No eks see on nagu mitteametlik, et see ametlik on digiarengu asekantsler. No praktikas on portfellis kolm osa, üks on avaliku sektori e -teenuste arendamine, teine on küberturvalisus ja kolmas on side arendamine riigis. Ja noh, eks see mõiste, see on päris paljudel riikidel käibel, et lihtsalt noh, sul on kusagil keegi inimene, kes suunab suure osa digiriigiga suunatud regulatsioonidest, rahast, aga ka sellest nii -öelda mõtteviisist ja ideoloogiast ja eks see ametikoht ongi.
Noh, meie, meie, ma arvan, digiriigialane koostöö Ukrainaga sai põhjaliku valguse peale euromaidani ja tegelt sellest ajast saati on eestlased avalikust sektorist, erasektorist, võib -olla kõige rohkem e -valitsemise akadeemias olnud Ukrainas väga aktiivsed ja läks siis kõrgemasse käiku peale kahe tuhande üheksateistkümnenda aasta Zelenskõi valituks osutamise, kus ütleme, väga suur osa sellest digiriigi transformatsioonist, mida Ukraina viimase kolme aasta jooksul teinud on, sai sellise mõttelise alguse ja, ja ka, ja ka rahalise toe läbi e -valitsemisakadeemia. Nende kontoril Kiievis on üle kahekümne inimese. Ja, ja noh, ka, ka sealt nii -öelda harnevad välja paljud tegevused, mis on toimunud selle aasta jooksul. No üks pool on puhtjulgeoleku alane, CERT -ide koostöö, küberasutuste koostöö. Me oleme olnud Ukraina küberkaitsjatele tsiviilpoole peal üks olulisemaid partnereid, et me oleme küll väiksed, aga me oleme kohapeal, me jagame ise palju informatsiooni, nemad jagavad meiega, et lihtsalt kui me vaatame koostöösuhetele, siis Eesti küberturbajatele Riias ja, ja ka kaitseväe poole peal. Minu teada on, on väga lähedased sidemed oma Ukraina kolleegidega ja nad teevad seda, mida üldiselt lihtlased teevad teineteise toetamiseks. Eeskätt on see infovahetus ja, ja ka võimete ehitamine. Teine pool on kindlasti nii -öelda ka see, et me oleme aidanud Ukraina digiriigi toimepidevusele kaasa. Ukrainas on rääkinud sellest, et nad on viinud väga palju oma andmeid, oma protsesse riigist välja väga lihtsal põhjusel. Ukraina andmekeskused on otseses mõttes pommitada saanud, et kui me vaatame, mida Vene Föderatsioon võttis sihikule Ukrainas, siis jah, mõistagi sõjalisi objekte, aga lisaks sellele, ja noh muidugi paraku väga valitsiviiltaristud laiemalt, aga üks fookuskoht on olnud nii sidetaristu kui andmetaristu. Nii et täna küllaltki suur ports Ukraina riigist toimetab kas Amazoni ja Google 'i ja Microsofti ja teistes sellistes pilvekeskkondades ja muidu väljaspoolt Ukraina territooriumit. Ja ma saan lihtsalt öelda praegu, et mingi osa sellest tegevust on käinud koostöös Eesti riigiga ja me oleme seal abiks olnud. Ma rohkem tõesti ei saa öelda ja lõpuks see detailsus eksole, et mis kus on ja kuidas on tehtud, see on pigem ukrainlaste öelda. Et nende palve on see, et sellest väga põhjalikult ja detailis ei räägita mõistetavatel operatiivturvalisuse põhjustel ja me muidugi ka austame sellist soovi. Ja siis kolmas element on digiriigi alane. Ma ütlen ausalt öeldes, et mina ei tea, kui palju meil kitsas mõttes abi on hetkel vaja anda ukrainlastele, pigem mitte, sest see nii -öelda võimekus, mida nad on ise üles ehitanud digiriigi poole peal viimase kolme aasta jooksul, on küllaltki muljetavaldav. Et kui kakssada üheksateist tuli Zelenskõi Eestisse, siis ta andis korralduse oma meeskonnale, et kuule, aga ma tahan, et meil oleks selline digiriik nagu Eestis. Ta ei ole ainus välispresident, kes on sellise korralduse oma inimestele andnud, aga, aga vahe võrreldes mõne teise riigiga on see, et Ukrainas nad päriselt asun seda ellu viima. Mõnes asjas nad teinud otse copy -paste 'i. Ukraina andmevahetuskiht on täna UXP, see on Küberneetika aktsiaseltsi toode, mis on väga sarnane X -teele. Ukraina e -ID seadus on koos nii -öelda ega abiga enam -vähem meie pealt maha tehtud, väga palju üksikuid infosüsteeme, valdkondlikke süsteeme on tehtud meie eeskujul, aga nad on ka teinud eksole, kui nad tegid seda viimasel paaril aastal mõnda asja paremini. Ehk et see kogu lähenemine on olnud väga start -up 'ilik ja üks osa see tähendab seda, eks ole, et su tootearendus on agiilne, sa pidevalt testid seda, mida sa teed vastu kasutajaid ja noh eriti kui see nii -öelda tavainimesele välja paistab, on on selles, et ukrainlaste suhtlusvärav oma riigiga, oma digiriigiga on läbi mobiili. Ehk nende tiirakendus on täna kasutusel kaheksateistkümnel miljonil inimesel, noh kui mõelda täiskasvanud inimeste hulga peale, see on üle poole täiskasvanud ukrainlastest. Ja noh, esiteks siis see rakendus ise, tema kasutajasõbralikkus on hästi muljetavaldav. Täna ei ole see teenuste hulk nii suur Ukrainas, kui tal meil digiriigi puhul on, aga kui me vaatame, kui kiiresti nad liiguvad, küllap nad paari aastaga järgi jõuavad. Ja teine pool on ka lihtsalt, noh, ongi seesama nende tempo. Ehk et nende suutlikkus uusi teenuseid laivi lükata, reageerida, reageerida ootamatustele on hästi muljetavaldav, et nad on sõja käigus uusi teenuseid väga kiiresti laivi lükanud, sellised, mida sa rahuajal ei vaja. Ukrainlastel on võimalik turvatud kanalist teada anda vastase vägede liikumisest, taotleda nii -öelda põgenikena rahalist toetust nii Ukraina riigilt kui ka vastuvõtvatelt riikidelt. Neil on võimalik ka teada anda näiteks purustustest oma kodudele ja nii edasi. Meil on kõik sellised teenused, mis meil paraku on vaja riigina, kes on sõjatandril, aga no see, mis nii -öelda meie vaatustel muljetavaldav ongi see, et see teenus sai, need teenused said, said välja arendatud ja laivi lükatud nädalate jooksul, märtsi ja, ja aprillikuus. Ja see on kindlasti tempo, mida meil oma digiriigis täna ei ole ja kus me täna pigem proovime neilt õppida.
Ma esiteks igaks juhuks ütlen, et, et see andmesaatkondade teema meile see mitte, see on üks komponent sellest, see on üks, üks tööliin mitmest. Noh, ma arvan, et lõpuks me ei ole, me ei ole ainsad, kes on, kes on appi läinud, me ei ole ainsad, kes on tunnustust leidnud. Mul on nagu väga raske öelda, et, et konkreetselt see jupp sellest, mida, mida Eesti tegi, vot see tuli selle tulemuse ära. Aga noh, kui me vaatame laiemalt, see, see fakt, et, et Ukraina nii avaliku sektori e -teenused kui ka erateenused on katkematult toiminud, on võimaldanud neil ühiskonna sõjatingimustes edasi toimida. Ehk et jah, praegu on elektrikatkestustega raske, aga põhimõtteliselt pangandusteenused, terviseteenused, riigi administratiivorgani toimimine suhtluskodanikuga. See kõik toimib täna edasi ehk et Ukraina riigi nii -öelda suutlikkus, vähemalt sel territooriumil, mida ukrainlased kontrollivad, edasi toimetada ja olla nii -öelda toimiv riik. Ma arvan, et viis aastat tagasi ei oleks see niimoodi läinud, sest kõik need sõjalised purustused oleksid palju rohkem kaos tekitanud. Ja sellel omakorda nii -öelda on nende nii -öelda teenuste, andmete, kogu selle nii -öelda toimepidevus väga oluline dimensioon. Ehk et ma arvan, et kui, kui ei oleks leitud kiiresti lahendust selle toimepidevusele, siis oleks tagala tunduvalt kehvemas seisus ja, ja siis omakorda need sõjalised edud, edud, millest, millest me loeme ja millele me kaasa elame, neid ei, võib -olla, need oleks veidi keerulisemad ja raskemini tulnud. Et noh, mul on väga raske praegu tibusid lugeda, sest ma arvan, et see olukord veel kestab. Aga
Kindlasti mitte. Minu jaoks ma liitusin Eesti kahesajaga enne, kui ma suundusin tagasi avalikusse sektorisse ja sisuliselt praegu see töö vastuvõtmine minu jaoks tähendas otsust, et ma vähemalt selle ametiperioodi jooksul ei tegele poliitikaga nii -öelda selles nii -öelda erakondlikus mõttes. Ja see tähendabki seda, et minu, minu roll Eesti kahesajas piirdub liikmemaksu maksmisega, üldkogul hääletamisega ja siin ta jääbki. Ja mul on, mul on hea meel, et me oleme jõudnud oma riigiküpsuses sinnamaani, et meil on hulk riigiametnikke, kes kuuluvad ka erakonda, aga kes tõmbavad selle sama piiri, et erakondlik kuuluvus isikuna ei mõjuta nende professionaalsust ega nende, nende tööde ametnikuna. Nii et kindlasti ma ei kandideeri valimistel. Ma ei ole kuidagi ülemäära suurt rolli omanud kuidagi Eesti kahesaja positsioonide koostamisel või programmi koostamisel ja ma arvan, et see on ka ilmselt korrektne. Nii
Ma arvan, et on väga palju juhte, juhtumeid, kus me kasutame. Ja noh, me võime siin hakata kõiki neid positiivseid näiteid tooma, alates rahvaloendusest, kuni noh, näiteks kui riik hindab ettevõtete elujõulisust, me kasutame suures hulgas andmeid, on hulk nii -öelda sotsiaalvaldkonna, maksunduse valdkonna tegevusi, kus me neid kasutame, alates terviseriskide hindamisest, kuni ümbrikupalk, palkade maksmise tuvastamiseni. Ehk positiivseid näiteid, kus avalik sektor kasutab, on. Lisaks on neid kohti, kus erasektor kasutab riigi avaandmeid ja sageli just suurandmeid. Ja siis on muidugi jätkuvalt kohti, kus võiks, aga ei kasutata. Mille tagasi seisab, eks see on nii -öelda meil igapäevatöö, et nii -öelda suurendada nende kasutamist, et lõpuks on see paljuski oskuste küsimus, Aga nii -öelda oskused mitmel tasandil. Ühelt poolt nii -öelda spetsialistide olemasolu, et see suurandmete kasutamine, see eeldab analüütikute olemasolu, see nii -öelda eeldab ka omakorda suutlikkust neile õigeid uurimisküsimusi püstitada. Mõnikord see tähendab ka kannatlikkust, sest nii -öelda esialgu see kõhutunne, selle kõhutundele või sellele esmasele plaanile on, on lihtsam ja kiirem nii -öelda jõuda kui, kui, kui läbi andmeanalüüsi. Ja lõpuks on see nii -öelda ka juhtide küsimus. Ehk et noh, kui, kui ma, kui ma teen sellise üldise nagu võrdluse, et kuidas meie kasutame suurandmeid, kuidas teised riigid võivad kasutada, ma ütleks, et meil on see, see, kogu see ahel alates sellest, kas meil need andmed on, kas nad on korrastatud, kas meil on, kas meil on positiivseid juhtumeid, kus kasutatakse, kas me saame ärmisväärtust. Pilt on tegelikult positiivne, küll aga eks ole, me peame mõõdma, et on väga palju kohti, kus võidakse kasutada, kus täna ei kasutata.
Noh, ma arvan, et täna on meil, noh, meil on hästi palju riiklikke e -teenuseid, mille puhul oleks siin natukene narr rääkida e -teenust. Et lõpuks need hüved, mida inimesed saavad, teed, puhas loodus, tervishoid, noh, need ei olegi e -teenused. Üldiselt, kui me räägime e -teenusest, me räägime nii -öelda suhtlusest kodaniku ja riigi vahel. No täna nüüd on, tegelt on kõik, seda suhtlust peaaegu enam, et ei ole, mis ei oleks digiteeritud, et täna see küsimus ei ole, kas ta peaks olema digitaalne või mitte, aga pigem eksole, kas ta peaks olema brauseripõhine või, või, või, või mis see kanal olema peaks. Me üldiselt lähtume soovist olla seal, kus on kasutaja ja, ja see on, et riigi ülesanne on tulla oma kodanikele, oma IT mõistes kasutajatele vastu. Aga ma arvan, et see, millele sa viitad, on see, et, et mõnikord oleme olnud, noh, see küsimus selles, kuidas me defineerime ühte või teist teenust, et ametlikult on meil praegu kaks tuhat avaliku sektori teenust, nad ei pea kõik ühehaaval olema eraldiseisvad e -teenused. Ehk et me võime luua ju ka lähenemisküsimusi nii ehk naa digitaalsed, aga selles mõttes see ei pea olema tingimata eraldiseisev, automatiseeritud e -teenus iga asja jaoks. Ja see nii -öelda disaini väljakutse on, on, kuidas me oma teenused niimoodi loome, et, noh, toome, toome selle lihtsa näite, eksole, mida me ise kasutame, et meil on olemas eraldi e -teenus täna või mitmed e -teenused seotud eripensionite väljamaksmisega. Ja kõige hullem näide on olümpia kuldmedalivõitjate eripension. Sellel on vist, ma julgen öelda, et pensioni näol vist ainult üks kasusaaja hetkel, võib -olla on see nagu nüüd juba, on see number suurem kui üks, aga noh, ta on ühekohaline kindlasti. Aga see, see peaks olema eraldi teenus, selles mõttes, et meil on lõpuks pensioni väljamakseteenus. Meil on olemas erinevaid erisusi, eri case 'e ja see viis, mil me nii -öelda seda pensioniteenust ehitame, peaks nii -öelda suutma selle, neid, neid eri case 'e ka nii -öelda juurde võtta ja see andmete töötlemine, tehnoloogia, kõik peaks olema piisavalt paindlik raamistikuna.
No ma arvan, et on paar asja, mis on sellised suuremad, süsteemsemad, struktuursemad kapoti all protsesside muutmised, mille, mille tulemusi võib -olla tavainimene kohe ei näe, aga, aga mis täidavad suure osa minu päevast või päevadest. Üks on see, et, et me vaatame sellele otsa, kuidas riigiüleselt juhitakse IT -d osana ärilistest protsessidest. Meil algab või nii -öelda, me hakkame nüüd sel aastal kulutama uue euroraha perioodi rahasid. Avaliku sektori, millest on ette nähtud kokku veidi alla kahesaja miljoni euro kuni aastani kaks tuhat kakskümmend seitse ja kaheksa avaliku sektori IT parandamiseks. Ja ja selle nii -öelda rahaperioodi selline fookus saab olema see, et et me ei rahastaks lihtsalt süsteeme ja arendusi, vaid et me tõstaks tervikuna valitsemisalade teenuste kvaliteeti suutlikkus häid e -teenuseid teha. Ehk et me pöörame ka tähelepanu juhtimiskvaliteedile, protsessidele. No see kõik ei ole väga abstraktsed, aga me võime seda ümber pöörata ja öelda, et kui me vaatame nii -öelda, kui me võtame lahti neid negatiivseid näiteid, mis on olnud. Olgu need suurarendused, mis on läbi kukkunud, sest nad on olnud sellised suured monoliidid ja võib -olla nõudmised on olnud ebaselged. Või teenused, mis ei ole kasutajakesksed, siis me otsime süsteemseid lahendusi, et sellised probleemid ei korduks. Ehk et võtmesõnad nagu agiilne arendamine, keskendumine UX -ile, multifunktsionaalsed tiimid, nii -öelda juhid, kes, kes teavad, millised on IT -võimalused ja siis nii -öelda lõpuks asutused, kes suudavad seda kõike realiseerida. Selle kohta, ma arvan, kusagil järgmise kuu aja jooksul on meil ka üks avalik dokument, kuidas hakkab kõik välja nägema, see on väga palju igavat ja kontsertiitlikku, aga see eesmärk on lõpuks see, et see viis, kuidas avalik sektor teeb IT -d, sarnaneks sellele, kuidas täna tubli, noh, ütleme erasektori parimad seda teevad. Ja ma ei räägi ainult startup 'ist, aga samamoodi ka suurtest ettevõtetest, kes on nii -öelda viimase kümne aasta jooksul õppinud väga palju, kuidas IT -d kasutada ja kuidas siis laiemas mõttes see, mida IT võimaldab, muudab ka seesmisi protsesse. Kui sa vaatad, kuidas täna pank või telko mõtleb oma kliendist, möödab kliendi rahulolu, arendab teenuseid selleks, et kliendile head teenust pakkuda, siis on riigil väga palju sellest õppida. Ja noh, pangad ja telkod ei ole nii -öelda tingimata startup 'id. Et see on üks suur muudatus, see on üks selline suur selline süsteemne muudatus, teine on turbe poole peal, et me seal samamoodi nii -öelda tooksime turbet ja riskipõhist mõtlemist läbiva mõttena avaliku sektori igapäevaellu ja samuti ka erasektorisse. Ja see riskipõhine mõtlemine, sellel on nagu paar nii -öelda praktilist külge, uue äsja juurutaja või äsja vastu võetud infoturbestandardi rakendamine avalikus sektoris ka, ka teatud elutähtsate teenuste osutajate puhul. Aga, aga riskipõhine mõtlemine tähendab ka seda, et sa mõnda riski aktsepteerid ja et sul teatud riskides oleks julgust. Et kui me vaatame asju nagu näiteks pilv või uute tehnoloogiate katsetamine, siis väljakutse avalike sektorite jaoks, ma ei räägi ainult Eestist, aga, aga üle maailma on mõnikord aktsepteerida teatud riske, mida vana lahenduse puhul ei ole, sest no lõpuks see suurem risk on see, et sa jääd, jääd kinni vanasse tehnoloogiasse, protsessidesse ja ei, ei arene. Need on nagu struktuursed asjad. Kui me räägime sellistest noh nähtavatest asjadest, ma arvan, et seesama äpp kindlasti aasta jooksul areneb väga palju. Paar asja, mis on juba nagu alguse saanud, aga mida me kuulame tunduvalt rohkem järgmise aasta jooksul. Sündmusteenused, esimesed sündmusteenused läksid aasta lõpu seisuga laivi, abiellumine ja tuleb ka lõpuks lahutamine juurde. Aga neid sündmusteenuseid tuleb veel. Me räägime ka naabritega, eriti Soome, aga Lätiga, kuidas meil võiksid piiriöölised sündmusteenused toimida. Samuti hakkab järjest juurde tulema bürokrati teenuseid ehk siis teenuskeskkonnad, mis on, mis on nutiseadmes kratipõhised, aga ka näiteks, mis võimaldavad helistada ja esialgset suhtlust teha kratiga, mis võimaldab lõpuks sellel inimesel, kes telefoni otsas on, keskenduda raske, raskematele juhtudele. Ja, ja paremini seda tööjõudu kasutada. Samuti kindlasti on näha, et me tegeleme rohkem oskuste ja pädevustega. Minu otsast fokuseerime muidugi avaliku sektori digioskustele ja pädevustele, aga sellel on ka väga tugev seos erasektori digioskuste ja pädevustega. Et meil on olemas nii -öelda osa Eesti majandusest, mis on väga osav, mis on väga pädev tehnoloogia kasutuses. Aga meil on ka väga palju eriti väiksemaid ettevõtteid, kes, kes ei ole nii kaugel, et noh, võib -olla siin on ka oluline see, et, et digiteerimise vastend ei ole täna enam paber. Peaaegu kõik on meil nii -öelda bittide ja baite, noh, et küsimus on nüüd selles, et, et kuidas me neid bitte ja baite käsitleme, et, et kui me räägime digiteerimisest näiteks ettevõtluse keskkonnas, on see, et me liiguks lihtsalt kirja pandud tekstist või Excelist automatiseeritud protsessidesse. Et me, et me nii -öelda automatiseeriks ära selliseid keerulisi manuaalseid tehteid või noh, kui me räägime näiteks e -tervisest, siis, eks ole, tänane väärtus ei ole enam asja nii -öelda liigutamine paberi pealt arvutisse, aga, aga mida me, mida me selle andmekoosseisuga teeme, kuidas me seal väärtust loome. Et kindlasti seda me hakkame palju rohkem nägema järgmisel aastal.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]