No kõige, kõige põhimõttelisem küsimus on see, et, et kui sa küsid, kaua meil on aega võtnud. Üks vastus on viisteist aastat, sest nutitelefonide ajastu algas meil aastal kaks tuhat seitse ja enamus erasektorist on jõudnud viimase kümnendi jooksul omadega sinna, et nende põhisuhtluskanal oma, oma klientidega ongi läbi mobiili. Ja olgem ausad, natuke peaks meil olema piinlik selle üle riigina, et me alles praegu nii -öelda jõuame korralikult mobiiliga kasutajateni. Mis võib -olla lohutab, selles on see, et me pole ainus riik, kes on, kes on nii -öelda selle probleemi otsas, et, et me oleme viis, kümme või, või enamat aastat erasektorist maas. Kui põhjust otsida, siis noh proosaliselt võib öelda, et meie senine arendustsükkel on selline, et noh umbes sellise viitega me jõuamegi asjadele järgi. Ehk et kui me mõtleme, et enamus meie e -teenuseid ja tagaolevad infosüsteemid said valmis kusagil kahe tuhande viienda ja viieteistkümnenda aasta vahel. Ja noh kui asi sai valmis kaks tuhat viisteist, siis ta võis olla juba plaanitud, kavandatud kuskil kaks tuhat üksteist ja kaksteist, siis seda nii -öelda pidevat arendust ja tagasiside ringi, kus kus nii -öelda üks teenuse omanik ütleks kusagil avalikus sektoris, et kuulge, me näeme, et tegelikult kasutajad on mobiilis ja me peaks nüüd kibekäe või midagi tegema, et neid paremini teenindada. Et asjad meil seni ei ole niimoodi toiminud, pigem need käivad selliste viie või kümne aastate tsüklite kaupa. Aga see on universaalne probleem. See on kõikides avalikes sektorites üle maailma. Ja meie väljakutse seda Amriigi äppi tehes, ühe lase on teha siga hea äpp ja ma olen kindel, et ta tuleb hea ja see on tänu Kaupo ja Grete ja teiste heale tööle. Aga mitte ainult, eks ole, me peame ka laiemalt õppima, kuidas kiiremini teenused arendada, kuidas nii -öelda tagada, et kui tulevad järgmised muudatused. See muudas võib olla järgmine uus tehnoloogia, olgu see metaversum, olgu see suhtlus läbi masinrobotite, millega, millega me, või juturobotite, millega me praegu ka väga aktiivselt tegeleme. Või ka järgmine kriis, et meie reaktsioon, eksole, ei võtaks aasta, vaid võtaks pigem nädalaid ja kuid ja, ja mõnel juhul isegi päevi. Et selles mõttes ma arvan, et, et meil ei peaks olema valehäbi tunnustamiseks, et me oleme aastaid uurinud teemat, mõtestanud, mida teha, seda on ka väga paljud teised riigid teinud. Ja nüüd eks me teeme kahte asja korraga, me lõpuks teeme seda, aga me katsume ka õppida, kuidas me saaks tervikuna riigina liikuda, et järgmine kord ei võta see õpitsükkel nii palju aega.