Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama kriitilise intsidendi podcasti, kus me kaevume Eesti e -riigi telgitagustesse, mina olen saatejuht Ronald Liive ja olen siin saates juba erinevate külalistega saanud tänaseks väga detailse ülevaate näiteks sellest, Kuidas IT -ga hoitakse meil Eestis tööõnnetusi ära, kuidas töötati välja GDPR -i vaktsiin ja veel palju muud. Neid saateid, head kuulajad, te saate siis juba kuulata, kuna need on kõik varasemad saated. Aga tänases saates me uurime ka ühte väga huvitavat ja põnevat teemat ja väga olulist teemat ka. Nimelt on teemaks digiligipääsetavuse ja sel teemal olen stuudiosse palunud TTJA digiligipääsetavuse eksperdi Harri, Harri Puskari, tere.
Esmalt ajame joonde, et mis asi see digiligipääsetavus on?
Jaa, ligipääsetavus tegeleb võrdsete võimaluste tagamisega sõltumata erivajadustest, sõltumata vanusest, sõltumata tervislikust seisundist. Ja digiligipääsetavus tegeleb siis ligipääsetavusega siis e -keskkondades, äpid, veebid, igasugu rakendused, infosüsteemid ja nii edasi.
Kuidas te isiklikult üldse sellise teemani jõudsite?
Suhteliselt juhuslikult, et otsisin uusi tööalaseid väljakutseid ja kandideerisin TTJA -sse tööle ja olen ise hästi palju õppinud selle valdkonna kohta ning mulle väga meeldib see valdkond, sest ma näen seda, kuidas ta aitab kaasa just erivajadustega inimestele, aga ta aitab ju kaasa meile kõigile, sellepärast et Kui meil on ligipääsetavad keskkonnad, siis nad on mugavad ju kasutada kõikidele inimestele, näiteks kui veateated annavad soovitusi, kuidas vigu parandada, siis see aitab kaasa ka kõikidele neile, kellel ei ole otseselt erivajadust.
Ehk siis kuigi nagu väga lihtsustatult võiks võtta seda, et digiligipääsetavus on oluline näiteks nägemispuudega inimestele, siis nii nagu te just kirjeldasite, et tegelikult on ta kõigi jaoks, ka nägijate jaoks oluline?
Jaa, just, sest et ta on üks osa kasutajasõbralikkusest, kasutajamugavusest ja ta on kõikidele kasutajatele selles vaates oluline ja samamoodi on see ju hea ka kõikidele asutustele, ettevõtetele, sest müüki aitab kasvatada kasutajate, rahulolu aitab kasvatada just seesama, kui on ju kõik asjad on kasutajale sõbralikud ja mugavad.
Kui digiligipääsetav meie avalik sektor ehk siis meie e -riik üldse hetkel on? Ja mis see hetkel on?
Võiks nii öelda, et ta on sihuke enam -vähem keskmine selle poolest, et õnneks on Eesti tegelenud varasemalt digiligipääsetavusega päris palju. Juba kümme aastat on või isegi üksteist aastat on olnud ligipääsetavuse standardid ja asjad meil igal pool kuskil mainitud ja olemas. Küll aga oleme me selles mõttes täna natuke ajast maha jäänud, et, et Euroopa Liit on täiendanud seda seadusandlust viimasel kuuel -seitsmel aastal ja nendest standarditest me näeme praegu mittevastavusi ja puudujääke ja, ja siin on nagu nii -öelda seda maad, mis on vaja nagu tagasi võtta ja, ja kus on vaja nagu parandusi teha.
Need on standardid, aga need ei ole nii -öelda kohustuslikud standardid või kuidas?
Need on ikkagi kooslikud standardid, et, et, et need on ka refereeritud Eesti seadusandluses, näiteks avaliku sektori digiliigipääsetavust reguleerib avaliku teabe seaduse paragrahv kolmkümmend kaks, mille alusel on vastu võetud üks ministri määrus ja kus on kehtestatud siis Euroopa Liidu digiliigipääsetavuse standard, EN kolmsada üks, viissada nelikümmend üheksa.
Väga detailselt ja täpselt, aga millised näiteks siis e -teenused seal kirjas on, kas seal on kirjas, et riigiportaal eesti .ee peab olema digiliigipääsetav või on seal näiteks kirjas, sel nädalal just esitleti M -Riigi äppi, kas seal on kirjas näiteks selle kohta, et see peaks olema digiliigipääsetav?
Jaa, digiligipääsetavad peavad olema põhimõtteliselt kõikide avaliku sektori veebid, äpid ja sisu üldse. Et näiteks kui me räägime sellest, et pannakse ülesse Youtube 'i mingisugused videod, et siis ka need videod peavad olema ligipääsetavad, näiteks seal peavad olema all mingisugused subtiitrid ja nii edasi.
Just sel päeval, kui meie tänane saade läheb eetrisse, saab veel e -valida kaks päeva. Ja puhtjuhuslikult enne seda, kui te siia stuudiosse tulite, mõtlesin ka, et noh, e -hääle ma ilmselgelt nii nagu kõik eestlased, kohe hommikul krõps kell üheksa arvuti lahti ja andsin oma e -hääle ära, aga siis ma hakkasin hiljem mõtlema. Aga kui ma oleksin nüüd see nägemispuudega inimene, kas ma saaksin ka e -häält anda? Ja võtsin siis oma arvutis selle ekraanilugeja lahti ja mulle suureks üllatuseks selgus, et ei, ekraanilugeja ei saa aru sellest, mis seal valijarakenduses siis näidatud on. Milliseid mõtteid ja tundeid see teis tekitab?
Jah, see on kahtlemata kahetsusväärne, kui nägemispuudega inimene ei saa kasutada e -valimisrakendust, sellepärast et nagu me teame, e -teenused on ju mingis mõttes nagu inimõigus meile kõikidele tänases Eestis, et, et ja seetõttu see ei ole üldse, üldse hea lugu. Küll aga, küll aga me peame vaatama ka seda, et, et kasutatakse erinevaid operatsioonisüsteeme, kasutatakse erinevaid ekraanilugejaid ja, ja nagu me ka äsja rääkisime, et, et tõenäoliselt vist Windowsi, Windowsi ja operatsioonisüsteemi peal need asjad toimivad.
Aga kas seal saabki nagu sellise klausliga siis valimisteenistus öelda, et noh, aga enamik inimesi ikkagi kasutab seda Windowsi arvutit, mitte ei kasuta Maci või Linuxi arvutit ja seetõttu me ikkagi nii -öelda selle kohustuse me oleme ära täitnud ja see on digiligipääsetav, kuigi Maci ja Linuxi puhul ta ei ole seda.
Jaa, kahjuks ei saa seda niiviisi öelda, juhul kui nad ei ole hinnanud nagu proportsionaalsust, et see on üks selline säte, mis on pandud ka õigusaktidesse, et, et asutusel on võimalik hinnata kõikidele nõuete poolt tekitatavat koormust. Et juhul kui näiteks mingisugune nõue muutub ebaproportsionaalselt koormavaks, siis ei pea seda nõuet see asutus täitma. Küll aga mu enda selline isiklik loogika on selline, et, et valimiste puhul me ei saa öelda, et, et see on ebaproportsionaalselt koormav, sellepärast et tegemist on ju riigi seisukohast hästi olulise toiminguga esiteks. ja, ja see on ju põhiseaduslik õigus kõikidele minna valima, et selles mõttes see on nagu, et, et seetõttu siin on tõenäoliselt see mittevastavus nendele nõuetele olemas.
Kas kuna TTJA, TTJA tegelikult tegelebki sellise avaliku sektori digiligipääsetavuse seirega, kas praeguste valimistega seoses on teil valimisteenistusega suhtlust olnud just sellesama valijarakenduse näol?
Konkreetselt valijarakenduse teemal me ei ole suhelnud. Küll aga on tee, on valimised .ee ja riigikogu ja kogu see siis riigikogu ja valimisteenistuse IT -personal olnud meie nii -öelda infoväljas seoses sellega, et nad olid meie selles põhjalikus seires aastal kaks tuhat kakskümmend üks, mille me lõpetasime siis detsember kakskümmend üks aastal. Ja, ja kus me saatsime siis ülevaate nendest mittevastavustest neile ja tegime, nii -öelda suhtlesime nendega sellel teemal ja nemad ka ütlesid seda, et nad tegelevad ligipääsetavusega, et neil on seal, neil on mingid tööriistad, mida nad kasutavad ja kui me vaatasime ka neid tulemusi, et siis nende tulemused ei olnud ka kõige halvemad selles kahekümne esimese aasta seires. Et, et selles mõttes, kui me nagu proovime paika panna mingit riskiprofiili ja, ja niiviisi, et sellest vaatest nad ei paistnud sealt välja, et seetõttu, et seetõttu meil ei olnud ka nagu sellist ajendit ka nagu suhelda valimisteenistusega sel teemal.
Natukene veel nende valimiste peal olles siis küsisin ka lihtsalt puhtjuhuslikult Riigi Infosüsteemi Ametilt, et kas nende loodud valimiste infosüsteem, millega tegelikult jah, valijatel endal sellist otsest kokkupuudet ei ole, küll aga valimisjaoskondade töötajatel, et kas see on tehtud digiligipääsetavaks ja nad tõdesid, ei, see ei ole. Ehk siis taaskord, et kui sa oled nägemispuudega inimene, sa tahad valimisjaoskonnas olla see üks see tööline, kes kes siis võtab neid valijaid vastu, kõike seda, lähtuvalt sellest, et nemad seda enda infosüsteemi ei ole digi, ligi, ligipääsetavuseks teinud, siis neil ei ole nagu võrdseid võimalusi. Aga ma kujutan ette, et see on tegelikult teie pädevusest väljas, et see vist on võrdsete võimaluste voliniku teema siis juba.
Kui ma nüüd ei eksi, siis kehtivad need ligipääsetavuse nõuded ka nii -öelda asutuse sisestele infosüsteemidele, mis tähendab seda, et, et ka need tuleb teha ligipääsetavaks. Muidugi noh, taaskord tuleb siin seesama proportsionaalsuse hindamine sisse, et, et, et, sest ligipääsetavus ei ole selline, et ma olen ligipääsetav, ei ole ligipääsetav, et see on sihukese skaala peal liikumine. Et, et et kui kaugele me nagu need asjad ligipääsetavaks muudame, aga riigiasutus tänasel päeval tänaste seaduste kontekstis ei saa väita seda, et et et minu infosüsteem, majasisene infosüsteem on ligipääsmatu ja see on okei, et seda ei tohi väita.
Kas te oskate hinnata üldse, no ma toon taas kord selle valijarakenduse näiteks, et kui nüüd valimisteenistus ikkagi mõtleb, okei, meil valimised juba käivad ja saladuseks kuulajatele, siis tegelikult salvestame selle saate nagu mõni päev varem, ehk siis seda e -valimiste perioodi on rohkem kui vaid kaks päeva. Kas kui nad nüüd täna tahaksid ikkagi seda digiligipääsetavaks teha, oskate hinnata, kui lihtne või keeruline see on, kas me räägime sellest, et arendaja istub korra arvuti taha, teeb viis -kümme minutit paar klikki ära, et näe, vaata, siin on üks nupp ja siin on teine nupp ja ja nüüd on kõik on tehtud või see tähendab kümneid või sadu töötunde, mis siis potentsiaalselt maksumaksjale lähevad väga kalliks?
Ma praegu seda hinnata ei oska, sest selleks peaks nagu nägema nagu selle valimisteenistuse poolelt, et, et, et mis seal täpselt siis need vead täpselt on ja et, et sest muidugi me võime nagu vaadata, teha neid teste ja vaadata nagu nii -öelda kasutajate vaatest või siis back -end 'i, või vabandust, front -end 'i poolelt me võime neid asju kõike vaadata. Aga, aga et seda hinnangut anda, mis on need töömahud ja asjad, et selle pärast, selle poolelt või selle jaoks on vaja vaadata ka siis seda, mis on nii -öelda seal back -end 'i poole peal.
Ehk et üldistavalt võttes, liikudes natukene sellest praegusest päevakirjast näitest kõrvale, ei saa päris lihtsalt niimoodi üldistavalt öelda, et see kõigi puhul oleks väga lihtne ja kiire lahendus, mõni klikk, vaid seal võibki olla mõne lahenduse puhul, et võtab hästi kaua aega.
Jaa, see sõltub täiesti nendest asjaoludest ja mul endal ei olnud kahjuks aega enne seda salvestust seda nii põhjalikult vaadata, et siin on ta mingit konkreetsemat hinnangut.
Aga läheme veidi üldisemaks. TTJA, nagu öeldud, juba seirab kogu seda avalikku sektorit ligi, ligipäästetud osas, kui tihti te neid seiramisi teete?
Meil on siis plaanis teha iga aasta niinimetatud plaanilist seiret, mis, mille kohta me avaldame ka aruande TTJA lehel iga, iga aasta kohta. Ja plaanilises seires on meil kaks liiki, et on põhjalik seire, mis tähendab seda, et me testime vastavust kõikidele koostuslikele nõuetele ja põhjalikus seires on meil iga aasta umbes viisteist kuni kakskümmend beebi ja umbes seitse kuni kümme äppi. Et need numbrid olid siin väiksemad kahekümne esimesel, kahekümne teisel aastasel ja need on suuremad nüüd kahekümne kolmandast aastast alates, et sellepärast mul praegu neid täpseid numbreid ei, ei ole meeles. Igatahes, aga kuidas see siis välja näeb, on niiviisi, et meil on, me paneme paika valimi nendest põhjaliku seire veebidest ja äppidest ja siis me, meil on olemas selline hindamisvorm ja me testime seda vastavust siis kõikidele nõuetele. Ja selle baasilt me saame siis ülevaate nende ligipääsetavusest.
Aga mille järgi see valimi üle te otsustate? Kas see on ainuisiklikult teie või on seal mingine suurem koosolek toimuv?
Jaa, seda suunab väga detailselt üks Euroopa Liidu õigusakt, kus on öeldud seda, et seal, et seal peavad olema sees näiteks kohaliku taseme veebid, seal peavad olema siis riigiasutused, seal peavad olema sees avalik -õiguslikud juriidilised isikud, seal peavad olema sees sotsiaalvaldkond, transport, avalik kord, julgeolek, et, et erinevad need kategooriad peavad olema kaetud. Lisaks sellele peab olema mingi nii -öelda kvoot siis neid eelmise aasta veebäppe, mis meil seal on, peab olema mingi kvoot neid uusi veebäppe. Lisaks sellele tuleb ka konsulteerida siis ka sihtgrupiga, et näiteks, näiteks me oleme siin igal aastal olemegi suhelnud Puuetega Inimeste Kojaga, Pimedate Liiduga ja nii edasi, et see tuleb kokku sellise suure siukse eeltöö baasilt. Aga ma tulen korra tagasi selle eelmise küsimuse juurde, et, et ma ennem rääkisin sellest põhjalikust seirest. Ja lisaks selle kõrvale on ka nii -öelda lihtsustatud seire, et see lihtsustatud seire on laiahaardelisem. Meil on seal üle saja veebi, kus siis teostatakse automaattestimisi. Et mis on või mida see automaattestimine siis tähendab, on see, et et on olemas teatud sellised veebitööriistad, millega saab automaatselt testida veebide ligipääsetavust ja nad testivad vastavust ainult osadele kohustuslikele nõuetele. Et, et nad ei ole selles mõttes nii autoriteetsed, aga nad annavad sellise kiire pildi ette teatud ligipääsetavuse probleemidest ja asjadest ja, ja, ja sellega me saame teha sellist nii -öelda suurel skaalal testimisi ja, ja see on siis nagu see teine osa sellest iga -aastasest eirest. ja veel lisaks meil on ka need nii -öelda vihjepõhine järelevalve, mis tähendabki umbes seda, et kui näiteks sina, Ronald, kirjutad mulle, et, et näed, siin on kuvatõmmis sellest, kuidas Macis valimistee rakendus ei tööta, et siis, et siis see on minule aluseks ise ka seda kontrollida, vaadata, suhelda valimisteenistusega ja, ja me teeme nagu sedasorti järelevalvet ka veel.
Kas nüüd lähtuvalt meie sellest tänasest vestlusest tegelikult niimoodi, kui te nüüd siit stuudiost stuudiost lahkute, toimubki selline siis nii -öelda järgnev tööpäev keskendute valimistele?
Väga meeldiv. Aga oktoobrist detsembrini teil toimus selline seire, sada seitseteist veebi, seitse mobiilirakendust. Oskate öelda niimoodi üldistada, millised need tulemused olid, kas need teie hinnangul olid head või pigem halvad?
No ei saa öelda, et meil veebitäpid Eestis täiesti ligipääsmatud on, et aga teiselt poolt seda arenguruumi on ju alati. Ja, ja arenguruumi on ka selles vaates, et kui me vaatame seda, kuidas ligipääsetavusnõuded on jaotunud, et neid jaotatakse nelja põhimõtte alusel, et siis me näeme neid probleeme kõikides põhimõtetes, mis ligipääsetavus, mille alusel ligipääsetavusnõudeid jagatakse. Et selles mõttes kahjuks need asjad on sellised laiahaardelised ja päris tavaline on see, et kui me erivajaduse, kui me mõtleme, paneme ennast erivajadusega inimeste kingadesse, et nad kindlasti kohtavad seal neid ligipääsetavuse probleeme, kui nad kasutavad veebi ja äppe. Või noh, et need enamik neid juhtumeid ei ole sellised, kus need veebitäpid oleksid kasutamatud, et, et, et kõik on kasutatavad, et aga lihtsalt seal ongi vähemal või siis suuremal määral ebamugavusi, mis seal ei tohiks olla, sest kui me mõtleme ka enda kui tavakasutaja peale, et siis meie jaoks on ju kõikidele veebitäpid toimivad üldjuhul väga hästi ja, ja meie jaoks on suur uudis see, kui seal on mingisugune suur probleem. Et siis on sotsiaalmeedia kohe kriitikat täis.
Te mainisite selle ära, et selles seires on sees ka see, mingi teatud osa siis äppe ja veebe, mis varasemal korral on ka seires olnud. Ma toon näite Riigi Infosüsteemi Ameti arendatud DigiDoki äpp, mille mittevastavuse protsent oli tõusnud aastaga, ehk siis ta oli kehvemaks läinud. Kuidas see võimalik on? Mina nii -öelda tavakasutajana, olles seda äppi aeg -ajalt kasutanud, minu teada ühtegi uut funktsiooni sinna juurde ei tulnud, ma kujutan ette, et jah, midagi, võib -olla mingi turvauuendus ja asju tehti, aga kuidas on võimalik ikkagi, et äpp digiligipääsetavuse mõttes muutub aastaga kehvemaks, kui midagi suurejoonelist sinna lisatud ei ole?
Siin tuleb arvestada seda, et see mittevastavuste protsent seal esindab suhteliselt väikest arvu neid mittevastavusi. Et miks me esitame enda avalikus aruandes neid tulemusi protsendina, on sellepärast, et iga mittevastavastu hulka mõjutab lisaks sellele, palju neid seal on, mõjutab ka see, et millised nõuded näiteks kohalduvad ja millised mitte. Näiteks mõnes veebis ja äpis meil olid ka sissevõetud valimisse mõned asjakohased PDF formaadis dokumendid. Aga kuna me kõikides veebides, äppides neid ei leidnud, siis nad olid ainult osa, osaliselt nagu esindatud valimis. Ja seetõttu, ja seetõttu, kui me nagu paneksime nagu absoluutnumbrites, et, et ütleme, et näiteks RIA DigiDoc oli selle PDF -iga näiteks, et see on selline lambist võetud näide praegu, eks ju, et RIA DigiDocil on, On eks ju see PDF sees, aga ütleme näiteks Ole Valmis äpil ei ole seda PDF -i sees, siis need PDF -i mittevastavused ju tulevad kohe juurde sellesse Riia Digidoki äppi ja, ja, ja sellega oleksid need mittevastavuste arv oleks ka palju suurem. Et, et, et sellepärast me nagu vaatame protsendina neid asju ja, ja, ja, ja tegelikult see nagu absoluutnumbrites see muutus on tegelikult üpris, üpris väike. Jah,
ma mainin selle muutuse ära ka, et see oli aastaga siis kaks koma kaheksa protsenti läks kehvemaks, et siin ei olnud, ei saa rääkida jah sellest, et tõesti üldse seda digiligipääsetavust seal ei oleks, vaid siis jah, kaks koma kaheksa protsenti.
Ja, ja kus kohas see asi nagu sisse tuleb, et see annab tunnistust sellest, et ligipääsetavus on igapäevane protsess. Sellepärast, et iga uuendus, mis me nagu sisse paneme ja olles nüüd rääkinud ka digidoki arendustiimiga nendel teemadel, et, et ka nemad seal uuendavad seda äppi aastas mitu korda. Ja, ja tegelikult iga uuendus, kui me ei tegele teadlikult ligipääsetavuse tagamisega, siis iga uuendus võib neid ligipääsetavuse probleeme sisse tuua. Et see tähendabki seda, et, et kui me nagu tahame ligipääsetavusega päriselt tegeleda ja seda tõsiselt võtta, siis me peame nagu sellele mõtlema jooksvalt ja pidevalt, et see on üks osa meie igapäevasest tööst, mitte ühekordne projekt.
DigiDocist rääkides siis aastaid tagasi oli ka juhus, kus nägemispuudega inimesed tegelikult esitasid vigase ID -kaardi tarkvara tõttu siis riigile kümne tuhande eurose nõude. Just seetõttu, et nemad ei saa seda rakendust siis kasutada, jutt siis keegi ei käi hetkel küll sellest mobiiliäpist, vaid arvuti lahendusest. Tänaseks minu teada on jõutud sinnani, et mõlemad osapooled siis omavahel nii -öelda nagu sõbralikult saavad läbi, jah, on tõdetud seda, et tehti halvasti, on tunnistatud viga, nagu raha ei ole keegi kellelegi maksnud selle eest, aga, aga jah, et nii -öelda, et et justkui kõik on nüüd lõpptulemusega rahul ikkagi või kuidas teie arusaam sellest on?
Noh, päeva lõpuks ju, kui erivajadustega inimesed on asjadega rahul, siis põhimõtteliselt me võimegi öelda, et asjad on lahendatud, et, et noh, me ei tohiks nagu jaburalt hakata bürokraatiat siin taga ajama. Küll aga peaks iga asutus ja ettevõte, kes tahab olla eeskujulik, edumeelne, sotsiaalselt vastutustundlik, peaks ikkagi võtma endale südameasjaks selle, et, et ta tegeleb digiligipääsetavusega ja, ja, ja, ja ta lahendab ära ka need probleemid, mis võib -olla selle kaasuse raames on praegu nagu lahendamata jäänud. Ja see on ka üks see TTJA filosoofiatest, et, et noh, et me ei taha nii -öelda pitsaga käia inimestel taga, vaid, vaid me räägimegi sellest, et siin on nagu kaks suurt dimensiooni. Üks dimensioon on see, et, et ligipääsetavus mõjutab kolma, umbes kolmandiku Eesti elanikkonnast väga otseselt. Peamiselt siis vanemad inimesed ja erivajadustega inimesed ja, ja teiseks seesama, mis ma ütlesin ka alguses, et hea ligipääsetavus aitab kaasa kasutusõbralikkusele ja see tuleb kasuks absoluutselt kõikidele, kes nende tooteid, teenuseid kasutavad.
Kas teil on muidu selline piitsa võimalus ka olemas, kas te saate trahvi teha?
Piitsa võimalus põhimõtteliselt on olemas jah, et, et meil on, see on, käib siis enam -vähem niisuguse klassikalise järelevalvemenetluse raames, et, et kui me näeme seda, et selline heas tahtes koostöö kuhugi ei vii, meile näiteks hakatakse vastu töötama, umbes selline pika, selline pika, pikaajaliselt see asi muudkui seisab. Et siis siis on meil õigus teha ettekirjutus avaliku sektori asutusele, kui avaliku sektori asutus seda ei täida, siis me saame pöörduda nii -öelda nende kõrgemal oleva asutuse poole, näiteks riigiasutuse mõttes oleks see ministeerium, et et ministeerium peaks alustama siis distsiplinaarmenetlust. Et see on selline väga klassikaline skeem, kuidas see käib avalikus sektoris. Erasektoris me praegu neid õigusi meil ei ole, sest erasektori vaates hakkavad need nõuded kehtima alles aastal kaks tuhat kakskümmend viis ja peale seda tuleb siis selline klassikaline järelevalvemenetlus ka erasektori valdkonda.
Mulle teadaolevatel seda avaliku sektori puhul seda võimalust kasutanud ei ole siiamaani või kas ma eksin?
Ei ole ja, ja õnneks on põhjus selles, et enamik neid ka, või noh, mis enamik tegelikult, kõik need kaasused, mis meil on ajalooliselt laual olnud, et kõik nad on sellised sõbralikud koostööaltid ja, ja nende asjadega nagu tegeletakse, me hoiame pilku peal, et, et kuidas neil nagu läheb, hoiame kätt pulsil ja et, et senimaani on kõik viisakalt ilusti lähenenud.
Vot mulle teie vastus tõi praegu muige näole, et olles ise ajakirjanikuna kogu seda temaatikat, näiteks see digidoki teemat aastaid tagasi siis kajastanud, siis kuidagi, ma ei tea, mis see õige sõna isegi on, et kuidagi veider tundub see, kui riigiasutus, Riigi Infosüsteemi Amet siis antud juhul vastutab selle eest, et kõik eestlased saaksid meie seda e -uhket e -riiki kasutada. Saaksid digiallkirju anda, vaadata neid dokumente, mis neile saadetakse digiallkirjastatuna, aga siis see digidoki rakendus no ikka ei toimi ja siis nendega peab korduvalt suhtlema, et no võtke nüüd midagi ette ja siis nüüd aastaid -aastaid läheb aega ja siis lõpuks saab. Kas nagu, ma ei teagi, mis mu küsimus on? Ja,
ja see, see vastuolu on selles mõttes olemas, et, et kuigi ma ütlesin seda, et ligipääsetavusega on Eestis tegeletud siis umbes aastast kaks tuhat kaksteist, kui võeti vastu esimesed otsused mingite kohustuslike nõuete kohta Eestis. Et siis, et siis kunagi need asjad tehti ära ja, ja, ja hakati, hakati nende alusel toimima. Aga aeg on edasi läinud ja, ja nagu on ka juba jutuks olnud, et, et, et ligipääsetavus ei ole, ei ole ühekordne projekt, vaid seda tuleb pidevalt tagada. Et siis seetõttu ta on jäänud vahepeal natuke unarusse. Ja nüüd ongi see olukord, kus alles siis kahekümne esimesel aastal hakkas TTJA valdkonnaga süsteemselt tegelema. Kogu see asi oli vaja nii -öelda nullist meil üles ehitada, et kõik need järelevalved, kõik need, kõik need nõuetele vastavuse metoodikad, kõik need juhendmaterjalid ja nii edasi ja nii edasi. Et ja, ja see on hetkel veel sellises juurutamise faasis, kus me peamegi pidevalt praegu koolitama, rääkima, et, et sellega tuleb pidevalt tegeleda ja, ja me kõik oleme kärsitud, tahamegi saada häid lahendusi kohe, aga, aga kahjuks mõned asjad võtavad aega.
Kuna kolm on kohtuseadus ja ajakirjanikele meeldib negatiivsetest asjadest rääkida, siis täna ma olen välja toonud valijarakenduse puudujäägid, siis sai mainitud ära see RIA digidoki teema, ma lihtsalt mainin ära, et ka presidendi kantselei ei ole süüst päris prii, et valimis või tähendab president .ee veebileht siin mõni aeg tagasi ei olnud ka digiligipääsetav. Kas selles osas on arenguid, positiivseid arenguid toimunud siis?
Jaa, president .ee tegi ära teatud uuendused, see oli meil aasta aega tagasi, mäletan, ise te kirjutasite ka mulle sel teemal, et, et nad on teinud neid uuendusi enda lehel ja kõike, aga kuna ma ei ole teinud mingit konkreetset vastuse hindamist, et siis ma ei oska öelda, mis seal see konkreetne seis hetkel on. Aga jah, et seesama muster, mis on nendes kõikides kaasustes meil laual olnud, et kui me pöördume sellega, et näed, teil on ligipääsetavuse probleemid, et siis saadakse aru, et see ongi päriselt asi, millele on vaja rohkem fookust panna. Sest hästi palju seisabki sellise teadmatuse taga, et, et, et, et väga palju ei teatagi, mis on ligipääsetavus, kuidas seda asja tagada. Et see ei ole midagi pahatahtlikku, aga see ongi sellest, et neid asju ei ole väga teadvustatud ja seetõttu ongi selline suur ahaa -moment peale, mida siis hakatakse aktiivselt selle asjaga tegelema.
Ehk siis, et see info jõuaks võimalikult paljude inimesteni ja ongi vaja teha analoogseid saateid, kus me räägimegi sellest, et mis asi see digiligipääsetus on ja miks see oluline on.
Aga räägime, selle kohtuseadus on meil täidetud, kolmest halvast asjast oleme rääkinud, kas midagi hästi ka on, kas te saate midagi tuua näiteks, et mõni avaliku sektori veebileht, äpp on, no see on nüüd musternäide, et palun kõik teised tehke niimoodi.
Sellist näidet hetkel ei ole, aga ma usun, et kui me saaksime rääkida umbes poole aasta, aasta pärast, et siis neid näiteid juba on, sellepärast et kui ma mõtlen sellele suhtlusele, mis on nüüd alanud peale siis kahekümne teise aasta raporti avaldamist siin aastavahetuse paiku. Et siis väga paljud asutused, eelkõige just need, kes seal meil põhjalikus seires olid, on need raportid väga detailselt ette võtnud, kokku pannud mingisugused arendusplaanid, et siin on lubatud kahekümne kolmanda aasta jooksul, noh, kas siis siin suvel, sügisel, mõned isegi kevadel, on lubanud teha selliseid suuri arendustöid ja, ja kõikide nende asjadega tegeleda. Ja et loodetavasti neid näiteid hakkab tekkima.
Kuidas muidu see teie selline igapäevatöö välja näeb, kas te lihtsalt nii -öelda istute, vaatate, seirate neid lehti või on ka niimoodi, et kui te kuskilt ilmselgelt geenius .ee -st loete siis seda, et on M -riigi äpp on tulemas, on M -valimiste äpp on tulemas, et siis te lähete ise koputate sinna, on ta siis Riia, MKM või kes iganes kolmas osapool on, kes seda arendust teeb, Ja ütlete kohe nii -öelda proaktiivselt, kuulge, ärme tee niimoodi, et kui me seda seiret hakkame teil tegema, et siis oleks kõik oleks halvasti ja ja et me saame jälle rääkida, teha negatiivseid pealkirju, vaid et et ongi, et võtame kohe selle asja ette, vaatame selle sinna asja sisse, kas ta on digiligipääsetav või ta ei ole.
Jaa, seda juhtub ka, et kui miskit jääb kuhugi kõrva taha, et siis me ka võtame ühendust, et siin oligi näiteks suvel oli näide, kuidas Tallinna ja Tartu transpordiametid planeerivad liikuvusteenust. Sellist rakendust, mis annavad neile, mis annavad kliendile võimaluse osta erinevate transpordiliikide pileteid ühest kohast. Ja ma ise juhuslikult kuulsin seda kuskilt uudistest, kohe võtsin ka nendega ühendust ja rääkisin sellest, et, et meil on kahjuks see kogemus, et ligipääsetavusest teatakse suhteliselt vähe. Ja kuna alati on mõistlikum tegeleda ligipääsetavusega alates protsessi algusest, mitte avastada kuskil protsessi lõpus, et meil on vaja kõik asjad ümber teha, siis ütlesingi, et on mõistlik see, kui me nagu vaatame, arutame ja tegeleme nende asjadega. Ning asi lõppes küll sellega, et et nad avaliku sektori nii -öelda sellesse seaduse kohaldamisalasse nad tegelikult ei kuulugi. Et aga nad võtsid selle info teadmiseks ja ja tegelevad sellega hästi aktiivselt ka edasi.
Kuna nad kuuluvad siis sinna erasektori poolele, neil on veel aega, praegu meil on kaks tuhat kakskümmend kolm, no ütleme, et üsna alguses veel, kaks tuhat kakskümmend viis hakkab see erasektori puhul kehtima, mida ta reaalsuses tähendab, kas esimene jaanuar kaks tuhat kakskümmend viis on kõik veebilehed, äpid peavad olema digiligipääsetavad?
Tegelikult see kuupäev on kakskümmend kaheksa juuni kaks tuhat kakskümmend viis. Ja see tähendab seda, et kõik teenused, mida siis alates sellest päevast pakutakse või siis kõik tooted, mis alates sellest päevast lansseeritakse, noh seal on mõningad erandid nendes kuupäevades ka, aga et nemad peavad vastama nendele ligipääsetavusnõuetele. Ja mida see nagu tähendab, tähendabki seda, mida TTJA juba täna teeb, on see, et me juba suhtleme täna erasektori organisatsioonide, asutuste, ettevõtetega. Ja me juba täna nagu räägime sellest, et nende asjadega on vaja tegeleda. Ja me loodame sellist, me loodamegi, et järgneva siis umbes kahe ja poole aasta jooksul tulevat, et nende asjadega nagu tegeletakse aktiivselt ja me saame selliseid häid ligipääsetavuse lahendusi juba ennem seda, kui see seadus hakkab kehtima ja, ja et see seaduse, seadusele nagu üleminek, et see oleks nagu sujuv.
Kas te hakkate siis peale seda kuupäeva ka erasektorile sellist seiret tegema?
Ma siinkohal jään vastuse võlgu, sest konkreetselt mina ei tea, kas planeeritakse sedalaadi plaanilist seiret erasektorile. Et avaliku sektori seire on otsustatud Euroopa Liidu Komisjoni otsusega, mille, mis ütleb üpris detailselt kirjutab selle asja meile ette. Jah, ja see on nagu see, mille alusel me seda seiret teeme. Erasektori puhul on planeeritud küll teatud mingid mõjuanalüüsid mõni aasta peale kahekümne viiendat aastat, aga konkreetselt ei ole mina veel kuulnud ega ei ole ka kuskilt enda infoallikatest ka seda kavatsusest teada saanud, et, et, et ütleme, et me peame valima kakskümmend ettevõtet ja nende, nende veebilehed ära nagu testima. Küll aga meil hakkab käima see klassikaline järelevalve, nagu, nagu meil käib ka tegelikult praegu avaliku sektoriga.
Kui me nüüd lõpetuseks peaks, tahame nii -öelda lõpetada positiivsel toonil ja kui te soovite anda soovitusi siis erasektorile või avalikule sektorile, kuidas teha sellist veebilehte ja äppi, mis oleks digiligipääsetav, mis need sellised kaks -kolm põhiasja oleks?
Esimene asi on see, et ligipääsetavus on hästi palju mõtteviisis kinni. Kui me arendame mingisugust teenust, siis me peame alati mõtlema ka sellele, et kes on need kasutajad, persoonad. Et noh muidugi me teeme nagu, alati tehakse endale persoonasid, et, et kuigi üldjuhul need ongi umbes sellised, et elab Viimsis, sõidab audiga, eks ju, aga, aga, aga alati peaks seal juures olema ka siis kaks -kolm erivajadusega persoonat. Ja, ja, ja kui me nagu seda terve protsessi käigus ja hiljem ka siis, kui meil see teenus on käigus, pidevalt nagu meeles hoiame, et siis see juba annab hästi palju kaasa juba sellele, sest siis sa juba hakkad automaatselt mõtlema sellele, et kuidas sa ligipääsetavust tagad ja nii edasi. Teine oluline punkt on seesama teadmine, et ligipääsetavuse tagamine ei ole ühekordne projekt, vaid see on igapäevane protsess. See tähendab alates sellest, et uued töötajad, kes tulevad tööle, neid tuleb koolitada, eks ju, aga lõpetades sellega, et, et, et ongi nagu mõistlik see, et kui keegi sinu meeskonnast oskab teostada mingisuguseid ligipääsetavuse teste, on kursis nende nõuetega ja nii edasi. Ja kolmandaks, et ideaalis kaasake ka erivajadustega inimesi, et sest nõuded on nõuded, aga unikaalset ja autentset kasutajakogemust ei, ei suuda mitte keegi peale nende ise pakkuda. Ja seetõttu on hästi hea, kui me kaasamegi ka erivajadustega inimesi ja, ja, ja, ja nende kaasamine on ka selles mõttes mõjusam. Et üks asi on see, kui mina saadan sellise keerulise auditi nendest nõuetest, mis on mittevastavad. Teine asi on see, et kui sa saad istuda potentsiaalse kliendiga, kes on näiteks pime ja, ja ta näitab ekraani lugejaga ära, kuidas sinu e -pood ei toimi. Et siis see avab sinu silmi nii -öelda palju rohkem.
Ja olgu kuulajatele siis välja toodud, et tegelikult neid ekraanilugejad, neid võib igaüks kasutada, et mina, mulle on andnud see luksus, et mul on nägemine sellest hoolimata, ma saan oma arvutis selle ekraanilugeja lahti teha ja just niimoodi ma selle valijarakenduse puudujäägile otsa komistasin, et, et tõesti, te võite ise panna oma ekraani heleduse täiesti maha, Siis, siis te ei näegi, mis seal ekraani peal on ja te peategi juhinduma sellest, mida see ekraanilugeja teile ette loeb. Ja need lahendused on olemas kõigil Windowsi, Maci ja Linuxi arvutitel, et ei ole siin seda, et nüüd ma pean mingi see teise arvuti endale ostma. Aga head kuulajad, selline sai meie tänane saade, külas oli TTÜ -ta digiligipääsetavuse ekspert Harri Puskar. Mina olin saatejuht Ronald Liive ja kui teil on soove, ideid, mõtteid, mida te tahate siin saates veel kuulda, siis saatke meile, kirjutage või joonistage meile geenius .ee või leidke kriitiline intsident üles Instagramist. Meie kohtume juba uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]