehk nende tiirakendus on täna kasutusel kaheksateistkümnel miljonil inimesel, noh kui mõelda täiskasvanud inimeste hulga peale, see on üle poole täiskasvanud ukrainlastest. Ja noh, esiteks siis see rakendus ise, tema kasutajasõbralikkus on hästi muljetavaldav. Täna ei ole see teenuste hulk nii suur Ukrainas, kui tal meil digiriigi puhul on, aga kui me vaatame, kui kiiresti nad liiguvad, küllap nad paari aastaga järgi jõuavad. Ja teine pool on ka lihtsalt, noh, ongi seesama nende tempo. Ehk et nende suutlikkus uusi teenuseid laivi lükata, reageerida, reageerida ootamatustele on hästi muljetavaldav, et nad on sõja käigus uusi teenuseid väga kiiresti laivi lükanud, sellised, mida sa rahuajal ei vaja. Ukrainlastel on võimalik turvatud kanalist teada anda vastase vägede liikumisest, taotleda nii -öelda põgenikena rahalist toetust nii Ukraina riigilt kui ka vastuvõtvatelt riikidelt. Neil on võimalik ka teada anda näiteks purustustest oma kodudele ja nii edasi. Meil on kõik sellised teenused, mis meil paraku on vaja riigina, kes on sõjatandril, aga no see, mis nii -öelda meie vaatustel muljetavaldav ongi see, et see teenus sai, need teenused said, said välja arendatud ja laivi lükatud nädalate jooksul, märtsi ja, ja aprillikuus. Ja see on kindlasti tempo, mida meil oma digiriigis täna ei ole ja kus me täna pigem proovime neilt õppida.
Üks asi, mis sai siin mainitud, oli see Eesti siis abipakkumine, abistamine Ukraina suunas. Me teame, me oleme seda väga palju teinud, aga ma arvan, et põhjus see, miks oli vast augustis, kui te ka käisite Kiievis, selline autahvel anti teile digisiirdeministri poolt ja see ei olnud ju selle eest, et Eesti on sinna haubitsaid viinud ja, ja Javeline ja nii edasi kõike, vaid see on kogu selle nii -öelda IT poole toe abi eest.
Ja see on see, kuhu te detailidesse ei taha laskuda, aga ma küsin siis sellise nurga alt, kui palju on see meid aidanud, et me läksime Ukrainale nende kõige raskemal hetkel selle andmesaatkonna teemadega appi?
Ma esiteks igaks juhuks ütlen, et, et see andmesaatkondade teema meile see mitte, see on üks komponent sellest, see on üks, üks tööliin mitmest. Noh, ma arvan, et lõpuks me ei ole, me ei ole ainsad, kes on, kes on appi läinud, me ei ole ainsad, kes on tunnustust leidnud. Mul on nagu väga raske öelda, et, et konkreetselt see jupp sellest, mida, mida Eesti tegi, vot see tuli selle tulemuse ära. Aga noh, kui me vaatame laiemalt, see, see fakt, et, et Ukraina nii avaliku sektori e -teenused kui ka erateenused on katkematult toiminud, on võimaldanud neil ühiskonna sõjatingimustes edasi toimida. Ehk et jah, praegu on elektrikatkestustega raske, aga põhimõtteliselt pangandusteenused, terviseteenused, riigi administratiivorgani toimimine suhtluskodanikuga. See kõik toimib täna edasi ehk et Ukraina riigi nii -öelda suutlikkus, vähemalt sel territooriumil, mida ukrainlased kontrollivad, edasi toimetada ja olla nii -öelda toimiv riik. Ma arvan, et viis aastat tagasi ei oleks see niimoodi läinud, sest kõik need sõjalised purustused oleksid palju rohkem kaos tekitanud. Ja sellel omakorda nii -öelda on nende nii -öelda teenuste, andmete, kogu selle nii -öelda toimepidevus väga oluline dimensioon. Ehk et ma arvan, et kui, kui ei oleks leitud kiiresti lahendust selle toimepidevusele, siis oleks tagala tunduvalt kehvemas seisus ja, ja siis omakorda need sõjalised edud, edud, millest, millest me loeme ja millele me kaasa elame, neid ei, võib -olla, need oleks veidi keerulisemad ja raskemini tulnud. Et noh, mul on väga raske praegu tibusid lugeda, sest ma arvan, et see olukord veel kestab. Aga
vaadates nii -öelda Eesti poolt just, et kuidas see on meile olnud kasulik, et me läksime neile appi?
Noh, kui lihtsalt muidugi selle Ukraina toetamise, ma arvan, et me oleme õppinud selle kohta omajagu, eksole. Et kui me, kui me vaatame seda andmesaatkonna kontseptsiooni, mis meil on olnud, siis ta on olnud pigem sellise disaster recovery mudeli all, ehk et nii -öelda me varundame kriitilisi andmekoosseise eeskätt Luksemburgis mõttega, et noh, kui kordub okupatsioon, siis me suudame taastada või kui hävitakse, siis me saame taastada. Aga, aga ukrainlastel on edu võti olnud ju selles, et, et need teenused, neid teenuseid on võimalik opereerida ka välismaalt. Ja, ja see kindlasti on nii -öelda üks, üks puudujääk, mida me oleme tuvastanud oma praeguses enda nii -öelda teenuste toimepidevuse kontseptsioonis, mille juurde peab kuuluma ka ekstreemne stsenaarium nagu sõda, kus me kindlasti nii -öelda täna arendame seda kontseptsiooni edasi selle pealt, mida me ukrainlaste pealt oleme õppinud.
Ehk siis järgmine andmesaatkond saab olema teistsugusem, just selles mõttes me saame ka live 'ist seal süsteeme töös hoida.
Noh, vaata lõpuks andme, andmesaatkond on, on nii -öelda üks konkreetne osa sellest nii -öelda laiemast riigi e -teenuste toimepidevusest. Kindlasti nii -öelda üks osa sellest on see, et, et andmesaatkonda liigub rohkem nii -öelda tervikinfosüsteeme. Teine pool on see, et, et ilmselt see toimepidevus ei saa ainult tuginema Eesti riigile kuuluvale andmekeskusele või andmekeskuse osale välismaal, vaid seal on ka väga suurel, mängib väga suurt rolli ka avalik pilv. Et no isegi kui me räägime tundlikest süsteemidest, siis need andmed ei ole tundlikud. Kogu see infosüsteem tervikuna võib ka joosta, kui ta on meil nii ehtna ära virtualiseeritud, miks ka mitte Amazoni või, või Microsofti pilves.
see sama, mis on meil pilvemääruse hetkel küll siis jah mustandis nii -öelda välja toodud, et saaks Amazoni pilves asju hoida. Ehk siis see andmesaatkond, kui praegu meil on see üks füüsiline Luksemburgis, siis meil oleks neid tegelikult mitmeid sadu, mitmeid tuhandeid üle terve maailma ja tegelikult me füüsiliselt ei pruugi teada, kus, kus need on.
No me võiksime füüsiliselt selles mõttes teada, kus nad on, et ikkagi tavaliselt kuulub pilveteenuse kasutamise juurde, et sa saad ju määrata, kus see täpselt jookseb. Aga jah, põhimõtteliselt tõesti, ma arvan, et on, saab olema alati teatud andmeid, mida me ei saa viia välismaale kommertspilveteenuse pakkuja juurde. Kas selle tõttu, et nad on tundlikud või noh, on ka teisi andmekoosseise, kus noh, nad ei ole tingimata tundlikud andmed, aga meil peab olema ka mingisugune varukoopia kusagil, mis õiguslikus mõttes on tõesti rohkem meie kontrollija. Et kui me räägime sellistest baasväärtusega andmetest, mis oli ka kunagi andmesaatkonna juuremõte, nagu kinnisturegister, rahvastikuregister, no need on need kohad, kus meie ajalooline kogemus on, riigi taastamine peale okupatsiooni ja me tahame kindlasti seda kindlust, et me iga hinna eest saame seda taastamist teha. Ehk et ma arvan, et me ei saa ilmselt eriti rahuaja tingimustes kogu digiriigi panna avalikku pilve, aga väga suure osa siiski saame. Ja, ja ma arvan, et lõpuks see eesmärk ei ole ühe võluvitsaga tekitada, see toimepidevus aga läbi erinevate lahenduste ja kihtide tagada, et juhul kui mõni väga, väga ebameeldiv stsenaarium realiseeruks, et vähemalt nii -öelda virtuaalne osa meie teenustest suudaks edasi toimida, mis on omakorda nende võimendaja meile sõja ajal.
Ehk siis mina sain praegusest jutust aru seda, et Luksemburgis meil on küll andmesaatkond. Ikka
laieneb ja, ja nii -öelda kasvab suuremaks.
See on nüüd siis see uudisväärtus, mis meil siin saates just kõlas, sest minu mälu ütles mulle seda, et leping Luksemburgiga, kas meil just sai läbi või kohe -kohe saab läbi, aga ma saan aru, et uus leping on siis juba.
Ja, me oleme selle uuendamas.
Ja on tulemust juurde ka teisi lepinguid siis, mis ongi, mille puhul me teame, kus kohas need andmed kõik on ja kus saab ka nagu kriitilisemaid asju hoida, mis ei puuduta siis seda pilves nii -öelda varandamist või kuidas?
Ehk kas meil on tulemas Luksemburgi stiilist teist andmesaatkonda?
Luksemburgi stiilis nüüd üks ühele teist andmesaatkonda praegu ei ole tulemas. Me kindlasti suurendame andmete ja infosüsteemide hulka, mis on muuhulgas ka olemasolevas andmesaatkonnas, ning kui me räägime sellest laiemast toimepidevust ja selle jalajäljest, siis see on see koht, kus me näeme, et ka avalik pilv võiks mängida suuremat rolli. Ehk et lõpuks see nii -öelda lahendus sellele, kuidas me tagame toimepidevust, see on kombinatsioon sellest, mis on andmesaatkonnas, kui ka nii -öelda sellest, mis on avalikus pilves. ja ma ei välista, et neid, neid täiendavaid saite võiks tulla, aga hetkel me nii -öelda aktiivselt soolas teist sellist saiti ei ole.
Üks teema, mis meil vestluses käis läbi, oli TA äpp ja teadupärast tõesti ukrainlastel on selline, nad on, nad on eestlastest uhkemad ja paremad. Enne kui ma küsimuse ära küsin, on see, et kõigile raadiosaatekuulajatele ka siis teadmiseks, et meid leiab Instagramis ka kriitiline intsident ja seal oli võimalus Saate kuulajatel siis küsida ka Lukas Ilveselt küsimusi ja üks küsimus, mis sealt tegelikult küsiti, oligi see, et aga mis nüüd sellest Tiia äpist on saanud meil siin, vist oli juba septembris tuli välja uudis, et, et Eesti nagu ka võtab selle äpi mingil moel kasutusele, meil on uus aasta on käes, äppi pole,
MVP on arendamisel ja noh, ma ei, ma ei pane pead pakule, et konkreetsel kuupäeval veebruaris, aga, aga ma väga loodan, et jaanuari lõpp, veebruari jooksul on meil olemas testversioon, mille jaoks me hakkame ka kohe -kohe otsima, otsima ka testkasutajaid, kus on olemas mitu funktsionaalsust. Eks me seda testversiooni siis kevade jooksul testime, arendame edasi ja eesmärk jätkuvalt on see, et siis ka laiemalt oleks kasutatav MVP versioon, mis on nii -öelda Eesti M -Riigi äpp, aga, aga tehtud Tiia kogemuste ja koodibaasil.
Ja mida ta siis endast kujutab selles MVP -s, mida ma teha saan, kas ma saan selle kaudu lihtsalt eesti .ee -sse sisse logida või on seal veel midagi muud?
Kindlasti on muud, mis need täpsed funktsionaalsused on, seda sa näed, ma loodan, et mõne nädala pärast. Aga noh, point on ju, see laiem point on see, et, et kuhu me tahaks juba selle aasta jooksul jõuda, on see, et jah, kõik, mis on Eesti ees, on olemas, aga et tal oleks ka olemas hulk selliseid funktsionaalsusi, mis on pigem mobiilispetsiifilised. ja mis kasutavad ära seda nii -öelda, mida sa mobiilseadmetega teha saad. Asi, mis tuleb ka MVP -sse kohe, kuigi ta praegu ei oma õiguslikku tähendust veel, on demateraliseeritud versioon ID -kaardist. Ehk me tahaks jõuda sinna, et kodanik ei pea, ei pea nii -öelda kaasas kandma plastikut selleks, et oma isikut tõendada. Nii korrakaitsele, kelles on lihtsam, sest neil on lõpuks, eksole, ligipääs rahvastikuregistrile ja igasugustele teistele isikutele, samamoodi ka juhiloaga. Samuti kolivad, nad ei pruugi olla kõik MVP -s, aga kolivad Bürokrati funktsioonid sinnasamasse äppi ja siis on meil, eksole, ka arutelu erinevate asutustega, kas ja kuidas olemasolevad või, või muud plaanitud äppi funktsioonid kokku koondada ühte kohta. See arutelu, mis meil on nii -öelda ametkondadega, on see, et väga paljud erinevad asutused Eestis mõtlevad vajadusele viia oma teenused ka nii -öelda native äppi. On olemas asju, mida saab puhtalt nii -öelda mobiili, noh, nii -öelda sellise reactive web 'iga teha ei saa. Ja, ja pigem on nagu mõistlik, kui me kogu selle kompetentsi ja ressursi hea kasutajakogemuse UX, UI arendamiseks hoiame koos. Ja siis nii -öelda ehitame üles lahenduse, kus teenuseomanik keskendub teenusele. Ja nüüd see väljakutse, mida ukrainlased ei ole ka veel nii -öelda lõpuni lahendanud, võib -olla natuke tänu sellele, et neil on hetkel vähem legacy't, ongi, kuidas sa, kuidas sa viid kokku kõiki neid teenuseid, seda nii -öelda laia teenuste portfelli, mis meil Eestis on sellisel viisil, et see teenuseomaniku vastutus oma, oma andmete, oma teenuse sisu osas jääks väga selgelt tema kätte. Aga, aga kasutaja näeks ühtset, ühtset kasutajaliidest ja, ja nii -öelda saaks liikuda väga mugavalt ühe, ühe, ühelt teenuselt teise juurde. Sama väljakutse, mis meil on olnud ka, ka brauseripõhise digiriigiga, aga ma arvan, et see on just, see on just see väärtus selle äpi juures, et, et lõpuks kasutaja ei pea mõtlema tingimata sellele kompleksusele, mis, mis on taustal nii -öelda administratiivaparaadi keerukus ja ülesehitus.
Ja need testijad, keda oodatakse seda Eesti riigi mobiiliäppi kasutama, mida nemad tegema peavad? Saadavad eesti ätt eesti .ee kirja, et mina tahan testida või kuidas see välja näeb?
No eks see teavutise kampaania veel tuleb, aga, aga ma üldiselt tahaks nii -öelda võtta laiemalt vabatahtlikke, nii et ma loodan, Roland, et sina oled nende testijate hulgas. Ja eks me seda Outgrid 'i teeme, ma arvan, et pigem veebruaris, aga, aga selle kohta tuleb rohkem teavet.
Peale veebruarit tuleb märts ja märtsis tulevad valimised. Kas see äpp on see, mille kaudu ma saan siis valimistele oma hääle ka anda?
Sel aastal kindlasti mitte. Ehk siis nii -öelda märts kakskümmend kakskümmend kolm meil veel EM -valimisi ei ole. Meil, meil on tegelt valmistoode põhimõtteliselt olemas. Cybernetica on välja arendatud M -hääletamise lahenduse RIA -le üle andnud. See on laias laastus testitud, kuigi seda tuleb edasi testida ja mina elan praegu teadmises ja lootuses, et Euroopa Parlamendi valimistel maikuus kaks tuhat kakskümmend neli on seda võimalik kasutada. Selles mõttes ta kindlasti ei saa olema sama äpp, et kui, et see nii -öelda koodibaas on eraldiseisev ja, ja ta nii -öelda on eraldi funktsioon. Lõpuks, eks ole, me võime neid kokku panna niimoodi, et, et kui kasutaja nii -öelda midagi alla laeb, siis see, mida me täna nimetame M -valimise rakenduseks, on osa sellest nii -öelda ühest äpist, mida inimene installib oma telefonile. Ma arvan, et see oleks kasutajatele väga mugav, et nad ei pea eraldi nii -öelda mõtlema rakendusele, teiselt poolt, teiselt poolt ka nagu väga kasulik riikliku äpi kasutajaskonna kasvatamisel. Et kui sul on olemas paar nii -öelda killer äppi, mida inimesed tahavad kasutada, mis ajendab neid seda alla laadima, mõistlik turundus, nii -öelda turundusstrateegia. Ehk et ma arvan, et me kindlasti mängiks mõttega, et nüüd selles mõttes kokku panna, aga noh, see on pigem, eks ole, seda me teame kindlamalt peale selle, kui me oleme hakanud ka Emoriigi äppi kasutajatega testima, näeme, mis kasutusstsenaariumid on, et noh, ma arvan, et me oleme pragmaatilised selle osas. Aga noh, see laiem küsimus on, eks ole, et sa hakkasid küsima enne valimiste äppi kohta, et kuidas sellega edasi läheb. Ma tean, et noh sel teemal lihtsalt arutelusid on olnud, et kas see on nüüd suur muutus või väike muudatus. Minu vaade sellele on väga lihtne. Meil on e -valimised ehk internetipõhised valimised. Täna toetame kolm operatsioonisüsteemi ehk Mac OS 'i, Windows 'it ja on mõistlik, kui kasutajad on kolinud ka Androidi ja iOS 'i, et me toetaks lihtsalt kahte täiendavat operatsioonisüsteemi. Et olemuslikult ma ei näe vahet M -valimiste ja praeguste e -valimiste vahel, nad on lihtsalt täiendavad opsüsteemid. Nüüd, kuna lihtsalt tehnilises mõttes see, kuidas meil nii -öelda tarkvara jõuab kasutajani ja mingit nii -öelda ärimudeli erinevused, noh, sul on nii -öelda mobiili opsüsteemide versus desktop 'i ja süsteemide nii -öelda teatud vahed, siis iOS 'i, Androidi põhised e -valimised toovad nendega kaasa mõningaid nüansse, eksole, mis on ilmselt kõige keerulisem. Pähkel, mida lahendada, on tarkvaraahela terviklus ehk nii -öelda iOS -i poodi, Androidi poodi läheb veel osaliselt kompileerimata tarkvara ja siis nii -öelda see kompileeritakse lõplikult Apple 'i poolt valmis. Siis on küsimus, eks ole, kuidas, kuidas tagada seda nii -öelda, kuidas tagada vastavalt seaduslikule nõudele, et, et kogu see valimiste protsess oleks tervikuna meie poolt kontrollitav ja juhitud, eks ole. Et, et teoreetiliselt ma ei tea, Apple ei ole mingisugust lisatarkvara sinna poetanud. Meil on seal nii -öelda põhimõtteliselt lahendused olemas, aga see kõik on veel arutelu Apple 'iga, kas see kõik läheb kokku nende toimemudeliga. See on üks nendest asjadest, mida me ei ole suutnud märtsiks kakskümmend kakskümmend kolm lahendada, aga kus mul on vähemalt usk, et see, et need nüansid on lahendatavad suureajalise varuga enne mai kakskümmend kakskümmend neli. Lõplik otsus siiski selle osas ei ole, ei ole ei minu ega IT -ministri ega valitsuse käes, vaid riigi valimisteenistuse ja vabariigi valimise komisjoni käes. Nii et noh, me saame neile pakkuda lahendusi. Me saame nii -öelda julgustada seda sammu võtma, aga me ei saa nende eest seda otsust langetada. Ja
sinna ta jääbki tegelikult.
Tulles korra selle TA juurde veel tagasi, on okei, jah, me nüüd Eestis hakkame ka enda asja tegema, väga tore ja hea. Üks asi, mida ma olen tähele pannud, on see, et teised riigid on TA äpiga ikkagi koostööd tegemas ka selles mõttes, näide Kanadast, kui sa oled Ukraina sõjapõgenik, kes sa oled Kanadasse läinud, sul on juhiluba, mis sul kehtib Ukrainas, sa tahad seda nagu üle viia Kanadasse, siis läbi TA äpi on hetkel see võimalus on olemas. Minu teada Eestis transpordiamet ei ole Tiia äpiga mingit analoogset käsi löömas praegu ja tegemas. Siin on nagu koht, nagu ma näen, et võiks ju teha rohkem koostööd.
Jah, nõus, nõus. Ma arvan, et see enda äpi tegemine aitab sellega, see nii -öelda paar, paaris suunas on see, on see nii -öelda töö käimas. Näiteks, noh, Poolas ja Slovakkias tekitas suht kiiresti olukord, kus ukrainlased said ka üle riigipiiri oma DIA sees oleva elektroonilise passiga. Ma tean, et meil PPA ja Siseministeerium suhtleb praegu Ukraina ametivendadega sel teemal ja neid analoogseid võimalikke kasutusjuhte on veel. Nii et ma olen kindlasti nõus, et me ei saa, me ei saa öelda, et kõikides küsimustes, mis puudutab koostööd ukrainlastega, oleme olnud kõige kiiremad.
Poliitikast rääkides, jah, esiteks valimised on tulemas, valimistega seoses, kui vaadata inimesi, kes kuulevad kuskile erakonda, siis on näha, et te kuulute Eesti kahtesajasse. Kas teil on ka kavatsust valimistel kandideerida?
Kindlasti mitte. Minu jaoks ma liitusin Eesti kahesajaga enne, kui ma suundusin tagasi avalikusse sektorisse ja sisuliselt praegu see töö vastuvõtmine minu jaoks tähendas otsust, et ma vähemalt selle ametiperioodi jooksul ei tegele poliitikaga nii -öelda selles nii -öelda erakondlikus mõttes. Ja see tähendabki seda, et minu, minu roll Eesti kahesajas piirdub liikmemaksu maksmisega, üldkogul hääletamisega ja siin ta jääbki. Ja mul on, mul on hea meel, et me oleme jõudnud oma riigiküpsuses sinnamaani, et meil on hulk riigiametnikke, kes kuuluvad ka erakonda, aga kes tõmbavad selle sama piiri, et erakondlik kuuluvus isikuna ei mõjuta nende professionaalsust ega nende, nende tööde ametnikuna. Nii et kindlasti ma ei kandideeri valimistel. Ma ei ole kuidagi ülemäära suurt rolli omanud kuidagi Eesti kahesaja positsioonide koostamisel või programmi koostamisel ja ma arvan, et see on ka ilmselt korrektne. Nii
et sellist vajadust erakonnast lahkumiseks hetkel ei näe?
Töötamist ta ei ole seni takistanud ja ma ei näe ka, et ta peaks takistama.
Teie eelkäija puhul oli ju eriskummaline situatsioon, kus tema abikaasa oli tegelikult vägagi tegev poliitik ja, ja seetõttu nii -öelda rünnati teda läbi tema abikaasa isiku. Aga see, et teie ise olete kuulnud, kuulute erakonda nagu see ei ole takistus mitte kuidagi seal.
Noh, ma arvan, et selles mõttes lõpuks ma olen ju kahe, kahe nii -öelda erineva, erinevasse erakonda kuulunud ministrile, väga selgelt needsamad lähtepositsioonid lahti rääkinud, enam -vähem ministri esimesel või teisel tööpäeval. Ma arvan, et me ei pea kõige ekspetsiitselt kokku leppima, mis need piirid on, aga on mingid piirid, mida ma ei tohiks ületada. See ei ole seni probleemi tekitanud ja noh, kui see kunagi ei tekiks, siis eks ma räägiks sellest kõigest otse. Ja teine pool, minu eelkäija, eksole, kui teda rünnati, siis tema vastus oli hästi lihtne, et tal ei oleks isegi, kui ta tahaks aega, et väga erakondlike küsimustega tegeleda. Ja seda ma saan ise ka kinnitada, et olles nii nagu minu eelkäijagi kahe, noh tema nüüd on kolmega, aga mitme väikse lapse isa, siis ööpäeva mahub, mahub see osa tööst, mis on tõesti korrapärane tööosa. Mahub nii -öelda magamine ja mahub nii -öelda vahetu perekondlik tegevus ja väga palju muu ei mahu. Et ega mul ei ole ausalt öeldes ka füüsiliselt aega oma praegust tööd hästi teha ja samal ajal teha kõike seda, mida üks päriselt poliitikas aktiivne inimene tegema peaks ehk käima igasugustel õistel erakonnaalastel kohtumistel, juhtkonna kohtumistel, alakomisjonide kohtumistel. Ja teha kõike, teha kõike seda meediatööd, valijatega suhtlusprogrammide ettevalmistust, et isegi kui ma tahaks, siis ööpäev ei ole piisavalt pikk. Aga noh, ma arvan, et mul on piisavalt põnev töö, et eks see nii -öelda erakondlik tegevus, see noh, ma arvan, et kodanikuna ja kodanikuna, kel, kel on alati, kel on ja on ilmselt edasi arvamusi selle kohta, kuidas riiki võiks juhtida, jääb see lihtsalt tulevikku.
Kas ma kuulsin just ülestunnistust, et kahe lapse kõrvalt on tööd veidi raske teha?
Ei, ülestunnistus oli see, et midagi peale tööd ja lapsi hobi korras on raske teha. Noh, samuti olen Kaitseliidu küberkaitseüksuse liige, aga, aga äärmiselt passiivne ja loid liige, välja arvatud võib -olla seda, kuidas ma nagu tööalaselt saan nii -öelda positsioonipõhiselt panustada ja, ja nii edasi.
Põimin nüüd kokku kaks teemat, taaskord tulles tagasi selle juurde, milliseid küsimusi saatekuulajad ise saatsid, oli see, et, et Eestis on olemas nii -öelda, väga palju andmeid on, ütleme siis suuri andmeid lihtsustatult öelduna. Ja meil oli, just oli kaasus, kus siis teise pensionisamba maksed otsustati peatada ja nüüd siis Toona ametis olnud minister Martin Helme ütles, et ma loen praegu ERR -is pealkirja, et me eeldasime, et inimesed ei taasta oma teise samba makseid. Aga samas meil on neid andmeid on nagu väga palju, me käime mujal maailmas rääkimas, et kui uhke see e -Eesti on, et mida me kõik meie andmetega teeme, mida me saame teha ja, ja me reaalselt ka teeme, kogu aeg käis südamel, kõik ütleme, jaa, nii on. Reaalsus, me ju näeme sellest situatsioonist, ega me neid andmeid ei kasuta ju.
Ma arvan, et on väga palju juhte, juhtumeid, kus me kasutame. Ja noh, me võime siin hakata kõiki neid positiivseid näiteid tooma, alates rahvaloendusest, kuni noh, näiteks kui riik hindab ettevõtete elujõulisust, me kasutame suures hulgas andmeid, on hulk nii -öelda sotsiaalvaldkonna, maksunduse valdkonna tegevusi, kus me neid kasutame, alates terviseriskide hindamisest, kuni ümbrikupalk, palkade maksmise tuvastamiseni. Ehk positiivseid näiteid, kus avalik sektor kasutab, on. Lisaks on neid kohti, kus erasektor kasutab riigi avaandmeid ja sageli just suurandmeid. Ja siis on muidugi jätkuvalt kohti, kus võiks, aga ei kasutata. Mille tagasi seisab, eks see on nii -öelda meil igapäevatöö, et nii -öelda suurendada nende kasutamist, et lõpuks on see paljuski oskuste küsimus, Aga nii -öelda oskused mitmel tasandil. Ühelt poolt nii -öelda spetsialistide olemasolu, et see suurandmete kasutamine, see eeldab analüütikute olemasolu, see nii -öelda eeldab ka omakorda suutlikkust neile õigeid uurimisküsimusi püstitada. Mõnikord see tähendab ka kannatlikkust, sest nii -öelda esialgu see kõhutunne, selle kõhutundele või sellele esmasele plaanile on, on lihtsam ja kiirem nii -öelda jõuda kui, kui, kui läbi andmeanalüüsi. Ja lõpuks on see nii -öelda ka juhtide küsimus. Ehk et noh, kui, kui ma, kui ma teen sellise üldise nagu võrdluse, et kuidas meie kasutame suurandmeid, kuidas teised riigid võivad kasutada, ma ütleks, et meil on see, see, kogu see ahel alates sellest, kas meil need andmed on, kas nad on korrastatud, kas meil on, kas meil on positiivseid juhtumeid, kus kasutatakse, kas me saame ärmisväärtust. Pilt on tegelikult positiivne, küll aga eks ole, me peame mõõdma, et on väga palju kohti, kus võidakse kasutada, kus täna ei kasutata.
Kas see tähendab seda, et meil võiks olla rohkem ministreid, olgu nad mitte pelgalt ainult IT -ministrid, vaid ka rahandusministrid, sotsiaalministrid, kes iganes, kes oskaksid nii -öelda riigile öelda, et vot need on need asjad, kus ma tean, et me saame oma uhked tiigrid, oma Eestit, oma suurandmeid kõike ära kasutada ja teha nüüd midagi väga huvitavat ja kasulikku.
Ma arvan, et see on ahel, eksole. Kindlasti on ministrid osa sellest ahelast, aga samuti on osakonnajuhid, asekantslerid, kantslerid, kes, kui nad saavad ülesande või kui neile püstitakse ka küsimus, eksole, siis nende nii -öelda see, kuidas nad reageerivad, on nii -öelda ikkagi seda andmeanalüüsi aluseks võtta ja neil on nagu endal kõhutunne, arusaam, et millist informatsiooni saab nende andmete pealt, milliste otsustega nad aitavad ja kus on ka see piir, kus, kus nad ei aita. Ja, ja muidugi lõpuks ka poliitikud, ja.
Kuidas üldse poliitikutega seis on, kui tihti te nendega kokku saate, kas te olete nii -öelda ise erakondadega võtnud, ühendust öelnud, et kuulge, et tulge nüüd siia, teeme väikse kohvi ja räägime ei Eestist või, või kutsuvad nad ise teid külla või kuidas see välja näeb?
No rohkem, eks ole, me suhtleme, noh, formaalselt poliitikutega ehk valitsuse liikmetega, Riigikoguga, see on ikkagi igapäevatöö osa. Aga ütleks ausalt, et et ma isegi oleks tahtnud natuke rohkem öelda sel sügisel selle peale nii -öelda, mis võiksid olla suured nii -öelda võimalused poliitilisel tasandil, kuidas digivõimalusi paremini ära kasutada järgmisel perioodil. Lihtsalt see on üks nendest asjadest, mis kogu selle kriisitempoga on natuke kõrvale jäänud. Aga samas ma arvan, et noh kui küsimus on nüüd, et millele peaksid poliitikud mõtlema, kui nad mõtlevad IT -le, siis nad ei peaks tingimata sellele IT -le endale mõtlema. See nii -öelda see väljakutse, mis meil täna paljuski oma e -teenuste juhtimisega on see, kuidas me tehnoloogiat ja andmeid ja kogu seda, mida IT võimaldab, seome ära selle ärilise tulemusega. Ehk et ma paljuski, mina tahaks rohkem, et poliitikud mõtleksid sellele teenustulemusele, mida tahavad, et selle raames oleks ka see küsimus, et noh, kuidas IT mind aitab selle köögi juures. See on nagu üks vaade ja teine vaade võib -olla on see, et noh, millest see digi koosneb, see digi ei ole ainult tehnoloogia ja andmed, vaid see on ka sageli mõtteviis. Ma siin varastan ühte raamimist, mida, mida üks endine Briti riigi IT -juht on kasutanud, vastates küsimusele, what we mean by digital, ehk mida me üldse mõtleme sõna all digi. Ja tema vastus on mitte ainult, eks ole, tehnoloogia andmed, aga ka nii -öelda see, et me võtame üle selle nii -öelda äri ja, ja nii -öelda asjade tegemise, toimetamise viisi, mis on interneti ajastule omane. See tähendab läbipaistvust, see tähendab teatud toimetamise tempot, see tähendab pidevat agiilset arendust, mitte ainult tehnoloogiliste asjade agiilsete arendust, aga samamoodi poliitikat ja sellist agiilsemat arendust, tagasisidega arvestamine, kasutajatelt pidev testimine. Ehk et võib -olla poliitikutelt ei eeldagi seda, et nad on süvatehnoloogia eksperdid, aga noh kui meil on olemas nii -öelda laiemalt interneti ajastu inimesi, kes on üles kasvanud teatud mõtteviisiga, me võime seda nimetada digitaalseks, startup 'ilikuks, siis sedasama tahaks ka nii -öelda näha riigihalduses. Riigihalduses on oma takistusi selle, nad ei tule kõik teps mitte tingimata poliitikutelt, aga lõpuks eks ole peame poliitikud, ametkond koos selle muutuse tooma.
Kui palju neil on olnud seda situatsiooni, et MKM on läinud küsima endale raha juurde, aga poliitikud ütlevad, no kuulge, te alles tulite, küsisite, et ja siis te ütlete, aga meil oli, just oli selline situatsioon ja selle, seetõttu on meil vaja, et me saaksime oma sellest taakvarast lahti, aga nad ikka ei saa hästi aru.
Noh, küsimus, küsimus oli ju MKM -i küsimises vaid, vaid üleriigiliselt. Ma ei ole kordagi kohtunud poliitikutelt nagu seda hoiakut, et te ju küsisite või see raha oleks ebavajalik. Pigem eksole see laiem probleem, mis meil on, on see, et vajadusi, objektiivselt põhjendatud vajadusi reaalsete probleemide lahendamiseks laiemalt riigil on need vajadused tunduvad rohkem kui võimalusi. Et no selle kõige kontekstis ma ei saaks kurta, et poliitikud oleksid kuidagi soovidele, vajadustele mitte vastutulelikud. Et kui me räägime eksole sellest viimasest aastast, siis järgmisest aastast suureneb riigi IT -baaseelarve neljakümne kahe miljoni euro võrra. Sisuliselt läheb see raha kahe nii -öelda probleemi lahendamiseks, see võib ka üheks probleemiks pidada, selle sama taakvara probleemi lahendamiseks ja siis küberturvalisuse võimete suurendamiseks. Ja noh, ma ütleks, et ühelt poolt seda raha on vähe, me küsisime tunduvalt rohkem ja ma võiksin ka pikalt, eks ole, avada, noh, miks see number võiks olla suurem, aga teisalt see arutelu, mis meil, mis meil oli valitsuses, ja need arutelud, mis mul üks ühehaaval olnud ministritega, teiste poliitikutega, no esiteks ma tunnustaks, et seda otsust tehti, kordagi ei ole küsimust, kas see on vajalik. Et pigem on see küsimus, kuidas nagu, kuidas nad viivad kokku selle laiema eelarvelise väljakutse, kus noh, ma arvan, et meie peaksime kõik saama, suutma vastata küsimusele, kuidas euro, mida me kulutame riigi IT -le, on paremini kulutatud euro kui see, mis läheb pensionitesse või tervishoidu. Ja, ja noh, see on see standard, mida me peame endale seadma. Ja mul, mul ei ole, mul ei ole probleemi öelda, et, et, et nii, et see raha, mis on praegu juurde määratud, loob väärtust ja, ja on hästi vajalik. Noh, kui ma võtaksin tervikuna kõik eelarve taotlused, kas ma ütlen käsitsime, et iga viimane sent nendest on olulisem kui, kui pensionite suurendamine? Ei ütle, ei ütle. Et noh, me peame muidugi kaardistama vajaduse ja panema selle nii -öelda optimaalse pildi kokku sellest, kuidas me tahaks asju hästi teha, aga lõpuks poliitilise protsessi ja eelarvestamise protsessi, noh, valu ja ülesanne ongi siis nii -öelda hästi palju vajadusi kokku tuua ja mingeid kompromisse teha.
Üks selline kompromiss on see, et me ei pea endale looma iga erineva riikliku teenuse jaoks siis seda e -teenust sinna juurde.
Noh, ma arvan, et täna on meil, noh, meil on hästi palju riiklikke e -teenuseid, mille puhul oleks siin natukene narr rääkida e -teenust. Et lõpuks need hüved, mida inimesed saavad, teed, puhas loodus, tervishoid, noh, need ei olegi e -teenused. Üldiselt, kui me räägime e -teenusest, me räägime nii -öelda suhtlusest kodaniku ja riigi vahel. No täna nüüd on, tegelt on kõik, seda suhtlust peaaegu enam, et ei ole, mis ei oleks digiteeritud, et täna see küsimus ei ole, kas ta peaks olema digitaalne või mitte, aga pigem eksole, kas ta peaks olema brauseripõhine või, või, või, või mis see kanal olema peaks. Me üldiselt lähtume soovist olla seal, kus on kasutaja ja, ja see on, et riigi ülesanne on tulla oma kodanikele, oma IT mõistes kasutajatele vastu. Aga ma arvan, et see, millele sa viitad, on see, et, et mõnikord oleme olnud, noh, see küsimus selles, kuidas me defineerime ühte või teist teenust, et ametlikult on meil praegu kaks tuhat avaliku sektori teenust, nad ei pea kõik ühehaaval olema eraldiseisvad e -teenused. Ehk et me võime luua ju ka lähenemisküsimusi nii ehk naa digitaalsed, aga selles mõttes see ei pea olema tingimata eraldiseisev, automatiseeritud e -teenus iga asja jaoks. Ja see nii -öelda disaini väljakutse on, on, kuidas me oma teenused niimoodi loome, et, noh, toome, toome selle lihtsa näite, eksole, mida me ise kasutame, et meil on olemas eraldi e -teenus täna või mitmed e -teenused seotud eripensionite väljamaksmisega. Ja kõige hullem näide on olümpia kuldmedalivõitjate eripension. Sellel on vist, ma julgen öelda, et pensioni näol vist ainult üks kasusaaja hetkel, võib -olla on see nagu nüüd juba, on see number suurem kui üks, aga noh, ta on ühekohaline kindlasti. Aga see, see peaks olema eraldi teenus, selles mõttes, et meil on lõpuks pensioni väljamakseteenus. Meil on olemas erinevaid erisusi, eri case 'e ja see viis, mil me nii -öelda seda pensioniteenust ehitame, peaks nii -öelda suutma selle, neid, neid eri case 'e ka nii -öelda juurde võtta ja see andmete töötlemine, tehnoloogia, kõik peaks olema piisavalt paindlik raamistikuna.
Ehk siis olümpiakulla võitja jaoks on eraldi e -teenus arendatud?
Noh, ütleme, et, et olümpiakulle võit, on tehtud arendusi selleks, et olümpiakulle võitja eripensionit oleks võimalik välja maksta. Detail maksti küsima sotsiaalministeeriumi käest, aga minu arusaam on jah selline.
Jah, aga mõte siis on selles, et odavam on hoida töös seda ühte inimest, kes iga kuu selle ühe makse siis ära teeb, sest see on teada, et ta on võitja, ega see ju enam ei muutu, see otsus seal.
No ma arvan, et minu jaoks oleks nagu pigem, ma, ma tahaks niimoodi, et kui ma kujutan ette, kui see praktikas võiks välja näha, lõpuks meil on kusagist struktureeritud XML tabel, kus on need erijuhtumid, eks ole, ja, ja sul on keegi, kes võib -olla vaatab seda XML tabelit üle, aga ikkagi, et, et noh, et, et see maksete toimimine siiski sama automaatne kui kõikide teiste puhul.
Okei. Üks asi, millest teie eelkäija rääkis väga palju, oli e -residentsus. Jah, seal on mitmeid põhjuseid, aga nagu ega väga ei ole sellest midagi kuulda olnud ja kui on kuulda olnud, siis on ikka nende probleemid ja jamad ja jälle keegi mingi välismaalane kuskil, mingi relvaärikas või kes iganes ta oli ja mis sellest e -residentsusest saanud on ja saab?
Noh, esiteks mina olen sellest rääkimata jätnud väga prooselisel põhjusel, mis on see, et mängisime natuke vastutust ümber ministeeriumis ja, ja seda otsa hoiab nüüd minu kolleeg Sandra Särav. Ja noh, seda ka väga lihtsal põhjusel, kui me vaatame, mis e -residentsus on. Sandra vastutab meile ettevõtluse tarbimiskeskkonna, siis see on nii -öelda üks viis, kuidas tuua inimesi meie ettevõtluskeskkonda. Mina kureerin, eks ole, teatud, noh ma kureerin seda laiemat teenustekeskkonda ja muidugi on kogu e -tee element väga oluline, aga lõpuks see nii -öelda teenuse omanik on seotud ärikeskkonnaga, aga see selleks. Mina ei ütleks, et see on nii -öelda ainult jamade kogum, vastupidiselt, kui vaadata nii -öelda, kuidas e -residentsusega läheb, siis ta ongi jõudnud sellesse etappi, kus ta toodab järjekindlat riigile tulu. Neid numbreid on erinevaid, eks ole, see kõige optimistlik või see suurim number, eks ole, mis katsub ka panna mingit numbrist väärtust maineväärtusele, sellele promole, mis e -residentsus on teinud riigil on peaaegu nelisada miljonit. Kitsas mõttes nii -öelda loodud äri, nende loodud lisaväärtus, maksude, nendest on sada miljonit täna ja see lisandväärtus iga aasta on kümnetes miljonites. See nii -öelda lisaväärtus on umbes viis või kuus korda suurem kui see, mida me iga aasta rahalises mõttes paneme sinna. Ehk et noh point on ju selles, et seda igapäeva edulugu keegi ei näe. Ja keegi väga ei räägi sellest, mis on eks ole, millel on tänavu on natuke tähelepanu, on on riskid. Ja see on normaalne, et mingil hetkel need riskid realiseeruvad, riskid olid teada, eksole, et sul tulevad välismaamaised kodanikud ja nende hulgas on kindlasti ka mingeid selliseid, kes, keda me nimetatakse pättideks ja sulideks. Kui ma numbreid vaatan, siis neid tegelikult ei ole väga palju ja pigem see taustakontroll ja kogu see töö on toiminud uue eelisenduse kontseptsiooniga, mis sel aastal või eelmisel aastal läks läbi valitsuse, on seda kogu süsteemi tõhustatud. Et pigem praegu on hirm, et me oleme seal vinti natuke üle keeranud potentsiaalselt ja me peame vaatama, eks ole, et me, et see jääks mõistlikkuse piires. Aga on ju olnud ka meedias selliseid natuke vildakaid seostamisi, et noh, kui, kui jutt käis, eks ole, kogu sellest, kui, kui, kui, kui, kui on nüüd juttu olnud, eks ole, teatud krüptoettevõtetest. Siis reisentsuse seos sellega on, noh, ta on selles mõttes, et ta on ainult seotud sellest vaatest, et, et teatud isikud, eks ole, kasutasid e -resentsust, aga lõpuks see küsimus oli krüptovaldkonna regulatsioonis, et kui meie, punkt üks, eks ole, teeme otsuse pakkuda väga liberaalset regulatiivkeskkonda, mida me tegime viis -kuus aastat tagasi, ja punkt kaks meie ettevõtluskeskkond on avatud välismaalastele. See fakt, et see konkreetne viis, kuidas see välismaalane omale selle token 'i kätte saab, on e -residentsus, see tähendab probleem oleks e -residentsuses. Eriti eksole kontekstis, kus nii ehk naa on selle eraldi litsentseerimisprotseduur, et, et seda krüptoettevõtet luua, ehk et kuhu ma tahan selle pointiga jõuda, on see, et jah, on paratamatu, kui meil on üle saja tuhande välismaalase, kellel on erisidentsus, kes on kümneid tuhandeid ettevõtteid loonud, et, et nende hulgas on ka sellised, kellega lõpuks on mingid kriminaalsed case 'id seotud ja nii edasi. Aga neid väljakutseid, seda oleks meil nii ehk näha ka ilma e -residentsuseta. Kui me tahame, et meil on ärikeskkond, kes inimesed, kel ei ole Eesti passi, loovad siin ka ettevõtteid, mida me kindlasti tahame, noh, nende hulgas saab alati olema pätte, võimalikult vähe. Pigem, eks ole, e -residentsus annab lisakontrolli, mida me muidu tingimata ei teosta taustakontrolli vaatest, lihtsalt selleks, et ettevõtet omada, et, et nagu ma arvan, et need riskid on, on hetkel pigem suures pildis hästi maandatud. Ja see kasutegur taustal nii, nii äri, nii, nii rahalises mõttes, aga lõpuks, eks ole, ma arvan, et me ei tohiks käest lasta seda nagu inimlikku positiivset lugu, et kui noh, mina oleks nagu, mis on inspireeriv jätkuvalt e -residentsuse lugu, on kõik need üksiklood, et miks, miks need üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti e -residentidest, kes on nii -öelda heatahtlikud ja, ja noh, kell, kelle nii -öelda, nii -öelda, mis nende taga on, on sageli ikkagi mingi frustratsioon selle keskkonna, kus nad on. Ja nad on üldiselt, ülimalt tänulikud, et Eesti on pakkunud selle võimaluse luua head väärtust loovat äri, mis on läbipaistev, mis on maksemaksev, mis on igati nii -öelda legaalne ja seaduskuulekas ja väga paljud neist lõpuks, eksole, on ise oma äriga Eestisse tulnud, on siin inimesi palkanud. Et ma arvan, et see on laias laastus, ma ei näeks midagi, mis ütleks ümber seda, et see oli õige otsus, lisandväärtust loov asi ja et me ei peaks sellega lihtsalt julgelt edasi minema.
Ehk kokkuvõtlikult see, et MKM ei ole nii nagu varasemalt söögi alla söögi peale e -residentsusest rääkinud, nüüd tükk aega see ei ole märk sellest, et e -residentsus oleks kadumas.
Väga meeldiv kuulda, loodame, et neid Eesti sõpru tuleb meile rohkem juurde, kes üle maailma saavad meie uhketest e -teenustest rääkida. Ma liiguks järgmise teema juurde, milleks on kõik sellised küberintsidendid, mida just eelmisel aastal oli väga palju. Milline on riigi IT -juhi nagu selline kokkuvõtlik ülevaade sellest, et kas Eesti saab hakkama nende situatsioonidega?
Noh, seni oleme väga hästi hakkama saanud, mida, mida tegelikult tunnistab seda, et noh, räägime konkreetselt esiteks ummistusrinnetest, et ummistusrinnete maht võrreldes eelmise aastaga on enam kui kahe ja poole kordistunud, lihtsalt kui me katsume mingit kokku lugeda rünnete hulka. Aga nende intensiivsus on kordades kasvanud, seda ka selle aasta jooksul. Eesti on olnud ka globaalses mõttes üks kõige rohkem Venemaa ja venemaalaste poolt, või noh ütleme Vene häkkerite poolt, kõik ei ole tingimata kõik riiklikud, sihikule võetud riik. Nägin mingil hetkel ühte ideetabelit, kus olid loetletud suve seisuga nii -öelda top sihtmärgid teedassidele. Sel aastal me oleme viiendal kohal absoluutarvestuses. Ja selle just on see enamustele inimestele mõõdunud peaaegu noh, ilma peaaegu tähelepanuta, see ei ole kuidagi päriselu mõjutanud. Noh, siin ja seal on mõni veebisait maha läinud tunniks. Eesti Energia teenuskeskkond oli ühel laupäeval kaks tundi mittesaadaval. Aga see, arvestades nende rinete intensiivsust, ma julgen öelda, et no esiteks nad on nii ehk naa, nii absoluut - kui suhtelises mahus võrreldavalt ja suuremad kui see, mis kaks tuhat seitse meid tabas. Me ei oleks paar aastat tagasi ilmselt nii hästi vastu pidanud, et, et see näitab, et see töö, mida järjekindlalt RIA on teinud, aga mida ka väga paljud riigiasutused, eraettevõtted on teinud, et oma võimekust ehitada, oma vastupidavust tõsta, et neid on vilja kandnud. Teisalt, miks ma ei taha selle kõigepealt öelda, et kõik on hästi, ühtegi muret ei ole, on see, et kui me, kui me vaatame, kuidas meid on sihikule võetud ja me siis nii -öelda paneme kõrvale, mida Ukrainas on tehtud, või, või, eks ole, vaatame ka võimeid, mida me teame, et venelastel on olemas või, või vene rühmitustel, siis, siis me täna ei julgeks väita, et me oleme iga riski ees kaitstud. Ja osaliselt ikkagi on see, et Sauroni silm ei ole oma nii -öelda kõige teravama pilgu siiapoole suunatud, ehk et noh, kui ma ei annaks selle prognoosi, et kakssada kakskümmend kolm mitte midagi ei juhtu, et ühtegi muret ei ole. Aga samas, mida ma näen, on ja lõpuks, eks ole, mis tahes sellise julgeolekualase tegevuse puhul, ühelt poolt loeb valmistatus ja ma võin öelda, et me oleme täna kindlasti palju paremini valmistunud rünneteks kui aasta aega tagasi. Et kogu see kriis on olnud ka väga hea õppus ja on võimaldanud väga palju nii -öelda, mitte ainult tehnilises mõttes võimeid parandada, kogu koostööprotsessi parandada. Aga teine pool on see, et, et sul on ka olemas võimekus kiiresti reageerida intsidentile. See on koht, kus ma arvan, et nagu töö on ka paremaks läinud. Meil on täna olemas lisaks ammu olemas olnud reservidele küberkaitseüksuse näol ka riigiasutuste sisene. Ehk teine reserv, mis, mis võimaldab ka riigiasutustel lihtsamini toetada teineteist. Rünnete intsidentide puhul me oleme läbi mänginud väga, noh, meil on päris mitu õppust nüüd läbi tehtud selle aasta jooksul koos elutähtsate teenuste osutajatega. Me oleme näinud, et, et etod on olnud väga abivalmid ja valmis laua taha tulema. Juhul kui, kui on riskid, me oleme koos nii -öelda kasvõi võimalike elektrikatkestuste kontekstis läbi mänginud meie sõltuvuse ka elektrivarustusest, sest lõpuks IT ei toimi, kui, kui voolu ei ole. Ka see on paremaks läinud, kuigi nagu tõestab see, mis juhtus Saaremaal aasta lõpus, siis ideaalne see olukord veel ei ole. Tuli lõpuks päris palju generaatorit ringi vedada, et seal on kindlasti ju lõppimisruumi.
Üks selline intsident, mis leidis juba tegelikult kaks aastat või nüüdseks ka jah, see oli detsembrikuus, ehk siis ütleme kaks aastat laias laastus aset oli see, kus majandus - ja kommunikatsioonidokumendiregistrist panid pahale see piistu umbes täpselt kolmesaja viiekümne gigabaidi jagu andmeid. Ja selle kohta Riigi Infosüsteemi Amet, mis tegelikult nii -öelda MKM -i alla kuulub justkui, et algatas järelevalvemenetluse. Sellest on nüüd tõesti kaks aastat möödus, ühtegi uudist ei ole tulnud, et selle menetlusega oleks midagi toimunud, mis seis on? Ja
noh, eks see menetlus käib ja taustal toimub, toimub nii -öelda MKM -i kantsleri IT -juhi juhitud tegevusi selleks, et ka arvestada kõikide nende õppetundidega ja tagada, et sellised asjad ei saaks korduda. Et selle nii -öelda menetluse eesmärk lõpuks on ju ja siin on tõesti rollide lahus, eks ole, et, et Riia viib selle menetluse läbi, neil on nii -öelda regulatiivne iseseisvus. Selle eesmärk on tagada seda, et olukord läheb päriselt ka paremaks ja ma ütlen, et kui ütleks, et kui, kui kõik need tööd on ka tehtud, siis küllap see saab ka formaalselt endale šliifi peale.
Nii et käsi südamel saate öelda, et kui RIA nüüd tõesti menetluse käigus leiab midagi MKM -i puhul väga kriitilist ja ütleb, et no nüüd, et see inimene peab nüüd tegema seda või teist või kolmandat või, või te peate muutma oma süsteeme selliselt, see seda ei muuda, et kuidas Riia MKM -il käest raha saab tulevikus?
Et kõik need raha taotlused, mis on siit nii -öelda, vaadatakse täpselt samamoodi asjadele otsa, kuidas praegu?
Ma isegi kui, ma, ma, noh, selles mõttes, ma nii palju saan öelda, et, et siin on ka natuke rollide lahuses, et lõpuks nii -öelda valitsemisala eest tervikuna vastutab MKM -i kantsler. Ehk et ma olen nii -öelda isiklikult kaasas, aga, aga ei ole nii -öelda see, kes nüüd otseselt langetatakse, aga, aga noh, selles mõttes RIA, RIA teeb oma tööd, teeb seda hästi ja meie, meie soov on ju see, et RIA saaks oma tööd hästi teha pigem, et nende järelevalve võimekus laiemas pildis tõuseks. Mis aitab ju lõpuks tagada, et me kõik arvestaks infoturbe nõuetega, juurutaks hästi uue Eesti infoturbe standardi, et sealt ära, et ei, ma panen, panen käe sidemele, ütlen, et, et sellist, sellist asja ei toimu. Et, et meie kuidagi, ma, ma isegi ei kujutaks, kujutaks ette, kuidas me nagu, mis see loogika oleks.
Korra juba käis läbi see, et see M -valimiste teema kaks tuhat kakskümmend kolm ei tule, aga suure tõenäosusega loodetavasti kaks tuhat kakskümmend neli siis. Aga mis on need asjad, mida teie jääte siis riigi IT -juhina ootama, et mis kõik sel aastal võiksid ära realiseeruda? Tiia äpp käis meil läbi küll, noh, teise nimega vist küll meile tuleb siis.
No ma arvan, et on paar asja, mis on sellised suuremad, süsteemsemad, struktuursemad kapoti all protsesside muutmised, mille, mille tulemusi võib -olla tavainimene kohe ei näe, aga, aga mis täidavad suure osa minu päevast või päevadest. Üks on see, et, et me vaatame sellele otsa, kuidas riigiüleselt juhitakse IT -d osana ärilistest protsessidest. Meil algab või nii -öelda, me hakkame nüüd sel aastal kulutama uue euroraha perioodi rahasid. Avaliku sektori, millest on ette nähtud kokku veidi alla kahesaja miljoni euro kuni aastani kaks tuhat kakskümmend seitse ja kaheksa avaliku sektori IT parandamiseks. Ja ja selle nii -öelda rahaperioodi selline fookus saab olema see, et et me ei rahastaks lihtsalt süsteeme ja arendusi, vaid et me tõstaks tervikuna valitsemisalade teenuste kvaliteeti suutlikkus häid e -teenuseid teha. Ehk et me pöörame ka tähelepanu juhtimiskvaliteedile, protsessidele. No see kõik ei ole väga abstraktsed, aga me võime seda ümber pöörata ja öelda, et kui me vaatame nii -öelda, kui me võtame lahti neid negatiivseid näiteid, mis on olnud. Olgu need suurarendused, mis on läbi kukkunud, sest nad on olnud sellised suured monoliidid ja võib -olla nõudmised on olnud ebaselged. Või teenused, mis ei ole kasutajakesksed, siis me otsime süsteemseid lahendusi, et sellised probleemid ei korduks. Ehk et võtmesõnad nagu agiilne arendamine, keskendumine UX -ile, multifunktsionaalsed tiimid, nii -öelda juhid, kes, kes teavad, millised on IT -võimalused ja siis nii -öelda lõpuks asutused, kes suudavad seda kõike realiseerida. Selle kohta, ma arvan, kusagil järgmise kuu aja jooksul on meil ka üks avalik dokument, kuidas hakkab kõik välja nägema, see on väga palju igavat ja kontsertiitlikku, aga see eesmärk on lõpuks see, et see viis, kuidas avalik sektor teeb IT -d, sarnaneks sellele, kuidas täna tubli, noh, ütleme erasektori parimad seda teevad. Ja ma ei räägi ainult startup 'ist, aga samamoodi ka suurtest ettevõtetest, kes on nii -öelda viimase kümne aasta jooksul õppinud väga palju, kuidas IT -d kasutada ja kuidas siis laiemas mõttes see, mida IT võimaldab, muudab ka seesmisi protsesse. Kui sa vaatad, kuidas täna pank või telko mõtleb oma kliendist, möödab kliendi rahulolu, arendab teenuseid selleks, et kliendile head teenust pakkuda, siis on riigil väga palju sellest õppida. Ja noh, pangad ja telkod ei ole nii -öelda tingimata startup 'id. Et see on üks suur muudatus, see on üks selline suur selline süsteemne muudatus, teine on turbe poole peal, et me seal samamoodi nii -öelda tooksime turbet ja riskipõhist mõtlemist läbiva mõttena avaliku sektori igapäevaellu ja samuti ka erasektorisse. Ja see riskipõhine mõtlemine, sellel on nagu paar nii -öelda praktilist külge, uue äsja juurutaja või äsja vastu võetud infoturbestandardi rakendamine avalikus sektoris ka, ka teatud elutähtsate teenuste osutajate puhul. Aga, aga riskipõhine mõtlemine tähendab ka seda, et sa mõnda riski aktsepteerid ja et sul teatud riskides oleks julgust. Et kui me vaatame asju nagu näiteks pilv või uute tehnoloogiate katsetamine, siis väljakutse avalike sektorite jaoks, ma ei räägi ainult Eestist, aga, aga üle maailma on mõnikord aktsepteerida teatud riske, mida vana lahenduse puhul ei ole, sest no lõpuks see suurem risk on see, et sa jääd, jääd kinni vanasse tehnoloogiasse, protsessidesse ja ei, ei arene. Need on nagu struktuursed asjad. Kui me räägime sellistest noh nähtavatest asjadest, ma arvan, et seesama äpp kindlasti aasta jooksul areneb väga palju. Paar asja, mis on juba nagu alguse saanud, aga mida me kuulame tunduvalt rohkem järgmise aasta jooksul. Sündmusteenused, esimesed sündmusteenused läksid aasta lõpu seisuga laivi, abiellumine ja tuleb ka lõpuks lahutamine juurde. Aga neid sündmusteenuseid tuleb veel. Me räägime ka naabritega, eriti Soome, aga Lätiga, kuidas meil võiksid piiriöölised sündmusteenused toimida. Samuti hakkab järjest juurde tulema bürokrati teenuseid ehk siis teenuskeskkonnad, mis on, mis on nutiseadmes kratipõhised, aga ka näiteks, mis võimaldavad helistada ja esialgset suhtlust teha kratiga, mis võimaldab lõpuks sellel inimesel, kes telefoni otsas on, keskenduda raske, raskematele juhtudele. Ja, ja paremini seda tööjõudu kasutada. Samuti kindlasti on näha, et me tegeleme rohkem oskuste ja pädevustega. Minu otsast fokuseerime muidugi avaliku sektori digioskustele ja pädevustele, aga sellel on ka väga tugev seos erasektori digioskuste ja pädevustega. Et meil on olemas nii -öelda osa Eesti majandusest, mis on väga osav, mis on väga pädev tehnoloogia kasutuses. Aga meil on ka väga palju eriti väiksemaid ettevõtteid, kes, kes ei ole nii kaugel, et noh, võib -olla siin on ka oluline see, et, et digiteerimise vastend ei ole täna enam paber. Peaaegu kõik on meil nii -öelda bittide ja baite, noh, et küsimus on nüüd selles, et, et kuidas me neid bitte ja baite käsitleme, et, et kui me räägime digiteerimisest näiteks ettevõtluse keskkonnas, on see, et me liiguks lihtsalt kirja pandud tekstist või Excelist automatiseeritud protsessidesse. Et me, et me nii -öelda automatiseeriks ära selliseid keerulisi manuaalseid tehteid või noh, kui me räägime näiteks e -tervisest, siis, eks ole, tänane väärtus ei ole enam asja nii -öelda liigutamine paberi pealt arvutisse, aga, aga mida me, mida me selle andmekoosseisuga teeme, kuidas me seal väärtust loome. Et kindlasti seda me hakkame palju rohkem nägema järgmisel aastal.
Nagu saatekuulajad kuulsid, siis jutt kui jätkuks meil veel kauemaks ja kauemaks, me saaks veel teha ühe tunni ja teise ja kolmanda tunni. Aga ma arvan, et meil kõigile on nüüd väike puhkus ära kulunud. Kriitilise intsidendi saates oli külas digiarengu asekantsler ehk Riigi IT -juht Luukas Ilves, kes andis meile väga detailse ülevaate oma tööst, e -Eesti käekäigust. Kas ja kuidas Eesti on Ukrainat aidanud ja kuidas see meid mõjutab ja mida meid siis lähitulevikus siin ees ootab kõik. Kõiki, nii seda käesolevat kui ka kõiki teisi saate osasid, saate kuulata Apple Podcastist, Spotifyst ja kõikidest mujalt äppidest, kust podcaste leiate. Ja kindlasti leidke meid üles ka Instagramist. Kriitiline intsident, seal aeg -ajalt pakume välja sellise eksklusiivse võimu, nii nagu tänase saate puhul, kus te saate saatekülastest ise ka küsimusi küsida. Mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega juba uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT, päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]