Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. Päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
Tere tulemast kuulama järjekordset osa kriitilise intsidendi podcast 'is, kus vaatame Eesti e -riigi telgid tagustesse. Täna uurime lähemalt ühte politseitöös väga olulist infosüsteemi, mis hakkab aina rohkem olulisusest mängima meie kõigi eludes. jagu üht lahendust, mis on politsei poolt kasutuses. Ja sel teemal olen stuudiosse palunud PPA arenduseksperdi Hannes Lemberi.
Tere. Ja SMIT -ist Kristjan Tammepõld, tere.
Teemaks on meil digikioskid ja siis hiljem natukene hakkame rääkima automaatsest biomeetrilisest isikutuvastuse süsteemist ehk abisest. Digikioskid on need, mis meile kõigile vist on tuntavad PPA teenindusjaamadest, kus lähed kohale, saad oma endast foto teha, kui sa oled uut dokumenti taotlemas, millal üldse esimene digikiosk Eestisse jõudis?
Digikioskid on meil päris pikalt olnud, ütleme, et see hetkel on juba vähemalt teine hange, mis meil on, esimesed taolised digikioskid, nagu me teenindustes näeme, jõudsid meil kaks tuhat kaheksateist aastal Ja sama tootja poolt me nüüd jätkasime. Me oleme võtnud plussid ja miinused, mis seoses eelmiste kioskitega oli ja koostöös SMIT -iga ka rakendanud siis täna olemasolevates kioskites. Ja nüüd veebruarikuu jooksul siis need vanad kioskid vahetati uute vastu ja praegult siis tegelemegi nende vigade parandamistega, mis meil siin on juhtunud. Aga midagi kriitilist ei ole hetkel.
Kaks tuhat kaheksateist olid esimesed ja praegu on kaks tuhat kakskümmend kolm, juba on nii -öelda vana vara see kõik.
Üks elukaar saigi läbi, et nüüd ongi täiesti uued, et me siia ühe portsu vahetasime ära, et igas teeninduspunktis täna on täiesti uued kioskid, kaks tuhat kakskümmend kolm aasta väljalase.
Kas seal oligi, see oli nagu koheselt plaanis niimoodi või avastati mingine kriitiline nõrkus sealt näiteks?
Ei, ei, see oligi plaanis, et seadme elukaar sai läbi, et kui me vaatame, palju neid seadmeid kasutatakse, siis no Tammsaare teenindus, mis on Eesti kõige käidavam teenindus, on umbes sada hõivet, sada kasutuskorda päeva jooksul. Ja kui me paneme selle viie aasta peale, siis tõsiselt seade oli juba amotiseerunud ja me väga ootasime neid uusi.
Milline see kogemus üldse nende digikioskitega on olnud, kas kõik inimesed on alati rahul olnud?
Kogemus on enamasti positiivne, sest kui me vaatame, kui tihti inimesed üldse meie teenindusi külastavad, siis tavaliselt iga viie aasta tagant on see, kui meil ID -kaart saab läbi, kehtivus kaotab. Ja sa pead, esimest korda, kui sa näed seda, sa pead juba see kasutajaliides ja kogu see süsteem, mis seal ümber on, peab nii lihtne olema, et sa saad selle põhimõtteliselt alla viie minuti, mis on meil see eesmärk. Saad selle hõive ja oma biomeetria meile edastatud. Ja hetkel see toimib. Ja isegi vanemate inimeste puhul, et väga lihtsalt see asi käib, vähemalt meie.
Aga nooremate, sest mul endal on isiklik näide, kus ma käisin lapsele passi taotlemas ja no okei, ma saan aru jah, ta oli, ta oli too hetk nelja aastane, et jah, lastega on see keerulisem. No aga ikka, ma pidin mingisugust pilti mingi sada korda tegema ja siis see PPA see inimene, kes seal töötab, tuli ka nagu, et noh, et ma nüüd natukene aitan ja ütlen ja mida ja kõike seda, et kas, kas selle uuega, mida nüüd hangitakse, läheb kuidagi see protsess ka muutub või selles mõttes see jääb ikkagi samasuguseks, nagu ta on olnud?
Lastega pildi, nõuetekohase dokumendifoto saamine ongi keerukas protsess. Ja uute puhul selles suhtes revolutsioonilisi muutusi ei ole, et meil kõikide kioskite puhul on toolid, kus sa saad lapse istuma panna. Vajadusel on meil ka olema, noh kui me räägime väga väikestest lastest, siis saab ka vanema sülle võtta. Kus on siis toetavad siis vahendid, millega seda vanema särgi või midagi katta, et saaks selle nõuetekohase pildi teha, et.
Kas te teete nii -öelda nagu Hollywoodi, et teil on see green screen on seal, mille siis vanem saab endale peale tõmmata?
Põhimõtteliselt on põlletaoline siis asjandus või sihuke noh, ongi sihuke põlv plastmassist suur, kus sa paned ümber ja siis kiosk saab aru sellest ja teeb selle pildi just selle põlve.
Aga see on nüüd nagu praegu ka olnud või see on, mis tuleb
alles? See, ei, see ongi praegult olemas ja see tegelikult oli ka vanem, varasemalt lihtsalt nüüd me nagu see tool on fikseeritud asendis meil ja me no jälgime või no selles suhtes, et ta nagu kiosk saab sellest aru.
Väga huvitav, et siis mulle toona seda ei pakutud seda võimalust. Aga kuidas üldse nii -öelda natukene tehnilisemaks minnes selle digikioskitega, kas see on nagu täiesti PPA pärusmaa või, või siin on siis SMITil ka midagi teha?
Ei, see ei ole PPA pärusmaa, see on suurem osa tegelikult, mis kõik, mis seal taga on, on SMIT. Nii tootetoas meil ja SMITi leping, SMIT on ise need, meil hankinud PPA on tellinud läbi SMITi neid, et seekord me tegime teistmoodi. Varasemalt on ainult PPA -lt ja SMIT on nõu andnud meile, aga seekord me siis tegime selle hankega natuke teistmoodi.
Kas siis see kõik, see taustsüsteem, mis seal on, on SMIT -i arendatud või sisse ostetud kuskilt?
Kogu see uute digikioskite projektijuhtimine ja, ja läbiviimine, et see on ikkagi SMIT -i vastutus olnud, aga kui me räägime selle kioski tarkvarast endast, siis see puhtalt on tegelikult ikkagi TAR -i poolt kõik arendatud, et roll, mis meil on, on meil põhimõtteliselt haldus ja monitooring. Ja, ja ka siis uute versioonide paigaldamine ja probleemide siis ennetamine ja vajadusel ka parandamine. Et aga põhikioski enda tarkvara see ikkagi tuleb tarnijalt.
Kas SMIT kontrollib ka selle tarneja tarkvara turvalisust?
Turvalisuse osas on ikkagi need turg...
Ma mõtlen seda, et kui keegi, et keegi kolmas ei saaks sinna süsteemi ligi kuidagi.
Ja, turvalisuse puhul ma arvan, et millest me võime alustada, on see, et, et kõik kioskid on ainult politsei ja piirivalve hoonetes, need ei ole välistes keskkondades. Lisaks sellele kõik politsei -piirivalve seadmed on nagunii SMIT -i poolt juba hallatud ja kui me räägime nende kioskite turvalisuse vaatest, siis need on, kõik on suletud võrgus, nendel ei ole ligipääsu välistesse võrkudesse. Ja, ja lisaks sellele kõik biomeetria, mida me võtame või edastame, et need on juba eos krüpteeritud. Ja kui nüüd peaks toimuma mingid süsteemilised tõrked või asjad, siis tegelikult seda biomeetrit, mida me inimestelt võtame, me ei salvesta neid kuskile maha. Kui see sessioon peaks katkema väliste mõjude tõttu või inimese enda tõttu, siis me tegelikult kogu selle biomeetri kustutame. Et see on juba see, et kuidas me üritame siis seda turvalist nagu ennetada.
Nii et dokumendifotod neist digikioskitest ei saa kuidagi jalutama minna.
Mul on väga hea meel kuulda, ma loodan, et ka, et nii -öelda kui internetiühendus katkeb, et see süsteem ikkagi, nii nagu te just kirjeldasite, töötab ka nii, jah?
Jaa, meil on niimoodi tegelikult, et kui inimene näiteks ei pane tähele ja ta hakkab kuskile mujale vaatama, Siis süsteemil on olemas peal tuvastamise, kuidas siis öelda, tuvastamise kaitse, ehk et kui teatud aja jooksul kiosk ei ole tuvastanud inimese silmi, siis ta hakkab ise sessiooni sulgema, et see vahemik on seal kuskil viisteist sekundit ja selle eesmärk ongi see, et seal on põhimõtteliselt kaks eesmärki, et kui inimene mingil põhjusel lahkub kioskist, et ei tuleks teine inimene ja tema andmetega ei jätkaks seda hõivet või pahatahtlikult ei teeks nende andmetega midagi. Vaid siis selle perioodi jooksul see sessioon katkeb ja siis uus inimene saab alustada algusest. Või siis seesama näide, et kui võrguühendus kaob ära näiteks on ju, siis süsteem üritab kolm korda veel neid andmeid edastada. Kui ei õnnestu, antakse kasutajatele teada, et palun pöördu teenindaja poole, et teie andmete edastamine ebaõnnestus ja andmed kustutatakse. Ja samamoodi on ka tegelikult see, et, et seesama kolmas süsteem, kes neid andmeid hakkab hoiustama, on ju, siis kui see süsteem on näiteks maas, siis kiosk on täna juba niivõrd tark, et ta saab aru, et andmete edastamine õnne, ebaõnnestus ja antakse kasutajale teada nüüd see, et teie sessioon või noh, teie siis andmete edastamine ebaõnnestus, on ju. Aga nüüd on siin hästi oluline roll tegelikult selle kodanikule endale, et panna tähele sellest, et mis talle öeldakse, on ju. Et meil on ka olnud kogemusi, kus tegelikult me hiljem logides näeme, on ju, et probleem ebaõnnestus, aga kodanik ise seda ei ole tähele pannud, on ju, ja noh, siis paratamatu on see, et ta peab uuesti tagasi tulema ja tegema uuesti selle õive, on ju, mis on.
Aga mis hetkel seda tavaliselt nii -öelda tuvastatakse, mis hetkel selle inimesega võetakse ühendust, et kuulge, et te vist käisite või mitte vist, vaid me teame, et te käisite, aga teil see protsess ei saanud lõpule viidud?
See tuleb välja siis, kui inimene hakkab meil iseteeninduskeskkonnas avaldust esitama ja seal ei tule andmeid kohale ja siis nad tavaliselt pöörduvad meil infotoe poole ja me anname teada, et niisugune asi on juhtunud, et siis me vaatame, mis...
Kui palju selliseid juhtumeid on olnud, mingi suurusjärk, et kas see on selline väiksem probleem või, või pigem tavaline, suurem?
Võib -olla kolme kuu jooksul korra, see on nagu väga harb probleem meil.
Et inimesed üldse noh, üldises mõttes nad ikkagi vaatavad, mis sealt siis tuleb?
Jaa, no töökindluse mõistes ju selles suhtes meie jaoks on see probleem juba, kui andmed ei liigu edasi, et siis juba on meie jaoks intsident, Et, et siis meil hakkab töö seisma, seisma jääma ja siis on probleem, et seda juba ei tohi juhtuda.
Te mainisite, et see süsteem üritab veel kolm korda neid andmeid siis edastada, kas see kolm korda toimub kolme sekundi jooksul või see toimub kolme minuti jooksul?
Täna me oleme niimoodi teinud, et iga viie sekundi jooksul, ehk siis kolm korda viis, et üritatakse seda edastada, on ju, ja tegelikult on ka see, et, et süsteem on tegelikult niivõrd tark, et ta ise üritab siis ikkagi aru saada sellest, et kas võrguühendus on tagasi tulnud. Et kui võrgu, võrguühendus on ikkagi maas, siis süsteem ei lase uuel kliendil alustadagi hõivet, on ju, ta ütlebki, et tehniline tõrge ja nüüd siis kas siis meie või siis ametnikud annavad meile sellest teada, et me vaataks, mis seal taga siis päriselt toimub, on ju, et, et, et ei tekiks seda olukorda, et uus klient tuleb hurraaga peale, on ju, ja hakkab hõivama ja siis hops, ei saagi tegelikult andmeid edastada.
Kuulge, aga eestlastele meeldib ennast ikka teistega ka võrrelda, kuna see riistvara, mida te kasutate, on sisse ostetud ühe ettevõtte poolt, siis see annab selle võimaluse, et ka teised riigid kasutavad analoogset lahendust. Kui paljud teised riigid kasutavad selliseid digikioskeid?
Riistvara lihtsalt ikka kasutatakse, Leedus peaks olema täpselt sama tarne poolt need kiosked, aga see, mis kasutajaliides ja mis seal sees on, on ainult Eesti jaoks üles ehitatud. Lähtuvalt siis, kuidas PPA on tellinud.
Aga lihtsustatult öelduna Leedus on midagi analoogset, et inimene saab minna sealsesse politsei juurde, kui ta, kui ta enda dokumenti taotleb
siis? Seal on jah, siis kodakondsus - ja migratsiooniamet või taoline üksus ja neil on, väljast näeb see täpselt samamoodi, täpselt samasugune kiosk ja küll on, aga neil no selles suhtes ta ei ole niimoodi üles ehitatud, et inimene ise läheb, vaid ikkagi seal on nagu leti või noh, teenindaja on ikkagi iga kioski peal olemas, et meil on natuke ikkagi niisugust vabadust ise seal proovida.
Eestis on vist see luksus, et see teenindaja on juures ainult väiksemates kohtades, nagu näiteks Kuressaares?
Tegelikult on ka meil ju igas suures teeninduses on Ukraina sõjapõgenikud, kes meid abistavad ja töötavad, et mõnikord võibki juhtuda, et meie teenindaja ei valda nii hästi eesti keelt, et suhtleb inglise keeles või vene keeles, et aga selles, temal on vastav riietus seljas, kus sa saad aru, et ta ei ole teenindusametnik, vaid ta meile on ostetud ja nemad ongi need spetsiaalsed, kes iga päev ka abistavad, tulevad juurde, küsivad, abistavad, näevad, et kui sa oled liiga kaua seal olnud, järelikult on mingi probleem, et aitavad seda teekonda mugavamaks teha.
Kas te saate ka välja öelda valjuhäälselt kõigi kuuldes, et kui palju selline üks kiosk maksab? Ei saa välja öelda. Aga kui palju kõik need kioskid kokku maksavad, seda ikka saate öelda. Kogu see lahendus siis?
Et see, ma ei, me ei ole seda veel niimoodi rahadesse löönud, et seda eelarvenumbreid mul hetkel ei ole võtta niimoodi.
Kas te olete vaadanud, kui palju töötunde on võimaldanud need digikioskid säästa, inimeste reaalseid töötunde siis alates kahe tuhande kaheksateistkümnendast aastast?
Kahjuks jään ka selles küsimuses vastase võlgu, sest me ei ole seda nii mõõtnud, kindlasti see on päris suur, arvestades seda, et ka me tahame ka mingi hetk teenindustest välja liikuda nende kioskitega, et siis ka veel mugavamaks seda teenust teha. Aga me ei ole veel seda niimoodi mõõtnud.
Kas te oskate võimalikult detailselt, aga mitte liiga tehniliseks minnes seletada lahti, et kui mina kodanikuna lähen sinna kioskisse, teen selle pildi ära ja annan ka oma sõrmejälje, kui ma ei eksi, jah, oli nii, siis mis siis reaalselt edasi saab, mis seal taustal toimub?
Taustal me see komplekt või Kristjan, tahad sa ise rääkida?
Jaa, ma arvan, et me peame juba alustama sellest, et siis kui me pilti tegema hakkame tegelikult, siis esimese asjana tegelikult see, millest võib -olla tavaline kodanik sageli võib -olla valesti mõistab, on see, et, et see pilt, mis tehakse, on ju. Et see tegelikult ei ole ilupilt, on ju, et me tavaliselt arvame, et võimalikult ilus oleks, on ju. Tegelt see eesmärk on isikut tuvastav pilt saada kätte, mis vastaks siis nendele standarditele ja nõuetele. Et hiljem oleks võimalik siis seda pilti võrrelda või verifitseerida siis sellesama pildi vastu. Ja, ja noh, esimene asi ongi siis see, et saad isikult kätte, et see algoritm teeks siis selle analüüsi ära ja me saaksime selle nõuetele vastava pildi. Ja siis nüüd tegelikult järgmine etapp on sarnase loogika alusel on tegelikult need sõrmejäljed, kus siis süsteem tegelikult. Nüüd sõltuvalt ainult stsenaariumist, et kui me räägime Eesti kodaniku omast, et siis seal me teeme neli sõrme ja neli sõrme ja siis võetakse sealt välja kaks parimat tulemust. Ja nüüd, kui me räägime viisast, siis tegelikult on vaja hõivata kümme sõrme, on ju. Ja, ja siis süsteem tegelikult taustal siis teeb seda kvaliteedi hinnangut ja vastavalt siis sellele, kui need ka vastavad nõuetele, siis juba liigutatakse need edasi järgmisesse süsteemi.
See kvaliteedinõue tähendab siis seda, et süsteem saab aru, et kui mul on mingine müts on peas, rätt on peas, katan oma nägu, klassikaline jälle Hollywoodi filmis see nii -öelda naljavuntsi panen ette, et siis ta saab aru kõigest sellest.
Mitte kõigis, selles mõttes, et, et just see konkreetne mütsinäide, mis teil on, et tänane uus kiosk, enne kui, mis me siis oleme teinud tegelikult, enne kui sa hakkad pilti tegema, siis sinna tuleb see peeglivaade, kus siis inimesed saavad veel endal, ennast otsa vaadata, ennast sättida, eemaldada ja siis seal öeldaksegi tegelikult, et palun eemaldage prillid või müts, on ju. Ja tegelikult, kui pilti tehakse, siis prillid võivad ees olla, aga seal on alati see oht, et kui prilliraam on liiga tugev või prillilt tekib peegeldus, siis ta ei pruugi vasta, nõuetele vastata. Et meie soovitus on alati see, et kui on võimalik, võtke prillid ära ja tehakse teist pilti ja mütsiga on siis, mütsi osas oskad sina täpsemalt rääkida, et see sõltub jälle rahvusest, et.
Ei, müts ei tohi olla dokumendifotol, teatud juhtudel saab erisusi teha usulistel põhjustel, aga siis tuleb läbi Siseministeeriumi vastav taotlus teha ja nemad annavad nõusoleku.
Nii palju, kui ma varasemast mäletan, siis selliste erisuste puhul ongi see, et siis kahjuks seda digikioskit ei saagi kasutada. Et siis, siis kogu see protsess on täitsa teistsugusem.
Ei, ei, nüüd, nüüd saab kindlasti, et kui on ikkagi digikiosk ütleb, et see foto ei sobi, siis alati teenindaja saab öelda, et vaatad ta peale, tema ütleb, et jah, ikkagi see foto sobib ja see foto läheb edasi, et see ongi see, teatud need erisused, mida me oleme uute kioskitega rakendanud.
Ja tulles tagasi teie selle esimese, esimese näite juurde, kus te rääkisite enda last, lapsest, on ju. Ja lapse puhul ongi keeruline pilti teha, sest et mida see kiosk üritab teha, on see, et, et ta otsib isiku silmasid ja kui siis isik on paigal, siis tehakse sellest pilt, aga lapse puhul ongi see keeruline, et lapse enda silmad kõigepealt pilguvad, on ju, siis ta pea liigub igale poole ja sellest tulenevalt ongi süsteemil seda keeruline pilti teha. Aga nüüd see funktsioon siis tegelikult võimaldab seda, et me teamegi, et lastega on keeruline pilti teha, on ju. Et üritatakse need kolm pilti ikkagi ära teha, on ju, ja nüüd nagu Hannes kirjeldas, siis ametnikul on võimalik siis sellest kolmest valida see parem pilt, on ju. Aga kindlasti on ka see, et, et me ei saa ikkagi nagu, kui ükski pilt ei sobi, siis me peame neid nii kaua tegema, kuni see nõuetele vastav pilt tekib, sest et, et see on hiljem see, mille alusel me saame siis kas siis tuvastada või siis verifitseerida seda isikut.
Kas see süsteem võrdleb ka seda fotot, mis parasjagu on seal tehtud, selle dokumendifotoga, mis on eelnevast korrast siis seal süsteemis olemas?
Kioskite eesmärk on ainult isikutelt biomeeter koguda ja edastada see siis järgmisesse süsteemidesse ja järgmised süsteemid tegelikult hakkavad siis vastavalt siis selle ärinõudele hakkavad siis vajadusel kas siis võrdlema neid või?
Jah, et Kioski ei küsi kuskilt andmeid, Kioski ainult edastab andmeid, et tal siin sisse talle niimoodi andmeid ei tule.
Aga kuskil siis mingine süsteem ikkagi on, vaatab, et et kui ma viie aastaga, no ikka märgatavalt on see välimus on muutunud, et siis nagu mingi punane lipukene, et siin keegi inimene peaks ikkagi lähemalt vaatama, mis toimub.
Jaa, need, kus me seda vaatame, ongi siis dokumenti taotluse sisestades, meie ametnikud vaatavadki üle ja seal me, ametnik näeb ajalugu, mis on selle isiku, isik on esitanud ja ta seal saabki valideerida, et kas need pildid on korrektsed ja kas on siis kõik korrektne.
Kas seal ajaloos on kõik, näiteks minu puhul siis kõik need dokumendifotod üldse, mis on mul läbi aegade seoses passi - ja ID -kaardiga olnud?
Hetkel on, kui me hakkame ABIS -est rääkima, siis nad teatud ajavanused dokumendifotod lähevad arhiivi osasse lähtuvalt siis ABIS -e põhimäärusest.
Kas sõrmejälgede puhul kehtib samasugune loogika, et kuskil mingisugune süsteem vaatab, et, et see sõrmejälg ikkagi oleks, sest et see ju ei muutu meil aja jooksul või kuidas?
Tegelikult sõrmejälge ajas muutub, et, et esimene, et lapseeas on see, sõrmejäljed tekivad, siis, siis on see muutus. Et kõige rohkem, kus see sõrmejälg tegelikult on ühtlane, ongi seal kakskümmend kuni viiskümmend ja peale seda tegelikult sõrmejälgede see kvaliteet hakkab langema ja eriti hull on see vanematel inimestel, kes on teinud kätega tööd ja nendel on nagu. ja seal ongi siis tegelikult see väljakutse, miks vanematel inimestel võib seal kioskis kauem aega minna, et nendelt on raske neid sõrmejälgi kätte saada. Aga selleks, kui, kui kioskis see ebaõnnestub või noh, kvaliteet ei ole piisav, siis tegelikult selleks minnaksegi eraldi letti, kus siis ametnik juba aitab need nõudele vastavad sõrmejäljed kätte saada.
Jah, aga see eraldi leti teema võibki tulla niimoodi, et mina teen Kioskis oma toimingud ära, kõik justkui on nagu on okei, ma lähen juba koju, teen oma toiminguid ja siis päev -kaks hiljem öeldakse mulle, et kuule, et ikka ei sobinud või?
Uute, uute Kioskite puhul ütleb kohe Kiosk sulle, et ma ei saanud nõuetele vastavat sõrmejälje kujutist ja palun pöördu ametniku poole. Jah,
et tegelikult ennem kioskist ära ei lastagi, kui ametnik tuleb ja vaatab üle, et mis seal juhtub, et tal on alati võimalik uuesti seda sõrmejäljet teha, kui seal midagi kahtlast on toimunud, on ju. Ja kui tal juba kahtlus tekib, siis on, ta saab võtta teid ja minna lauda ja kontrollida täpsemalt, et mis need kvaliteedid olnud on. Ja kui ei sobi, siis vajadusel siis korrigeerida, et ei oleks niisugust, see on tegelikult mõlemaga, see on nii näoga kui ka sõrmedega, et, et ei peaks uuesti tulema.
Hakkame vaikselt sinna biomeetria poole liikuma, aga digikioskite osas veel see, biomeetria osas jah, see sõrmejälg, aga kuidas on lood selle silmaiirisega, sellega digikiosk ei saa hakkama ega?
Silmahiirist üldse hetkel ei ole nagu pildis. Kui me vaatame Euroopa Liidu tasemel üldse seda biomeetriast, siis hetkel me räägimegi ainult näos, näo biomeetriast ja sõrmejälje, sõrmejälje kujutistest ja seda veel hetkel ei ole, et silmahiirist hetkel nagu ei näe, et lähi viie -kuue aasta jooksul üldse siit meil hakkaks pilti tulema, et enne peaks Euroopa Liidu tasemel kuidagi Ära, ära räägitud olema, et kuidas me selle silmailise hõivet teeme ja siis hakkame sellega edasi lükkuma, et jah, jah.
Et sinna läheb siis veel mõni aasta aega?
Sinna läheb aega jah, et praegult ma tean, et ta seal Aasia riikides on populaarne ja aga meie vaates ikkagi see, sinna läheb aega.
Ma arvan, et oluline on ka tuua välja see ka, et, et see aeg siin kümmekond aastat tagasi tehnoloogia ei olnud üldse nii palju arenenud, et, et silmaiirist oleks hea võtta, et miks me tegelikult ju näofotot ja sõrmi võtamegi, ongi see, et, et neid on mugav anda. Ja nad on ka noh, sõrme, sõrmejälgede puhul me saame võtta kümme sõrme, on ju, ja silmade puhul võib tekitada ka see, et on ju, et sul ühte silma pole, on ju, aga meil on noh, võimalik kümnel erineval sõrmel, on ju. Aga ma arvan, et üks väga oluline asi on ka see, et, et neid on mugav anda, on ju, et, et küsimus ei ole ainult, ainult selles, et me anname neid on ju digikioskis või seal teenindustes, on ju. Et me kasutame ka neid ju piiriületustel, on ju. Ja see on ka see, et, et me peame vaatama täisteenust, on ju, mitte ainult seda, et kuidas me ühes kohas saame seda anda.
Ja kuhu me liigume lähiaastate jooksul, on mobiilne kaugtuvastus, mobiilne hõive, ka sõrmejälgede osas, et sinna ka liigub muu maailm. Et meil praegult ongi siuke pilootprojekt käimas, kaugtuvastusprojekt e -residentidele, kus me hangime siis piloodi raames koostööpartnerid, kellega siis leida parimaid lahendusi, kuidas läbi mobiili kaugteel tuvastada isikut. Et seal on hästi, hästi palju erinevaid nüansse, et kuidas tagada, et see isik on reaalselt see, kuidas tagada, et ta sõrmejäljed on temale kuuluvad ja hästi palju küsimusi, et see ei ole nii lihtne, et pane videokaamera tööle ja siis ma näen seda isikut, et.
Kas see tähendab ikkagi kuskil siis saatkonda neil e -residentidel kohale minekut või see on juba nende enda seadmes kõik toimunud?
See tähendab seda, et e -resident on üks, ühe korra meie juures käinud, korduv taotlemisel ja oma mobiilis, see on nagu meie visioon, et ta ei pea kuskile minema oma kodus, teeb selle toimingu ära, me tuvastame ta ära ja siis saadame talle vastavasse kohta selle kaardi.
See oleks peamiselt näotuvastusega siis?
Sõrmejälg, me ikkagi tahame suurelt mõelda, et sõrmejälg ka oleks seal juures, kuigi meil täna ei ole... Kas seal
ei tule suureks takistuseks see, et maailmas on väga levinud Apple 'i seadmed, kus ei ole ju enam sõrmele lugejat?
Sõrmele hõive meie vaates üldse niisuguste, niisuguste projektide vaates on ikkagi kaameraga, et mitte me, mitte seadet, vaid kaugelt ikkagi ja tagakaameraga, see on natukene teine maailm.
See on niimoodi, et inimene peab, nii nagu lapsepõlves ma mäletan, selle harilikuga tegid noh, niimoodi sõrme tegid kokku ja siis panid paberi peale, et niimoodi hakata e -residentide sõrme järgi
kontrollima. Ikkagi niimoodi, et nagu meine kaamera käivitub, sa paned oma käe otse ja siis see kaamera teeb sellest nagu põhimõtteliselt kujutise ja seda me võrdleme, et see on see visioon.
Ja see projekt on selline algusfaasis, aga sinna te tahate nii -öelda?
Ta ikkagi liigub selles suhtes, et hetkel me kirjutamegi tehnilise kirjelduse kokku juba, et meil on turuanalüüs tehtud selles vallas, me teame umbes, kus see maailmaseis tänasel, täna on. Ja see, see ikkagi nagu liigub, et kus, mida me pingsalt ootame, on see, et standard töödeldakse välja, et ma tean, mis ta on, lubas juba eelmine aasta oktoober, et tuleb standard, nüüd on see nagu edasi lükkanud, et me seda nagu väga pingsalt ootame, et just selle hõive raames tuleks ka mingisugune rahvusvaheline standard välja.
Oleme biomeetriast juba tükk aega rääkinud, aga on selline lühend nagu ABIS, mida siin saate alguses sai ka mainitud, automaatne biomeetrilise isiku tuvastuse süsteem. Kui kaugel selle arendusega ollakse?
Selle arendusega me oleme täpselt nii kaugel, et hetkel käivadki arenduste testimised, Nii SMIT -i poolelt kui ka kohe hakkavad PPA poolelt käima, et SMIT veel teeb viimaseid arendusi, testib. Paar viga on välja tulnud, aga ei ole midagi kriitilist. Ja varsti hakkab PPA testima ja siin mai alguses me loodame, et lähme siis live keskkonda, et me kaua sellega ei taha oodata, et ja siis hakata nagu live 'ist tulevaid vigu parandama ükshaaval.
Ja siis, kui ta jõuab reaalsesse kasutusse, kas siis on ta ka seal nende digikioskitega seotud, et kui mina annan oma sõrmele digikioskis ja mu sõrmejälg sobib, siis ta jõuab ka koheselt sinna abisesse?
Jah, abise puhul tulebki rääkida seda, et abis ei ole, abis on ka andmekogu, ehk siis abis hoiab kõike biomeetriat, kas sealhulgas nägu ja sõrmele kujutisi. Ehk siis, kui digikioskis annad biomeetria, siis esitad taotluse, siis need andmed rändavadki abisesse ja need ongi abises ja hiljem abises küsitakse neid.
Aga miks mina kodanikuna üldse, miks peaks mind see abis huvitama, mida mina sellest võidan?
Tänu sellele me tulevikus saamegi hakata kodanikule mõeldud teenused mugavamaks teha. Sealhulgas ka igasugused teenused, kus on vaja isikut tuvastada kaugelt ja nii edasi, et see ongi see. Et
kui ma pättust teen, siis läheb mul elu lihtsamaks?
Selles suhtes, et neil läheb ka lihtsamaks, aga me mõtleme ikkagi selles vaates, et kuidas seda mugavamaks teha. Ja just kõik need uued lahendused, kui me räägime e -riigi äpist ja kõik need, et siis abis oleks see nurgakivi, mille vastu see tuvastus hakkaks põrgama. Ja ka see võrdlus ja see jah -ei vastuse saamine. Et see on see alustala, mis üldse, ilma milleta nagu väga raske on mingit tuvastuslahendust riigil pakkuda. Ja kui, ja kui me räägime pättustest, siis tegelikult see, kui tavakodanik laeb oma pildi abisesse, siis tegelikult need, kes pättust teevad, siis süüteomenetluse raames me, Peab olema kohtuluba, et üldse tulla sellele tavakodanike piltidest otsima neid andmeid, et seal on kaks eri asja.
Ja võib -olla kui biomeetrist rääkida, et, et kui me tuleme korra selle kvaliteedi juurde tagasi, on ju, et selleks, et me saaksime üldse kodanikule neid teenuseid pakkuda, on ju. Kui sina, kui minna kodanikuna tegelikult sinna digikioskisse on ju teie üle, teie mõtlete alati selle peale, et saaks võimalikult ruttu selle tehtud ja saaks minema, on ju. Tegelikult kvaliteet tulebki sellepärast mängu, et kui, kui see kvaliteet on võimalikult hea, siis me saame hiljem pakkuda nii lisateenuseid teile, et just selle verifitseerimise näol. Ja tegelikult võib -olla ka üks teenus, seda ei saa küll teenuseks nimetada, aga on ka olukorrad, kus inimesed lähevad kaduma, on ju, meil on vaja inimest tuvastada. Ja see ongi see võimalus, kus me saaksime seda teha, on ju, ja kui sõrmele kvaliteedid on kehvad, siis me tegelikult üritame udukogu, udukogu vastu võrrelda ja me, me, me ei saa mingit tulemust, on ju, et see on nagu see oluline asi, et miks, miks need kvaliteedid peaks, peavad head olema.
Ühes varasemas antud podcast 'is osas rääkisime e -politsei lahendustest ja seal meil tuli ka, selles saates tuli teemaks, et üks hetk on politseil see soov ka, et kõigil patrullidel oleks tõesti see sõrmejälje lugemisvõimalus olemas. Nii palju, kui ma olen aru saanud, see abis peaks liikuma ka nii -öelda politseisüsteemidest välja, on räägitud sellest, et ka haiglates oleks nagu EMO -s, et kui keegi satub sinna, kes on tõesti teadvuseta, pole ühtegi dokumenti, millal me sinna jõuame, et selline asi reaalsuseks võiks saada?
Meil koostöövestlusi on juba TEHIK -uga olnud selles vaates ja kindlasti tuleb veel, et me praegult me katsume oma teenused tööle saada ja nagu kvaliteetselt tööle saada. Ja siis me saaks hakata seda toodet ka väljapoole teistele pakkuma, teistele, teiste ministeeriumi haldusaladesse ja ka siis ka haiglatesse. Et e -politsei samamoodi hakkab ABIS -ega suhtlema ja sa, isegi kui EMO -s töötajad, töötajatel see võimalus ei ole, siis tegelikult täna ju kutsutaksegi patrulli appi. Ja patrullil on see võimekus varsti olemas ja siis saab selle probleemi ajutiselt maandatud, aga see ei ole lahendus, ikkagi tulevikus võiks haiglale ka see võimekus tulla.
Kas patrullidel see võimekus on ka lahendatud nii nagu e -residentide puhul, et see kaamera, telefonikaamera või see, neil on midagi muud?
Ei, selles suhtes ikkagi patrullid saavad seadmed, millega hõivata seda, et see kaamera on sihuke innovatsiooniprojekt, mis me e -residentide pool pilotiseerime ja kui see õnnestub, siis kindlasti tahaks ka sellega edasi liikuda ka kõikide Eesti kodanikele.
Kui me võib -olla räägime korra selle visioonist jälle, et siis SMIT -i vaates, kui me räägime biomeetriast, siis üks meie, üks oluline soov selle tootestamise osas on ka just see, et, et see biomeetria teadus liiguks ühte kohta. Et iga riigi asutus ei hakkaks ise oma biomeetria lahendusi ja soove tegema, vaid pigem on see, et me koondame selle teadmuse ühte kohta. Samad arendusprojektid, mis me oleme teinud PPA -ga, et see kogemus, need tooted, mis me loome, et me saaksime luua tsentraalsed tooted, mida saavad kasutada ka teised asutused, on ju. Ja täna ongi veel juba olemas näited, kus sõrmeheelne lahendused, need mis letis kasutatakse, on ju, sama kasutavad ka tegelikud välisministeeriumid oma, oma süsteemidesse, nad ei pea nullist hakkama jälle midagi arendama, leiutama, on ju. Ja, ja, ja veel võib -olla üks näide sellest, et mis me oleme siin hiljuti teinud või ei ole veel, vist ei ole veel meediasse jõudnud. Aga on siis see, et Enterexiti projekti raames tegelikult meil on olemas juba sihuke lahendus, kus Saatses pilotiseeritakse, on siis see, et kui tuleb kolmanda riigi kodanik, piirikontrollist liigub läbi, siis meil on kaks lahendust, meil on olemas telefon. Telefon, meil on olemas sihuke digi, digikioskide sarnane pikk post ja nüüd kui see kodanik tuleb, ta paneb oma dokumendipassi kontrolli sinna dokumendilugejasse, siis kõigepealt kontrollitakse dokumente ära, kas see on autentne ja seejärel inimene läheb kas siis posti juurde, tehakse, tehakse temast pilt ja kohe sedasama pilt võrreldakse vastu seda dokumenti. Et kas see inimene, kes siin on ja see, kes siin dokumendis on, et kas need on samad isikud, isikud ehk tehakse see isikukontroll ära. Seesama lahendus on tegelikult olemas ka nüüd meil iPhone 'ides on ju, ehk et ehk telefoniga sa teed sellest, saad teha sellest isikust pilti. See telefon annab sulle ise kohe teada selle, et kas need vastavad tingimustele on ju ja siis sama kontroll tehaksegi tegelikult selle dokumendi vastu, aga miks see telefon on oluline, on see, et, et. Post on on ju piiratud liikumisega on ju, telefoniga, mida me saame teha, on see, et kui näiteks auto tuleb perega, tuleb on ju piirikontrolli sisse. Siis on võimalik telefoniga terve see pere ära pildistada, võtta need dokumendid ja siis järjest ära kontrollida, et kas need isikud on need isikud on ju. Või samamoodi, et kui meil on lapsed või meil on ratastoolis isikud on ju, et siis see telefon annab meile selle paindlikkuse, et me saame siis neid isikuid ka pildistada. Ja see siis annabki selle tõsikindluse ja tõstab seda siis selle turvalisust, et need kolmanda, kolmandatest riikidest isikud, kes meie riiki tulevad, et meil on olemas ka, et need on siis kontrollitud isikud.
Kas see abis käib automaatselt kontrollimas siis neid sõrmejälgi või, või seda näokujutist ka kuskil mujal andmebaasides, näiteks Interpoli andmebaas, tagaotsitavad inimesed?
ABIS ei käi, ABIS -esse me hoiame biomeetriat ja ABIS võrdleb siis talle etteantud biomeetriat. Teised infosüsteemid, kes on ABIS -ega liidestunud, need käivad ja vajadusel siis saame sealt infosüsteemist tulnud biomeetriat võrrelda meie süsteemis oleva biomeetriaga, et ABIS nagu siukseid otseühendusi ei ole.
Kas need digikioskid omavad ka nagu kuskilt sellist liidestust sinna, ma ütlen lihtsustatult, ma, ma ei tea politseitööst nii palju detailselt midagi, aga olen kuulnud, et Interpolil on mingi andmebaas, rahvusvahelised tagaotsitavad kurjategijad, et kui ma digikioskis olen nagu juhtumisi see eestlasest pätt või, või mitte -eestlasest pätt ja annan oma sõrmejälje, kui ruttu nagu selline info jõuab näiteks sinnasamasse teenindusse, et kuulge, et pidage nüüd see inimene kinni?
Digikioskist sellist infot me ei edasta. Küll see tuleb dokumendi taotluse etapis kätte, välja koheselt, kui me hakkame dokumendi taotlust sisestama. Ja siis meil on teadmine, et see isik arvatavasti tahab meie käest dokumenti saada. Ja me saame selleks valmistuda ja kui see isik ükskord järgi tuleb, siis, siis on meil kohe teada.
Täna tegelikult niisugust jah, et punase tule süsteemi ei ole, et tegelikult kõik, mis me digikoskis teeme, neid andmeid saab alles vaadata siis, kui ametnik ise hakkab seda taotlust looma, et kuskil eraldi mingit kontrolli või otsimist nende, kuidas siis öelda, pahade inimeste osas ei ole.
Ehk siis sellist automaatset suurt venda nagu, kes, kes midagi teeks, et ei olegi? Aga miks ei ole? Mina kodanikuna küll tahaks.
kas meil on tõesti sellised seadused ja, ja regulatsioon, mis keelab sellist asja?
Üle biomeetriliste süsteemide suured otsingud, see nõuab teatud, teatud etappe, mis me peame eelnevalt olema läbinud. Et me enne peame üldse alfanomeerilistel alustel inimest otsida, otsima. Kui me ei leia, siis on, siis alles hakkavad need üle abise uksed avanema, et siis me saame alles hakata üle nagu meie mõistes siis üks N otsingut tegema, ehk siis annab pildi ja abis annab vaste. Ja seda hästi väikestes etapides tehakse ja nagu väga kontrollitud on, et niisama kaamera tööle panna, kõik inimesed üles jäädvustada ja otsida, kes ta on. Esiteks tänane õigusruum väga, väga ei tolereeri seda, isegi kui me selle ära põhjendame, siis tulevikus meil arvatavasti Euroopa Liidu AI act hakkab seda ka piirama väga -väga korralikult, et mis lähiajal on praegu arutelul. Ja vaatame, mis sellest välja tuleb, et seal on, tegelikult pannakse ka väga suured piirid ette. Et peame muudmoodi need isikud tuvastama.
Mõni aasta tagasi oli meil tõesti selline kahetsusväärne juhtum, kus dokumendifotod läksid liikvele, väga paljud eestlaste omad. Kuidas te ABIS -e puhul saate tagada seda, et sealt ei läheks siis need sõrmejäljed, nende ja, ja näojäljed liikuma?
No esiteks me õppisime sellest vigadest, see on parandatud, teiseks meil ABIS -el tehti turvaanalüüsid üle ära nüüd ja sealne tagasiside oli, et kõik on korras, positiivne ja suuri puudujääke minu teada hetkel ei ole, et sellega oldi väga rahul, kuidas meie tänane ABIS on üles ehitatud.
Kas SMIT käib ka siis, kui see ABIS nüüd hakkab, noh ta on peaaegu kohe nüüd kohe valmis, kas te käite ka siis nii -öelda aeg -ajalt uksi logistamas, otsimas sealt mingit puudujääke või kohti, et kust keegi võiks teoreetiliselt sisse pääseda?
Ma võin vastata SMITi eest, et kindlasti me jälgime seda, me süstemaatiliselt ei hakka otsima, aga seal SMITis kindlasti nad tagavad selle.
Kas te saate rääkida ka sellest, et kus kohas seda abist nii -öelda töös hoitakse, kuskil mingine pilv, kus on selle asukoht on väga salajane, kuidas see kaitstud on selles mõttes, et ta füüsiliselt nagu keegi seda serverit ei saaks nii -öelda katki teha?
Ma arvan, ma neid telgitaguseid hetkel avama ei hakka.
Kas oskate te seda öelda, et eesti .ee -s on meil selline asi nagu andmejälg ja Ja on öeldud väga palju ju räägitud, et igast asjast jääb alati jälg maha. Kas selle ABIS -e puhul jääb ka kuidagi jälg maha, et keegi on nüüd minu sõrmejälge vaadanud?
Selles suhtes ABIS -e otse niimoodi andmejälgega ei suhtle, pigem on need andmekogud, mis ütlevad, et sinu kohta on andmeid vaadatud ja seal andmekogu taga ongi nagu ka ABIS. Et kui me võtame, otsime näiteks Hannest, minu andmed on ITK andmekogus näiteks, siis ITK andmekogu võtab ABIS -est pildi ja andmejälgidesse jääb, et ITK andmekogust on andmeid vaadanud, et eraldised siukest ABIS -e rida seal hetkel ei ole.
Ma täpsustan, et sellise, sellise tase logi peaks kindlasti olema, et mis kasutajaga, kes käis vaatamas andmeid, et siukene logi on olemas, turvalisuses vaates juba kindlasti.
Ja seal on ikka need punased lipukesed ka olemas, kui keegi hakkab liiga palju vaatama kellegi nii -öelda infot, et, et ta ei läheks üle käte, ütleme nii.
Abise vaadates ma jään vastuse võlgu, aga kui me räägime andmekogudest, kus näiteks DigiKoski andmeid saadetakse, siis eraldi niisugust kontrolli ei ole, aga meil on kindlasti on logid maas, et vaadata, et mis põhjustega live live andmebaasidest on keegi mingeid andmeid vaadanud.
Ma võin öelda, et meil on sisekontrollibüroo, kellel, kelle tööülesanne üks ongi sihukest liiklust jälgida. Ja kui, ma ei tea, Tanel Padarit otsitakse neli korda, siis järelikult on midagi valesti näiteks. Ja need info tuleb meile välja ja siis me küsime, mis juhtus. Et seda me kindlasti igapäevase töö käigus jälgime, et inimese andmeid ebaotstarbekalt ei pärita, ei vaadata. Et see tegelikult peab olema põhjendatud ja see on iga politsei tööliinis niimoodi.
Enne selle saate salvestust, kui ma otsisin ABIS -e kohta infot, siis kui ma ei eksi, oli Siseministeeriumi veebilehel oli, oli nagu pikk ja põhjalik seletus selle kohta, lisaks sellele, et seal oli seda haiglate ja EMO -de teemat oli mainitud, seal oli ka mainitud, et et kunagi ühel päeval, ühel heal ilusal lillelisel päeval võiks ka erasektor kuidagi ABIS -ega olla, koostööd teha, mida see nüüd see siis tähendab?
See tähendab, teatud erasektoril on õigus riigi infosüsteemidele ligi pääseda, et sealt andmeid pärida. Me räägime hetkel finantssektorist, et ühel päeval võib tähendada see seda, et näiteks kui sa lähed pangas endale uut krediitkaarti taotlema, oled esimest korda pangas, siis tegelikult ka me teeme biomeetrilise võrdluse vastu siis abist. Ja pank saab teada, et kas see isik on tõsikindlalt see, kes ta väidab ennast olevat. Aga see kõik ongi see nõusolekul ka, et pank ise niimoodi niisama kellegi andmeid pärima ei hakka.
Tänane koostöö vist peaks olema selles, et just tõkestada seda rahapesu ja, ja terrorismi, et nende, nendes õigustes neil on vist täna juba see koostöö riigiasutustega olemas.
Jah, et tulevikus ka siis arvatavasti hakkame ka niisuguseid biomeetrilisi võrdlusteenuseid neile pakkuma.
Ja see tulevik on aasta kaks või viis või kümme aastat?
Ma arvan, et tehnoloogiliselt meil oleksime täna juba võimelised, aga nagu kõikide nende andme, kuna biomeetria andmed on väga tundlikud isikuandmed, siis eelkõige me räägime seadusest ja õiguslikest lubadest.
Jah, ütleme nii, et kui meil TEHIK -uga on arutelud alustatud, siis erasektoriga me veel arutelusid veel ei ole alustanud, aga kindlasti oleme avatud.
Ehk siis see on kohati selline asi, mida me ootame nüüd seadusandjalt, et, et peaks natukene seadusi muutma? Ma
arvan, et seadused on, liiguvad õiges suunas, lihtsalt ongi see, et meie hetkel ABIS -e projekt läheb alles esimesesse, haldusmoodulina esimesest ABIS nagu laivi, et õpime oma vigadest, saame selle süsteemi korrektselt tööle ja siis hakkame laienema, et Ei tahaks pakkuda väljapoole ja teistele partneritele natukene toodet, mis ei ole meie poolt lõpuni ja ei ole vaivis meil kindlalt.
Ma arvan, et siin on hästi oluline ka see, et, et vaat kui me räägime sellest abisest, et kodanik tahab väga täpselt teada, mis tema andmetega tehakse, on ju. Ja me peame väga selgelt ka ütlema välja selle, et mida me ei tee, on ju, ja sellepärast ongi see õiguslik alus väga oluline, et, et me võime siin rääkida küll sellest, et start -up, start -up 'likult on ju, et me võiks siin teha ühtesid ja teist, teisi tooteid, on ju, aga oluline ikkagi, et see, et me eelkõige, et seadus, milleks me neid andmeid kasutada võime, on ju, ja kui seadus tuleb järgi, siis me võime ka pakkuda neid tooteid siis teistele tarbijatele.
Ehk siis kokkuvõtlikult me ei tee seda, et meil ei ole sellist suurt venda, sellist automatiseeritud suurt tööriista, mis kogu aeg jälgib meid nii -öelda.
Ei, meil ei ole kindlasti sellist suurt venda, kes jälgib, kus ma olen, mis ma teen ja kui kaua ma teen ja kus ma edasi lähen, et seda ei ole ja ei tule ka.
Ja võib -olla ennem me rääkisime ka sellest, et, et, et nende biomeetri kogumistel on ju, on, on võimalik võrrelda siis, kui keegi on kriminaalselt midagi teinud, et on seda isikut võimalik tuvastada, on ju, ja samamoodi, et kui inimene kadunud on, et siis on võimalik isikut tuvastada. Ja dokumentide loomisel meil on see isikuvõrdluse tuvastus, on ju. Ja väga selgelt on ka ju tegelikult ju õiguslikult selgitatud välja, et kuidas erinevate andmekandjate vahel me tegelikult võime üldse päringuid teha, on ju. Ja mis ulatuses ja mis piirides, et ei ole niimoodi, et me võime risti seda isikut otsida teistest andmebaasidest, et juba sel tasemel on reeglid väga selged.
Jah, et õiguslikult ongi väga suur lõhe tõmmatud süüteomenetluse ja ka siis dokumendi või haldusmenetluse vahele, et need andmed ei liigu selliste.
Head kriitilise intsidendi kuulajad, ma loodan, et see saade oli teie jaoks sama kasulik kui mulle, mina sain selle nii -öelda kindlustunde, et senimaani, kuni ma pättust ei tee, ma ei pea kartma seda väidetavat suurt venda, mida kuskil ulmefilmides on ja ulmekirjanduses, aga tegelikult reaalsuses vähemalt nii palju, kui meile PPA -st siis Hannes Lember ja SMIT -ist Kristjan Tammepõld ütlesid, Eestis ei ole ja loodetavasti ei tule ka siis. Ei,
Ei tule kindlasti, väga hea. Saime väga detailse põhjaliku ülevaate digikioskitest, mis on PPA teenindusjaamadest ja ka uuest infosüsteemist, mis jah, nagu öeldud, teeb meie elusid kiiremaks, paremaks, mugavamaks, aga ka seda, et kui meiega on midagi halvasti juhtunud, siis meile saadakse väga kiirelt õiget abi just pakkuda. Suured tänud kuulamast, mina olin saatejuht Ronald Liive ja kohtun teiega juba uuel nädalal.
Saate toovad teieni SMIT ja TEHIK. SMIT, päästame elusid IT -ga. TEHIK -u aeg kulub sellele, et ülejäänud Eesti saaks aega kokku hoida.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]