Tere tulemast kuulama kriitilise intsidendi podcast 'i järjekordset osa, kus me kaevume e -Eesti e -riigi sügavustesse. Tänaseks teemaks on kindlasti väga oluline, huvitav teema, millel ma loodan, et üha rohkemad nii era - kui avaliku sektori esindajad hakkavad siis mõtlema või tegelikult mõtlevad juba praegu. Teemaks on Eesti infoturbestandard .e -ITS ehk siis EITS. Et mis see on, kellele on, kuidas seda on tehtud ja, ja miks ta kõik vaja on, on stuudios rääkimas Riia Riigi Infoturbemeetme juht Rain Ojastu ja juhtiv küberturbeekspert Mari Seeba. Tere!
Ma julgen öelda, et üks kõige keerulisemaid asju, mille, millega me võib -olla alguses, noh, seal on nagu kaks teemat, ma toon välja, üks on, üks on see, et me ei arvestanud sellega, et riigi poolel avalikus sektoris on väga raske aru saada, mis asi on äriprotsess. Ehk et nagu sõnastada ümber see, miks see asutus on ellu kutsutud. Meil on küll olemas igal asutusel oma põhimäärus või põhikiri, kus need põhiülesanded on olemas, aga ei ole seda mõtlemist olnud, mis asi on äriprotsess. Ja teine pool, mis on selline hästi keeruline olnud, on ühtne sõnavara. Et me, me oleme paraku selles maailma inglis, inglise keelestumise ruumis ja, ja igaüks tahab tõlkida sõnu omamoodi. Ei olnud harv juhus, kui me saime tagasisidet, noh, saatsime suuremale ringile mõne, mõne mooduli hindamiseks ja saime tagasisidet, et mulle see termin ei meeldi. Ja kui ma sain viielt inimeselt tagasisidet ja igaüks, noh, ma küsisin siis järgi, et, et milline siis, noh, paku välja oma, parem. Ja kui need viis tükki tuli nagu viis tükki erinevaid vastuseid, siis me tükk aega mõtlesime, et no mis me siis teeme. Küsisime nõu Eesti Keele Instituudist, kes ütles, et noh, teie olete teadmuskeskus, et öelge siis, milline on õige. Ehk et me tegime otsuse, et me kasutame läbivalt standardis termineid, mille me siis ise kehtestame. Lihtsalt sellepärast, et standardis oleksid need igal pool alati ühtemoodi ja kui keegi oma asutuses või kuskil kõnekeeles tahab kasutada teistsuguseid termineid, andku minna. Aga me kasutame standardi sees ühtset keelt, et me lihtsalt üksteisest saaksime põhimõtteliselt mõistlikult aru. Aga ma arvan, et selle peale läks vist, noh, ma julgen öelda, et kolmandik meie ajast, et vaielda lihtsalt selgeks, et millise termini me kuskilt kasutusele võtame. Me olime lõpuks nõus sellega, et me mõned sõnad lihtsalt anname definitsiooni ette ja tekstis kirjutame, et see on WordHan kaks ja see on WordHan kolm ja see on WordHan neli, sõltumata, mis tegelikult oli, lihtsalt, et me lepime kokku mingi, mingi sõnavara. Noh, ma toon siia veel ühe väga drastilise näite, millega ma kohutavalt hädas olen olnud. On näiteks see, et inglise keelest on GDPR tõlgitud eesti keelde. Niimoodi, et inglise keeles on tekstis high risk, eesti keelde on tõlgitud suur oht. Ehk et ja, ja need on need, mis lähevad keelekorpusse sisse. Tulemus on see, et eesti keeles ei saada enam aru, mis vahe on ohul ja riskil. Ja, ja siis kuidas me kasutame seda standardist, kui inimesed ei tee vahet ohtudel ja riskidel.
No põhimõtteliselt jah, sellised teemad on kindlasti seal olemas, et, et, et su koosolekute ruumi WiFi ei tohiks olla päris see, millega kõik sisevõrgud on nagu ühendatud ja kõik see pool, eks ole, et, et sul peavad olema seal ikkagi erinevad tsoonid ja, ja sul peab olema see teema läbimõeldud, ta juhib nagu eelkõige tähelepanu, et mõtle need, need, need teemad läbi. Ehk et mõttekäik on ju nii, et see on parim praktika. Tegelikkuses me teeme oma asjad asutustes, kõik ju mõtleme ise, mõtleme välja, kõik need asjad, see EITS annab meile tšeklisti, et mõtle see asi ka läbi, mõtle see asi ka läbi. Vaata, kas sa selle peale mõtlesid, kas see üldse tuli nagu mõttesse ja, ja, ja selle infoturbega tegeleme algusest peale, kuni selle hetkeni välja, kuni me seda süsteemi maha võtame. Ehk et kui paljud praegu panevad oma andmeid kuskile pilve, siis, siis alati tuleb mõtelda läbi ka see strateegia, kuidas me neid andmeid sealt pilvest pärast kätte saame. Ehk et see migreerimispoliitika, teenuste lõpetamise poliitika, kui me võtame mingi lahenduse kasutusele, kuidas me saame sealt pärast ümber kolida, mis on need meie varundamise võimalused, et need kõik algusest peale läbi mõelda, kuni selle viimase etapini terve elutsükli käigus läbi mõelda. Eriti kriitiline on see just avalikus sektoris.